kolmapäev, 23. detsember 2015

Uus mood

Sel aastal ei kavatsenud ma mingeid kinke teha, aga jäin lappama saksa amazoni. Lõppes nii, et tellisin sealt sületäie asju, mis on nüüd tilkunud ja põhjustanud mulle palju muret. Kas see pakk on nüüd see või võib laps selle ise kullerilt vastu võtta jms.
Ühel ajal kasvab ta muidugi välja vajadusest olla alailma üllatatud ja siis läheb natuke rahulikumalt edasi. Üldse on arenguid - sel aastal ta tegeles oma loosipakiga ise, me arutasime seda minimaalselt, sest kui ta selle avastas, siis oli seda vist juba järgmisel päeval vaja. Traditsiooniliselt ei olnud nad võtnud õpetajat loosipakiringi.
"Nii et ta ei saanudki jälle midagi," täpsustasin üle.
"Ei, kuidas," üllatus laps. "Algul kõik muidugi ütlesid, et oh, ei jõua enam midagi teha, aga ma ostsin talle ilusa suure Rafaello karbi, kirjutasime peale klassi numbri ja peitsime talle tooli peale."
"Et sina maksid selle kinni ja siis kirjutasite kogu klassiga peale?"
"No... jah."
Mis seal ikka siis. Ilmselgelt puudub klassil organiseeriv lapsevanem, kes õpetaja kingi pärast muretseks. Ja lapsed siis lahendavad asja käigult või ei tee seda üldse. Vähemalt on mu lapsel otsustusvõimet. Ehk on pea ees rattaga mäest allasõitmine aidanud seda arendada.
Uued ajad, uued tegutsemisviisid.
Loodetavasti tulevad teil toredad jõulud ja kõik kingid laekuvad õigeaegselt.


neljapäev, 17. detsember 2015

Ajahüpe

Alles see oli, kui laps sai oma viiendaks sünnipäevaks väikese sinise ratta. Nüüd ta istub vaibal ja vahetab suvel saadud suurel rattal lenksu laiema vastu, mille tellis omateenitud raha eest netist. Juba eelmise lenksuga oli raske ustest läbi tarida ratast (see on meil endiselt toas aukohal), see uus ei mahu kindlasti.
Laps aga ütleb, et tal on seda vahetust kindlasti vaja, sest tal on pikad käed ja hirmus kitsas on sõita muidu. Ma vaatasin eemalt ta käsi, minu meelest täitsa normaalsed. Mul pole ilmaski endal ka pähe tulnud, et peaks hakkama rattal mingeid selliseid juppe vahetama.

Te vahetate rattal lenkse või?

kolmapäev, 16. detsember 2015

Vahel on nii, et teed töö ära ja saadad inimesele näha. Kui asi pole päris selline, millega võiks ise väga rahul olla, ootad tusaselt, et mis saab - kas tuleb teade, et täielik kräpp, see ei saa ilmuda või on OK. Seda esimest pole mul küll juhtunud, kuid teistel inimestel on, seega võimalus on ülal.
Hiljaaegu aga üks inimene ütles, et ei noh, pole viga, täitsa hästi, ma parandan nüüd vead ära ja saadan tagasi... vaat see on ohtlik. See tähendab reeglina, et saad tagasi millegi, kuhu on täitsa suvaliselt ja grammatikat eirates vahele kirjutatud üksikutesse kohtadesse.
Tänad abi eest, silud asjad normaalseks ja oled rõõmus, et niigi läks.

Sel nädalal aga olin väga uhke - kirjutasin ühte lausesse hästi lihtsalt tehnilise kokkuvõtte keerukast leiutisest. Kustutasin selle ära ja panin siis jälle tagasi. "Las parandavad ja arvavad, et ma ei saanud millestki aru," mõtlesin vihaselt, sest ega ma päris kindel polnud, seda asja seletati mulle kohapeal ikkagi pool tundi. Aga see oli üks neid kohti tekstis, kus polnud silpigi muudetud. Vaat see on äge.

Kahjuks ei saa ma mõelda, et nüüd võiks mu füüsika- või matemaatikaõpetaja alles imestada, sest nad kindlasti ei pannud mind tunnis tähelegi ja arvatavasti lehti ka ei loe.

Ma kirjutan varsti natuke Iisraelis käigust ka, mul on mustand alustatud, aga aega ei ole. Ja kui on, siis ei jaksa kirjutada.
Muidu oli väga lahe reis, aga kahjuks näib, et Palestiina postiteenistuse kaudu saadetud jõulukaardid küll kellegini seekord ei jõua. Kas nad sealt postimajast väljagi läksid, seegi on küsitav. Noh, mis parata. Teinekord saadan uuesti.


neljapäev, 12. november 2015

Veidi imelik

Mul tuleb natuke puhkust ja ma lähen niimoodi reisile, et mul pole midagi pooleli ega ripakil. Ma pole päris kindel, kas sellist asja üldse on juhtunud varem.

reede, 6. november 2015

Majasokkudele

Te olete siin kindlasti kõik väga head majasokud. Mina tõdesin eile õhtul taas, et ma ei ole kuidagi valmis koju jõudes alustama teist tööpäeva, sest tegelikult kestab veel esimenegi.
Seetõttu on mul hetkel teleka peal tolm.
Ja nagu näete, siis ma mitte ei pühi seda ära, vaid kirjutan sellest. Sest arvutil plingib ka õhtuti hulk kaste, mille kaudu hulk inimesi üritab korraga mu tuppa saada. Üks jõudis juba solvuda, et ei vastata.
Aga kuidagi ei viitsi õhtul uuele suhtlusringile minna enam.

Õnneks sattusin lapsega kokku kaubanduskeskuses, kui ta tuli uue ja ägeda staadioni avamiselt, kus  oli osalenud teatejooksus ja saanud avamiseks tehtud plastmedali. Jooksjal oli kõht hirmus tühi ja õhtune söögitegemine lahenes kenasti esimeses kaubanduskeskuse söögikohas.
Koju jõudes oli kell nagunii juba seitse. Mis siin enam keeta ja koristada?

Poeet Alavainu kirjutab kuskil oma raamatus, kuidas peategelane aina ringi sekeldades endale pidevalt kordab: "Järjesta! Järjesta!" No et, mis on olulisem ja mida on kõige kiiremini vaja teha. Teinekord see töötab ka, kui lihtsalt jõuga asjad ritta panna ja siis järjest hakata tegema. Ma nüüd ka järjestan: esmalt joon kohvi, siis helistan kärsitule seenekasvatajale ja siis sõidan Rakverre kohtuma toreda jõumehega, kes on korraks Eestis käimas.
Silmaga näha, et seda tolmu ei hakata siin ka täna pühkima.


esmaspäev, 26. oktoober 2015

Oodates pargis

Peab ütlema, et seda ei oleks ma osanud ette näha, kuigi ma ei tea, kas ma oleks taolise juhtumi ka välistanud.

reede, 9. oktoober 2015

Ta toidab haned ära ja siis lendab

Vabandust, aga ma käisin jälle vana inimese juures.
Mul oli ta pärast mure. See vana inimene sõidab homme elu esimesele pikale reisile ja oli närvis. Parasjagu söötis ta hanesid ja muretses.

Raamatu lend

Käisin külas vanal inimesel. Kolleeg tuli kaasa, sest ta mäletas vana inimest vanast ajast ja vana inimene oli siis väga tähtsal ametikohal.
Olime natuke valmis, et memmes on seetõttu üle keskmise bravuuri. Mina olin isegi valmis, et tuleb tüli ja tegin ettepaneku ennetavalt võtta kaasa pudel konjakit.
See oli üldiselt hea mõte.
Tüliks küll ei läinud ja mõtted käisid üles-alla, kohati pidin pingutama, et aru saada, mis ajast jutt käib. See nagu hüppas natuke.
Vana inimene oli ühe raamatu kirjutanud, see oli hea põhjus tal külas käia, kuigi minu meelest oleks temaga võinud niigi rääkida. Täna, kui teksti kokku panin, siis mõtlesin, et ta ju tegelikult teab veel palju rohkem. Et oleks võinud veel küsida. Aga siis kui sealt lahkusime hüppasid meie enda mõtted ka juba segaselt ringi. Eeskätt olime väga üllatunud - mingit bravuuri polnud, oli üsna üksildane inimene. Suurem osa sellest, mille nimel oli ta töötanud, on kokku varisenud ja üldse. Kes teab, mis see õige oleks olnud. Vaatasime kolleegiga autos üksteisele otsa ja küsisime - mis see nüüd siis oli?

Nojah aga mitte selles pole asi. Koju tulles olin väga uimane ja ootasin haigutades sõpra maalt, kes soovis ööbima tulla. Lõpuks ei jaksanud ma enam oodata ja vajusin voodisse viis minutit enne seda, kui ta ukse taga kolistas. Siis oli juba hilja. Mõtted memmekese juures, surusin külalisele teki sülle ja vajusin voodisse tagasi. Poolunes tuli kogu vestlus uuesti silme ette, ent nüüd istus laua ääres veel pikka kasvu vana mees. Ilmselt proua ammusurnud abikaasa. Ta tahtis ka kogu aeg midagi öelda.
Mõtlesin unes, et ei-ei, seda inimest seal ei olnud! Hetk hiljem käis põnts - nuts raamatuid kukkus mu raamaturiiuli ülemiselt riiulilt alla. Jamasin oma unenäoga edasi ja veidi aja pärast kukkus ülejäänud riiulitäis samuti alla.

Ma saan aru, et see on tobe. Kindlasti on põhjus, miks raamatud riiulist keset ööd minema lendavad. Arvatavasti mm... noh küllap sellel on seletus. Aga ikkagi.
Järgmisel päeval kõndisin aias selle üle pingsalt mõeldes ringi ja arutasin omaette, et ei ole ilus niiviisi köiteid loopida, mõned olid veel päris paksud ja rasked ka.
Võtsin aiatooli, istusin sellele, üks kruvi murdus ja ma kukkusin tooliga pikali. Põmm.




reede, 25. september 2015

Kalle teeb üllatuse

Ühel päeval rääkisin Ülemiste parklas tuttavaga, kui meie juurde astus natuke ümar mees. Segasest jutust taipasin, et ta oli tulnud maalt kellelegi külla, tuigerdas vindisena teel, jäi takso alla, sattus haiglasse ja on nüüd ilma rahata, sest haigekassat tal pole ja haiglast välja lastes võeti kõik raha ära. Et nüüd oleks vaja saada Võrru ja sealt edasi. Püüdis hääletada, aga peale ei võetud, täitsa häda kohe.

Mõtlesin, et mine tea, ehk räägib õigust. Ja kui elu jääb 15 euro taha toppama, on tobe küll. Ja et kui ei räägi õigust ja raha peos, poodi jookseb, pole ma ka suuremat kaotanud. Nii-et andsin ärevusest lakkamatult vadistavale tegelasele raha ja oma visitka, et kui on paremad ajad, siis võiks kohvile kutsuda.

Kuna ta oli nimetanud ka küla, kus oma jutu järgi elab ja töötab, siis mõtlesin, et Eesti on piinlikult väike - tema jutu kontrollimiseks piisaks vaid ühest kõnest inimesele, keda ma sealt juhuslikult tean. Kuid olgu. Vahet pole. On päevi, kui inimesi tuleb nende endi huvides uskuda, olgu nende jutt õige või mitte. See võib mõjuda mõnel juhul nimelt väga tervendavalt ja eneseusku taastavalt.

Unustasin seiga kohe ära ja sattusin segadusse, kui sain mõne päeva pärast kõne: "Tere! Kalle siin! Noh, see, kellele te raha andsite. Ma tahaks ära maksta ja kohvi ka..."

Maigutasin üllatuses paar korda niisama suud. Kes seda enne on kuulnud, et tänaval raha nuiavad inimesed tagasi maksavad? Mul polnud aega kohvi jooma minna ja rahaga soovitasin tal midagi head teha. Kalle rääkis, et sai sõbraga kokku, kes aitab tal Norra tööle saada ja et asjad lähevad muudkui ülesmäge. Seda oli kena kuulda. Peaaegu nagu muinasjutt.

neljapäev, 17. september 2015

Metsas ja kabinetis

Sel nädalal tegin uue rekordi, kui ütlesin pojale, et huh, on vast raske ja väsitav nädal ja tema vastas mind pikalt vaadates, et on esmaspäev ja kell pole veel kuus.

Olin eelmisel õhtul käinud üht seapõldu vaatamas ja tagasi koju jõudsin sealt alles peale südaööd. Ma ei tea, kas see käik tasus ära. Eks nii ja naa. Siga igatahes polnud.
Järgmisel päeval aga rääkisin ühe mehega Lääne-Virumaalt, kes oli põllul karu näinud. "Tule ja vaata ka, kui tahad," ütles ta peaaegu kohe.

reede, 11. september 2015

Selgitab

Kuna Vahemeri minult seda küsis, siis ma selgitan ka teistele: ei, ma ei taha ühtegi pagulast näha kaugel ega lähedal, ma ei taha, et miski muutuks, ma ei taha, et mu maja ette tekiks mingid telklaagrid. Aga. See juhtub nagunii. Ja riik peab olema selleks valmis nii majanduslikult kui moraalselt.

Isegi see on veel täna väär, kui räägitakse pagulastest, keda me oleme sunnitud võtma vastu kvoodi alusel - kullakesed, lisaks on ju need, kes omal jalal siia kohale lohisevad, ilma igasuguse kvoodita.
Nende vastu ei aita mingi valitsuses vastu võetud paber ega nn pagulaspoliitika.
Vaadake ometi meie naabreid - Ungari ei muutnud oma pagulaspoliitikat, neile lihtsalt marssis rahvas sisse. Ei saanud ju hakata inimesi piiril maha laskma.

"Noh, kas sul on kodus pagulaste jaoks kohad valmis," küsis üks poolvõõras inimene minult liftis.
"Ma olen sellele mõelnud," ütlesin ausalt. "Ja ma ei jäta kindlasti inimest tänavale külmaga ööbima, olgu ta oma või võõras. Ja samamoodi ei võta ma kedagi ka enda juurde pikaks ajaks elama, olgu ta piiri tagant või Eestist."

Mina ka ei taha, et Eesti muutuks. Aga selle vastu saab siiski kõige paremini valmistudes ja asju ette planeerides, nii on natukegi võimalik voolu suunata. Kui pimesi raiuda, et ei taha ja ei tee, siis ega sellest lõpuks abi pole.
Ikkagi tulevad paremat elu otsivad inimesed üle piiri ja tahavad peavarju saada. (Muidugi on siin näha uus smugeldamise vorm - vedada nad omakorda kohe kummipaadiga alatult Rootsi.)

Mulle helistas hiljuti üks vanahärra, kes elab idapiiri lähedal. Ta rääkis, et kui sealt poolt poest midagi vaja, siis lõikab otse läbi metsa, ei tema hakka paberitega jamama. Veidi hiljem rääkis sama juttu teine vanamees, et käib lõdvalt Nivaga üle, kui vaja ja keegi ei pane tähelegi. Ja ma ise rääkisin ju Vao keskuses Sudaani kutiga, kes oli samamoodi Venemaalt siia tulnud. Kui kõrbes savionnis kasvanud metsa kartev ja inglise keelt vaevu purssiv inimene saab sealt võsast kohale, siis ei saa see kuigi raske olla. Tuli tema ja tuleb temasuguseid veel hulgi.

