Peakoka kannatused

Üks väheseid saateid, mida ma aktiivselt telekast vaatan on Minu köök on parim (Sony Entertainment näitab seda).
Ka tulevane peakokk kisub end sel ajal arvuti küljest lahti ja tuleb vaatama. Saates võistlevad erinevad tavainimeste paarid, kes peavad sooritama erinevaid ülesandeid ning valmistama kõiksugu roogasid.

Vahepeal kukub mõni paar välja ja teistele antakse uusi ülesandeid, mis neil närvidele vinti peale keeravad ja stressi tekitavad.

Tänases osas olid kaks meest kahe naise vastu, kaotaja pidi koju minema. Tulevane peakokk elas meestele väga kaasa. Kahjuks ebaõnnestus neil kõik, sest nad muudkui kohmerdasid ja jäid ajahätta. Kui kohtunikud neile halbu hindeid andsid, puhkes laps lõpuks nutma, tema meelest oli see kohutav.

Vat siis. Niimoodi käitub inimene, kelle arvuti on sõjamängudest pungil ja kes vaatab vapralt kõiksugu tulnukatefilme. Kes oleks arvanud, et kokasaade nii mõjub?

Millega see lõppeb?

Käisin poes ja ostsin rihmikud, sest kingapood oli kõigi suvejalatsite hinnad 50% alla lasknud. Siis ka veel keerutasin neid ja mõtlesin, et hmm...

Seejärel läksin toidupoodi, varusin toitu nii paariks päevaks ja hops, arve oli sama suur kui kingapoes.

Raha jaguneb enamvähem toidupoe ja bensiinipaagi vahel. Ma olen sellega harjunud, aga viimasel ajal tundub, et toidule kulub ikkagi liiga palju. Ja näib, et trend on kasvav. Ma üldse ei imesta, et inimesed nii aplalt EU toiduabi sabadesse jooksid, natuke helbeid võiks vabalt varuks olla, neid meil läheb koormate kaupa.

Üks tuttav ütles, et kui nad poleks seda abi saanud, siis ta tegelikult ei teaks, kuidas nende pere üldse hakkama saaks. Ja ühe valla sotstöötaja ütles, et nemad tellisid kohe toiduabi tervele vallale, sest enamik inimesi on hättajäämisest vaid kukesammu kaugusel.

Olen hakanud mõtlema, et millal õieti tuleb see päev, kus me enam reaalselt ei jaksagi toitu osta? Ja kes siis kangiga võiladu läheb lahti kangutama?

No eks peab minema.

Hakkas peale

Homsele koolipäevale viidates õhutasin last magama minema. Kohe algasid kohanemisraskused. "Eks ma siis vast panen homsed asjad ka kokku," ohkas õppur.
Jahmusin. See polnud mul meeldegi tulnud meelde tuletada. Hakkame siis uue rütmiga harjuma. See on kusjuures mulle tavaliselt isegi raskem, sest ma ei peaks muidu nii hirmvara tõusma. Töö spetsiifika on selline, et vahel teen rohkem hommikuti, vahel töötan hilja kodus ja magan hommikuti kauem. Pealegi on hommikuti Pirit teel ummikud ja mul pole mõtet sinna istuma minna. Kool tähendab ärkamisaja drastilist ettepoole nihkumist. Aga ega ma ei kurda. Sellest poleks kahjuks kasu.
Nii-et head kooliaastat siis!

Kool. Kas sobib?

Dilemma

Lugesime Karliga ühest raamatust katsest, kus ühele riisi täis purgile kirjutati peale midagi halvustavat ja teisele tunnustavat. Üks purk roiskus kohe, teises seevastu säilis riis kaua.
Mõtlesime, et võiks kodus proovida ja vaadata, kas töötab, aga asi takerdus lihtsa konksu taha - me kumbki polnud nõus kirjutama seda halvustavat silti ja ütlema süütu riisi kohta midagi halba nagu "loll" vms.

"Mina seda ei tee!" teatas laps ja pani käed selja taha. Mina ka ei tee, kuidagi ebameeldiv on halba silti kirjutada, see nagu läheks otse selle asja olemusse, õieti selle keskmesse, juba sellele mõelda on vastik.

Teisest küljest, kui sõnadel oleks selline jõud, ehk siis võiks endale panna ööseks sildi laubale nagu tark, usin  või rikas?

Lapsed

Toimetasin köögis, kui kostis koputamine.
"Jaaa! Kes seal on!" röögatas võõras hääl Karli toast. Selgus, et see on naabripoiss, kes istub tema arvutis.
Koputati veel ja tema muudkui hüüdis jaa ning läks lõpuks uksele vaatama, mis toimub.
Siis tuli ja teatas, et Karl, su isa tahab sind.

Siis läks Karl välja ja tema isa ütles talle, et naabripoisi isa tahab teada, kus naabripoiss on.

Ärge küsige. See on meestel selline omalaadne kommunikatsioonivärk.