Kuna meil Väino kadus ära jaanipäeval, siis olime siiani niisama ilma kassita. Mõne nädala eest leidis Karl kodu lähedalt ühe täpselt samasuguse punase kassi, kellel isegi valge laik on näos sama koha peal. Karl arvas, et ju see Väints on ja tassis kassi koju. Kass vahtis ringi ja tegi minekut, aga tuli mõne päeva pärast tagasi ja jäigi.
Eile leidsin kohalikust poest seinalt kuulutuse selle kassi pildiga, kus kirjutati, et ta on leitud ja loomade hoiupaika viidud. Sealt oli omanik ta küll ära toonud, kuid kass ei tahtnud korteris elada ja lasi jalga.
Omanik on väga hoolas naine, kellel oli kurb meel, et kassile korter sugugi ei meeldi, aga kui ta kuulis, et ta loom on järjekordselt leitud, siis tõttas jooksujalu kohale. Ta väike tütar oli kassile nimeks pannud Mussu. Karli meelest oli see õudne.
"Kindlasti mingid inimesed, kes oma loomi sülle krabavad ja väntsutavad," kahtlustas ta ja palus, et talle ei öeldaks, kui kassile järele tullakse, sest ta ei soovi neid omanikke näha.
Omanik aga vaatas, kuidas kass uhkelt edasi-tagasi käib küsis ettevaatlikult, et kas Mussu ei võiks meile jääda. Et nagunii on ta proovinud talle maale kodu leida, sest kass ei taha olla mujal kui õues.
Kassi kasuks rääkis minu jaoks asjaolu, et ta on pärit Saaremaalt ja Karli meelest oli tähenduslik see, et kassi sünnipäev on päev pärast tema oma. Ja ka see, et kõuts õues püsib ja toas pikutamas ei käi, sobib kenasti.
Ta on 1,5 aastane, keskmist kasvu isane kass, lahke ja erk. Ei söö toorest kala ega toorest liha. Väga sõbralik ja lahke ning tundub, et püüab ka hiiri, igatahes põrandaharja juba püüdis.
Näis siis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar