Muutume järjest põhjamaisemaks, kus kõik püüavad kõigist võrdsuses ette saada. Varsti ei saa lõunapoolsemad riigid, kus on kulupeade kummardamine ja ametnike austamine endiselt oluline, meist üldse enam aru.
Aga mis parata, autoriteete tõesti napib. Mul poleks midagi selle vastu, et kõrgetele riigitegelastele austuse ja usaldusega otsa vaadata, aga tõde on see, et nad on ju samasugused luust ja lihast inimesed nagu kõik teisedki.
Mõned neist on küll keskmisest taibukamad, laiema haardega ja haritumad. See siiski ei näi päästvat kinnijooksmisest. Nii-et kui istud ühe sellisega vastakuti ja näed, et tal on vesi ahjus ja meeleheide käega katsuda ja ta lihtsalt ei taha oma ametist loobuda, siis on kohe päris kahju ja usaldust ei ole ka kuskilt võtta. Mingist erilisest austamisest pole juttugi ja ma tegelikult ei saagi aru, miks mu isa autogramme kogub, eriti poliitikute omasid - nende saavutused on enamasti väikesed ja kohta suudavad täita tänu adekvaatsetele nõunikele. Kõik pole isegi nii arukad, et nõu kuulda võtta.
Argisus vaatab kõikjalt vastu, ka uus president on kohutavalt argine ja jätab sealjuures mulje, et tal on nii palju tööd, et vaevu on üldse aega midagi teha.
Võiks vahelduseks olla ju ka mõni selline riigitegelane, keda vaadates hingad kergendatult, tunned soovi teietada ning ruttad pärast valgustuslikku kohtumist kirikusse panema tänuküünalt.
Loota ju ikka võib.
1 kommentaar:
See ideaalne riigitegelase kirjeldus kõlab nagu Ivan Orav või Arnold Rüütel. Muudkui toimetab, tegutseb ja tekitab tahtmise teietada. :)
Postita kommentaar