Ja siis alustas üks mees ettekannet sellega, et kasutas minu kirjapandud tsitaati. Valesti oli läinud sealjuures nii originaalis selle lause öelnud inimese kui ka minu nimi.
Aga eks need on detailid. Ja tõestavad, et parem on panna lastele nimeks  ntks Ants ja Mari.

Valikute küsimus

Saxby majakas Vormsil

 Koolivaheaeg algas sõiduga Vormsile ja Hiiumaale. Vormsi oli boonus, sest sinna läks jäätee.

Lisaks läksime külla perre,  kellega viimati suhtlesime 12 aastat tagasi. Saime kenasti jutule ja lubasime varsti tagasi minna. 

Edasi läksime Hiiumaale. Minul oli töö teha ja sinna läks kogu aeg, aga teised käisid jäämatkal ja suusatamas ja tuulutasid Karli, mis oli väga tore.

Linnalapsed kas käivad kõigis kättesaadavates trennides või siis pikutavad mõnusalt diivanil nagu Karl. Ma ei taha isegi siin Viimsis õue minna, siis on imelik ju ka last saata. Aga siis kui linnast välja saame, on teine lugu. Siis peab ikka ringi kõndima ja vaatama, mida vaadata on.

Vaatamisest rääkides - tänasel väga pikal koosolekul vahtisin seinal rippuvat Eesti kaarti. Kõrvale lugesin ühte toredat Soome tööpakkumist. Siis vaatasin jälle kaarti. Eesti on ikka väga väike.

Siin elamine võib ju olla ka otsus, mitte ainult sundseis.

Vormsi jäätee.

Koolivaheajale paslik lõuna!

Mõistusest

Ükspäev tuli toimetuses jutuks IQ.

Kolleeg J.A. naeris pilkavalt ja ütles, et seda tal ei ole. Ja et kui Gunnar Aarmal ükskord seda möödeti, siis saadi väga väike tulemus.

 "Tal oli see kohe erakordselt madal!" kinnitas J. rõõmsalt. Nojah. See tuli mulle meelde, kui teisel päeval tuli juttu Kõusaare uuest filmist ja temast endast. Keegi oli lugenud, et sel neiul olla erakordselt kõrge IQ.

Täitsa hämmastav, kuidas asjad maailmas on.

Olen teinud kõvasti tööd ja seepärast ei saagi siia midagi kirjutada. Avaliku blogi miinused, mis teha. Aga ühest asjast saan rääkida küll, see oli tegelikult tore. Helistasin tuntud teadlasele, kes oligi kohe nõus vestlema, tahtis ainult algdokumente näha. "Te saatke need postiga," juhendas ta. "Postiga," jahmusin mina. "Pange kohe posti, homseks on kohal, lõunaks annan kommentaari," lubas ta. Saatsin paberid siiski ära meie Tartu inimesega, aga jäin mõtlema, et tõesti, see oleks toiminud. Ma olen lihtsalt postist võõrdunud. Antud juhul kadusid nagu mutiauku kolm kirja, mille saatsin kaasaegsetele teadlastele meilile, nad lihtsalt eirasid neid, kuigi ma tean, et nad loevad meili küll. Ebamugav teema, mis teha. Ärgu siis pärast nutku, et neilt ei küsitud.

No kas pole vahva?

Kõrvalblogis on tagasivaade meie väljasõidule või noh, siin on LINK.