Ja teine asi veel - uus põlvkond ei vaata mustale nahavärvile hirmunult. Vanemad ja lapsed võivad siin olla täiesti erinevatel arusaamadel. Minu poeg räägib vabalt inglise keelt ja nahavärvi isegi ei märka. Tulgu must või valge, peamine, et loomi ei kiusaks ja prahti maha ei loobiks.








neljapäev, 13. august 2015

Töö ja vile

Suve algul proovis laps olla lehepoiss, sest teatavasti on maailmas väga palju asju, milleks on vaja raha ja mida vanemad ei pea ostunimekirjas esmaseks.
Kuna ta on aga lehepoisi suurusest lootusetult välja kasvanud, ei läinud see väga hästi. Paar päeva lehemüüki tegid selgeks, et siit seda esimest miljonit ei tule.
Juuli läks kuidagi niisma mööda ja nüüd augustis tekkis korralik tööots - käivad sõbraga remonditavast majast saepuru ja laudu välja vedamas 3.50 tund. Jõukohane ja sissetoov. Laps on väga rõõmus, sest ta on saanud osta hulga vajalikke rattavidinaid ja tellida Inglismaalt need õiged pedaalid.

Selleks tuli küll veebipoodi kirjutada, sest Eestit nende maade seas polnud, kuhu asju saadetakse, aga õnneks saadi seal asja pakilisusest aru, müügimänedžer vastas kenasti ja Eesti lisati nimekirja. Mul oli hea meel, sest alati, kui mingi mure tekib, soovitan ma lapsel sinna või tänna kirjutada ja otse tootjalt küsida. Muide, enamasti saab ka vastuse. Ja nii on ta inglise keelest ka midagi kasu.

Ma ise pean homme jälle minema ühe tuntud inimesega rääkima. Õnneks on teema huvitav, kuid tegi siiski natuke tujutuks, sest algselt oli mul plaan hüpata läbi lihtsate inimeste juurest, kellel on tore sealaut.
Lootkem, et jõuab mõlemat. Väiksed sealaudad võivad varsti päris haruldased olla.

esmaspäev, 10. august 2015

Raamat sai tõeks

Sel nädalavahetusel juhtus seik, mille võimalikkusest ma olen siiani vaid raamatust lugenud.

kolmapäev, 29. juuli 2015

Kolmekesi pargipingil

Istusime ja rääkisime kolmekesi juttu, kuulsus, kolleeg ja mina.

neljapäev, 23. juuli 2015

Etendus

Käisin teatris. Selline tükk, et juppideks lahti võttes ei tööta (nagu raadio jms), aga kokkuvõttes väga meeldiv mulje. Meenutas mulle väga üht mu vanaemadest ja siis veel mõnda vanemat prouat.n Panen kaks lõiku üles, enam-vähem saab aimu, mis asi on.




Loteriipilet  




Kingitus


esmaspäev, 13. juuli 2015

Lapsepõlve süütud muretud mängud

"Selle rattaga ei tohi teha kolme asja," tõstis müüjapoiss näpu. "Panna siia külge porilaudu, sest see on kole, teiseks pudelihoidjat ja kolmandaks odavaid pedaale!"

"Ma ei kavatsegi seda teha," teatas laps ja lisas mingis salakeeles pedaalimudeli, mille peale müüja innukalt noogutas.

"Andke kingituseks kaasa mingidki pedaalid, et saaks koju sõita," mangusin mina.

Sest täisvarustuses ratta te võite saada, kui ostate endale odava, nii 500eurose asja. Kallimaga ei ole miski lihtne.

"Palju sa kaalud," jätkas müüja. "Selle järgi paneme kummirõhu."

"Kui te lubate," pöördus müüja minu poole ja plurtsatas veel õli tulle, "ma vormistan kliendikaardi kohe teie poja nimele. Tema ju hakkab oma rattaga siin käima. Võin juba praegu öelda, et temast tuleb väga hea ja kuulus sõitja!"

Laps oleks säranud veel rohkem, kui poleks juba niigi maksimumi välja pannud.

 "Ega sa ei mõtle sellega poes käia ja ratast poe ette jätta," muretses müüja.
"Ei mingil juhul," jahmus laps.
"Jah, ma enda oma ei vii isegi keldrisse, tassin tuppa ja hoian voodi kõrval," seletas müüja.
Laps noogutas väärikalt.
Selge see, et kallist asja hoitakse voodi kõrval!

Mul hakkas tekkima selline tunne, et ei ole lapsele ostnud mitte ratast, vaid terve maailma.

Praeguseks on laps poolteist tundi rattal kõõlunud ja pistis korraks nina tuppa, et selgitada, kui suurepärane see kõik on.

Aitäh kõigile, kes seda siiani mingil moel (lapsele sünnipäevaks raha kinkides või minu arutlusi kuulates) on toeks olnud!

Hakkan nüüd vaatama, kuidas ostu mingil moel kindlustada saaks.








kolmapäev, 8. juuli 2015

Puh

Ma juulis ilmselt edaspidi enam puhkust ei võta. Ma ei tea, mis mul üldse arus oli.
On suveürituste tippaeg ja telefon heliseb alalõpmata. Ma mõned asjad olen lasknud endale kuidagi pähe ka määrida ja ikka meile ka loen. Samas oleks see imelik, kui näiteks kõrvitsatükeldaja võtaks koju tööd kaasa või sellega puhkusel tegeleks, eks ole. Aga need ametid, mis on seotud teatud ellusuhtumisega, seal ei tõmmata juhtmeid niimoodi puruks, sest ega inimesed pole selles süüdi, et mul puhkus on. Juhe seinast variant oleks võimalik vaid siis, kui minna välismaale, kuhugi, kus pole õiget levi ega juurdepääsu kirjakastile.Õige jah, Saaremaa sobib ka, sest vanaema juures on telefonikasutamine siiani aegajalt välistatud.

Endale tõestamiseks, et ma siiski pole täiesti pehme tüüp, võtsin aga raamatukogust sületäie raamatuid ja lugesin need kõik läbi ka. Olen siin-seal ringi sõitnud, aga laps on soovinud üldiselt koju jääda ja käia rattaga metsas ukerdamas.

Lisaks käisin ühes teatud kuulas maa-asulas ka. Täiesti eraviisiliselt, niisama. Istusime Vahemerega natuke liivakasti serval ja vaatasime, mis tehakse.
Tegelikult ei osanud ma seda päris nii ette kujutada. Mänguväljak on väike: liumägi, kaks kiike. Lapsi aga palju. Lapsed olid hästi riides, värviliselt ja puhtalt. Tumedad ja heledad ning minu kõrva järgi räägiti vähemalt nelja keelt. Välislapsed olid poisid, tüdrukuid polnud kas lastud mängima või siis tegid nad seda mujal. Eesti lapsed olid valdavalt plikad. 
No ja siis juhtus see, mis ikka, kui on poisse ja tüdrukuid, nimelt ühed võtavad teiste vastu punti. Välispoisid turnisid liumäest üles ja plikad üritasid neid omakorda alla sõites maha niita. Või kiigelt minema puksida. Poisid tegid plikadele "BUUUU!" ja plikad kilkasid.
Tavaline värk.
Ühel hetkel aga tormas salk plikasid minema, omavahel rääkides: "Lähme ütleme, et nad hirmutasid meid ja võtsid kõik asjad endale!"
Kaebama minna polnud kauge, kohe selle ühe kortermaja vastas on kohalike kortermaja, mille ees lösutasid jõmmid. Nad ainult ootasid märgusõna, et püsti hüpata ja mörinal mänguväljakule minna korda looma.

