Eelmisel nädalal oli MLi veebis kaks väga kõvasti klikke saanud lugu:
Imeliselt tervenenud Saaremaa poisil avaldus erakordne muusikaand
5 asja, mida surivoodil enim kahetsetakse
Lugu nr1 on praegu napilt juhtimas ja see on kena, kuigi ka nr2 on oluline, klikkisin seda isegi.
Aga loo nr1 peale sattusin juunis, kui käisin Vahemerega tema osalusel korraldatud üritusel Muhus.
Seal olid mingid aafriklased, kes osutusid äärmiselt populaarseteks ja tornina kõrguva naisaafriklase juurde oli nii pikk eestpalvesaba, et vahepeal oli õhtusöök ja tõlk pidi koju minema. Vahemeri läks tõlki asendama, mina lasin kõigile sääsemürki peale ja andsin veepudelit kätte. Vahepeal panin telgi üles ja lohutasin närvivapustuse laadset olekut näitavat peakokka, kes kurtis, et keegi teda ei täna. Kell oli üle kesköö.
Naisaafriklane tegi vahepeal pausi, et jahtunud vorste pugida ning Vahemeri leidis sünteka tagant lapse, kelle ema palvejärjekorras ootas ning poiss oli ajaviiteks pilli juurde läinud ning mängis mis mürin. Vahemeri käskis mul vaadata, kuidas laps "kahe käega mängib" ja "selliseid akorde võtab!".
Tukk tuli peale ja muusikast ma ei jaga midagi ja kõik tundus väga tüütu, aga ajakirjaniku peas elav valvekoer kõnetas viimase jõuga lahkuvat peret ning sai teada elukoha ja pereisa nime.
Jajah, nii need asjad veerema hakkavad. Hea, et on sõpru, kes muusikast midagi jagavad ja ärkvel püsivad,
Täna käisin külas ühel mehel, kellest kirjutasin mõned aastad tagasi.
Tal oli väga hea meel, et ma läbi tulin ning minu jaoks erilise asjaoluna suutis ta meenutada isegi mu nime.
Rääkisime juttu ning lõpuks kinkis ta mulle saarmanaha. "Tee endale müts," soovitas reipalt ning rüüpas mõnuga omatehtud koduveini.
Nahal on veider lõhn, vähemalt üks koiauk ning see on kange nagu plekk.
Aga ikkagi kena temast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar