neljapäev, 4. jaanuar 2018

Ikka aina head

Ma pole kõige vilkam blogija, eks ole. Aga olen korra varem juba öelnud, et võite alati minuga Facebooki sõbraks saada. Ainult, et tuleb juurde öelda, et kust ja kes.

Ma mäletan, et kui elasime Hiiumaal, siis Vahemeri tuli kord tohutu uudisega - oli hääletanud riigikogu liikme autole! Hoidsime sealt kaasatoodud visiitkaarti kaua ja hardunult, ikkagi tähtis inimene.

Nüüd on asjad ses suhtes täitsa mokas. Riigikogu kunagist autoriteeti pole enam olemaski. Ja kui mõnda näed, siis ei saa üldse aru, miks ta peaks parema kohtlemise saama? Mida ta siis teeb?

Täna käisin ühega neist juttu ajamas, sain täitsa aru, et ta ei raiska aega ja teeb seda ja teist... aga jah.

Kui käisin Ghanas ja meiega oli parlamendisaadik, siis ta pandi alati kõige tähtsama ametniku paremale käele istuma ja teda kõnetati eraldi kui üliväga auväärset jne. Pidasime peenikest naeru, sest meile tundus see üsna naljakas. Aga sealkandis teebki positsioon inimese. Meil mitte. Katsugu keegi end upitada, kohe saab korraliku nahatäie, nii et tolmab.

Olen isegi mõelnud, et ehk teeme omadele liiga neid sihipäraselt mitteaustades? Parlamendis töötamine on ju siiski oluline, kuigi need teemad seal...

Olen olnud nüüdseks juba tohutu aja meedias tööl ning näinud seda, kuidas rahvaarv on järsult kukkunud, käinud koole sulgemas, neile tahvleid avamas, kirjutanud ühistranspordist, pildistanud viimast bussi. Ja kui praegu keegi hüppab välja ja teatab, et tal on mõte, kuidas neile hädadele vastu saada, mida varem üldse hädaks ei peetud, siis mul on tõesti raske suhestuda ja kaasa joosta, sest noh, sai ju hoiatatud, sai ju räägitud ja kus te siis olite?

Ah, olgu. Meil on Vahemerega hoopis tähtsam mure. Nimelt peaksime nädala pärast lendama Addis Ababasse, aga meie passid on alles Brüsselis Etioopia saatkonnas, kus neile peaks viisa pandama sisse. Kuidas see õigeks ajaks meieni võiks jõuda, seda ma täpselt ei tea ja suhtlesin juba tuttavaga, kes elab Brüsselis ja võiks minna saatkonda, et passid seal ära kahmata ja ise teele panna.

Kaunikesti põnev olukord. Asi jäi hiljaks seetõttu, et saatkonna kodukal on kirjas, et viisa hakkab kehtima sissekandmise hetkest (mis on vale, tegelt nad panevad lennulähedase kuupäeva) ja seal oli üldse rida karme nõudeid. Lõpuks selgus, et pool juttu saatkonna veebis ei vasta tõele ja tulemus on meie ilmne ajahäda. Kahetsen südamest, et meil pole selle riigiga lihtsamaid viisareegleid nagu enamikel Euroopa riikidel.

Noh eks näis. Ega meil lendamata ikka ei jää.

Oleme juba alustanud eeltööd ja avastanud palju huvitavat, mis seostub otseselt Eestiga. Ning ka asju, mida me varem ei teadnud, kuid kavatseme nüüd teada saada.

Muidu see Etioopiasse mineku mõte on meil olnud mingi 12-13 aastat, sellest ajast, kui käisime koos Niiluse kruiisil ja mõtlesime maadest, mis jäävad Assuani paisu taha. Need reisid sinna on jube kallid ja midagi sellist, mida reisibürood müüvad, ei saa me küll kumbki ette võtta. Omal käel reisime enam kui poole võrra vähema eelarvega ning boonus on see, et valida saab neid asju, mida tõepoolest tahame näha.

Aga kõigepealt peame oma viisad kätte saama :)