sellest, et see Iisrael meeldis mulle kohe väga.Hakkasin juba arutama, kuidas saaks tagasi minna ilma, et peaks tingimata 50-liikmelise grupiga igal pool käima, kellest suurem jagu ei saanud nagunii aru, kus ja milleks nad olid.
Üks pere ütles konkreetselt, et rohkem nad sellele maale ei reisi, sest noh - nii palju maid on veel, kuhu minna. Muidugi on palju maid, aga... Kui ma komistaks mingile keele ja kultuuri stipendiumile nii pooleks aastaks Tel Avivi, siis miks mitte, püüaksin seda isegi kasutada. Iisrael on põnev koht oma erinevate kihtidega ja mulle meeldiks, kui saaksin seal veel aega veeta. Jalutada ja juttu rääkida ja üleüldse hängida.
Äkki võiks minna kuhugi ajalehte paariks kuuks luusima, umbes nii nagu Aisakell käis Saksamaal kuskil lehes? See oleks lahe. Ja sellest, et ma ühestki tekstist aru ei saaks ja neid valepidi lugeda püüaks, poleks midagi hullu, päriselt ka.
Ainuke asi Iisraeliga on see, et kõik on seal kallim, kui meil. Ja ringreisid sinna on kuidagi eriti kallid, muidu ma soovitaks kohe kõigil minna ise vaatama.
Muidugi, kui rääkida kirikuliinist, siis on seal tegelikult hirmus mäsu. Keegi ei tea ju tegelikult, kas see või teine sündmus leidis aset siin või seal ning kas tõesti kohtas Maarja inglit just selles koopas?
Autentne on Karmeli mäestik ja Galilea järv ja umbes sellised asjad, need pühad paigad, nende suhtes ma erilist hingevärinat ei tundnud. Ja Nutumüüri vahele kirja ei pannud, sest kõigest sellest maagilisest fluidumist hoolimata on see ju sein, eks ole. (Kas siit tulebki ütlus - räägi nagu seinaga?) Müür on muidugi sümbol ja koht, kust kinni hoida ja need, kes usuvad, et sinna pandud kirjadest on abi, võivad seda minugi poolest teha, mul pole midagi selle vastu.
Sügava mulje jättis mulle Nutumüüri peal laiutav Templimägi, kuhu kristlastel on samahästi kui keelatud minna, vähemalt oma ristid ja Piiblid ja sealihavorstiga leivad peavad nad maha jätma. Asi on selles, et see koht on tõesti SUUR. Kuningas Herodes rassis 40 aastat, et see selliseks saada ja isegi va Kaljumošee näib seal väljakul pisikesena.
Oh jah, mis sest rääkida. Oli tore.
Kahju on mul sellest, et kuigi Eestil on Tel Avivis oma saatkond, ei saanud me sealse töötajaga kohtuda - ta oli tuhapilve pärast tekkinud lennusegaduse tõttu majas kinni ja vastas kõnedele. Meil aga polnud võimalust tema juurde minna ja sellest on mul tagantjärgi kahju.
Aga lootkem parimatele aegadele. Muuseas, juudid jagavad end veel tänapäeval suguharudesse, meie giid oli näiteks Leevi suguharust.
Palmid Galilea järve kaldal. Väga tõelised.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar