neljapäev, 23. detsember 2010

neljapäev, 9. detsember 2010

Selgus, et laps on jõudnud koolis matemaatikas murdudeni. Mäletan, et meie õppisime neid neljandas ja ma küll kõigest kohe aru ei saanud. Noh, õpetaja oli muidugi ka natuke imelik.
Aga see, et laps murde õpib, selgus siis, kui ta tuli minult kontrolltööle allkirja võtma (neil on selline kord) ja ma avastasin, et ta oskab kõike viiele.
Ma ei istu ta kõrval õppimise ajal, kui midagi on vaja, siis ta tuleb ja küsib ise. Seda ei juhtu küll peaaegu kunagi.
Võib-olla tuleb seda veel kahetseda.
Igatahes on mul hea meel, et ta matemaatikaga toime tuleb, arvutamisoksus pole veel kunagi kellelegi kahjuks tulnud,

Mul sai läbi spordiklubi kursus, aga sellest pole midagi - õnneks nad korraldasid seal sellise muljete kirjutamise, kus treenerid hindasid töid ja parim sai kolmeks kuuks tasuta pääsme. Nii-et ma saan märtsini nüüd edasi oma jõunumbreid tegemas käia muretult.

Esialgu proovin pilatest, mis on peamiselt oma keharaskusega erinevate harjutuste tegemine ja suunatud korsetilihastele. Nendega on mul jama majas, ilmselt on sama mure paljudel kontoritöötajatel, kes enamasti muudkui istuvad.

Täna ei saanud ma trenni minna, sest väljas ulub torm Monika ja linn muutub lumega täiesti jaburaks kohaks.
Nii-et veedan aega kodus, joon teed ja heietan niisama.

Muide, tormi mõjud ulatuvad kaugemalegi - Vahemeri julges täna kurta, et ilm Iisraelis olla päevitamiseks jahedavõitu!

pühapäev, 5. detsember 2010

reede, 3. detsember 2010

Veider. Auto läheb ikka veel käima. Täna oli meil ka alla 10 kraadi külma ja olin täiesti valmis bussile tormama, aga vana saan võttis rattad alla ja hakkas uskumatul moel tööle.

neljapäev, 2. detsember 2010

Viimased kroonid

Sain täna kätte oma novembripalga, viimase, mida makstakse kroonides.
Järgmisel kuul alustame kõik 15 korda väiksemate numbritega.
Et narrus saaks täielikuks, lähen ostan oma kasinate kroonide eest ka komplekti eurosid.

teisipäev, 30. november 2010

reede, 5. november 2010

Tugev ja osav!


Olen käinud spordisaalis 6 nädalat. Või teatada - tulemusi on!
Täna väntasin ellipsil või teise nimega crosstraineril (pildil) 40 minutit hirmsa auru ja erinevate raskustega ega kukkunudki pikali, kui maha ronisin.
Tähelepanuväärne on see sellepoolest, et esimesel korral, spordisaalis käimise alguspäevadel, jäid mul 3 (kolme) minutiga reielihased nii kangeks, et pidasin pisarsilmi vastu veel mõned minutid ja siis koperdasin kangetel jalgadel vankudes masinalt maha. Päriselt.
Isegi venitusharjutused olid kohutav pingutus, mis panid oigama.
Praegu on esimest korda selline aeg, kus mul mingi lihasgrupp jubedalt ei valuta ja täna isegi ei värisenud õlavööde peale trenni nagu mõni tarretis.

Naljakas on see, et väliselt pole midagi muutunud, ainult jõudu tuleb iga päevaga juurde.
See on lahe. Ehkki seda ma ütlen praegu - juues antioksüdante sisaldavat punast veini.
Kesknädalal polnud ma üldse nii rõõmus. Vedasin end väga tusaselt riietusruumi poole, kui vastu tuiskas mu juhendaja.
"No kesse tuleb nii raskel sammul!" hõiskas ta.
"Just mõtlen, et see on ikka nii õudne, et ma siin käin," porisesin mina. "Lisaks anti mulle võti teise korruse riieteruumi, vaevu jõuan trepist ronida!"
"See-eest alla minna on lihtne," kilkas treener. "Lased siit postist alla nagu tuletõrjuja!"
See ajas mind naerma, iga keskmine suhtleja oleks üritanud mu tuju tõsta ja käigupealt küsinud oi-mis-viga vms tobedat.

Varsti saab mu algajate kursus läbi, eks siis vaatan, mis edasi saab.

Läbimurre

Eile saime digipöördest üle - ostsin lõpuks digiboksi.
Laps istus diivanil ja vaatas kõiki saateid, mis tulid. Hommikul tormas multikaid vaatama nagu mõni titt.
Mul on hea meel, et ta rõõmus on ja kahju on ka, sest telekas toob mingi sellise oma välja tuppa, mis mõnusa suhtluse ära tapab.
Oli ilus aeg see neli kuud, kui telekalt sai ainult tolmu pühkida, igatsen seda juba nüüd tagasi.
Hea on siiski see, et nüüd saab hakata vaatama laupäeviti ETV2-st unustatud filme, neid nõuka-aegseid.

esmaspäev, 1. november 2010

Sissekannetest

Ma pole jah eriti usin enam siia sisse kandma. Asi on selles, et suurem jagu suhtlust toimub nüüd Facebookis, kuhu ma üsna kõvera suuga läksin.
Aga selgus, et aja jooksul on väga erinevas vanuses inimesed Facebooki omaks võtnud ning väga palju neid, kes ennast Rate´ist ja Orkutist mööda nihverdasid, on end seal sisse seadnud.
Facebook on kõigile vaba ligipääsuga ja isegi lapsel on seal konto.
Ma tean, et meie kõigi digijälg on niigi liiga suur ja ühel päeval, kui vahetan ametit, siis plaanin oma Facebooki ka jalamaid kustutada, praegu aga on see hea koht, kus inimeste tegemistest aimu saada (ilma, et peaks nendega isiklikult suhtlema).
Blogi jääb muidugi alles ja ma kirjutan siia edasi, aga kui sellest väheks jääb, siis vaadake korra seda Facebooki asja ka.

