Hämmastav

Netis sattusin tuttavale nimele, mis oli seal imelikus kontekstis. Selgub, et poiss, kellega ma koos lasteaias käisin ja pudi sõin, õpetab inimestele nüüd maagilisi maatrikse.
Selle juurde sattus ta kasiinoärist.
Vabaduseõpetus, mida ta levitab, on kuidagi segasevõitu.
Seal on palju mõisted, mida kasutatakse ebaharilikus kontekstis ja veider rahvamuusika, mida lauldakse olematus keeles, mis olevat esimene maailmas räägitud keel.
Poisi elukaaslane on keegi saarlanna, kelle mälumaht kuueselt äkitselt suurenes ja ta mõistis, et on pärit teisest maailmast, kuskilt, kus pole füüsilist eksistentsi ja on hoopis heliväljad. Eluga Maal on tema kinnitusel väga keeruline kohaneda ja inimesi raske mõista.
Hämmastav tõepoolest!
Siis kui mina olin kooliraamatukoguga ühe ringi peale saanud, ronis see poiss veel sõna otseses mõttes puu otsas ja nüüd äkki räägib inimestele, et ta on tulnud teiselt planeedilt.
Tema oli ka see mees, kellest Pealtnägija tegi mingil ajal klipi, sest ta müüs mingeid kalleid ripatseid, mis pidid kuidagi mõjuma, aga ei mõjunud.

Vaata, kuidas inimene võib ajaga muutuda! Lasteaias ta paistis välja ainult sellega, et kukkus alailma mõne luu puruks, need olid tal sellised haprakesed. Ju on nüüd kosunud.

Nii et talv siis.
Toppisin pliidialuse puid täis, elektriradikat ei tõuse käsi sisse lülitama. On siiski alles oktoober!
Tunnen, et tahaksin šašlõkki.

Meresõit

See on see oktoobri alguse meresõit nüüd. Kardetavasti sõitjatele huvitavam vaadata, kui teistele, aga lõpus on paar minutit mõnusat merevaadet. Tõstke kursoriga sinna, minu meelest on lainete vaatamine teraapilise toimega.

Saarel

Kuulsus kaevas just labidaga lillepeenras. Oli tavapäratult sünge ja ütles, et kõik käib alla, põhja nagu polekski.

Majaka juures oli hirmus tuul. Aga ma leidsin sealt rannaveest väga hea mütsi. Kui ära kuivab, siis näitan teile ka.

Sama puu 2009.

Vaat seda ma nimetan puuks! Viimati sattusin selle talu õuele kolme aasta eest ja siis olid majas elavad poissmehed parasjagu peoga poole peal. Kui nad meid Vahemerega oma õuel nägid, puhkes tohutu elevus ja kõik tormasid troppis uksele.

 Jalad olid natuke nõrgad all ka ja sinna üksteise otsa nad ridamisi pikali potsatasid. Nüüd on üks neist tööl Norras, teine kuskil mandril ning elul pole häda midagi. Puid polnud nad talveks hakanud tegema, kuid kuuril oli uus uks.

Muidu käisin hambaravikabineti avamisel. Ma ise oleksin selle telefoniga ära teinud, aga millegipärast pidas tuumik seda väga oluliseks. Noh olgu. Ikka parem, kui kontoris istuda.

Katkend nõukogude naisest

Katkend krimkast algab kirjeldusega, kuidas nõukogude ajal kasvanud inimesed ei suuda valida poes erinevat tooni vannitoaplaatide vahel ja jätkub näitega haprast naisest, kes suutis endale välja rääkida defitsiitse malmvanni ning vedas selle üksi ära (ronis vanni alla ja tassis seda nagu kilpkonn) kuni sai ühe auto kinni peetud ja sellega vanni koju. Päris lõbus minu meelest.

"Nõukogude naine peatas hõlpsasti täie hooga sõitva auto, tuli elementaarselt toime raskuste tõstmisega, põlevat taret pole mõtet mainidagi, tulekahju oli meile korraks sülitada, suutsime viie minutiga kokku korjata asjad, raha, mööbli, dokumendid, rõivad ning vedada kõik õue, kus juba seisid lapsed, mees ja koduloomad. Nõukogude naine oli tank, mis ei kartnud mingeid raskusi, toiduaineid täislaaditud lahinguelevant. Paremas käpas kott, vasakus kast, paar lapsukest turjal, londi külge on klammerdunud abikaasa, saba külge ämm ja äi, aga elevant ei anna alla, ta tunneb ennast muide üpris rahulolevalt ning pasundab ähkides: "Perekond on õnn! Mul on nii hea meel, et saan end sugulastele ja lähedastele pühendada. Ja ka töö ei vea alt. Kvartaliaruanne ööpäevaga valmis vehkida? Lihtne. Jätan öökese magamata ja teen ära.""

Kas suudavad meid mõista perestroika lapsed? Näe, kui palju erinevaid keraamilisi plaate seisab poes! Ridade kaupa, võta millist tahad.

Darja Dontsova, Metroo Aafrikani

Tunnistus

Vaatasin lõpuks e-koolist lapse hinded ära. Pabertunnistus antakse ainult poolaastatel, aga mis sest ikka tõesti printida alati. Selliseid käsitsi täidetud pabereid ei ole Karl kunagi saanud, kuhu lapsevanem peab allkirja panema.
Nojah.
Kolm viit ja neli nelja, pooltes ainetes tulevad hinded poolaastaks ja käitumine on tavapäraselt eeskujulik.
Peale õpetaja vahetumist on loodusõpetuses ainult viied, enne sai ta seal kolmesid ja neljasid, ükskõik, kuidas püüdis või mida tegi. Hinded on üks subjektiivne värk.

Aa aga laps sai ka järjekordse elektroonilise kiituse direktorilt, teate küll, see "direktori käskkirjaga avaldatud kiitust...". Ma arvan, et ta ei pane seda ise tähelegi. Mina olen rõõmus, et asi enam-vähem sujub.

Koerad

Vaat sellist labradori võiksin isegi pidada! Lahked, lustakad, heatahtlikud, just selline koer mulle sobiks.

Hakkasin käima lastevanemate koolitusel. Kord nädalas a kolm tundi.

Esiteks on jube piin nii kaua paigal istuda, teiseks ei ole see eriti huvitav, sest hirmus palju aega läheb lihtsalt ära sellele, et kõigilt küsitakse, kuidas neil on läinud või mida nad üleüldse arvavad. Eile tegime testi, mis pidi näitama, milline segu keegi on melanhoolikust, koleerikust, sangviinikust ja flegmaatikust.

 Võtsin testi kaasa ja tegime selle ka lapsele. Ta sai kõigis omadustes võrdselt punkte va flegmaatik.

 Aga muidu juhtus eilsel koosolekul siiski üks huvitav asi ka - üks ema, kes rähkles sülle roniva lapsega, pillas kaustiku vahelt välja sajase ja viiesajase kupüüri. Laps trampis neil kenasti otsas, kuni ema tähelepanu rahale juhiti. Siis korjas ta need üles, kärtsutas kokku nagu taskuräti ja surus tagataskusse.

 Mul oli raske sellelt pilku saada juba seepärast, et mul pole veel olnud juhust 500st üldse päriselus näha, veel vähem taskusse pressida.

 Viimsi ikkagi.

Kasukas ja tsikkel

Sellise pildi tegin täna, kui fotograaf inimesi üles võttis. Minu meelest on see naljakas. Peretütar ütles, et selle allkiri võiks olla, et anna mu kasukas siia, muidu ajan su alla! Ema kärutab tegelt rollut, et tüdruk saaks seal edasi poseerida, neiu aga keerutab ennastunustavalt. Selle kõrval, kuidas inimesed vahel kohe üldse ei taha pildile tulla, oli päris huvitav.

Kaabu

Sel nädalal tekkis mul tunne, et olen lapi ja ämbriga koristaja koerte iludusvõistlusel, kus on keerutatud saba, saadud medaleid ja mindud muretult laiali. Kuna asi on puhttöine, mitte otseselt isiklik, hakkavad mullid lahtuma ja vurts väheneb. Kuna töötan alal, kus pidevalt tekib uusi pingeid, kaovad vanad enamasti kiiresti, ses suhtes on hea, kui suudad olla nagu Kaval-Antsu kaabu ja kõik läheb lihtsalt läbi. Kuigi kuskil on sellelgi põhi. Vana tuttav kloppiv tunne rindkeres on aga tagasi ja energiatase kõigub üles-alla - ühel hetkel sooviks pikali vajuda, teisel võiks asuda suurpuhastust tegema või minna kartuleid võtma. Ma vähemalt magan täitsa okeilt, kui aega on, aga üks kolleeg rääkis, et vaevleb unetuna ja kui magama jääb, siis ärkab selle peale, et keegi karjub ta peale unes. Lähen aitan nüüd lapsel vene keelt teha. See tundub talle väga keeruline.

Äravile

Majakatrepp

Saarel

Mind kutsuti saarele peremehe juubelile. Ilm oli tormine. Vahemeri oli riskinud kaasa tulla ja hakkas juba linnast minnes sellele tähelepanu juhtima, tema nimelt ei tunne end veel kõikuvatel alustel kindlalt.

Ma ei öelnud talle, et tuul on väga kõva ega ka seda, et peremeest kutsutakse Hulluks Kapteniks, kuna ta käib merel ka siis, kui seal kajakadki ei lenda.

Hull Kapten oli ise suht sõnaaher. Hiljem sain aru, et oli ka põhjust, pidev tuul oli 17 ja puhangud 25! Seega oli kogu ettevõtmine piiripealne. Otsustasin siiski, et kui Vahemeri väga muretseb, siis me lihtsalt ei lähe saarele ja nii on. Õnneks ta siiski ronis paati, hädaldas, hoidis silmi kinni ja ennustas peatset vajadust koti järgi. Tasapisi ta harjus, hakkas ringi vaatama ja usaldus kapteni vastu kasvas. Kaasasolevad lambakasvatajad olid ka lahked ja toetavad. Saime päris korralikku lainet, vett tuli ikka rooliruumi ka. Ma seda ei hakanud ka Vahemerele rääkima, et kui ma küsisin kaptenilt, et kus siis naine on, vastas ta, et see pole nõus nii hullu ilmaga paati istumagi.

