Järjekordne tunnistus

Karl siis pabertunnistust ei saanud seekord, e-koolist võivad vanemad selle ise printida, kui tahavad.

Üllatuslikult oli seekord muusika viis. Kolmesid polnud, suurem osa olid neljad, mõned viied sekka.

Kuna klassijuhataja läks lapsepuhkusele ja aasta keskelt vahetusid õpetajad, siis on hinded natuke kehvemaks läinud. Ei midagi hullu, aga natuke siiski.

Karl ütleb, et see on üldine, et teised lapsed ka kurdavad. Samas mis teha. Kohanemine on ka elus väga oluline oskus.

Mis mulle ei meeldinud, oli see, et kahel tema klassi lapsel on tunnistusel matemaatika kaks. Neljanda klassi matemaatikat võiks ju veel jagada. Mul hakkas nendest lastest lausa kahju. Karl ütleb, et ühele põhimõtteliselt ei meeldi kool ja teisel on kõigest ükspuha või ta ei tea ka, sest see laps räägib nii segaselt, et temast on võimatu aru saada.

Nägin e-koolist ka, et laps eriti ei vaevu ütlema, kui ta mingi halva hinde saab, parandab selle tasa ja targu ära ja õpib usinalt edasi. Õige ka. Mis seal ikka muud teha ongi.

Lift

Enne 9t tööle jõudes töötab lift ainult uksekaardiga. Sõidab ainult kolmandani ja sealt on uksed lukus ja edasi ei saa.

Minu kaart oli kontrollis, kolleegil polnud enda oma kaasas.

"Sõidame niisama üles-alla," pakkus ta, sest aega oli nii 6-7 minutit 9ni.

Davai. Mis seal all ukse juureski oodata.

Inimesed tulid lifti, sõitsid kolmandale, meie alla tagasi, võtsime uued inimesed peale, jälle kolmandale, jälle alla, uued peale... keegi ei imestanud ka, et näe, alles tulid alla ja juba jälle üles.

Õnneks tuli üks uksekaardiga inimene, sellega saime koos neljandale.

Päris jabur oli tegelt.

Jaanilinnas

Mind ei pandud kinni. Käisin ära, kus vaja ja kõik läks ladusalt.

Teises otsas

Olen N. linnas. Kohtasin täna üht venelast, kes oskas eesti keelt, sest ta oli varem töötanud koos soomlastega.
Muidu on mul teenindajatest kahju. Nad muutuvad nõutuks ja kurvaks, kui selgub, et ma tõesti ei saa... ja et Vend ka ei...
Eriti kurb oli rahvaloendaja, kes ukse taga reipalt kopsis ja oli valmis täiega töötama. Kui selgus, et tema vastas on eestlane, kes räägib eesti keelt, vajus ta näost ära. "Kirjutan, et korter seisab tühjalt," tuli talle siis rõõmustav mõte.
Kuna keeleseadust justkui täidetakse ja sildid poodides on ikka esmalt eesti keelsed, siis visuaalselt on mulje üsna tavapärane, ainult et keegi ei saa neist siltidest midagi aru.
Õhtusöögikohta otsides leidsin ühe pubi menüüst toidu: “Putin” kanada rahvaroog friikartulist ja juustust kastmega. Nojah, mis teha. Putin müüb, olgu siis kastmega või ilma.
Ma passin siin natuke nõmedalt, sest ei süvenenud täie tõsidusega piirijärjekorra teemasse, arvestasin ka, et alati on ju võimalus jala üle minna.
Õnneks on natuke aega, kasutan seda inimestega kohtumiseks. Täna sattusin ühte veidrasse juuksurisalongi ja mõtlesin, et peaks tegema keemilised lokid. Et oleks kuidagi stiilne. Ma vaatan, kuidas homme aega on.
Mulle meeldib Venna korter, see sobiks mulle väga hästi. Kahju, et see linn selline natuke imelik on.

Hmm

Tuntud viisil: Mul on üks tore sõber, see sõber on voh nii
Ja kui see sõber mõtleb, ta peaga teeb vaat nii...

Kuna mõned on saanud reporterist peatoimetajaks, siis meenutagem selle pildiga aegu, mil kõik oli veel ees ja kellegi teise mure.
Sõbrale aga edu töös ja õnne isiklikus elus!

Vestlus

Karl helistas, ütles, et vaatab filmi.
- Mis mõttes, kas sul on õpitud, küsisin kohe karmilt.
- Homme pole ju kooli! vastas õppur rõõmsalt.
- Mis mõttes, ei ühendanud mul ära.

Ise kirjutan kiiruga streigiuudist.