pühapäev, 31. oktoober 2010

Ja koolivaheaeg on läbi ka

Lapse õpetaja abiellus ja valis selleks muidugi koolivaheaja. Lastele ta teatas, et seetõttu ei saa ta pärast vaheaega kohe koolis tagasi olla, sest on väiksel reisil Madagaskaril. Teda asendab aga õppealajuhataja.
Õppealajuhataja võimas väli on juba praegu tunda.
Erinevalt noorest armsast klassijuhatajast, keda alati eesnime pidi mainitakse, kutsutakse õppealajuhatajat ees- ja perekonnanimega.
Ka on teada, et ta on karmi moega ja paneb kõvasti rõhku koolivormile - kui ühel lapsel vormi seljas polnud, siis hüppas talle kohe sööklas juurde ja tahtis seletust.
Ise ta kannab ka iga päev koolivormipluusi, tavaliselt ka vesti. (Sama teeb ka suurkooli direktor, kellel reeglina on lokikuhila otsas veel ka koolimüts.)
Klassijuhatajat pole aga keegi iial vormipluusiga näinud ja lapse kinnitusel ei suudaks ta seda isegi ette kujutada. (Ma ei suudaks kunagisest kooliajast ka ühtegi ruudulise koolivormiseelikuga õpetajat ette kujutada!)

Loodame, et pikaajalise pedagoogilise kogemusega ja võimekas õppealajuhataja lapsi kohe šokki viia ei suuda. Ma mäletan oma kooliajast, et vahel olid need vanemad asendusõpetajad uskumatult toredad ja nendega oli kerge õppida ka kahemeestel, kes alati kohe paremaid hindeid said. Aga vahel olid nad karmid ja napisõnalised nagu mingid keskaegsed timukad ja põhjustasid enda eel kabuhirmu laineid.

Noh, kena novembrit kõigile igatahes!

reede, 22. oktoober 2010

Koolivaheaeg on alanud

Koolilaps sai neljade-viitega tunnistuse, käitumine ja hoolsus on tal muuseas eeskujulik.
Hämmastav.
Ma arvan, et minu kooliajal pandi käitumishindeks "hea" peamiselt sellepärast, et õpetajad täitsid tunnistusi käsitsi ja "eeskujulik" on palju pikem sõna.

Vaheajal koolilaps käis kohe ka kinos Supervarga-filmi vaatamas, sõi friikaid ja nüüd mängib lörtsist ja pimedusest põrmugi hoolimata väljas palli.

Koduseid töid pole vaja teha ja elu on päikseline.

Teile ka kõigile head vaheaega!

pühapäev, 17. oktoober 2010

Uuemaid tervisenõuandeid


Täna kuulsin taas üht ilu- ja terviseloengut, mis kuulutati maja ajaloo parimaks.
Las ma mõtlen.

- Liigesevalud. Kui inimesed ei liiguta, siis kipub liigesevõide juurdetekkimine jääma väheseks, põlved hakkavad raksuma ja liigesed kuluma. Liigesed töötavad ka trennis, aga siis tekib pidevalt uut liigesevõiet ja kulumine on lõpuks väiksem.

- Paksude näonahk võib olla siledam, kuid on tavaliselt kehvem (õhem, kuivem ja üldse) - hapnik ei pääse ma-ei-mäleta mis osadeni, veresoonte seinad lähevad hapraks ja paindumatuks ning suurte temperatuuride vahetudes ei suuda näonahk sellega vajaliku kiirusega kaasa minna, mis võib tekitada veresoontes kahjustusi.

- Tunnine trenn annab keemiliselt sama efekti, mis antidepressantide võtmine, lisaks kasu liigestele ja organismile üldse.

- Nüüd lõpuks on mingid uuringud tunnistanud geneetika jõudu ja seda, et mõnedes peredes koguneb kaal inimestel kergemini. Aga needsamad teadlased on välja jõudnud uurida ka selle, et liikumine aitab selle geeni ekspressiivsust (loengupidaja sõnad) maha suruda.


Loengul oli ka üks kaaskursuslane, peenike nagu kõrs, on teine vist juba 10 kilo maha võtnud, kampsun käis igatahes seljas ringi.
Samas oli veel üks turvana töötav tüdruk, kes ajas rahulolevalt lõua õieli ja teatas, et praegu küll ta maha ei võta, sest jäi kõrvapõletikku, kuid varem olevat kaalunud 120 kilo. Nüüd natuke üle 90. Saleneda õnnestus tänu operatsioonile, mille käigus tal eemaldati 10 sapikivi.
Brrr.
Parem siis juba natuke käia.

Lause parim osa on sulgudes

Rääkisin Hiiumaa poetessiga juttu.
Tahtsin küsida ühe ürituse kohta, kus luuletajad pidid luuletajaid kuulama ja takerdusin natuke, sest püüan temaga sõnu valida - ta võib vahel mõne ütluse peale kole põlema minna. Näiteks pani ta väga pahaks, kui kohalik leht tema ettevõtmist ürituseks nimetas. See on peaaegu nagu üritama, aga nemad ei üritanud, vaid tegid ära!

Mina: Mm... luuletajad on teatavasti üsna suure ... ee...
Tema: EGOGA! sa tahtsid öelda!
Mina: Ee... jah, aga siis tuli mulle meelde, et sa oled ju ka luuletaja...
Tema: (kraaksub naerda) lause parim osa on alati sulgudes!

See tegi mulle ka tegelikult nalja.

1 küünal ja 7 torti




kolmapäev, 6. oktoober 2010

Vahemeri sõitis suht ülepeakaela oma Iisraeli tööotsa tegema täna.
Natuke enne kodust lahkumist hakkasime vaatama, et ta passis peaaegu polegi kohta enam mingite uute templite jaoks. Ühel lehel olid juba lausa kolme erineva maa pitsatid koos ja ruumi vähem kui vähe.
Ta ise leidis sealt vahelt kaks vaba lapikest ja arvas optimistlikult, et sellest ehk piisab.
"Ja kui midagi ei sobi, siis ma tulen lihtsalt koju," arvas ta.
No mul on natuke mure ikka, sest see va Iisrael on hoopis teistsugune maa, kui Egiptus või Türgi või Euroopa üleüldse.
Nad võivad olla hirmsad tähenärijad ja muutuda pisiasjade pärast kiuslikuks. Aga. Alati on võimalus, et kõik sujub ja Vahemerel mingil viisil ikka sujub natuke paremini, kui teistel samas olukorras.
Ma lubasin, et hoian ta korteril silma peal ja see on küll kena, mul ongi seal üks raamat pooleli, seega ma loodan, et teda siiski enne kuskilt tagasi ei saadeta, kui ma selle läbi saan.

teisipäev, 5. oktoober 2010

Kunstnik astub esile

Eelmisel nädalal olin kolm päeva tutvumas sihtpunktidega, mis võiks EASi meelest pakkuda inimestele huvi ja olla ajakirjanduses kajastatud.
Seekord nad üllatasid mind.
Esimeseks sihtpunktiks oli Tauno Kangro Graniitvilla Laitses, kus skulptor võtab ette teha ka väikseid õpitubasid. Meile oli tellitud modelliks Estonia akrobaat, ühes nurgas kohvilaud, teises muusikud, tuli kaminas ja skulptorihärra kõige ees.
No ja tegimegi kõik kujud ära, palun väga:


Minu kuju. Sain 5+ käte asendi eest.

Lisaks saime veel sellel reisil palju kooke ja torte. Tegelikult isegi nii palju, et mul oli halb, kui koju jõudsin, sain ilmselt suhkrust mürgituse ja jõin mitu päeva ainult musta teed.
Kuna ma täidan trennis käimise pärast toidupäevikut, siis mu juhendaja halas tükk aega nende eelmise nädala sissekannete kohal.
Koogivirna ja peekonisse keeratud vuti ja lõheni jõudes pani ta silmad kinni ja keeras lihtsalt lehte.
No mis ma saan parata? Hea küll, kui meile ühes muuseumis 10ne inimese peale 4 hiigeltorti toodi, siis see oli jah natuke liig.
Siiski ei saa öelda, et trennis halvasti läheks. Täna suutsin oli juba 20 minutit ühel riistapuul, mis mul esimesel korral viie minutiga kogu jõu võttis.
Märkasin, et saunas ka lihased pärast trenni enam ei vappu, ainult värisevad.
Mu lemmik on üks masin kerepöörete jaoks, see on lihtne, ei nõua eriti pingutust ja sellega ma jaksan suuri raskusi kergelt keerata siia ja sinna.

Olen saanud ka mõned toitumisnõuanded:
- Õunu ei maksa süüa päevas üle kolme, seal on palju süsivesikuid, üldse oleks parem süüa porgandit või kaalikat.
- Banaane ei maksa ka süüa, seal on liiga palju suhkrut ja samuti süsivesikuid.
- Lihaga ei ole vaja ka väga pingutada, köögivilja võiks vaadata nagu põhitoitu, mitte lisandit.
- Kõik šokolaadikommid tuleb anda kolleegidele.
- Kõik torditükid ka.
- Kes tahab juua veini, see las valib: kas sööb või joob, mitte kahte korraga.
- Sööge nii sageli, kui võimalik, tegelikult näib, et suu võiks käia alalõpmata ja seal peaks olema peaasjalikult porgand.


reede, 24. september 2010

Spordisaalis valge hiir

On selgunud kaks asja:
- harjutusi teha on väga raske.
- ajakirjanikule sobivat menüüd leida on veel raskem.

Kalorite arvutusel selgus, et ma söön liiga vähe, asjad, mida ma söön, ei ole mulle kasulikud ja ka neid mittekasulikke asju söön ma valel ajal.

Harjutuste valikul selgus, et lihased on ajaga ära kadunud ja oletan, et ilmselt seepärast ei vabane füüsilisel pingutusel ka õnnelikuks tegevaid endorfiine, mistõttu olen jätkuvalt kõige tusasem harjutusi tegev isik lähikonnas.

esmaspäev, 20. september 2010

Me tusameele talve hiilgusrikkaks suveks muutnud on...

Meil pole ikka veel telekat.
Viimati, kui sain nii palju raha kokku, et sissemaks teha, nägin ühe spordiklubi reklaami ja kulutasin raha sinna.
Täna käisin koos teiste algajate paksudega erinevate masinatega tutvumas.
Ausalt öeldes olime suht koomiline parv. Igaühel seljas see, mis enam-vähem läheb ja ühel mutil oli väike pruun käekott ka koguaeg kaenlas.
Spordiklubis küll keegi teisi eriti isiklikult ei vahi, need kes trenni teevad, need vahivad oma pulsikellasid ja mõõdikuid nina all või imetlevad peeglist oma muskleid.
Tunniajase masinate vaatamise järel olime võhmal ja väsinud.
Meid ärgitati kõike ise proovima ja ikka ettevaatlikud olema, et endale liiga ei teeks.
Pärast torkisin iseseisvalt ühte käimislinti ja leidsin sealt ühe kardioprogrammi, mis kiiruseid muudab, pulssi mõõdab ja kalorikulu loeb. Kõndisin poolt tundi ja muutusin üha tusasemaks.
Siis siia oleme jõudnud!
Maksame hunniku raha selle eest, et käia ja energiat kulutada!
See on loodusseaduste vastane, ma leian.
Kui mul poleks viimasel poolel aastal hakanud pikemad pingutused üle jõu käima, siis ma vilistaks selle spordiklubi peale.
Praegu ma ei saa pingutada ja vilistada korraga.
Katsun vähemalt nii palju seal klubis ära käia, et sellega hakkama saaks.
Mulle meeldis väga üks naine meie pundist, ta oli umbes sama tusane, kui mina.
"Näis, mis saab," porises ta riideid selga kiskudes. "Mõtlesin, et peab ju kuskilt alustama, midagi pole parata."
Kui ta kuulis, et ka mina olen esimest korda klubis, siis tundus asi talle parem.
Üldiselt vaatasin, kuidas teised täna oma kaalusid masinatesse toksisid ja imestasin kõvasti. Ma ei saa nimelt aru, kuidas teised paksud oma kaalu juures palju kõhnemad välja paistavad.
Arvan, et nad panid kilosid kõvasti juurde, et ennast tähtsamaks teha.

neljapäev, 2. september 2010

Tuulega tuld teha?

Olime tõusvas tuules täna Vahemerega rabas ja natuke seenemetsas. Kui tema ahjuküttega korterisse jõudsime, oli väljas juba noor torm.
Vahemerel olid aknad pärani lahti, tuba külm ja niiske nagu jube.
"... pliidi alla tuld teha?" küsisin. Oleksin seda ise teinud, aga pliidi peal olid igasugu vidinad ja asjad.
Tirisin jopil luku lõuani ja jõin teed, kuni Vahemeri maitsvat seenerooga tegi. Siis oleksin veel teed joonud ja juttu puhunud, aga ei saanud - Vahemeri kolistas köögis nõusid kokku ja murdis pliidi ees tikke.
Sügisese esimese tuletegemise oleks võinud siiski jätta mõnele sellisele päevale, mil ei saja ning tuulevihurid ei püüa korstna kaudu tuppa puhuda, aga see selgus alles siis, kui tormipuhang tuhka mööda kööki laiali lõi.
Oli alles jant. Brrrr.
"Sina arvasid, et võiks tuld teha," hüüdis Vahemeri üle vihiseva iili mulle järgi, kui suitsust lõkendades ja tossates koju minekuks gaasi andsin.

Mul tuli meelde, et kui peale esimest meeste tanstupidu oma toonasesse maamajja jõudsime, siis tuli emal ka ootamatu idee kesköö paiku tuld teha.
Muidu oli plaan niisama aias istuda, aga siis ei saanud ka magama minna, sest pliit keeldus lambist koostööst ja akendest ja uksest tuprus sinist suitsu nagu jube.

Ma ütlen teile, sõbrad - kui on aega, siis kasutage seda mõnusalt sõpradega rääkimiseks ja tuld tehke siis, kui nad on koju läinud.

kolmapäev, 1. september 2010

teisipäev, 31. august 2010


Ahvenamaal käidud.
Kena hulk saari ja mereline asend annab hea õigustuse iga kauba eest hea hulk raha küsida.
Mulle meeldis küll, miks ei. Parem, kui nädal aega kontoris istuda, aga täieliku vaikuse ja kaljude üle rõõmu tundmiseks oli vaid üksikuid hetki, ikka olin rinnutsi 50ne inimesega koos külapoes, kirikus või söögisabas.
Ahvenamaa reisid on muidu kallid ja sellest sain ka kohapeal aru, et see ongi kallis koht. Asi on nii kaval, et ka omal käel liikumine ei tule eriti odav. Ratturitele on muidu saarte praamid tasuta, aga seal tuules mitu päeva üles-alla vuhtida ei ole kerge. Ja eriti kaugele ka ei jõua.
Autoga jälle saab siis odavamalt, kui ööbid erinevatel väikesaartel hostelites, telkimine ei lähe arvesse, aga kolm ööd saarestikus tähendab seda, et laevapilet autole on odav ja bussile tasuta. Noh, et rahvas ikka tuleks ja võimalikult suure hulgaga ja et ööbimiskohad oleks täis ja kohalikel raha jookseks. Kaval.
Üldiselt oli üsna väsitav reisike.

Homme algab kool ka.
Käisime ja varusime uue pinali ja sokke ja muud säärast. Minu meelest oleks küll vana pinal veel käinud, minul omal ajal pidas nii kaua pinal vastu, kuni seda vaja läks üldse.
"Jah, ma saaks sellega veel küll, aga vaata siit on natuke katki ja muidu ka kulunud," selgitas koolilaps.
Pinali ma neelasin alla, midagi uut ikka peab ju saama, aga kui tuli jutt, et "koolikott on muidu korralik, aga juba mitu aastat vana", siis seda ma panin pahaks.
Seletasin lapsele, et see oligi kvaliteetse koti ostmise mõte, et ta vastu peaks võimalikult kaua ja igal aastal uut ei peaks ostma, aga ma ei ole päris kindel, kas ta jäi rahule.
Õnneks tulid linnas vastu mõned nunnad ja seega rääkisime ladusalt natuke sedasorti inimestest, kes on valinud elu ilma asjakuhilata.
Olin Ahvenamaal meie sekretäriga, selline Austraalias ja kus kõik veel elanud ja töötanud noor moodne naine, kes ütles, et sinna kängurude juurde minnes ta saigi aru, kui lihtne võib elu olla, nimelt mahtus kogu tema maine vara sel hetkel kahte suurde kohvrisse ja paari kasti.
Seda juttu kuulis pealt meie kolmas kolleeg, kes langes säärase jutu peale jalamaid depressiooni.
"Püüdsin kirjutada üht sügavmõttelist teksti, kui kuulsin seina tagant plikasid rääkimas, kuidas elu mahub ära kahte kasti," kurtis ta hiljem ja lisas, et see röövinud talt igasuguse tuju.
Miks, seda ta ei seletanud.
Võib-olla pidi ka tema suure hulga kooliasjade eest maksma.
Muide - vaatasin ka Soomes pinaleid, kuid neid seal peaaegu müügil polnud. Kahtlustan, et sealsed lapsed saavad vajalikud vahendid lihtsalt koolist.
Meil see kahjuks nii ei ole ja sain ka sel aastal leheküljelise nimekirja vajalikest kunstitarvetest, mille ostmise lükkasin heaga palgapäevale edasi.
Ühesõnaga - sügismeeleolud.

teisipäev, 24. august 2010

Haarasin eile poes liig hoogsalt küpsisepakki, käis üks nõks ja poest väljudes oleks vaja olnud seda vanaisa keppi, mida viimasel ajal Vend käepärast hoiab.

Viimane selline seljavaluhoog oli kahe aasta eest, peaaegu juba unustasin, kui jube võib see olla.
Õnneks tuleb homme Tädi Maalt Lastega, nad on reipad ja ma saan pikutada voodis ja näiteks siis kui kõik on istunud mõnusalt, oiata oma nurgast: kas keegi tooks mulle klaasikese vett...

Enne reumahoogu jõudsin käia ära pärast Saaremaad ka Hiiumaal. Seal oli normull, aga ilma Vahemereta mitte päris see, mis võinuks. Pidin käima üksi seenel, mis mulle seekord ei meeldinud ja üksi või noh lapsega külas vanapaaril, kes elab pool aastat Jeruusalemmas ja teise poole Hiiumaal.

Mees on füüsik-matemaatik ning elavate loodushuvidega - ta oli korjanud rannast ümaraid kivisid ning seletas, et need on polü-mingid asjad, mis on meteoriidisulamid. Atmosfääri sisenedes need sulasid tilkadeks ning jääle kukkudes säilitasid oma kuju ja nüüd saab neid rannast korjata.

"Meie omast küll mitte, ma olen sealt kõik ära korjanud," lisas ta.
"Ma ei teadnudki, mis need on, et neid korjata," ütles Vahemeri hiljem natuke solvunult.

Kui käia suudan, siis toon autost päevapeale need meteoriiditilgad ära ja teen siia pilti, saate teada, mida vaadata.

