kolmapäev, 18. detsember 2013

Mõtles

Ma mõtlen juba mõnda aega, et vahel on ainus valik see, et valikut ei ole.
Ja nii ongi.

esmaspäev, 16. detsember 2013

Tegelt ka

"Kuidas siis muidu jõulud tulevad?"
"Kle täitsa hea, selline piduline tunne on, vist isegi on kuu lõpuni raha, ei olegi jõululaual ainult leib ja või seekord."

laupäev, 14. detsember 2013

Külaskäik muusikaga

Mulle meeldib väga muusika, aga ma ise ei saa ühtki viisijuppi kaks korda samamoodi lauldud.
Elu jooksul on mul olnud juhust selgitada seda paljudele inimestele. Neist omakorda väga paljud on hüüdnud, et tuleb rohkem harjutada või et ma ei ole küllalt proovinud või et see on lollus, iga inimene suudab laulda!

neljapäev, 28. november 2013

11 aastat silmaopist

Esimeses klassini nägin nagu kull. Siis midagi juhtus ja kuskil teises klassis ei näinud ma enam tahvlile ja mujale.
Tegelt ma ei mäletagi, kuidas ma silmaarsti juurde sattusin, küll aga mäletan, kuidas esimest korda prillid ette panin. See oli eufooriline kogemus!

esmaspäev, 25. november 2013

Hirmutavaid hetki

Kas teil on juhtunud, et keegi teie läheduses lihtsalt väriseb ja kardab?
Mul oli kaks juhust.

Esiteks juuksur õppesalongis, kelle käed täiesti konkreetselt värisesid.
"Palju te peale minu siis ka päris inimestel juukseid olete lõiganud," küsisin parukale viibates, mida sealsamaski üks neiu aeglaselt kärpis.

"Ee... kas ma pean sellele küsimusele vastama," habises tulevane juuksur ja värises veel rohkem.

Ta värises kaks tundi, siis jättis korraks järgi ja siis värises veel. See oli päris imelik kogemus.

Ma ei oska ette kujutada, milline olukord võiks minul panna käed värisema? Mis võiks olla sedavõrd pingeline? Aa, ma mäletan üht avalikku esinemist, kus tundsin end väga kehvalt, siis mul tegelt küll paberid vappusid käes ja igatsesin pulti. Ebakindlus ja ärevus on selle taga järelikult.

Noh, õpetajaga kahasse sai see inimene mul juuksed lühikeseks küll. Ta on klassikalise laulu magister ja kui ta suhtles, siis oli ta hääl kindel, esinemine veatu, tekst ladus... ainult need käed! Ja vabisevad käärid mu kõrva juures! Loobusin vaatamisest ja lugesin telefonist kõik uudised läbi.

 Siis astusin veel läbi lihtsa inimese juurest. Niisama, sest ta kord kutsus. Lihtsal inimesel oli kurk ärevusest kuiv ja hääl kähe, istus nagu kramp oma toolis, ei saanud sõnagi suust.  See oli  mulle suur üllatus ja väga harjumatu. Võttis tükk aega kuni inimene lahti läks, end oma kodus hästi tundis ja kõik ära rääkis, mis pähe tuli.

Pärast mõtlesin, et oli mul vaja üldse sinna minna. Ja et küll on raske elu ministritel jms, kelle tulles tavakodanikud kohe murelikult vait jäävad ja kuidagi olla ei oska.

Ma tahaksin tegelikult mõjuda kivistavalt ja hirmu tekitavalt hoopis oma rotile. Ta just tormab siin mööda kapialust ringi ega mõtlegi lõksu minna. Pole viga, mul on plaan.

Küll me veel näeme, kes siin kavalam ja hirmsam on!




neljapäev, 21. november 2013

See Raagi film

Ehk siis "Kertu".

Istusin ja mõtlesin: "Appi! Miks sa, Raag, sellise filmi tegid?"
Kas ma veel vähe seda maaelu realismi näen? Kas ma pean seda kinos ka vaatama?
Aga Peeter Tammearult väga hea töö, hakkasin teda lõpuks juba peaaegu vihkama.
Olen kuulnud, et paljudele filmi lõpp ei meeldinud. Minu meelest oli parem, kui mõni muu (st eluline) lõpp.
Neist, keda see film on mingil moel raputanud, saan ma aga aru. Olen pidevalt hämmingus ja pean end koguma, kui kuskilt sellisest päriskohast tulen.
Ometigi mulle meeldiks, kui tehtaks sekka mõni Eesti film, mida saaks mõnusalt koos lapsega vaadata, kus ei oleks selliseid räigeid stseene jms.
Noh, "Seenelkäik" ju muidugi on.
Aga kokkuvõtteks: oodanuksin midagi helgemat. Hea, et niigi läks.

