teisipäev, 7. juuni 2016

Vaat, kus lugu

Ma mitte sellepärast ei tee kirjutamises pikemaid pause, et mu elus midagi ei juhtu. Pigem seepärast, et ei jõua järge pidada.



Praegusel hetkel on rekordilise tähelepanu saanud Vend, kes suutis saada pere ajaloo suurima trauma, kui oma krossitsikliga uhket hüpet tehes mõlemad randmed murdis.
Minu lapse ja ka haige enda kinnitusel olevat asi aga sellist riski väärt. Sest ekstreemsport on nii äge ja tundub ohtlikum kui on ja kukkumised pole ka nii hullud, kui kõrvalt näib.
Võimalik, võimalik.
Aga seda ma ütlen, et eluke ikka veidi takerdub, kui mõlemad käed on sõrmedeni kipsis, pöidlaid ei saa kasutada ja kogu krempel veel valutab ka.
Vend on ise kah kurb. Ega enne aastat ju nüüd tsikli selga ei saa...

Nädal enne tema traumat käisime Soomes. See oli minu poja kinnismõte, kes soovis osaleda sealsetel downhilli võistlustel, sest Eestis sel alal neid ei peeta ja pole meil ka selliseid mägesid ja langusi.
Kui ta seda kõike korraldajale mikrofoni rääkis (välismaalane tekitas ikka ju elevust ka), siis korraldaja küsis küll muigamisi, et kas tema jaoks on need siis mäed? Sest võistlus toimus Lahti lähedal ühes väiksemas suusakeskuses.
Laps oli kohutavalt elevil ja sõitis proovipäeval end kenasti krogiks - talle lihtsalt nii hirmsasti meeldisid need rajad. Mägisel maastikul tulid välja tema ratta nõrgemad ja kulunumad kohad ning nii oli tal jama ketiga, mis kogu aeg maha tuli. Sisuliselt sõitiski ta võistlustel kõik laskumised ilma ketita ära ja oli seepärast hiljem tusane, sest oli kindel, et võinuks tegelt kõiki vabalt võita.
Sellest hoolimata pidas ta ettevõtmist hiilgavaks ning kurtis koju saabudes Eesti üldise tasasuse üle üsna rohkelt. Ratast asuti hoolsalt tuunima ja ma saan aru, et tal tuleb töine suvi - kõigi vajalike juppide jaoks on hirmsasti raha vaja.

Mul oli tööalaselt väike juhtum endal, üsna kena seik, mis on naljakas, kui juhtub kellegi teisega. Nimelt tõi üks kena inimene kohtumisele kaasa poolekilose paki võid. Toppisin selle käekotti ja unustasin. Aga mäletate, et ilmad olid palavad? Kui auto oli koos kotiga mõned tunnid päikese käes seisnud ning hakkasin sealt laadimisjuhet otsima, siis ... oli kotis kena loik puhtaimat taluvõid.
Jätsin asja sinnapaika kuni Venna juurde jõudsin, sest teadsin, et tal on üks tühi külmik keldris töötamas - surusin käekoti sinna sisse ja siis natuke hiljem asusin asju päästma. Kotivooder on puhast võid muidugi täis. Ma ei teagi, kas üritada seda puhastada. Mine tea, mis ajad tulevad, ehk on vaja hakata kotiga võid vedama? Mul on igatahes kott siis kohe olemas.

Kommentaare ei ole: