Tänane hommik on selline, kus me oleme vaimselt ka kohale jõudnud ja aru saanud, et puhkame. Esimesed päevad olime Benaulimis, üürisime ühelt kohalikult perelt nende maja ülemist korrust, jalutasime sealt mereranda ja mööda külakest. Vee soojus oli perele kerge jahmatus, Benaulimi rannas oli see ööl ja päeval pluss 30.
neljapäev, 20. aprill 2017
reede, 14. aprill 2017
Peaaegu juba läinud
"Noh," parandas tema mind. "Ma ei jää ju maha. Ma jään koju."
Kena, eks ole. Siiski on meeldiv, et lähme koos ja keegi ei pea jääma ka koju.
Üldiselt on mul see hetk nüüd käes, mil hakkan kaasa pakkima juba ka ebavajalikke asju, ise väga hästi teades, et sellistel reisidel kujuneb kiiresti välja üks-kaks riidekomplekti, mida kantakse kogu aeg ja teised asjad on ainult ballast.
Igatahes pakkisin ära ka neli raamatut. Ilma raamatuteta pole päris turvaline ikka kodust välja minna. Ebamäärase kujuga seljakott on kaunikesti täis, aga kahepeale pole seda siiski väga palju. Ootan põnevusega, et näha, kas vend ilmub tõesti lagedale ujumispükstes või on petteks ikkagi mingi hõlsti endale ümber mähkinud.
neljapäev, 6. aprill 2017
Veel üks kuulsus
Kuulsust kohtasin autopesulas.
Ta oli tore ja sotsiaalne ja ütles, et maksab seal mobiiliga ja soovitas seda mullegi. Olin just ta raamatut lugenud ja kasutasin juhust, et öelda, et see šokeeris mind.
Kui inimene selliste avalduste kuulamiseks valmis pole, siis ta ka selliseid raamatuid ei avaldaks, arvan ma, nii-et ka temal tuli mu arvamus ära kannatada ja sellele viisakas vastus leida.
Lõpuks ka tutvustasin ennast, sest vastupidiselt temale ei teata mind nägupidi üle kogu Eesti. Talle vist meenus, et see olin mina, kelle meilidele ja kõnedele ta lõpuks enam ei vastanud... vist. Aga mul endal on hea meel, et tookordne töökohtumine ära jäi.
Nüüd küsiksin ma hoopis teisi küsimusi.
Eestis on kuulsus ikka raske olla.
Ta oli tore ja sotsiaalne ja ütles, et maksab seal mobiiliga ja soovitas seda mullegi. Olin just ta raamatut lugenud ja kasutasin juhust, et öelda, et see šokeeris mind.
Kui inimene selliste avalduste kuulamiseks valmis pole, siis ta ka selliseid raamatuid ei avaldaks, arvan ma, nii-et ka temal tuli mu arvamus ära kannatada ja sellele viisakas vastus leida.
Lõpuks ka tutvustasin ennast, sest vastupidiselt temale ei teata mind nägupidi üle kogu Eesti. Talle vist meenus, et see olin mina, kelle meilidele ja kõnedele ta lõpuks enam ei vastanud... vist. Aga mul endal on hea meel, et tookordne töökohtumine ära jäi.
Nüüd küsiksin ma hoopis teisi küsimusi.
Eestis on kuulsus ikka raske olla.
teisipäev, 4. aprill 2017
Ja kõik need asjad jätame muidugi maha
"Nad ei tohiks üldse pileteid nii vara müüa!"
Seda ütles mu vennatütar vist veebruaris ja oli päris pahane, sest oodata tuli veel aprillini, aga kõik tundus nii väljakannatamatult põnev.
Nüüd hakkab see mullegi pärale jõudma - järgmisel nädalal lendame Venna ja meie lastega Indiasse.
On palju inimesi, kes on mulle öelnud, et India ei tõmba neid üldse, ma ei tea, ehk nad ei ole siis õigel hetkel Kiplingi "Kimi" lugema juhtunud.
Minul oli India unistus aastaid ja 2014 sain seal tänu Vahemerele ära käia. Vahemeri kurtis lõpuni välja, et India on liiga kirev ja kui süüa tehti, siis käis kokale ukse vahelt only salt! hüüdmas.
Mulle meeldis. Ja ma mäletan, kuidas mõtlesin tagasi lennates, et ei, kõik raha tuleb säästa ja perega tagasi minna. Säästa ei õnnestunud, aga tagasi me läheme.