Suuri sõnameistreid

Kolleeg palus mul sõnastada mõtte, mida ta saaks minu nimega inimeste nimepäevast ülevaadet tehes kasutada.
Noh, et üks neist on nii öelnud. Kirjutasin talle kolm tähelepanekut, mida ma erinevates seostes taas ja taas täheldan. Siin need on (mu enda lemmik on viimane):


- Headel kuulajatel on alati palju öelda.


- Ka kõige kinnisem eestlane avaneb, kui läheduses on keegi, kellele rääkida iseendast.


- Lapsepõlves õpetati meile, et tähtis pole võit vaid osavõtt. Tegelikult pole ka osavõtt oluline. Midagi ei juhtu, kui jääd koju ja tegeled oma asjadega.

Trauma

Mingil moel vigastas laps hüpates ühe jala kanda ja teise varvast. Müstiline õnnetus. Ilmselt läheb mingis osas teismelise kiiresti kasvava organismi veidruste alla.
Igatahes on ta nüüd kodus, mõlemad jalad sidemes.
Kahjutundega saatsin maadlustreenerile kirja, et matile poiss praegu ei saa. Maadleja ise oli ka väga kurb, sest sõber oli trennis juba uue võtte õppinud.
Aga oh seda toredat treenerit! Ta vastas, et pole hullu, kui käia saab, tulgu kohale! Saab teha harjutusi, mis paranemist ei sega.
Lapse tuju tõusis kohe. On ju tore, kui sidemes jalgadest hoolimata keegi sind tegijaks peab ja trenni ootab.

Täiskuu poolelt ka. Kolleeg palus mul täna ta telefonikõne üle võtta. See oli eakas naine Peipsi äärest, kel oli suur mure: tema tuppa on peidetud saatjad, need pannakse öösel tööle ja need hirmutavad teda! Rääkis ja nuttis. No mis sa teed ära? Politsei ka ei aita. Üldse keegi ei kuula ega aita! Ütlesin tädile, et rahu nüüd, kohe võtame midagi ette! Seepeale ta lõpetas nutmise ära ka. Helistasin siis ühele piirkonnas tegutsevale asjalikule vaimulikule ja palusin läbi minna. Kui heast sõnast ei piisa, küll ta siis sotstöötajale edasi suunab. Saatjatega pole nalja.

esmaspäev, 18. november 2013

Rannast, rabast ja niidult

Mul hakkas siin väike unejama jälle. Uni läks ära kell 4 öösel ja tagasi tuli alatult just enne seitset.
Segasin kokku ühe tee, kuhu panin uhmris tambitud kibuvitsamarju, nurmenukku ja väikese sookailututsaka. Termosesse tõmbama ja super. Tee tuleb natuke selline paks ja isegi siirupine, ei ole mingi lurr.

Õhtul juues magan nagu karu hommikuni ega taha eriti siiski tõusta, hommikul juues on lihtsalt mõnus ja värske (ei pane roolis ja laua taga magama).
Talvisel ja pimedal ajal on kibuvits nagunii hea oma C-vitamiiniga, nurmenukul on samuti ports vitamiine sees, lisaks verd puhastav ja toonust tõstev ja sookail, mida praegu mürgiseks peetakse ja kardetakse, on vana rahvaravi vahend.

Hea, et suvel sai midagi korjatud ikka. Kibuvitsad meeldivad mulle eriti, need olen korjanud Muhust, Osmussaarelt ja Hiiumaalt Kalanast, ikka otse rannast, suurte merede äärest.

Neis on endas juba midagi sellist rahustavat nagu silmapiiri vaatamises.  Nüüd kahjuks pean end teetassist lahti kiskuma ja minema kontorisse oma lauda vaatama.

kolmapäev, 13. november 2013

Ei saa, kuidagi ei saa...

Lugesin Hiiu Lehest lugeja kirja, kes kaebas, et läks elektripoodi, ootas 15 minutit, aga teenindaja muudkui rääkis telefoniga ega lõpetanudki ning inimene läks vihaselt minema.
Sama teenindaja vastas lehes, et raha pole, et rohkem inimesi tööle võtta ja see oli ka töökõne ja klient käitugu nagu kuningas, et vastavat kohtlemist saada.

Ma kohe vihastasin selle peale!

Teenindaja ometi nägi, et inimene ootab! Ei oleks olnud raske kõne hetkeks katkestada ja paluda oodata ja pakkuda istet! Ja halloo - mis ajast kannatlik passimine kuninglikkust tähendab?
Sellepärast tal ongi väike käive ja raha napib.

Meie müüjatele makstakse mingisugust palka ja meie saame mingisugust teenindust.
Introvertne rahvus ei suuda teenindada rõõmsameelselt, avatult ja leidlikult. Ei saa, kuidagi ei saa!

Minu kodupoes leidub lahke ja rõõmsameelne müüja ja see osutus nii suureks imeasjaks, et õnnest joobunud kliendid tegid talle FBs grupi ja korjasid hunniku raha jõuluüllatuseks!