Meil oli kindel plaan kartueid võtta. Olin ammu lubanud, et aitan sea teha. Kui kõiksugu rahvas maitsvat praadi ja kooki sõi, võtsime korvid ja konksu ja hakkasime peale. Ühe konksuga ei läinud asi just kiiresti, aga kaks vagu saime üles. Ega see küürutamine just lust olnud, pärast oli kere ikka kange. Aga nad andsid mulle kevadel suure kotitäie oma kartuleid, mis olid väga maitsvad ja ma tahtsin natuke vastu aidata. Et oleks tasakaal ja nii.

Midagigi?

Kui keegi oskab öelda mingit viisi, kuidas jätta meelde inimeste nägusid, siis oleks mul seda kiiresti vaja teada.

Eilsel Maalehe peol tervitas mind nimepidi kolm inimest, kellest ühtegi polnud ma enda meelest elus enne näinud.
See on tegelt täitsa seletatav - üks oli Võrumaal elav naine, kellega olen korra ühe laua ääres kõrvuti istunud. Teine oli üks maa kulturnik, kelle juures ma talvel ööbisin, aga siis oli tal kogu aeg müts peas ja koer süles ja nüüd uhke soeng.
Kolmas oli klassiõde gümnaasiumist, keda ma pole 17 aastat näinud ja kellest ma mäletan vaid tema kommet krabisevast kotist saiu nosida.
No mul ei jää inimeste näod meelde, ei jää.
See-eest võin aastaid hiljem mäletada, mida nad rääkisid. Ilmselt on mul tasakaal tugevalt kuulmismälu kasuks. Ehk tuleb see sellest, et ma nooremana käisin alailma prillidega, millega ikkagi eriti teravalt ei näinud ja siis ma ei hakanudki eriti pingutama vaatamisega.
Kord läksin mööda teed, kui teiselt poolt tulid vastu kaks ähmast kogu, kellest üks tervitas.
Järgmisel päeval selgus, et see oli mu pinginaaber (samasugune prillikandja ja uduselt nägija) oma vennaga ja tervitajaks oli vend. "Mõni tuttav või," küsinud pinginaaber temalt seepeale.

Tema endaga juhtus mõni aasta hiljem veel üks eriti kentsakas lugu - nägi silmanurgas vilksatamas midagi oranži ja pidas seda tuttavaks, kes tavaliselt seda karva üleriiet kandis. Ta astus hoogsalt ligi ja asus tervitama, kui avastas, et see on hoopis see Eesti Posti ühel jalal seisev oranž postkast...

Inimesed

Ajakirjanikuga kohtumine on lihtsa, vähe meediaga suhtleva inimese jaoks selline sündmus, kus esialgu on kõik närvis, siis harjuvad, siis tuleb pingelangus ja siis räägitakse ära ka kõik see, mida polnud üldse plaanis ja tuntakse ennast nii vabalt nagu oleks klaasi vahuveini joonelt alla kulistanud.

 Viimati võttis üks algul värisevate kätega mind oodanud naine poole jutu peal juba paruka peast ja lehvitas endale tuult. Omad inimesed ju noh!

Karl on võtnud kindlalt selle joone, et ajakirjaniku töö on väga raske ja seda ta teha ei soovi. "Aga sa oled vähemalt palju toredaid sõpru saanud," ütles ta mõtlikult alles hiljuti.

 See on õige. Nüüdki Vormsil soovisid kõik lõpuks tungivalt, et ma neile kohe jälle külla tuleks.
Ilma et midagi pildistaks või kirjutaks küll. Nad ise seda nii ei ütle, aga nende nägemuses on seal ka niisugune nüanss, et siis me istume mõnusalt koos, räägime kõigest (st mina kuulan) ja nemad soovitavad nagu muuseas veel teemasid, millest kirjutada. Noh, mis teha.

Eks neil on rääkida ka. Eile käisin näiteks ühe maapere juures, kes olid jube rõõmsad, et sain tulla. Tegelesime nende murekohaga ära, selle ajaga said valmis kotletid ja stritsel ning värske kohv. Ja neil oligi palju rääkida, päris armas lugu oli nende mõisaaegsest kõrvalhoonest nagu peremees seda rääkis:

"Tahtsin hakata maja renoveerima ja teha ust laiemaks. Elu on edasi läinud, suuremaid uksi on vaja. Seda ei lubatud, muinsuskaitse all ja nii. Nad natuke kompenseerivad ka selliste objektide taastamist, võtsin siis hinnapakkumise katusele, saatsin neile. Siis tuli kiri, et maja on muinsuskaitse alt maha võetud ja raha ei saa. No tore, hakkasin siis uuesti plaane tegema. Aga nüüd tuli kiri, et maja on vahepeal jälle muinsuskaitse alla võetud."