Hiiumaal olles ööbisime tuttava pere juures telgis ja saime metskiku äiksetormi kaela. Välku lõi nii-et telk oli valge ja lõpuks hakkas padukas sisse pritsima. Mõtlesin tõsiselt, mis on hullem, kas magada muidu soojas magamiskotis ja lasta veel näole pihustuda või minna, pingutada telginööre ja saada läbi leotatud. Last ei saanud saata, ta magas nagu kott ega hoolinud veest ja äiksest põrmugi. Toredad hetked looduses, teate küll.

Üleeile käisin Altja kalurikülas, sest olin unustanud telkima minnes telgi ja vihmaga liguneda ei tahtnud. Seal on mul vana tuttav Ülle, kes mu oma lõkkeplatsi servas olevasse sarasse lasi.

See oli väga hea ööbimine. Kella nelja ajal öösel püüdsin natuke end ärkvel hoida, et tähti vaadata ja siis hakkas kaugel mere kohal äiksekõmin, aga minu peale paistis tõusev päike ja soojendas mu kõhtu. See oli mõnus.

No vot, nii see puhkus läheb ja päris hea on. Neljapäeval lähen Ahvenamaale, see on selline tööreis rohkem ja siis algab juba kool.

"Sügis koputab ukse taga," teadustas ühel õhtul ilmatädi ETVs.
"Kuulsite!" huilgas laps. "Ärge keegi ust lahti tehke!"

Vanaema maja Saaremaal.
Ait öösel.

laupäev, 21. august 2010

Olen juba rääkinud ühele ja teisele, et kohtusin ühe vana tuttavaga, kes laulab nagu mõni ööbik. Nikerdasin natuke netis, sest mingit CD-d tal vähemasti müügis pole ja tekitasin siia ühe klipi neile, kes inimest tunnevad ja teada tahavad, mis häält ta teeb.


esmaspäev, 16. august 2010

Saaremaal

...ja leviaugus.
Ei tööta siin mobiil ega miski ega digiboks kah (kahjurõõmsalt).
Aga tunnen end imehästi, on vaike ja keegi ei räägi. Ainult täna tõusis tuul, puud kohisevad ja meri kah.
Magame vanas aidas. Sääsed on ära läinud ja kõik tööd lõpetatud, seega on v mõnus olla.
Ise sain täna valmis viimase ripakil olnud tööasja, mis väsitas väga ära. Võtsin eilsest saadik hoogu ja mõtlesin, isegi magasin vahepeal, aga nüüd on see tehtud ja elu ilus.
Hommikul sõidan lähimasse levialasse ja saadan pildid ka ära ja. Ongi Puhkus.

laupäev, 14. august 2010

eelmisele jätkuks


Hakkab tekkima uus tava - emal külas olles külastame vennaga ka kohalikku traumapunkti. Eelmisel korral tõstis vend ära selja ega saanud enam sammugi teha, seekord siis oli tal mingi toru jalale kukkunud ning korralikult õmmeldud haav oli nö halvaks läinud.
"Augustis kipubki see haavadega nii minema," märkis registraator ja suunas meid tuttavasse ootekoridori, kus ootas ees tuttav meditsiinitöötaja.
Ka kirurg oli tuttav.

Kui peaks tulema ka kolmas kord, siis kavatsen nõuda sinistelt sussidelt (kaks krooni paar) allahindlust või püsikliendikaarti.

Muuseas, veel ühe eelmise postituse jätkuks - tööl helisevad jätkuvalt tühjades tubades telefonid.
Tegin selle vea, et vastasin ühele võõrale kõnele.
Raplamaalt pärit naine karjus mu peale, sest meie väljaanne ei tea midagi N. Liidu aegsest loomade loendusest ja teda hämmastab säärane lollus ja kus kõik on, kui ta aina helistab ja helistab.

Ütlesin lõpuks, et ma olen koristaja. Ta vastas, et mis siis, ikkagi inimene ja jätku ma õigele tegelasele kiri lauale selle kohta, et ta ei tea midagi.

Edaspidi võivad need telefonid minu poolest helisema jäädagi, ma veel vaatan, kas ma enda omalegi vastan.

laupäev, 7. august 2010

Lõikan üha sagedamini näppu. Praegu on ka plaaster peal. See tuleb sellest, kui oled nii palju lõiganud, hakkinud ja viilutanud.

Siis lähedki hooletumaks, et justkui veel kiiremini ja ladusamalt saada, umbes nagu peaks porgand end lausa ise ära tükeldama.

neljapäev, 5. august 2010

Maja on peaaegu tühi, üksikud inimesed liiguvad nagu vaimud ja paari puhkuselolija telefonid lõugavad lakkamatult.
Närvidele käib. Kas inimesed ei võiks lõpetada helistamist, kui ilmselgelt keegi vastu ei võta?
Kirjutagu meil või helistagu kellelegi teisele.
Lähen ise ka varsti kontorist ära, siis võivad mulle ka helistada.
Väljas sajab natuke.
Täna oli linnas näha inimestel seljas isegi jakke! Tundub nii, et on ostetud kevadel endale ka erinevaid uusi suveriideid ja nüüd ongi nende pikemate seelikute, pikemate pükste ja pikemate jakikeste, sallikeste ja mütsikeste aeg käes. Need on augusti kohta imelikult uued ja värsked.
Minul on ikka veel palav.

teisipäev, 3. august 2010

Suvi edeneb.
Puhkus läheneb.

pühapäev, 25. juuli 2010


Eluga tagasi.
Jõudsime Moostesse Tallinnast kolme tunniga, auto sõitis kenasti. Vahepeal sadas vihma, siis selgus, et kojameestel on mingi oma režiim, millest üks oli jupikaupa töötamine.
Siis läks palavaks ja saime selgeks, et osad aknad käivad lahti, teised mitte.
Pidurid kadusid ära ühel korral, vesi sai otsa samuti ühel korral, bensiin ka ühel korral.
Plaan ööbida troopilises lõunamaa öös läks aia taha, sest viisime lahkelt kollegi põhjarannikule, mõeldes, et võima magada tšillilt ka rannas. Paraku läks peale Jõgevat üle taeva hall vööt, ilm muutus, 30st soojakraadist sai 15 koos udu ja tuulega, mis plaanitud ööbimiskohas osutus tormiks.
Ahh, elu!
Keset ööd jõudsin koju, hommikul ärkasin lõhnava lilleaasa asemel oma voodis ning nägin riiulitel tolmu.
Selsamal hetkel sain elust tugeva pohmelli.
Ainsa pehmendava ravina näen võimalust sõita linna, osta Boris Lehtlaane CD ja kuulata laule: Päike on hõõguvalt kuum, Kodu ja ristikhein ja Halloo, kaugejaam.

reede, 23. juuli 2010

Retk Pobiga

Selle peenikese massinaga peaksin sõitma homme Moostesse salvestusele.
Täna tõi kolleeg auto oma hoovi pealt toimetusse, et saaks tankida ja mina saaks paar tiiru teha.

