Karvad

Reedel leidsin lõunasalati seest pika juuksekarva. See pahandas mind ja ma kirjutasin kohe teate salati valmistanud firmale ja palusin anda köögirahvale mütsid.
Õhtul helistas firma esindaja ning teatas, et köök on põhjalikult üle kontrollitud ning avastatud mõningad isikud, kellel tõesti mütsi alt salgud välja rippusid. Neid on nüüd manitsetud. Samuti on firma väga häiritud ja meelsasti teeks kliendile kingituse, sest tagasiside on alati oodatud.
Kingitusest ma loobusin, küll aga palusin arvestada, et kui selline asi veel kord juhtub, siis teab sellest minuti pärast kogu maailm. Njaa, nüüd on mul tunne, et tegin neile liiga. Tegijal ju juhtub.
Pealegi läks firma esindaja isegi nii kaugele, et palus täpsustada, kui pikk see karv oli.

Laupäeval olin külas suhteliselt vaeses elamises. Mulle tehti kohvi, toodi välja viimane humanitaarabist saadud pakk näkileiba ja avati isetehtud moos vaarikatest ja mustsõstardest.
Sõin tänulikult moosi (otse purgist) ja arvake ära mis ma leidsin? Seekord oli see midagi kassikarva moodi. Valge ja nii. Panin selle lauale ja sõin moosi edasi. Polnud üldse nii hull kogemus, kui see salatikarv. Võib-olla osalt seepärast, et samal ajal rippus mu pükste küljes kaks pisikest kassipoega, vilkad ja armsad. Mängisid mu kotirihmadega ja püüdsid siis jälle mind kinni.
Kui mõni kokk seda üritaks, siis paneks ma pahaks.