Kohalik kaupmees oli mulle enne kõrva sosistanud, et kohalike endiga on palju rohkem probleeme, kui nende teistega. Ja et käigu inimesed ometi välismaal ja ärgu kartku igat uut asja.







pühapäev, 28. juuni 2015

Pööripäev

Ma osalesin pealtvaatajana munaviskes ja sain pihta. Õnneks said riided üsna kergelt masinas hiljem puhtaks, pealegi võttis kõvema matsu Vahemere kott, mis mul õlal oli, kuni ta ise muna viskas.
Ei, see ei olnud tema, kes mulle pihta sai. Hoopis keegi kohalik teismeline, aga ta tuli nii toredasti uurima, kes ette jäi, et ei saanud seda talle ka pahaks panna. Lõpuks vabandasin juba ise, et tema võistluse nurjasin, sest ilmselt oleks muna muidu pehmele murukamarale maandunud ja terveks jäänud.

Raske mürsu tõstmine jäi seekord millegipärast kavast välja. Mehed upitasid teist niisama, oma lõbuks. Selgus, et see on nii raske, et mu vend, keda ma olen siiani maailma kõige tugevamaks pidanud, ei saanudki rauakolakat ühe käega üles. Aga pole viga, ma olen täiseti kindel, et kui oleks hädasti vaja, saaks ta suurepäraselt hakkama ja muidugi ma võiksin siis ka pisut ise aidata, kohvi tuua või midagi.

Kuigi oli äärmiselt tuuline, polnud väiksel väljasõidul viga. Kiviaiad, kadakad ja muu selline on ikka toredasti rahustav.  Seekord läks küll nii, et jäin telgis enda jaoks tavatult päeval magama. Ärgates ei saanud esialgu liigutada, sest selline tunne oli nagu vajuks midagi rasket ja kummist minu pealt aegamisi maasse. Küllap see üks mureuni oli. Hiljem sain siiski päevad tavapäraselt õhtule, ilma, et oleksin pidanud vahepeal jõudu kogudes tukkuma. Oleks kuidagi imelik suve kõige valgem aeg magamisele pühendada.



Vaade telgist:


 Laps ja pomm:


Vend ja kiiker:




Miinuses

Vahepeal on maailm kaotanud väärt selli ja mina blogilugeja.

MS oli selline inimene, kes aegajalt paistis soovivat mind hulluks ajada ning samal ajal ka aidata. Asi on selles, et ta oli niisugune pedant, kes soovis, et asjad oleks õigesti tehtud ja lisaks õigesti vormistatud. See viimane puudutaski mind, sest kui ma veel veebis töötasin, siis oli koguaeg häda mingisuguste valemitega, mida ta lehte oli sokutanud ja veebis kuvas süsteem muidugi kõik need ruutjuured ja muu, kuidas juhtus. Ja siis ta tülitas ja kopsis ja saatis sõnumeid kuni kõik korda sai.
Hambaid kiristades jätsin kõik muu sinnapaika ja tegelesin valemitega, mida veebis keegi ei lugenud. Pärast mind teised samamoodi.

Vahel mõtlesime, et kõik! Me lihtsalt ei panegi neid asju üles! Aga siis ta hakkas küsima, et mis ja kus ja... oijah. Panime muidugi.
Talle oli ka väga raske ära öelda. Abivalmimat inimest  ma vist polegi kohanud. Ta oli meelsasti nõus kasvõi öösiti läbi Skype nõustama mind keele- või loogikaküsimustes või tegema mõne väikese arvutuse. See meeldis talle. Ja kui ma olin midagi tema käest küsinud ja ta ütles, et peab vastust otsima, siis teadsin, et ei tülita mingi lihtlabase asjaga, millele igaüks kohe vastust teab.

MS oli põhimõtteliselt tugev kõiges selles, milles mul pole lootustki särada. Kõik see süsteemsus, metoodilisus, kaalutletus... aga meie sõprus tööpostil oligi kenasti üksteist täiendav. Midagi talle igatahes sobis, sest kui meil oli nn toreda töötaja hääletus, kirjutas ta minu kohta pöörase kiidukõne, mille oma kinnitusel lõpetas väitega, et kui mina seda tiitlit ei saa, siis on kogu asi mõttetu.
Ma siiski sain ja ta oli nii rõõmus nagu see oleks tema endaga juhtunud. See oli armas.
Vaatasin ka meie Skype vestlusi nüüd veel üle ja märkasin üllatusega, et viimasel aastal oli vähem juttu grammatikast ja arvudest ning rohkem elust ning talletatud ajalugu sisaldab suurel hulgal vastastikust tunnustamist ja mõningasi küllalt naljakaid kogemustevahetamisi.  See rahustas mind, mõtlesin nimelt murega, kas ikka panin inimest tema eluajal küllalt tähele või pean leppima ainult tagantjärgi kiitmisega.

Loomulikult polnud me mitte alati ühel nõul. Ntks mina arvasin, et üks teatud kohalik huumoripäev on kohutav üritus, kuid tema leidis, et see on ikkagi parem, kui viina juua. Aga kuna seal polnud võimalik arvutustehtega midagi tõestada ja mina ei soovinud ka muidu vaielda, siis jätsime asja sinnapaika.

Igatahes kuulub  MS nende  inimeste hulka, kes on mu maailma sisenemisega seda ühtlasi tublisti avaramaks muutnud. Olen tänulik, et võisin teda tunda.

Panen siia suvaliselt lahtilöödud lehekülje raamatust "Snargijaht", mille tõlkimine oli MSi viimane meistritöö:






kolmapäev, 27. mai 2015

Sihuke päev

Praegu kukub kägu, sääseke piniseb ja võililled õitsevad uhkelt. Ongi kohe mõistliku inimese tunne. Kui nüüd mõni ajakirjanik õuele sõidaks, siis ma oleks viisakas ja juhataks ta kähku mujale. Aga kui ma oleksin niimoodi võilillede keskel juba kaua aega istunud, siis ma ehk tõesti kutsuksin ta sisse, pakuksin kohvi, aga oma isiklikust elust ikka ei räägiks.

kolmapäev, 13. mai 2015

Film

Käisin sõjafilmi vaatamas. See ilmselt on nii, et kes läheb ja kes mitte, nii-et ma mingit hinnangut ei anna. Aga kaks laulu, mida seal kasutati, meeldisid mulle väga:




reede, 8. mai 2015

Välismaal

"Mis mõtet on osata hästi inglise keelt, kui keegi teine seda korralikult ei räägi?"
See oli üks neid küsimusi, mis laps nädalasel reisil Kreetale küsis. Tegelt tegi ta kreeklastele natuke liiga, sest isegi toateenindus sai seekord inglise keelest aru.
Minu meelest väga hea õppetund sellest, et peamine olla arusaadav. Seega lõpetas laps mu häälduse parandamise ja leppis sellega, et minu aeglane ja üldse mitte nii sorav jutt leiab kiiremat mõistmist.
Ainsatena said armu kaks iirlast ja eakam paar inglasi, kellega juhuslikult kokku puutusime.
"Aa Eesti," ütlesid inglased mulle. "Te olete need, kes küll oskavad vene keelt, kuid eelistavad rääkida inglise keelt!" Ta pani nimelt tähele, et me pöördusime inglise keelse ja mitte vene keelse giidi poole.

reede, 24. aprill 2015

Raha ja ratta seostest (lisatud video)

