Käisin samas kohas kolme aasta eest samuti vastlapäeva paiku ja olin toona väga imestunud kogu sellest elust seal. Seega oli kultuurišokk nüüd väiksem. Inimesed kannavad endiselt koduriideid, laupäev on koristuspäev, mil välja tuuakse tuulduma vaibad sh ka need, mis vaevu veel liigutamist kannatavad ja kuivama olid pandud ka ühed ilusad villased põlviku. Need olid kootud kolmekümne aasta eest ning jalaosa oli tulnud küll uuesti teha, aga säär pidas ikka veel ilusti vastu.
Ostsin endiselt postiljonilt kaks karpi mahemune, euro karp ning sain kalamehelt suure jää alt püütud koha täitsa ilma rahata.
Üks külamees oli lauta kitse kõrvale pannud varatalvel jääle maha jäetud noore luige ja söötis talle porgandeid. Kitse nimi oli Tiiu ja ta kõõlus alailma üle vaheseina vaadata, mida luik teeb. Luik tegi paljugi, näiteks käis vahepeal õues jalutamas, pael jala küljes.
Nägin veel üht meest, kes kolme aasta eest oli täitsa vahva sell. Nüüd nägi ta välja 20 aastat vanem, oli jäänud kõhnaks ja kakerdas jaurates ringi. "Printsist on saanud konn," resümeerisin. Vahemere meelest tegin sellega mehele ülekohut. Mitte, et see oleks valesti öeldud, aga ikkagi inimene ju.
See talu oli kavalalt soojustamiseks kasutanud lehmaheina, mis oli kihtidena ümber maja laudaosa laotud.
See on selline saareke, kus aeg seisab. Lapsed on linnas tähtsatel kohtadel, aga siis nad tulevad ikkagi koju vanavanemate juurde, panevad koduriided selga (liik lapitud ja tihti ka rebenenud ja määrdunud väga kantud rõivaid) ja teevad heina ja kartuleid talveks põllule kuhja ja muud sellist, mis meenub mulle, kui loen raamatuid sellest, kuidas Eestis vanasti elati.
Seal on paar kena lagunevat tühja maja ka.
Mulle meeldiks küll, kui köögist saaks otse lauta lamba juurde. Aga see saar on väga väike ja inimesed väga seotud. Ja mul pole selliseid koduriideid ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar