Rääkisin Hiiumaa poetessiga juttu.
Tahtsin küsida ühe ürituse kohta, kus luuletajad pidid luuletajaid kuulama ja takerdusin natuke, sest püüan temaga sõnu valida - ta võib vahel mõne ütluse peale kole põlema minna. Näiteks pani ta väga pahaks, kui kohalik leht tema ettevõtmist ürituseks nimetas. See on peaaegu nagu üritama, aga nemad ei üritanud, vaid tegid ära!
Mina: Mm... luuletajad on teatavasti üsna suure ... ee...
Tema: EGOGA! sa tahtsid öelda!
Mina: Ee... jah, aga siis tuli mulle meelde, et sa oled ju ka luuletaja...
Tema: (kraaksub naerda) lause parim osa on alati sulgudes!
See tegi mulle ka tegelikult nalja.
2 kommentaari:
mina muide pole luuletaja ega midagi, a ma ka irisen sõna "üritus" kallal.
Aga ave on tegelt ikka väga tore inime ja kirjanik
Jaa, mulle meeldis väga ka pilt, mis oli Hiiu Lehes jutu juures, kus ta ise oma luuleasjast räägib. Seal pildil on kõik poolik: ukse vahel poolikud inimesed, seinal paistavad poolikud maalid ja ühes servas on jupike Avet, kes lamab patjadel, sigarett näpus ja tema kõrval on (samuti poolik) kuhil ajalehti, mille peal on kohvitass. Täiesti chill, kui nii võib öelda.
Postita kommentaar