Jah, kallid eakaaslased ning teised, kes te unistasite lapsena rattast, millega sõita kooli, poodi või metsa! See oli tõeliselt suur unistus ja minul täitus see mitmel korral: esmalt sain Skolniku ja teisel korral selle teise, mistandoligi ratta. Kolmas ratas maksis 10 000 krooni ja pidas vastu 14 aastat, kuni mu poeg selle üle võttis ja sõitis suvega läbi kõik, mis läbi sõita sai.
See ratas, millega lapsuke siin kõrval pildil hüppab, maksab müügisaalis neli tuhat eurot ja nii nagu mina seda näen, jääbki praegu unistuseks.
Isegi ta tagasihoidlikum unistus, mis maksab ainult kaks tuhat eurot, tundub mulle päris hirmus väljaminek.
Käisime mõlemat rattapoes vaatamas ja laps põrgatas end ukse ees nii kaua, kuni närviline poemees ta tagasi sisse kõssitas, öeldes midagi tobedat nagu, et "liiga palju hüpates võib teil veel sundost tulla!".
Tunnistan, et sain temast aru, mul oli endal ka pisut mure seda kolistamist vaadata, aga see, kuidas ta väljendus, ei meeldinud mulle.
"Nii- et see ei pruugi niisuguseid väikseid hüppeidki vastu pidada," pärisin süngelt.
Müüja higistas seejärel mõnda aega, et seletada - ei, see on väga vastupidav ratas ja peab vastu palju suuremad hüpped... aga...ee...no...see on ju ikkagi poe oma!
Selle aja jooksul sai laps lihtsalt veel mõned hüpped teha ja säras naastes nagu päike.
Kallid ja kvaliteetsed asjad ongi toredad. Ainult et ma ei saa osta lapsele ratast, mis maksab rohkem, kui mu auto. Siiski oli ta väga õnnelik, et seda vähemalt proovida sai ja ma sain aru, et algab pöörane säästmine ning iga sent läheb edaspidi otse tema salajasse hoiukohta.
Unistada ometi võib ja ehk juhtubki kord midagi head. Elame-näeme.

Panen siia ühe kevadise video, mis on tehtud praeguse rattaga, mida ostes ma millestki sellisest muidugi ei mõelnud.






pühapäev, 12. aprill 2015

Õun kümnele

Järjekordset kolleegi ära saates lõikasime saia lahti.
"Lõikaks igaks juhuks õhemalt, mine tea palju rahvast tuleb," soovitas ta. Lõikasime tükid lihtsalt veel omakorda pooleks, oligi parem korraga mitut võtta.

Viilutamine on üks tänapäeva salakavalaid nähtusi. Ikka õhemaks, ikka õhulisemaks. Kõige rohkem viilutavad inimesed iseennast. Oma aega ja tähelepanu ning ikka aina õhemaks ja õhemaks, et jaguks rohkematele. Peab ju minema sinna ja tänna ning alati on oldud sel ajal seal. Kiireks läheb, aga...

 Mis on parem, kas see kui igaüks saab natuke või saab keegi piisavalt?
Igatahes see natukesekaupa oma aja jagamine on lõpuks väga kurnav. Lisaks on teistel inimestel (ja ka mul endal) juba krooniline säte: sul on kindlasti kiire..., kui sul oleks rohkem aega, siis..., ma tean, et sa ei jõua, aga ehk siiski... jne.

Inimesed muidugi kohanevad vastavalt ajastule. Mingil ajal ma hakkasin autoga sõites kasutama aega helistamiseks inimestele, kellega on tore lihtsalt niisama pikemalt rääkida. Nüüd olen märganud, et ka teised on selle hea mõtte peale tulnud ja saan ise ka üha enam hands-free kõnesid kuskilt maanteelt. Kõige parem muidugi, kui sellised sõidan-ja-helistan pooled satuks kokku, siis pole muret, et teine inimene tabatakse ajal, kui ta näiteks kraavi ääres hiilides püüab näha, kes seal sulistab.

Varem, kui elu polnud veel nii mobiilne, oli näiteks aega tegeleda ühe asjaga nii kaua, kuni tuli juba soov midagi muud teha. Panna raamat ära ja minna välja näiteks. Istuda nii kaua mere ääres kivil, et lausa rõõm oli rattaga minema vändata. Taevas küll, ma ju hääletasin alalõpmata sinna ja tänna ja mul oli aega maanteel passida ja käega vehkides oodata, et keegi mu edasi viiks. Pidasime juhtidega pikki vestlusi elust üldse ja enamasti oli väga tore. Noh, tagasi mõeldes oli tore ka see kord, kui auto kinni peeti ja juht raudu pandi, sest masin oli ärandatud. Õnneks sain sekeldamise ajal minema lipsata ja ei pidanud seletama, mis mina seal teen.

Palju huvitavat on juhtunud just siis, kui liigud ringi mõnusal vabakäigul ja pole nii hirmus pinges ja kella vahtiv. Aga kes sellest ikka õpib?





laupäev, 21. märts 2015

Sündmusi

Täna toimus kaks olulist sündmust: ameeriklased sõitsid oma sõjatehnikaga läbi pisikeste linnakeste ja saime kasemahla jooksma:



"Kuule," ütlesin salakavalalt lapsele. "Kui sa juba teed midagi, võtad näiteks relva kätte, siis võiksid küsida, mis see on ja mida see teeb?"
Idee oli muidugi selles, et nii saab kahepeale rohkem infot korjata.
"Oh, ma ju tean seda! Ma oleks täiesti lapsik siis," jahmus tema.
"Nojah,  mis siis! Aga siis algab suhtlus ja mine tea, mida veel kuuled," õpetasin mina. "Ma küsin seetõttu alailma igasugu asju, et anda võimalus inimestele rääkida!"
Mõne aja pärast arvas laps, et see töö on väga raske. Ja et tema igatahes küll küsima ei hakka, mida relv teeb.

Ehk ongi parem.

Minu meelest oli see väga imelik, et me nägime täna Paides ja Türil tõelisi ameeriklasi nende sõjatehnikaga. Kõik kordub, kõik käib mööda spiraali. Ikka avame väravad, ikka laseme inimesed sisse. Kui ma olin umbes nii teises klassis, siis sain ühel joonistusvõistlusel küllusliku auhinna (karp vildikaid, plastiliin, joonistusplokk), sest olin teemal "Rahu!" teinud pildi tankidest ja lippudest.
"Joonistasid siis rahu-pildile tankid," porisesid vanemad. Mina ei saanud aru, mis viga, sest ma sain ju esikoha! Ja pealegi sõitsid telekas rahuparaadidel alati tankid!

Aga ma näen, et see aeg on tagasi. Jälle võivad lapsed saada esikohti, kui joonistavad sõjatehnikat, tõsi lipud on teised.

On, mis on, igatahes kask jookseb. Mõned asjad on ühtmoodi, kuni Maa keerleb oma vanal viisil. Eks teistega näe, mis saab.

esmaspäev, 9. märts 2015

Hakkab looma

Selgus, et lapsel olid siiski käsivarrel randme juurest mõlemad luud katki, mitte ainult kodarluu. See tuli arsti jutust juhuslikult välja, kui ta vene-eesti segakeeles rääkis meiega. Lõpuks tüütas see nö ühetiivaline suhtlus väga ära ja hakkasin juba vihastama. Nüüd on õnneks paranemine mühinal käimas ja arstidega pole vaja enam suhelda.
Minu paanikast hoolimata käis laps eile juba proovimas, kas saab rattaga sõita ja oli üsna kaua ära.
Tulles oli käsi kriibitud ja mu ehmatust nähes ütles ta kähku: "Ära muretse, ma kukkusin näoli, mitte käe peale!"

No mis sa teed sellisega?

Meil on kolmeks nädalaks külas koer, kuldne retriiver. Tema pere on reisil ja kuna ma seda koera tean, siis võtsime ta meeledi enda juurde hoiule. Me muidugi ei osanud mõelda, et ta on nii karvane, lõhnab nagu koer ja tassib käppadega ringi pori ja liiva. Olin ka üsna üllatunud, kui leidsin end esimesel hommikul peale koera saabumist temaga poolunes mere äärde jalutamas. Kui nägin, et mõned teised zombid oma koertega juba sealt tagasi tulevad, sain aru, et ma pole üksi.

