esmaspäev, 28. aprill 2014

Selleks korraks tehtud

www.matkahunt.ee

www.matkahunt.ee

No näete, kuidas me sõidame! Niimoodi rõõmsalt! 78km järjest!

Kuigi lõpp oli väga kurnav, saime kenasti tehtud selle kõvade meeste ja naiste jõeretke. Ma ei tea, kas see on üritusele hea reklaam, kui  ebasportlik konotritöötaja selle läbib? Kuid samas on minus pealehakkamist, mis ehk osalt tasandab muid puudujääke.

Korraldaja ütles, et ajakirjanikud on sellistel retkedel eskootika, sest sinna tavaliselt treenimata ja ettevalmistamata inimesed lihtsalt ei tule.
Sel korral oli jõgi rahulik ja tegelikult oli see kõik rohkem vormistamise küsimus. Tuli ainult jõuga mööda kive ja sekka rohkem seisvat vett lõpuni sõita, midagi nii keerukat nagu korraliku suurvee ajal, ei olnud.

Aga samas on päris hea trikk veeta 13 tundi kanuus istudes ja teha tuhat korda sama liigutust. Kuna eelmisest aastast oli juba olemas adrenaliinirohke kogemus, siis tänavu sellist ehmatust polnud ning vulisevatest kohtadest võis rõõmu tunda.

Lõpus, kui päike looja läks ja oli raske näha, mis eemalt tuleb, siis ma arvan, et meil lihtsalt vedas ja nii lihtne see ongi.
Tegime mõned napikad ja mina olin eest pritsinud veest ikka juuste ja pesuni märg, aga täiesti ümber ei läinud.

Isegi lihased ei põlenud maha nagu eelmisel aastal juhtus. Võimalik, et valisin lihtsalt nii aegalse tempo, et sellega ei saanudki endale liiga teha.

"Kui sul nii palju lihaseid on, siis oleksid võinud kiiremini sõuda," arvas vend, kui üritas mu kange õlavöötmega midagi ära teha.

Aga ega rohkem midagi kurta olegi. Võite minuga veele tulla küll.

teisipäev, 22. aprill 2014

Pisut õnne


Õnn on ka see, kui saad pangetäie värsket jääräime ja siis leidub inimene, kes selle naudinguga ära puhastab! Ma ütlen, see on üks väärt kala!




esmaspäev, 21. aprill 2014

Veele mineku eel

Muide, ma muretsen.
Laupäeval tuleb veematk, seesama, kus ma eelmisel aastal hinge vaakusin. Kuna see jäi 52. kilomeetril toona pooleli, siis oleme uuel katsel.

Üks mu sõjaväelasest sõbranna käib niimoodi Võhandul, et siis plaanib lõpetada, kui kord lõpuni saab sõidetud. Tänavu ei saanud, sest vett on vähe, vool nõrk ja sõuda tuleb hirmus palju.
Ma isegi helistasin vennale ja küsisin, kas vähemalt tema trenni teeb.
"Tuleb kõvasti süüa kaasa võtta," arutles tema murelikult.

Selle nuputasin ma isegi välja, aga no ausalt. Kui inimene, kes teeb metsas läbi ränkraskeid laagreid ja käib kõiksugu retkedel, jaksas kümne tunniga sõita 55km, mis võimalus on siis minul, kes ma veedan oma päevad kontoritoolil edasi-tagasi sõites?

"See on midagi, millest lapselastele rääkida," lubas korraldaja eelmisel aastal. No ei tea.

Soovisin sel korral endale kohta tüüri juures. Vend arvas, et sellega võiks oodata, kuni stardipaigast minema saame. Et kohe alguses ei peaks hakkama riideid vahetama või nii.

Mis see üks meie eurolaulu kandidaat oligi, Sandra veel laulis? Äkki võiksin ära õppida ja meeleolu mõttes esitada seal kuskil Kurgjal?


Tähistasin isa sünnipäeva paari hüppega.

pühapäev, 20. aprill 2014

Veeinglid ja teised


Selline tore veeingel tekkis, kui lapsuke otsustas ikka ujumas ära käia. Ta ei saanud ka seda tegemata jätta, sest mina olin juba sisse-välja hüpanud.

Vesi oli külm nagu ta ikka aprillis on, aga ilm imeilus ja külmas vees ujumine tõstab ainult tuju.

Hetkel püüan välja mõelda, millest võiks kuskil maal ära elada.
Kõik muutused, mis oleksid võimalikud, hoiaksid ikka sama eriala juures, aga nii tore oleks vahelduseks lugeda uudiseid ainult oma lõbuks või siis üldse neid mitte lugeda.

Ehk satun veel mõnele inglile ja asjad lähevad omasoodu ladusalt.