Pärast tankimist masin enam käima ei läinudki, vähemalt mitte võtmest.

Lasin ajada välja meistri, kuigi kiirustav kolleeg oleks mu parema meelega oma teed saatnud kõige selle kollase autoga.

Miskipärast ma ei uskunud, et asi on akus ja ega olnudki - oli hoopis süütelukus.

Meister helistas just natukese aja eest ja nagu ma aru sain, siis saan käru homme käivitada vanal heal viisil - juhtmetest.

Asi algab retrolt, auto lükkamisega, läksid kohe rõõmsaks need naised, kes veel kaasa tulevad.

Üks on varunud kollaseid õhupalle meeleolu loomiseks, teine peab simmanist loo kirjutama.

Kaasa on lubanud tulla ka Merepiilu ja tõsijutt - see on küll koht, kuhu ta sobib (kui tal nüüd midagi pakilist vahele ei tule).
Saab siis imet näha. Autojuht ütles küll süngelt, kui kuulis, et kõik tahavad autoga stiilselt sõita, et Tartuks on see isu neil ilmselt otsas.
"Lähevad seal liinibussiga edasi," ennustas ta süngelt.
Ah, mehed kipuvad ikka hädaldama. Kellel saab olla midagi selle vastu, et istuda tunde sõjaeelsest ajast muutmata kuju säilitanud automudelis, mis on 40 - 50 aastat vana, vormist väljas diivanitaoliste istmete ja hulga naljakate lülititega?

Kohendage barette, daamid ja härrad! Me sõidame, mis mürin!

kolmapäev, 21. juuli 2010

Juuksed läksid tal halliks 95selt

Minu onu Felix elas kõrge vanaduseni Tõrva linnas ning arvutas väsimatult enda ja oma sugulaste elatud aastaid, kuid, päevi ja minuteid.
Neid kirjutas ta sünnipäevakaartidele ja et aega oli tal palju, siis arvutas juba ettegi paljudeks sünnipäevadeks sugulaste elatud minutid ära.
Ise ta plaanis suurejoonelist 100. sünnipäeva ja me olime sellega juba kõik arvestanud, kui ta poolteist kuud enne seda sündmust ühel uusaasta esimesel päeval suri.

Matsime onu Felixit seitsme aasta eest 25-kraadises pakases, kui iga hetk külmas kabelis oli piin ja ma arvasin, et mu jalad on jäätunud põranda külge lihtsalt kinni.
Matuselised pidid end soojendama autodes, et kuidagi peielauda jõuda ning seal edasi vappuda. Lilled külmusid õues kohe ning õitele tuli jää.

Eelmisel nädalal, kuumalaine tipul olime samas kohas, et matta onu Felixi naine, minu vanaema õde tädi Kunda.
Tema võis enda arvele panna 96 tegusalt elatud aastat.
Juuksed, nagu kinnitas üks lapselaps, hakkasid tal halliks minema peale 95. sünnipäeva.

"Mis mul häda, noore inimese asi, ela ja mõnule!" oli tädi lemmik hüüdlause läbi aastate.
Onu Felixi matusel sai ta hakkama sellega, et luukas mu karguga tatsavale vanaemale ja Felixi eakale vennale järgi ja hüüdis: "Noh, kaks vaba ja noort inimest! Nüüd pole midagi, lööge aga sabad kokku!" Ja kihistas ise, mis kole!
Vanaema oli šokeeritud, kuigi poleks olnud põhjust - see oli ju tädi!

Onu Felix ja tädi Kunda ise lõid sabad kokku kaunis hilja, üks lähenes 30le ja teine 40le. Nagu näha - kiiret polnudki kuhugi - koos jõudsid nad elada üle viiekümne aasta nagunii.
Onu Felixi märkmeid sirvinud Vend tähendas kord, et lapseeas paistis põdura tervisega poissi ohustavat iga viimane kui haigus, mis ta alailma hinge vaakuma panid, kuid nagu näha, elas ta kaua ja käis lõpuni pika sammuga mööda väikese linna tänavaid.

Kord läks ta linnavalitsusse ja ütles, et on häbiasi, et tema, kui linna vanim inimene, ei ole kunagi käinud Soomes. Või oli see Rootsi? Igatahes leidis omavalitsus võimaluse ta sinna saata ja vene ajal palju N. Liidus ringi rännanud onu sai ka Läände.
Tädi jäi koju ja muretses - mis saab siis, kui ta seal nüüd ära sureb ja kes kirstu koju toob?
Praktilise meelega paistis tädi alati silma.
Aga onu Felix jõudis muidugi õnnelikult koju tagasi ja arvutas suure naudinguga kokku kilomeetreid, mis ta elu jooksul läbi on käinud.

Kord, see pidi olema juba aastaid tagasi, kui ma veel mööda Eestis hääletades reisisin, käisin neil külas. Onu Felix tegi suure massiivse laua taga arvutusi, kuni tal tuli lõunauinaku aeg ja siis näitas tädi mulle oma noorpõlve albumeid.
Tema - moosikeedukursusel, kangasteljekursusel, hapukapsakursusel jne jne.

Aga ka pensionile jäänud tädi oli tegus - pensile jäid nad ju varakult ja mõelge ise kui palju neil oli pärast seda vabu aastaid! Sel ajal, kui käibel oli veel rubla ning bussiliiklus elav, sõitsid mõlemad usinalt mööda Eestit ringi.
Saabumisest anti teada kirja teel, mis vahel jõudis ka hiljem kohale.
Mäletan, et kord saabus tädi üsna ootamatult viimase Viljandi bussi pealt. Ema oli kange hambavalu tõttu söönud unerohtu ega mõiganud midagi (talle tundus, et ma räägin midagi pidžaamast, kui teda äratada püüdsin), vanaema oli teab kus ja mina ajasin siis ise tädiga juttu.
See võis olla sama kord, kui ema hommikul unerohust toibudes oma toast välja astudes nägi oma suureks ehmatuseks diivanil kentsakat kuhilat - see oli tädi, kes hoidis jalgu üleval, "et vereringet ergutada".
Jah, seda meenutati hiljem kaua.