Ses mõttes oli maamajas väga meeldiv: haige käega laps kaevas endale krossirada, kus rattaga hüppeid teha, koer ei oodanud jalutamist ning püherdas ja lasi ringi mööda tihnikut ja lompe ning mina kütsin sauna.
Õhtuks kukkus koer sirgelt külili ja jäi nii kõvasti magama, et pidin põrandat pesema ta ümbert ja jätma esialgu sinna koerakujulise pesemata laigu.
Siis tuli torm ja elekter läks ära ja mina istusin küünlavalgel leiliruumis. Lapse meelest oli see väga tore, sest ta arvas, et paljud ta klassist oleks sellisel juhul väga hirmunud ega julgeks liigutadagi. Muidugi, ongi ju hea istuda soojas maamajas, kuulata mühisevat tuult ja nohisevat koera, näppida küünlavalgel iPadi, süüa ahjukana ja olla julge ja vapper!

Järgmisel päeval autosse istudes ütlesin lapsele kohe, et jätame porisaapad jalga ja see oli hea, sest oma pehmele teele me kinni jäimegi. Naaber tõmbas džiibiga välja ja asi lahenes veerand tunniga. Ka see meeldis lapsele väga ja andis võimaluse arutleda, et paljud klassikaaslased poleks julgenud keset sellist mülgast autost väljagi ronida. Aga näe, tema teab, kuidas kinni jäänud autot lükata ja kuhu panna köis! Maailm jalge ees lebamas, parandas ta isegi vanaema kasvuhoone ukse ära.


esmaspäev, 16. veebruar 2015

Nädal hiljem

Täna olime juba ette valmis suhtlema meditsiinitöötajatega eriti aupaklikult. Nii-et kui meid paigutati kõrvalkabineti ukse taha, kust seest  arst ust avamata kõigest kõrist karjus patsientide nimesid, siis me võtsime seda rahulikult.

Kips võeti kõlavahäälse kamandamisega lahti, seejärel saadeti meid röntgenisse ja seal läks kõik suht kiiresti.
Avastasin, et kabineti ukse taga on isegi raamaturiiul mitmete ajast-arust teostega ("Blokaad" jms).
Röntgenipilt näitas, et käsi paraneb ilusti ja ma kolmanda küsimise peale tohtisin ise pilti vaadata.
Panen siia juurde joonise, punane joon umbes näitab, kus murd on.

See arst oli natuke jutukam ja isegi rääkis pisut, kui küsisin, mis edasi saab. Selgus, et lapsele tehtud täisnarkoos lisab paranemisajale kohe nädala ja kuna lisaks murrule oli ka nihestus, siis sealt tuleb veel nädal lisaks. Kahe nädala pärast saab kipsi ära, kuid siis tuleb veel paar nädalat kanda randmefiksaatorit. Selle peame ise ostma, kuid haigekassa maksab õnneks 90%.

Parajasti siis, kui arst kirjutas digiretsepti fiksaatori jaoks, tuli talle telefoni sõnum. Ta jättis kohe kõik katki ja hakkas hasartselt telefoni lappama. "Gospodi! No što eto! Kakoita karu Puhh!" - "Eto igruška," rahustas õde. Täielik anekdoot! Läks mitu head minutit, kuni karu Puhhi mõistatus lahenes ja retsept kirjutatud sai. Siis arst isegi vabandas natuke ja oli korraks nii lahke, et vastas küsimusele, mida käega teha, et sõrmi peab kindlasti liigutama.

Rattaga sõita enne kuud ei saa, kuid ujuma võib paari nädala pärast minna. Laps oli ise väga tusane, kui seda kuulis, sest käisime eile uhkeid rattaid vaatamas ja selgus, et poes lubatakse neid ka proovida. Pealegi sai ta juba kätte uhked rattariided, mis me Aliexpressist tellisime.

Jama küll, kui need, kes tahaksid sporti teha, ei saa ja need, kes saavad, eriti ei taha.


laupäev, 14. veebruar 2015

Jalutasin ja kuulasin klappidest üht huvitavat kirikumeest, kui telefon helises.

"Tere... mina olen see laevamees... pidid ju külla tulema!"

Laevamees, laevamees, laeva...???

Teadsin küll. Muhu mees, saime tuttavaks 15 aastat tagasi, kui Vahemerega Saaremaal telkimas käisime. Olime öö Sõrves ja teise Harilaiu kandis ühe Poola telgiga, mille ülespanek nõudis nuputamist. Väga lahe telkimine oli, sest september oli just alanud ja veed olid soojad, kuid suvitajad juba lahkunud. Hiiumaalt üle tulles rääkisin laevamehega lobedasti juttu ja nii läks, et saime tasuta üle kõige autoga. Ainuke asi, et minu ajalehed nurus ta endale, sest igav oli. Tagasi tulles olin juba terve pinu lehti varunud ja muidugi saime jälle tasuta. Tookord oli see tohutu kokkuhoid, sest raha oli ju jube vähe ja Hiiumaalt Saaremaale sõit nagu reis Rootsi.

Tookord kohtasime veel Mustjala poe juures õlut joomas tähtsaid härrasid (pildil), kellel olid dresside peale kenasti pintsakud võetud. Üks oli endine esimees, teine tema autojuht. Kuid olgu.

Laevamehega kohtusin hiljem veel ja harjusin tasuta sõiduga nii ära, et olin lausa häiritud, kui ta liini vahetas ja maksma tuli hakata. Siis läks ta töölt ära, et oma talus toimetada ja oligi kõik.

Nüüd siis helistas. Tahtis poliitikast rääkida ja niisama ka. Et oli ammu plaaninud. Minu mälu järgi kohtusime viimati vähemalt viis aastat tagasi, ehk isegi rohkem. Temale olen aga oma inimene, sest ta on lehe tellija ja ma käin igal nädalal tal trükituna kodus.

Kui ta helistas, siis esimese hooga muutusin tõrksaks, et mis nüüd jälle on. Siis aga leebusin. Mis seal ikka. Tegelikult on ju tore, et külla oodatakse ja ollakse valmis kohe sauna kütte panema. Laevamees ütles, et mu sõbrad on ka oodatud. Nii-et äkki tahab keegi kaasa tulla?

teisipäev, 10. veebruar 2015

Visiit meditsiiniasutusse

Haigla asemel soovitas registratuur minna polikliinikusse, kus saab kiiremini. Noh, sai ka. Järjekordi polnud. See-eest olid kõik töötajad erakordselt tõredad.

"Pange tool tagasi," vihastas arst, kui tahtsin nurgast võtta tooli ja istuda sellega lapse kõrvale. Istusin siis nurgas nagu mingi pagendatu, kuni arst ja õde pilti uurisid. Meile seda ei näidatud. Kuna ma lootsin, et ehk nad muutuvad lahkemaks ja ütlevad midagi asjalikku, siis ma ei hakanud neid sellega endast välja viima, et seda ise näha küsiks.

Oleks tegelikult võinud, sest nad säilitasid oma tõrksa ja tusase töömeeleolu lõpuni välja.

Kui pidime minema uut pilti tegema, siis oli röntgeni ukse taga üks türklane, kellega personal suhtles vene keeles. Millestki aru noormees muidugi ei saanud. "Miks nad mind venelaseks peavad," ahastas ta. "Mul on selline nägu, jah?"

Ütlesime talle, et ta nägu on kena ja tal kästi lihtsalt hetk oodata. Märkisin teda järjekordselt vene keeles kõnetavale õele, et kutt ei ole venelane ega saa midagi aru. "Ma tean!" pahandas naine kõva häälega. Ee... hmm?

Kui lapse kord tuli, siis temaga enam ei räägitud üldse, näidati kõike viibetega. Küllap mõeldi, et mine tea, mis rahvusest see veel on!

"Kodarluu murd," teatas arst lapsele. "Seome ümber, kolm nädalat kipsi, nädala pärast näitama!"

"Kus kohast luu katki on," pärisin oma nurgast.

Mõlemad meditsiinitöötajad tõstsid ärritunult pea. "Mis mõttes, kust? Luumurd on luumurd!"


Enne täielikku loobumist küsisin veel, millega luumurru puhul arvestama peaks, sest see on poisil esimene. See isegi sai arstilt tähelepanu.
Lapsele:  "Ah nii! Esimene? No palju õnne siis!"
Mulle: "Tehke talle kindlustus!"

Jah, muidugi on tore, et luid ravib asjatundja, kes on seda teinud juba tuhandeid kordi. Aga kui lastepolikliinikus töötav asjatundja on niivõrd rutiinis, et ei suuda isegi enam lahke olla, siis vajaks ta mingit värskendust.

Pärast meid ootas pere: seotud käega tüdrukuke, isa ja ema.

"Tehke, mis teete, aga nurgas tooli ärge liigutage," soovitasin neist mööda minnes.

"Selge," vastasid nad arusaajalt. "Võtame arvesse!"




pühapäev, 8. veebruar 2015

Väga lihtne vol2

Lapse jutu järgi olid maadlusvõistlused päris naljakad ja seda just sellesama kaalu pärast. Kõik teised olid ka ju üritanud ennast võimalikult kergeks saada ja enne kaalumist peaaegu enam ei söönud.

Üks ümmargune poiss leiti küpsiseid nosimas ja sellest tuli paras kisa - treener kaalus lapse kähku ära ja leidis, et ta on 300g üle oma kaalu. "Sellepärast sa oled nii paks, et ei suuda tundigi söömata olla," ahastas treener, ladus lapsele selga kõik käepärased paksud riided ja saatis ta jooksma.

Teised vangutasid päid ja arutasid, et no kui rumal saab olla! Enne kaalumist küpsiseid süüa! Aga poiss suutiski oma paksude vattide all nii palju higistada, et sai kaalumiseks numbrid korda.

"Pärast kaalumist jooksid kõik kohe oma kottide juurde saiu ja lihaleibu sööma, kõige rohkem sõi üks 32kg, kellel olid korraga ees salat, kohukesed, saiad, konserv ja võileib. Aga tema on ka Eesti meister," rääkis laps.

Temal endal oli selleks ajaks juba ükspuha, sest ühe raskema jõmmiga heidet proovides, oli "ranne pärast imeliku nurga all!". Mis tähendas traumapunkti minekut ja kipsi. Homme lähen lapsega traumatoloogi juurde ja eks siis näis, mis ja kui hullult puruks on. (Tervisesport, ma ütlen küll!)

"Aga ma õppisin tegelikult väga palju," väitis laps ise ja leidis, et võistlused on kordaläinud. Kui ilmnes, et õhtuks lähevad sõrmed paiste, kipsi alt sügeleb ja sellega on paha magada, siis ta rahulolu küll natuke vaibus. "Olen palju mõelnud, mis tunne on mingit luud murda, tuleb välja, et see pole tegelikult nii valus, kui tundub, ainult väga tülikas," ütles ta veel. Nojah.




reede, 6. veebruar 2015

Väga lihtne!

Tahate kaalust alla võtta? See on väga lihtne: praetaldrik vahetage alustassi vastu, hoiduge rasvasest ja loobuge suhkrust. Aa, lisaks käige igal õhtul kaks tundi raskes üldfüüsilises trennis ja hops, ongi viie päevaga kadunud 4,5kg.

Muidugi ei tee seda mina. Laps valmistub maadlusvõistluseks ja üritab saada enda omast madalamasse kaalukategooriasse. Selleks oli vaja vaid käia vaatamas võistlusi ja näha, et temast kergemad on tunduvalt nõrgemad! Praeguse tähelepanuväärse nädalani pole see vaene poiss iial suutnud loobuda ühestki lisaküpsisest või lisapraetükikesest. Süüa on ju nii meeldiv. Sellest järeldus, et motivatsioonist sõltub kõik.

Kui leida inimese juures õige hoob, siis läheb ta seinast läbi ja pirukate poole sealjuures ei vaatagi!

laupäev, 31. jaanuar 2015

Veel samast asjast

Ma olen siin jaganud avastust, et lapsed kasvavad. Täna sain sellele veel kinnitust. Läksin ühe ootamatult vabanenud piletiga koos poja klassiga teatrisse Aabitsa kukke vaatama ega tundnud neid lapsi ära.

Poisid olid pikad ja häälekalt jutukad, tüdrukud ilusad ja iseteadvad. Ainult see poiss, kes alati on kõigist väiksem olnud, oli ikka veel pisike, aga sellest pole midagi, sest pääses oma spordialal Eesti koondisse. See-eest teine poiss, kes oli vanasti rõõmus ja ümmargune munake, oli nüüd lihtsalt suur ega üldse mitte nii kihistav enam.  Poistel olid muidugi vistrikud, tüdrukutel aga moekad soengud ja läikivad ehted. Raske aeg.

Istusin esimese rea keskel. Kuna seal etenduses on palju publikuga suhtlemist, sain puhtalt istekoha pärast sellest osa. Muidugi olin see mina, kellele tehti ettepanek proovida roosasid puuvillaseid pesupükse, mille peategelane vahepeal riidekotist välja võtab. Kuigi need kingiti pidulikult mulle, jätsin rekvisiidi siiski teatrile alles. Kust nad ikka neid uusi pükse saavad?

Õnneks lastele väga meeldis. Mulle meeldisid lapsed. Kuigi nad olid hirmutavalt suured.

Aga veel ühest asjast. Olen suutnud kirjutada midagi, mis põhjustas vanainimestel vihahoo. See puudutab sõjajärgset aega ja oli ühe mehe meenutus elust. Nüüd teised mehed, kes mäletavad asju teisiti, helistavad ja ütlevad, et olen kogu Eesti rahvast solvanud. Täna võtsin jälle ühe sellise kõne vastu. "Te olete liiga noor, et midagi teada.... te tegite seda suurest kuulsusejanust... te poleks tohtinud... pidanud... võinud!" - "Saage aru, see on selle mehe jutt! Nagu rääkis, nii kirjutasin!" - "Aga miks teil oli seda vaja üldse kirjutada? Kes ta teile ette lükkas?" jne jne

Õnneks helistas otsa veel üks vanainimene. Ta soovitas kõigil hakata põrsaid pidada ja imestas, et me pole ikka veel tulnud selle peale, et seda inimestele soovitada. Kui põrsaid ei taha, võetagu siis lambad! Saab ometi teeääred korda!

Ma siis ütlen - head inimesed, hakake ometi sigu pidama!





kolmapäev, 28. jaanuar 2015

Mõtlesin, et mis ma õieti lapsele sünnipäevaks kinkisingi ja siis tuli meil kahepeale meelde, et see oli see lend. Talle õnneks väga meeldis ja nüüd ootab, et saaks nii vanaks, et võib langevarjuga hüpata.
Ohtlik on see minu meelest, ohtlik!

Ma ei tea, mis ajab noori ja eriti mehi selliseid asju tahtma! Pisikesena oli ta ikka väga alalhoidlik ja küsis alati, kui kaugele on mõistlik kuskil serval minna. Nüüd suvel hakkas ta rattaga ühtäkki mööda künkaid sõitma ja tahab seda kangesti veel rohkem teha. See on selline rattasõit, kus minnakse kuskilt kuristikust alla ja ratturitel on peas paksud suured tsiklikiivrid.
No ei meeldi mulle see!

Samas, võimalusel oleks ma ilmselt sama vanalt seda kõike üritanud. Mul tulebki meelde, et hüppasime teiste hullude lastega poolelioleva kortermaja teise korruse rõdult alla soojaku katusele näiteks. Lihtsalt jube! Hea, et ei hüpanud mööda, katusest läbi või ma ei tea, mis veel. Elukogemus on hirmus asi. Selle mõju alla sattunult on paljud vanemad ja vanavanemad lapsukestel kõiksugu rõõme keelanud. Ei tahaks liiale minna, eriti kasvõi seepärast, et õnnetusi võib ju niigi juhtuda ja ka täiskasvanud naine lumerõngaga vastu puud sõites surma saada.