Ootan huviga, kuidas õnnestub elu palavuses, kus merigi on +30.
Vend on juba esinenud steitmendiga, et ei võta midagi kaasa ja läheb lennukile ujumispükstes. Sest mida meil seal palavuses vaja on?
Ma mäletan, et kasutasin kõige õhemaid riideid, iPadi ja kreeme. Neid viimaseid saab sealt sentide eest, meil müüakse kogu Himalaya sarja nagu mingit eksklusiivset asja, seal on see odav. Apteekrid on asjatundlikud ja kõhurohud hoiavad käeulatuses.
Ses mõttes on Vennal õigus - midagi pole meil eriti vaja ja see, mida on, on seal olemas nagunii.
Siiski lohistasin kapi pealt alla suure militaarseljakoti, mille kohta Vend tänitas, et see on isegi nelja küüruga kaamelile liig ja selle võtame kaasa. Küll näete, kuidas rõõmustate, ma ütlen!
Lõpuks tuleb kuhugi pakkida ka kõik need asjad, mida me ostma hakkame. Ja me hakkame. Selles ma ei kahtle.
Ühesõnaga. Olen elevil ja ootan. Tänu sellele, et Vahemeri mind kohalike bussidega mööda Goad ringi lohistas, on mul mingi ülevaade kogu piirkonnast, mille jõudsime põjast lõunani läbi käia.
Olen esimeseks kaheks päevaks broneerinud kaks tuba ühes villas (mis ei maksnud Skandinaavia hindadega võrreldes peaaegu midagi) ning sealt edasi vaatame, kuhu tee viib.
Kuna maandume öösel, siis leppisime ööbimiskohaga kokku, et nende tuttav takso viib meid kohale, maksta tuleb veidi rohkem (meie mõistes ikkagi väga odav), kuid see hoiab ära tüütu probleemi - seal nad ei taha ju öelda, kui ei tea, kuhu minna ja keerutavad. Kahe unise lapsega ööbimiskohta otsides tiirutada on aga veidi ebamugav.
Eile lugesin lapsele ette kohta raamatust "Minu India", kus auor kirjeldab, kuidas ta on tualetis ja tesiel pool ust lõhub hulk inimesi, kes ei saa aru, miks selline eraldatus on vajalik. Laps naeris laginal. Ma ei hakanud ka midagi ütlema. Las näeb ise kõike.
laupäev, 1. aprill 2017
Kevad või nii
Laps hakkas tööl käima, see on päris veider. Kodu ja kooli vahel asuv rattapood, kus ta on püsiklient, kutsus, sest hooaeg algab ja neil on lisakäsi vaja. Rattaid ta parandada oskab ja mida ei tea, õpib kergesti juurde. Käib mõnel lihtsamal päeval peale kooli ja nädalavahetustel. See kõik meeldib talle hirmsat moodi, aga on üsna väsitav ka, nii-et ta kipub diivanile magama jääma, kui just telekast mõnd ratast ei näidata.
Sain isegi maksuametist teate, et ta on registrisse kantud ja puha.
Laps ise ootab väga suve, et siis ei pea koolis käima ja saab kõik päevad rattaid kokku panna ja parandada ja teiste samasugustega nendest rääkida.
Muul ajal mõtleb ta filmide tegemisest. Panen viimase siia üles, nii me hakkamegi teil nüüd külas käima.
reede, 17. märts 2017
Mitmed kukkumised läbi jää
Käisin Saaremaal isa vaatamas ja ta soovis, et asetleidnud seik saaks blogis kajastatud. Aga palun.
Nimelt ma kukkusin kalda ääres pudedast merejääst läbi ja selle asemel, et teha tore jalutuskäik lahel, pidin kahlama mudasse vajudes kaldale ning minema koju riideid kuivatama. Mis oli veidi hale.
Vanaema hakkas kohe innukalt meenutama inimesi, kes on kunagi (50 aastat tagasi ja rohkem) läbi jää kukkunud ja nende pliidi ees kuivanud ja kes jäi haigeks ja kes ei jäänud. Noh, see oli meeleolukas muidugi.
Üldiselt ei maksa sellest siiski erilist numbrit teha, enamasti ei jää keegi väiksest jääsuplusest mingil moel haigeks, see ainult ergutab ja enamasti tõstab ka tuju.
Ma tean, mida räägin, olen ennegi külma vette plartsatanud. Üks ebameeldivamaid oli kevadisel rabajääl, kui vajusin ühest voolukohast läbi, sain veel kaamera servale surgata, enne kui sisse lupsasin. Aga kallas oli kõrval ja jäätunud mätas küllalt tugev, et selle najal välja turnida.
Üks väga ebameeldiv hetk oli siis, kui kolmekesi aprillikuus kanuuga sügavas kohas ja kiires voolus ümber vajusime. Meil olid vestid seljas, millest on palju abi, aga see polnud mul kohe meeles, nii-et kui pinnale tulin, siis hakkasin kaaslasi üle lugema. Kui ühte kohe ei näinud, sest ta ulpis mu selja taga, ehmusin ikka täiega.
Aga kõik olime kenasti alles ja kuna kanuu läks kummuli nii kiiresti, siis jäid sinna alla lõksu ka meie kotid kuivade riietega ümber mineku puhuks, mida me polnud vaevunud paadi külge siduma. Imestan siiani, et need allavoolu ei läinud.
Külm vesi ahendab veresooni, eriti väikseid ja see tähendab, et kohe jäävad näpud kangeks, lõug jääb kangeks ja hingata on raske. Kui seda tead ja suudad rahulikult võtta, siis pole nii hull.
Ja siis kolmas juhtum - seda ma mäletan häguselt. Ma olen kasvanud väiksena üles Põltsamaa jõe ääres ja seal me saalisime ometi aastaringselt. Nii-et mul on mingi mälupilt kevadisest jääminekust ja sellest, et õnnestus üsna napilt kiire hoo sisse võtnud jääpangalt minema saada. Ja kuna suurvesi on võimas, siis tuli pärast ikka tükk maad koju vantsida, saapad lirtsumas.
Selliseid jalgupidi läbi jää vajumisi, kus tuled koju, püksid jääs, neid ei jõua üles lugedagi. Sellest pole isegi huvitav rääkida.
Seetõttu olen isegi pisut kade tuttavale loodusfotograafile, kellel oli väga tore juhtum: nimelt ta läks uhiuute saabastega koos sõbraga talvel matkale. Sõitsid bussiga Matsimäele, sealt jala rappa, lõke ja ööbimine. Fotograafi uued saapad hakkasid jubedalt jalgadele ja hõõrusid kõik kohad veriseks. Sõber aga kukkus jalgupidi laukasse. Hakkas hiljem jalatseid lõkkel kuivatama, need läksid kõrbema ja tõmbusid kokku.
Järgmisel päeval matkasid nad edasi. Üks sidus endale riidest nartsud ümber jalgade, teine lõikas oma kokkukuivanud saapad lõhki, et neid kanda saaks. Kui Vargamäe kandis teele jõudsid, siis komberdasid mõlemad vaevatult nagu vangilaagri põgenikud ning fotograafi jalanartsud olid lisaks verised. Lõpuks korjas keegi maainimene nad auto peale ja aitas bussipeatusse.
Vaat see on üks kena lugu.
Nimelt ma kukkusin kalda ääres pudedast merejääst läbi ja selle asemel, et teha tore jalutuskäik lahel, pidin kahlama mudasse vajudes kaldale ning minema koju riideid kuivatama. Mis oli veidi hale.
Vanaema hakkas kohe innukalt meenutama inimesi, kes on kunagi (50 aastat tagasi ja rohkem) läbi jää kukkunud ja nende pliidi ees kuivanud ja kes jäi haigeks ja kes ei jäänud. Noh, see oli meeleolukas muidugi.
Üldiselt ei maksa sellest siiski erilist numbrit teha, enamasti ei jää keegi väiksest jääsuplusest mingil moel haigeks, see ainult ergutab ja enamasti tõstab ka tuju.
Ma tean, mida räägin, olen ennegi külma vette plartsatanud. Üks ebameeldivamaid oli kevadisel rabajääl, kui vajusin ühest voolukohast läbi, sain veel kaamera servale surgata, enne kui sisse lupsasin. Aga kallas oli kõrval ja jäätunud mätas küllalt tugev, et selle najal välja turnida.
Üks väga ebameeldiv hetk oli siis, kui kolmekesi aprillikuus kanuuga sügavas kohas ja kiires voolus ümber vajusime. Meil olid vestid seljas, millest on palju abi, aga see polnud mul kohe meeles, nii-et kui pinnale tulin, siis hakkasin kaaslasi üle lugema. Kui ühte kohe ei näinud, sest ta ulpis mu selja taga, ehmusin ikka täiega.