Tädi tegi ka võilillemett, hooti jälle midagi muud ajalehesabast leitut ja kindla peale tervislikku, kõigest sellest andis ta aru pikkades kirjades, mida vanaema vahel lõiguti valjusti ette luges.
Need olid toredad, elujaatavad ja nagu siis tundus - vahel lausa kohatult elurõõmsad kirjad.
Kuigi muret oli tädil küllaga. Nende neljast lapsest on praegu elus kaks, eks seegi räägi oma keelt. Aga ema arvutas kokku, et neil on 20 lapselast ja arvutamatu kogus lapselapselapsi.

Oleksin ehk matustel isegi tädi elu üle natuke mõtisklenud, kui seal poleks olnud nii õudselt palav!
Elus pole varem kabelis higi varukast nirisenud ja maakividest hoone seinad lausa õhkasid kuuma.
Kirikuõpetaja, kes ses palavuses neli laulu laulda võttis, sattus üldise pahameele alla (nagu see inimene, kes onu Felixit mattes liiga pikalt kõnelema jäi ja matuselised peaaegu ära jäätas).
Oh, neid kahte küll! Ikka nad on leidnud midagi, millega ennast kindlalt sugulaste mällu juurida, kuigi hauakivil on millegipärast lause: MÄLESTUS MEIST PEAGI KAOB.

Aga ei saa elada pea 100 aastat nii, et märki maha ei jää.

Küll meie juba mäletame!


laupäev, 10. juuli 2010

Kiire

Mina ei tea, varem olid üritused kuidagi huvitavaad ja sõitmine vähem tüütu.
Lähen täna Kihnu Maalehe simmanile ja homme Noarootsi Maalehe simmanile ja ülehomme Lääne-Virumaale pildistama.
Vastik nõrkus tuleb peale sellele mõeldes.
Olen arvatavasti käimiste kvoodi täs saanud ja nüüd saab minust seda tüüpi eestlane, kes isegi oma maja kõrvale kontserdile ei lähe.
Sest mida nad ikka sellist teevad, mida varem nähtud pole?

laupäev, 3. juuli 2010

Slovakkias käidud

Näitan näpuga Dumbieri poole, mis on Madal-Tatrate kõrgeim tipp ja ma olen seal ka nüüd käinud.

See oli ränk ronimine.

Muidu puhkasime Ajakirjanikuga kenasti. Oli ka neid asju, mis reisi juures panid kulmu kergitama, aga neist teinekord. Igatahes lubas üks reisil olnud advokaat hakata kohe koju jõudes korraldajale nõudeid kirjutama.

Ma võib-olla kirjutan ka mõne.

teisipäev, 22. juuni 2010

Külapeod jätkuvad

Meie väike strateegia töötab - just äsja võitsid ema ja laps Türi jaanipeol kumbki omas arvestuses köieveos esikohad.

"Vaat, mida tähendab tiimitöö ja sõprade kaasaelamine!" ütles Vahemeri lapse võidetud kalja kulistades.

Nii on. Homme katsume jälle võistluste ajaks kuskil kohal olla.

pühapäev, 20. juuni 2010

Külapidude aegu

Eile käisin Kabala külasimmanil, kus toimusid rammumehe võistlused meestele, naistele, lastele ja noorukitele.

Karl jäi napilt maha lastevõitlustest, sest need juba käisid, kui kohale jõudsime. Talle lohutuseks panin end naiste võistlusele kirja, keerutasin tobedat köiejuppi, veeretasin kuskilt kiviktaimlast toodud lapergust kivi, loopisin noolt ja kuuli ja võitsin lõpuks esikoha koos 100kroonise Järva tarbijate ühistu kinkekaardi ja pudeli Törleyga.

Kuna mul on puhkus, siis hakkamegi nüüd külapidudel käima, sest neid toimub jaanide ajal järjest ja vahel ka mitu tükki korraga ja kõiksugu võistlustele meelitatakse osalejaid lakkamatult.

Ka ema võtame punti, sest tema võitis ühel aastal Kabalas kummikuviskes kommipaki ja eelmisel aastal Pilistveres koti kaalu ära arvamises viis või kuus kilo soola.

laupäev, 19. juuni 2010

Kalakaitseinspektori tulek

Alustasin puhkust nii, et läksin eile õhtul Jumindal elavale kolleegile külla. Tema kodu lähedal on imekaunis rand ja mõtlesin, et oleks kena seal magada.

Jutuajamine kujunes üldiselt pikaks ja kui ma lõpuks oma kolaga mere äärde sain, siis olid paremad kohad juba ära rabatud ja normaalsed paigad kõik autosid täis.
See oli veider, sest küla paistis muidu üsna inimtühi. Ei saanudki aru, kus kohast need inimesed olid sinna sattunud.

Pärast mõningast ekslemist ja keelumärkide eiramist leidsin muheda koha, mis nagu hiljem selgus, on selle küla süda, hing ja peopaik koos külakiige, lõkkekoha, ujumiskoha ja laste mänguväljakuga.

Nii-et öösel voorisid minust mööda noored, kellel oli vaja natuke kiikuda, vara hommikul aga veeti ähkides käruga paati ja siis tulid juba tegutseva küla hääled ise.

Sel ajal, kui keegi ei käinud, oli väga mõnus, tuul ulus pea kohal, sääsed lendasid pettunult pinisedes kinnise magamiskoti kohal ja meri kohises kogu raha eest.

Aga jah, kui see küla hakkas ärkama, siis tõusin ka mina. Hea oli - kohe sõitis mu voodi kõrvale traktor puukoormaga, kust kaks reibast vanameest asju jaanitule asemele hakkasid tõstma.

Istusin siis niisama rannas päikse käes, vahepeal toetasin pea läpakakotile ja vahtisin paati merel.

Siis nurusin kolleegilt välja kohvi ja lahkusin sest kaunist paigast.

Paari tunni pärast helistas kolleeg ja teatas, et külavanem rääkis, et hommikul oli rannas kalakaitseinspektor. Koos musta portfelliga.

"Ei tea nüüd, kui paljud mehed võsast hiilisid oma salavõrkudega ja merele ei saanud," kõhistas ta lustakalt. Aga külavanemale oli ta siiski öelnud, et see oli tegelikult ainult üks MLi ajakirjanik, kes neil külaplatsil põõsa all magas.

