Ahvenamaal käidud.
Kena hulk saari ja mereline asend annab hea õigustuse iga kauba eest hea hulk raha küsida.
Mulle meeldis küll, miks ei. Parem, kui nädal aega kontoris istuda, aga täieliku vaikuse ja kaljude üle rõõmu tundmiseks oli vaid üksikuid hetki, ikka olin rinnutsi 50ne inimesega koos külapoes, kirikus või söögisabas.
Ahvenamaa reisid on muidu kallid ja sellest sain ka kohapeal aru, et see ongi kallis koht. Asi on nii kaval, et ka omal käel liikumine ei tule eriti odav. Ratturitele on muidu saarte praamid tasuta, aga seal tuules mitu päeva üles-alla vuhtida ei ole kerge. Ja eriti kaugele ka ei jõua.
Autoga jälle saab siis odavamalt, kui ööbid erinevatel väikesaartel hostelites, telkimine ei lähe arvesse, aga kolm ööd saarestikus tähendab seda, et laevapilet autole on odav ja bussile tasuta. Noh, et rahvas ikka tuleks ja võimalikult suure hulgaga ja et ööbimiskohad oleks täis ja kohalikel raha jookseks. Kaval.
Üldiselt oli üsna väsitav reisike.

Homme algab kool ka.
Käisime ja varusime uue pinali ja sokke ja muud säärast. Minu meelest oleks küll vana pinal veel käinud, minul omal ajal pidas nii kaua pinal vastu, kuni seda vaja läks üldse.
"Jah, ma saaks sellega veel küll, aga vaata siit on natuke katki ja muidu ka kulunud," selgitas koolilaps.
Pinali ma neelasin alla, midagi uut ikka peab ju saama, aga kui tuli jutt, et "koolikott on muidu korralik, aga juba mitu aastat vana", siis seda ma panin pahaks.
Seletasin lapsele, et see oligi kvaliteetse koti ostmise mõte, et ta vastu peaks võimalikult kaua ja igal aastal uut ei peaks ostma, aga ma ei ole päris kindel, kas ta jäi rahule.
Õnneks tulid linnas vastu mõned nunnad ja seega rääkisime ladusalt natuke sedasorti inimestest, kes on valinud elu ilma asjakuhilata.
Olin Ahvenamaal meie sekretäriga, selline Austraalias ja kus kõik veel elanud ja töötanud noor moodne naine, kes ütles, et sinna kängurude juurde minnes ta saigi aru, kui lihtne võib elu olla, nimelt mahtus kogu tema maine vara sel hetkel kahte suurde kohvrisse ja paari kasti.
Seda juttu kuulis pealt meie kolmas kolleeg, kes langes säärase jutu peale jalamaid depressiooni.
"Püüdsin kirjutada üht sügavmõttelist teksti, kui kuulsin seina tagant plikasid rääkimas, kuidas elu mahub ära kahte kasti," kurtis ta hiljem ja lisas, et see röövinud talt igasuguse tuju.
Miks, seda ta ei seletanud.
Võib-olla pidi ka tema suure hulga kooliasjade eest maksma.
Muide - vaatasin ka Soomes pinaleid, kuid neid seal peaaegu müügil polnud. Kahtlustan, et sealsed lapsed saavad vajalikud vahendid lihtsalt koolist.
Meil see kahjuks nii ei ole ja sain ka sel aastal leheküljelise nimekirja vajalikest kunstitarvetest, mille ostmise lükkasin heaga palgapäevale edasi.
Ühesõnaga - sügismeeleolud.