Ehk on ikka abi sellest, et aitan turvavarustust tellida rattasõiduks, sest näib, et võõrutada last sellest nagunii ei saa.

reede, 23. jaanuar 2015

Ärge lugege!



Mulle mereasjad muidu meeldivad, aga see on hirmus raamat. Autor on kirjutanud paksu teose sellest, kuidas ta raamatut kirjutab. 358lk monotoonset reportaaži. Piinlik! Kirjeldused materjali kogumisest, aga materjal ise ei vormu millekski. Iseasi, et ehk tahetigi just sellist sovjeedistiilis asja, sel juhul pole mul midagi ette heita. Mina olen pettunud.

kolmapäev, 21. jaanuar 2015

13,7

Nagu te teate või siis ka ei tea, on meil tööl keeruline periood. Korraga lahkus kolm tähtsat inimest ja vähemtähtsad ei ole nüüd küll sama tähtsad, kuid peavad siiski kogu töö ära tegema.

Selline aeg siis, kus lähed töölt koju ja kõvaketas peas käib tohutu kiirusega edasi ja edasi ega võta kuidagi hoogu maha. Eile ma lülitasin igaks-juhuks telefoni välja, et keegi ei saaks helistada ja rohkem midagi kõrva rääkida. Aga siis tuli meelde, kuidas läksin ühtede jõulude ajal lapsega kiiruga Kääbikut vaatama hilisele seansile ja kuskil keskel helistas toimetaja ja siis veel teinegi. Minu saadeti sõnumile vastasid mõlemad koheselt, et võta ühendust, VÄGA KIIRE!
Mingi auk oli tekkinud, mis oli vaja järgmiseks hommikuks ära täita.

Nojah, kui mul see meelde tuli, siis lülitasin telefoni siiski sisse tagasi ja otsustasin, et lihtsalt ei vasta.

Aga pealkirjast nii palju, et see on umbes mu lapse vanus. Ja võin lahkelt öelda, et see on siis see aeg, kus toitu on kodus enamasti alati vähe. Magusaid asju aga üldse mitte. Laevatäied toitu sõidavad teismelise suhu nagu kaubasadamasse ja järgi jääb puru laual. Tasuks võib vaadata, kuidas ta ennast kikivarvule upitades üritab lage puudutada või ühel jalal treppidest üles keksleb.

Lisaks tassib ta raskeid asju (kui on sobival hetkel lähedal) ning tõstab meelsasti kõike, mida vaja. See on kõik väga tore, jõuaks ainult poest asju tassida!

teisipäev, 13. jaanuar 2015

Panen siia toreda pildi, et oleks midagi vaadata, kuni mul on aega kirjutada.


neljapäev, 1. jaanuar 2015

Hirmus mälestus

Ma tean, et olen sellest siin põgusalt kirjutanud, aga see on ikka veel hirmus!
Nimelt olen pidanud või ka ise püüdnud teha aastavahetusteks toredaid lugusid. Nende hulgas on kaks väga meeldejäävat, millest ühe saamisloost ei saa ma ikka veel vabalt rääkida. Teine oli see, kui tekkis mõte teha lugu kahest toredast külast, mis kannavad sarnaseid nimesid.

Esimene küla oli ajaga ära kadunud. Autojuht jäi masinaga lumme kinni, fotograafiga sumpasime mitu kilomeetrit, kraed higised, et jõuda ainsa suvemajani. Pärast rammisin sisse ümberkaudsetesse taludesse, kus korstnad suitsesid, et inimestelt mõni sõna kätte saada. Kesse ikka viitsiks lugeda. et midagi ei olnud? Tülitasin pensionäre ja üht voodis pikutavat 93aastast memme.

Päris hull, aga mitte nii hirmus, kui see teine küla oli. See asus Tartumaal. Autojuht trikitas ja me ei saanud õigel ajal linnast minema. Talvisel ajal aga on pildistamisaega üldse kolm tundi. Kui autojuht keskpäeval ütes, et tema on nüüd valmis, siis oli kohe teada, et nagunii on hilja.
Asusime siiski teele, sest lugu oli vaja. Õnneks selgus, et seal külas elab aktiivne pere, kes oli ühte telesaatesse jõudnud, kus pered laulsid. Ehitasime siis asja nende peale üles. Kahjuks selgus, et pereisa oli väga morn, kui naist polnud läheduses. Istus kidakeelselt diivanil ja tegi mömm-mömm.  Mul tuli meelde, et ta oli kalevipojana esinenud, palusin kostüümi riietuda, jätsin fotograafi pilte tegema ja läksin järgmisse majja.

Seal oli kidakeelse mehe ema koos mingite muude sugulastega ja mõtlesin, et olgu, lähen siis vestlen temaga. Oli vist 85aastane tädike, kes oli hiljaaegu jala murdnud libedaga ja lamas voodis.

Vestlesin siis temaga ta sängiserval. Vahepeal käis perepoeg läbi, vestlesin ka sellega. Tundsin, et hakkan väsima. Eks minge ja olge sulatavalt meeldiv kõiksugu voodiservadel!

Siis vahepeal selgus, et ainuke koht, kus me saaks perest pilti teha, oleks nende pereansambli esinemisel samal õhtul. Kiristasime hambaid. Veel mitu tundi oodata, et saaks ka pereemaga rääkida!

Vahepeal käisime tiiru mööda küla. vaatasin, kus majas tuled põlevad, kloppisin aknale ja sundisin inimesi endaga vestlema.

"Elate siis siin? Kuidas muidu on?  Mis te ka muidu mõtlete?!"

Ja nad rääkisid. Muidugi nad tegid seda.

Siis surusime ennast peole, kus ansambel pidi esinema. Kohtadega pidu, meie nagu kontvõõrad kohal. Esmalt jälgisime pereansambli kiiret proovi ja riiete vahetamist, siis jõlkusime saalis.

Fotograaf raputas pead. Ei ole veel pilti! Laulud olid... kohutavad. Üle lavastatud ja liiga teatraalsed. Naeratasime, asutuse direktor astus juurde, vestlesime lahkelt.

"Ehk istute lauda?"
"Ütlen teile ausalt, tahaksime koju minna..."

Iga laulu järel vahetas pereansambel jälle 10 minutit riideid. Naeratasin järjest kramplikumalt. Vahepeal läksin tualetti ja sattusin seejärel kööki kus kokatädid sõbrannadega sõid. Rääkisin nendega ja sain võileiva ja salati. Siis vantsisin saali tagasi.
Kui fotograaf lõpuks tuli ja näitas, et nüüd on kõik, siis me ei hakanud isegi riidesse panema, rabasime asjad kaenlasse ja jooksime autosse.

"Sõida!" karjatasin.

"Ah soo, kõik või," küsis autojuht ja heietas, mis kaudu nüüd minna.

"Sõida! Ja katsu ruttu mingi poeni jõuda!"
"Ah soo, tahate kohvi, ma ise võtaks ka," heietas ta. Sel hetkel ma tõesti... ma noh ei suhtunud temasse hästi. Kui tema poleks päeval jokutanud, oleks kõik pildid valges tehtud saanud! Ja meie poleks pidanud seda jubedat õhtut kannatama.

21:58 jõudsime Jõgeva mingisse putkasse. "Laske ruttu mingi alkohol kassast läbi," hingeldas fotograaf ja lükkas autojuhi eemale, et see ei saaks kohvi tellimisega kõike lörri ajada.

Ostsime mitu asja ja suutsime algul tuua kuuldavale ainult kaeblikke ja vihaseid häälitsusi. See oli üks tüütu ja väsitav päev. Otsisin selle loo üles ja vaatasin, et suuremalt jaolt tuli tulemus täiesti korralik. Kuigi ühes kohas on üks nimi vale ja muutub siis õigeks. Ma ei pane toimetajale pahaks, et see nii läks, ka endale mitte, see oli tõesti raske päev!