Sellest on kahju. Porfelliga inspektor on nagu lahedam, kui niisama põõsa all magamine.

neljapäev, 17. juuni 2010

Hommikusalm Carrolilt

Ta tundis, et olgugi pea lausa märg,

läks loendus tal mõneti raisku,

ja kokku et liita see arvude järg,

peab vaevama ajusid laisku.



"Kaks pöialt pluss näpp," tal rehkendas käpp,

"kas summa saab sõrmede reast?"

Ja meenus kesk nuttu, kuis noorena ruttu

ta liitis ja lahutas peast.

kolmapäev, 16. juuni 2010

9

Võiks öelda, et eriti kümnesse minev sünnipäevatervitus tuli 9aastasele Ameerika ajaloohuvilisele Vanaisalt:



Uhked valgepeakotkad lendavad Colorado kohal, indiaanlaste pealik Täpne Vibukütt ei alistu kunagi ja lassodega kauboid jätkavad Metsiku Lääne alistamist.


President Washingtoni naine on teinud Karli sünnipäevaks meekoogi ja hanemaksa- kõtvitsapirukaid.


President ise aga nimetab Bostoni lähedal asuva linna Karli auks Charlestowniks. Pennsylvania osariigis toimub sünnipäeva puhul tulevärk ja tsirkusesse pääseb tasuta. Louisianas tänasel päeval sündinud neegerorjadele

antakse Karli nimi.

Ameerika lipul on nüüd üheksa tähte.


esmaspäev, 14. juuni 2010

Käimistest

Pressireisil käisin eelmisel nädalal, sellega liitusin poole pealt ja see tähendas, et sõitsin rongiga Türile eelmisel õhtul. Rongi kõval ja äärmiselt ebamugaval istmel niheles veel uus-sots Marrandi.
Uudishimust aetuna küsisin, mida tema rongis teeb, mõtlesin, et äkki jäi lubadest ilma või nii.
Aga oli teisel auto katki ja koju rutt. Juhtuks seda ometi rohkem, et poliitikud rahva seas sõidaks rongis, siis ehk oleks nurin suurem ja istmed läheks paremaks lõpuks.

Pressireisil nägin ka kihvadega kitse ja seda, kuidas klaasist elevanti tehakse.

Siis käisin Soomaalt läbi ja vaatasin tornist sood. See oli kenasti avar ja pidas end korralikult ülal.


Meeste tantsupeol käisin ka, see üritus oli kohapealt tunduvalt parem, kui telest vaadates, kus ta üsna uimane tundus.

Siis jõudsime veel enne kõiki neid asju Käsmu Matvere kontserdile, kus lauldi kenasti mustlaslaule. Karlile meeldis väga hariv osa ehk vahepealsed tekstid, Vahemerele meeldis instrumentaalpala ja mulle merevaade. Kolleegi mehele, kes ka seal oli, ei meeldinud seevastu miski.

Aga tippsündmus leidis aset eile - käisime korraks läbi Jägala joalt ning sealne külapood oli olnud juba üle 24h elektrita. Külmkirstud sulasid ja pood jagas soovijatele tasuta sulanud jäätist. Võtsime kõik ühe ja Karl kaks.

Külastasin esimest korda portaali eesti.ee ja tegin päringu oma isikuandmete kohta. Sain kahe päringu peale kokku teada, et mul on isa, ema ja laps, mingit venda see süsteem ei näidanud.

Lisaks tuvastasin, et minu nimega inimesi on rahvastikuregistris praegu 44, venna nimega 111, ema nimega üle 5000 ja isa nimega 68 ja lapse kahe eesnimega 21.
Karl saab kohe st kolmapäeval 9 aastaseks ja see tähendab, et ta on jälle kasvanud.

Rakverre vanaisa juurde sõites vaatasin, kuidas ta autos magab ja mul tuli meelde, et alles ta oli oma turvahällis, väiksed pontsakad jalad kõlkusid üle ääre veel. Nüüd ta tahab juba ees istuda, et saaks jalgu sirutada.

Ja kui me käisime jalutamas Rakveres teatripargis ja jõudsime mänguplatsini, kus ta kunagi ronimas ja mängimas käis, siis ta imestas, et miks seda on vahepeal madalamaks tehtud.

Panen mõned eelsünnipäevade pildid siia. Eelmise aasta kogemusele toetudes me ei võtnud midagi ette ja kutsusime klassikaaslased kohe otse koju mängima. Parimaks asjaks kuulutati tänavu koduaia jalgpall ja soojad viineripirukad. Keerulisemad programmid ja pipstükid võib põhimõtteliselt sisse soolata, näib, et laste elu on niigi keeruline juba küll. Lastagu rahus palli taguda ja lihtsaid asju vohmida ning asi mutt!

Jalka:
Ronimisasi Rakveres:

Madalamaks ehitatud mänguplats pargis:

teisipäev, 1. juuni 2010

Hea nali

Karl on suutnud võita Tähekese aastatellimuse :D
Nad mõtlesid klassis mingeid nalju, ilmselt õpetaja saatis need siis ära.

Nali siin ja tulemus siin.
Heldeke, vaatasin e-kooli, et näha, kas hinded on väljas ja pidin selili kukkuma - näib, et lapsel on vaid üks neli (eesti keeles osutus silbitamine viimati väga keeruliseks) ja ülejäänud aastahinded puha viied.

Ka koolilaps ise maigutas seda nähes üsna kõvasti ja läks siis väga rõõmsaks. Igaüks tahab ju tubli olla ja viisi saada, eks ole, kuigi teatavasti on ka neli väga hea hinne :)

Nüüd ta paneb kihistades kilekat selga ja sõidab kohe Haapsallu ekskursioonile.

Head lastekaitsepäeva teile kõigile!

pühapäev, 23. mai 2010

Mets ja soo


53% Eesti pinnast on kaetud metsaga.
See selgitab, miks ma peaaegu igast aknast alati puid näen.
5% Eesti pinnast on raba.
Pole ka vähe.
Sattusin esimest korda elus Marimetsa rappa (pilitidel), mis on suur ja mingi 8000 aastat vana. Seal lendas kaljukotkas ja bioloogid nägid igal sammul teisigi linde, keda tavainimesed ei suutnud siis ka tabada, kui nad binokliga õigesse kanti keerati ja silmapidi linnu vastu suruti.
Selle tõestuseks võite ise püüda viimaselt pildilt leida üles hiiglaslikku nokka keerutava väikekoovitaja.