Aga kõik olime kenasti alles ja kuna kanuu läks kummuli nii kiiresti, siis jäid sinna alla lõksu ka meie kotid kuivade riietega ümber mineku puhuks, mida me polnud vaevunud paadi külge siduma. Imestan siiani, et need allavoolu ei läinud.
Külm vesi ahendab veresooni, eriti väikseid ja see tähendab, et kohe jäävad näpud kangeks, lõug jääb kangeks ja hingata on raske. Kui seda tead ja suudad rahulikult võtta, siis pole nii hull.
Ja siis kolmas juhtum - seda ma mäletan häguselt. Ma olen kasvanud väiksena üles Põltsamaa jõe ääres ja seal me saalisime ometi aastaringselt. Nii-et mul on mingi mälupilt kevadisest jääminekust ja sellest, et õnnestus üsna napilt kiire hoo sisse võtnud jääpangalt minema saada. Ja kuna suurvesi on võimas, siis tuli pärast ikka tükk maad koju vantsida, saapad lirtsumas.
Selliseid jalgupidi läbi jää vajumisi, kus tuled koju, püksid jääs, neid ei jõua üles lugedagi. Sellest pole isegi huvitav rääkida.
Seetõttu olen isegi pisut kade tuttavale loodusfotograafile, kellel oli väga tore juhtum: nimelt ta läks uhiuute saabastega koos sõbraga talvel matkale. Sõitsid bussiga Matsimäele, sealt jala rappa, lõke ja ööbimine. Fotograafi uued saapad hakkasid jubedalt jalgadele ja hõõrusid kõik kohad veriseks. Sõber aga kukkus jalgupidi laukasse. Hakkas hiljem jalatseid lõkkel kuivatama, need läksid kõrbema ja tõmbusid kokku.
Järgmisel päeval matkasid nad edasi. Üks sidus endale riidest nartsud ümber jalgade, teine lõikas oma kokkukuivanud saapad lõhki, et neid kanda saaks. Kui Vargamäe kandis teele jõudsid, siis komberdasid mõlemad vaevatult nagu vangilaagri põgenikud ning fotograafi jalanartsud olid lisaks verised. Lõpuks korjas keegi maainimene nad auto peale ja aitas bussipeatusse.
Vaat see on üks kena lugu.
pühapäev, 12. märts 2017
Mitmed muuskud
Kuna laps sai endale uue pintsaku ja on selle üle väga uhke, siis peame seda ometi tuulutama ja õnneks on selleks võimalusi - olen detsembris mingitel udustel asjaoludel ostnud pileteid sinna ja tänna.
Esmalt pidime ühel kesknädalal sõitma Pärnusse Terminaatori kontserdile, sest Tallinna piletid olid välja müüdud, kui mul tuli pähe neid ostma hakata. Laps on päris vähe kontserditel käinud, sest teda lihtsalt ei huvita muusika. Ja seepärast ma võtsin ta kaasa just Terminaatorile, sest tema ei hinda laule vaid üldmuljet - nagu selliseid asju, kuidas artist suhtleb publikuga, kuidas inimesed käituvad jms.
Uus põlvkond, noh. See läks hästi.
Siis käisime vaatamas Eesti Laulu peaproovi, mis oli ka huvitav ning üsna väsitav.
Ja nüüd käisime Tondiraba jäähallis toimunud Oleg Gazmanovi kontserdil, kus laps ei saanud ühestki räägitud sõnast aru. Vene keel ju.
Miks ma ta sinna viisin? Üsna lihtne. Tema vanustel (15) on väga keeruline mõista seda aega, kust meie teiega tuleme. Sihuke kontsert annab võimaluse seletada, kuidas siis, kui mina olin sama vana, tuli telerist konkreetselt kaks kanalit: ETV ja KTV. Ja et kui KTVst juba hakati Gazmanovit kontserdil näitama, siis oli see üsna värske tuuleke, kuigi tema sabas hakkas varsti lavale jõlkuma armeekoor. Ning nüüd ta laulab ikka neid vanu laule, sest inimesed tahavad just neid.
