Pühapäevast algab nädalane puhkus.
Läheme ema ja lapsega Egiptusesse, Nuweibasse. Käisin seal 10 aasta eest ja mulle meeldis. Karl oli siis 7 kuune ja jäi koju, mina olin tema öisest eluviisist jube väsinud ja magasin nädala enam-vähem maha.
Tookord jäi mul käimata Siinail. Mõtlesin siis, et pole viga, kord on Kar nii suur, et lähen koos temaga, kulugu sinna aega, palju kulub. Tookord oli see veel väga kauge, aga siiski ülimalt rahustav, umbes nagu arusaam, et maailm ei lõppegi tänasega.
Kas me seekord koos mäele jõuame või ei, sellel pole isegi erilist tähtsust. Kuigi... parem kui jõuaks.
Lõpuks on ju ülestõusmisnädal ja sel ajal oleks kena teha midagi erilist.
Eelmisel aastal magasin vaiksel laupäeval suure kuuse all rabaservas, ehk sel aastal saan kõrbes kuud vaadata.
Ühelt poolt tundub praegu liig hunnik raha reisile kulutada - teisalt ei tahaks sarnaselt kaitseministrile haiglasse sattuda. Lõpuks on see investeering tervisesse ja tasub end ära. Parem kulutada raha õigel ajal puhkusele, kui pool aastat ületöötamisest taastuda. Seda viimast ei saaks ma nagunii endale lubada. Seega - pakime!
Karl on väga elevil, meenutab eelmisi lennusõite, pakkis aegsasti suvepüksid ja ujumisprillid ning on ülimalt rahul.
Kahtlustan siiski, et selle taga on lisaks reisiärevusele väike sotsiaalne surve - meenutagem, kus me elame ja et tema klassis on poiss, kelle isa oli enne eurot miljardär ja nüüd vaid miljonär...
Nüüdki läheb temaga samal ajal veel üks laps reisile ja seda kaheks nädalaks.
Mis kooli puutub, siis ma pidin andma allkirja, et vastutan lapse hariduse eest selle nädala vältel ise, teisisõnu ta peab kõik järgi õppima. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas ta seal rannaveeres oma õpikutega istub (kui puhkus, siis puhkus), aga no olgu. Küll saab.
Andke andeks pedagoogid, aga kool pole tegelikult kõig tähtsam. Laps võtab viimasel ajal kiiresti viiruseid külge ja näha on, et väike keskkonnamuutus oleks paslik. Küll pärast korrutab, jagab ja liidab uue jõuga.
Ja teie ka: puhake ikka kui võimalik! Nagu Vahemeri ütleb - hingamispäeva pidamine on vaba inimese privileeg. Vaid orjad peavad kogu aeg tööd vuhtima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar