pühapäev, 25. jaanuar 2009

Elust

Su blogis polnud sellest midagi, nii-et kuidas läheb, küsis üks inimene hiljuti. Ja ka Andry tegi märkuse, kust käis läbi midagi seoses yhetoonilisusega ja hmm, olgu ma ei pane talle sõnu suhu, kuigi peaaegu oleksin lisanud ka sõna `vaimuvaesus`.
Ma elan hästi, kuigi linn astub täiega pähe, kohutavalt häiriv on vaikuse puudumine, samuti on raske leida mõistlikku lumega kaetud karjamaad, millele lihtsalt mööda minnes pilk peale heita ja kõige hullem on see, et ka meri pole õiget laadi lõhnaga vaid näeb välja elutu, hall ja kurb.
Õnneks boss peaaegu viskas mu kontorist välja reedel ja pool päeva lumises metsas ja külades kolamist andis elule jälle vajalikke toone.
Suure hulga ajast võtab ära mõtlemine - kas peaks lapsega rohkem koos õppima või mitte?
Kui palju üks esimese klassi laps üldse peab tuupima ja sõna otseses mõttes laua taga istuma?
Kuna ta ei kirjutanud alati igas sõnas kohe õigesti I-d ja J-tti, siis soovitas klassijuhataja tal käia logopeedi tundides koos teiste sellistega.
Olin sellest algul väga häiritud, kuid hiljem rahunesin, sest mulle tuli meelde, et kolmanda klassini kirjutasin ma lihtsalt kohutavalt, tehes ühte lausesse kõik vead, mis võimalik oli.
Sain kahtesid, olin ilmselt kurb, kuigi ma seda ei mäleta ja nõutu, kui täiskasvanud mu pea kohal käsi ringutasid ja püüdsid välja mõelda, mis häda mul on nii valesti kirjutada.
Logopeedist oleks ehk olnud enam abi, kui igapäevasest halbade hinnete saamisest. Või siis mitte.
Ma tahaksin, et õpetajad võtaksid seda asja natuke rahulikumalt. Eriti poiste puhul. Nad ju püüavad, taevas hoidku.
Aga ka tydrukutega võiks ennast tagasi hoida - üks esimese klassi oma sai kahe, kuna vastas õpetaja küsimusele: Mida sa kodus õppisid? - Mite midagi!, sest koduseks ülesandeks olnud kuude nimetusi polnud tal vaja enam õppida, kuna need olid niigi selged.
Kodust ülesannet ennast õpetaja kontrollima ei hakanud - kui laps ise ütleb, et ei õppinud, siis on ju kindla peale minek talle kaks panna, eks ole. See juhtus ühes teises koolis, aga süvendab mu muret täiskasvanute meelevalda sattunud laste üle veelgi.

Aga muus osas tunnen ma nii:

6 kommentaari:

KH ütles ...

Ma olen sinuga absoluutselt nõus selles osas, et kohati paneb muretsema see... hmm, täiskasvanud inimeste meelevalda sattumine.

Üks asi on see, kui tekitatakse halva hindege negatiivne emotsioon. Äärmuslikum variant on juba see, et laps lööbki käega, teatab, et ongi loll ja ei saagi... Ja ei püüagi. Sugulasest pedagoog sageli räägib mulle sarnaseid näiteid, kuidas tuleb hakkama saada nende õpilastega, kes on hindamistega n-ö ära nullitud.

Mina lihtsalt ei saa aru. Kellele see "karistav" kaks siis head teeb?

Anonüümne ütles ...

See viimane kahe näide oli nüüd küll muidugi väga kole.
Aga logopeedi juures käik teeb ehk isegi head. Mitte kirjutamise mõttes, aga äkki on seal lahe.
Mul on kogemus kahe logopeediga. Üks oli sellest ajast, kui ma ise algklassides käisin. Mul ei olnud vaja logopeedi juures käia, aga mõned ikka käisid. Ja näis, et neil on nii äge seal. Oi, küll ma olin kade! Oleks ka tahtnud kasvõi korragi käia.
Teine täpselt samasugune kogemus on praegu plikaga. No nad veel ei kirjuta, neil treenib logopeed kõnelemist. Ja oi, küll Kata on kade. Miks teised saavad, aga tema ei saa? Küll ta püüab igasugu jaburdusi välja mõelda, mida võimalikult keeruline hääldada on otsides nii argumente, millega logopeedi jutule pääseda.

Anonüümne ütles ...

Jaa, see viimane asi on äärmiselt häiriv, eriti kuna see õpetaja on kogemustega ja juba vanem pedagoog. Sellepärast ma mõtlen ka, et mida ta veel on jõudnud kõike teha.
Lapse ema käis õpetajaga rääkimas, aga see ei saanud üldse aru, et midagi läks natuke viltu.
Kuna asi juhtus Järvamaal, siis tahtsin jalamaid Ajakirjanikule ära kaevata, kuid asjaosaliste palvel jätsin tegemata - sest mis siis veel saaks, kui see kõik välja tuleks?

Mererohi

Merili ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Anonüümne ütles ...

MIDA? Järvamaal!! Paluks kõigest teada anda. Muidugi ma juba tean, et siin kandis on neid tänitavaid õpetajaid jalaga segada. Ühest tänitavast õpetajast kuulsin alles reedel oma tuttava haridustöötaja käest. Selgus, et õpetaja on pärast kümneid aastaid töötamist ikka veel arvamusel, et lapse häbistamine avalikult on see kõige parem võimalus lapsest korralik kodanik kasvatada. Selline lollus ajab lihtsalt vihale.

Ajakirjanik

andry ütles ...

Ma ei viitsi õli tulle valada, ja logopeedide juures käimine võib tõesti lahe olla.

Aga tragöödia on selles, et algklassi õpetaja ei mõista, kuidas, millal ja miks laps õpib kirjutama. Ja ei mõistagi.

Oma kogemus on meelest läinud, koolis seda ei õpetata.

Muide, seesinane kena komme igasugu hinnaguid anda on nii üldlevinud, bussipeatuses, väikese alevi bussipeatuses võib kuulda, kuidas lasteaiakasvatajad omavahel arutavad: Issakene, ise juba kuue aastane, ei tunne veel tähti.

Äh, ma ei hakka edasi kirjutama, tuleb faktirikas arvamuslugu. Sedasiia veel vaja:)

Ja mida sealjuures hinnata.