Näiteks lõpulaulu (Ofitserõ) ajal, kui tuli rida (Тем, кто выжил в Афгане, свою честь не изгадив, Кто карьеры не делал от солдатских кровей.), karjuti Afgaani kohas saalist kõvasti JAAA! Muidugi, kui mõelda, et mis seal õieti toimus, siis kas üldse on kellelgi midagi karjuda, kuid eks seal on veel teine tasand. Selle sõnastas mulle üks aktiivne kaitseliitlane ühe sõduri kuju avamisel: see annab tublisti jõudu ja julgust vajadusel oma eluga riskida, kui tead, et seda väärtustatakse ja peetakse hiljem meeles ning langenuid ei unustata.
Esmalt pidime ühel kesknädalal sõitma Pärnusse Terminaatori kontserdile, sest Tallinna piletid olid välja müüdud, kui mul tuli pähe neid ostma hakata. Laps on päris vähe kontserditel käinud, sest teda lihtsalt ei huvita muusika. Ja seepärast ma võtsin ta kaasa just Terminaatorile, sest tema ei hinda laule vaid üldmuljet - nagu selliseid asju, kuidas artist suhtleb publikuga, kuidas inimesed käituvad jms.
Uus põlvkond, noh. See läks hästi.
Siis käisime vaatamas Eesti Laulu peaproovi, mis oli ka huvitav ning üsna väsitav.
Ja nüüd käisime Tondiraba jäähallis toimunud Oleg Gazmanovi kontserdil, kus laps ei saanud ühestki räägitud sõnast aru. Vene keel ju.
Miks ma ta sinna viisin? Üsna lihtne. Tema vanustel (15) on väga keeruline mõista seda aega, kust meie teiega tuleme. Sihuke kontsert annab võimaluse seletada, kuidas siis, kui mina olin sama vana, tuli telerist konkreetselt kaks kanalit: ETV ja KTV. Ja et kui KTVst juba hakati Gazmanovit kontserdil näitama, siis oli see üsna värske tuuleke, kuigi tema sabas hakkas varsti lavale jõlkuma armeekoor. Ning nüüd ta laulab ikka neid vanu laule, sest inimesed tahavad just neid.
Näiteks lõpulaulu (Ofitserõ) ajal, kui tuli rida (Тем, кто выжил в Афгане, свою честь не изгадив, Кто карьеры не делал от солдатских кровей.), karjuti Afgaani kohas saalist kõvasti JAAA! Muidugi, kui mõelda, et mis seal õieti toimus, siis kas üldse on kellelgi midagi karjuda, kuid eks seal on veel teine tasand. Selle sõnastas mulle üks aktiivne kaitseliitlane ühe sõduri kuju avamisel: see annab tublisti jõudu ja julgust vajadusel oma eluga riskida, kui tead, et seda väärtustatakse ja peetakse hiljem meeles ning langenuid ei unustata.
Õige ja vale on vahel ainult sõnad ja surma saanute või lahingus olnute emad ning sõbrad nutavad selle laulu ajal tihti lahinal. Venelased on selle laulu üle ise kenasti tülli läinud, sest seal on natuke sõnu pehmendatud võrreldes algusega ja käib kõva arutelu, et kes seda võis nõuda või miks nii.
Aga laul ise on siin:
Nojah, lisaks oli sel korral eriti huvitav analüüsida laule ja publiku käitumist. Ilmselt paljud teist ei tea Gazmanovist midagi, aga Lasnamägi on täis inimesi, kes on temast vaimustatud.
Mind on huvitanud alati inimeste käitumine ja reaktsioonid ning see on üks põhjus, miks sellised üritused tõmbavad mind nagu pigi.
Laps tegi suht talle omase kokkuvõtte. "Ma ei ole eriti siiani kontserditel käinud," ütles ta. "Nii see on," nõustusin mina.
"Noh, ma leian, et ma pole ka eriti millestki ilma jäänud," tõmbas teismeline asjale joone alla.
Aga laul ise on siin:
Nojah, lisaks oli sel korral eriti huvitav analüüsida laule ja publiku käitumist. Ilmselt paljud teist ei tea Gazmanovist midagi, aga Lasnamägi on täis inimesi, kes on temast vaimustatud.
Mind on huvitanud alati inimeste käitumine ja reaktsioonid ning see on üks põhjus, miks sellised üritused tõmbavad mind nagu pigi.
Laps tegi suht talle omase kokkuvõtte. "Ma ei ole eriti siiani kontserditel käinud," ütles ta. "Nii see on," nõustusin mina.
"Noh, ma leian, et ma pole ka eriti millestki ilma jäänud," tõmbas teismeline asjale joone alla.
Tellimine:
Postitused (Atom)