Aga oh kui tihti ma lähen kassast läbi ilma ühegi sõnata. Kassatädi ei tõsta mulle isegi pilku.
Ma ei usu, et see kõik tuleb ainult pisikesest palgast.
See on pime ja hirmus orjaöö kuskil teadvuses, mis kulmineerub talvise pimeduse ajal!

pühapäev, 10. november 2013

Treeneri magus elu

Mul on tugevad kahtlused, et laste sport on asi, millega üks punt inimesi on endale saanud mõnusad töökohad ja mugava äraelamise.

Seda näen ma ei kuskilt mujalt, kui oma lapse pealt. Kui oled treener, siis pead putitama üles mõned paremad, kes on juba varasemast kas paremas vormis või andekamad, nendega saab näidata võistlustel piisavalt tulemusi, et ennast õigustada. Muidugi on see raskem, kui oled maatreener, siis pead meelitama trenni ka kõik need, kes seal käia ei taha, et asi üldse jookseks.

esmaspäev, 4. november 2013

Viis minutit maaelu

Ärge seda videot laste kuuldes mängima pange, see on tegelikult helifail ja mitte parima keelega.
Viis minutit minu tööpäevast, mis oli tegelikult hommik enne kümmet pühapäeval. Mul õnnestus kohata täpselt ühte kainet inimest, see oli üks kootud vesti ja rehaga memm.
Teised olid jutukad jõmmid, kellega tekkis juhuslik vestlus teeserval.
Meeleolukas ning ühtlasi heidab valgust sellele, miks naised eelistavad vallaliseks jääda ka siis, kui mehi just nagu oleks.
Ennetades küsimust - mina püüdsin seal kätte saada meest, kellest üks kunstnik on mitu pilti maalinud. Leidsin ka. Temaga lõik algabki.

reede, 1. november 2013

Väga pime on!

Seekordne kellakeeramine on eriti hull. Hommikul pime, õhtul veel pimedam. Täna ei läinudki peaaegu valgeks.
Käisin ses hämaruses ühe pere ukse taga logistamas. Nad on end tabaluku taha sulgenud ega suhtle suuremat, käivad nagu rohkem öösiti väljas.
Talutöid teevad ka öösiti. Siis kirjutavad kaebusi naabrite peale, et nende koerad hauguvad ja segavad.
Sealt edasi läksin Muhusse üht meest otsima, kellest teadsin talunime ja eesnime.
"Mmmm... üks selline oli, aga see suri ära eelmisel suvel... ütlete, et tal on ema? Sellel on ema ka surnud..."
See oli päris jahmatav info.
Õnneks ikka ei olnud see. Mees ja tema ema on hea tervise juures, eile käisid neil sead õues ja tuhnisid, mis kole.
Meest polnud kahjuks kodus. Tundus, et seal Muhus käib väga äge seltsielu õhtuti. Ratturid aina kihutasid LEDlampide valguses ringi, helendavad vestid seljas.
Kui käisin teed küsimas, siis mees ja naine, kellega rääkisin, hakkasid kohe arvama, mis ma tahan. "Töömeest otsite," pakkus naine.
"Ta on poissmees, kena pikk ja sirge," arvas innukalt mees ja lubas minu eest ise kõik ära rääkida.
Aga jah, nagu öeldud, vajalik härra oli küla peale tatsanud.
Muidu see Muhus uitamine mulle täna väga meeldis. Kõik kohtumised olid väga virgutavad ja inimesed ilmselgelt vabad stressist ja murest.
Muudkui aga ela, söö õunu ja ole rõõmus.

pühapäev, 27. oktoober 2013

Vaat.. ei

Mingi uuendus on jälle siin keskkonnas tehtud, ma ei kiida seda heaks, see ei meeldi mulle! Kõik teenused koos - milleks?
Olid ometi ajad, kus tehti alepõldu ja kõik püsis sajandeid!
Nüüd ei saa kvartalit ka läbi, ilma, et kõik ümber on tehtud. Äärmiselt ebdameeldiv, sest minult ei küsita ja loobuda ei saa.

 Peale uuenduste ei meeldi mulle veel need inimesed, kes muudkui kurdavad, aga kes kunagi pole õieti riigile mingeid makse maksnud. Nagu näiteks tema ja tema ja tema!
Nad praegu ka töötavad mustalt või siis saavad toetusi või siis vinguvad, et elu on halb, tees augud ja ilm vilets.

Veel ei meeldi mulle poed, mis müüvad odavalt head veini, mille kogu partii on mingil põhjusel äädikaks läinud.

Samuti ei meeldi mulle valimiste tulemused, kus käib mingi sirgelmirgel ja ükski inimene ei saa seda, mida valis. Tuletan ka meelde NO99 valimiskooli, mis juhtis inimeste tähelepanu sellele, et parteidesse kuulub üldse 40 000 inimest, neist murdosa juhatustesse ja volikogudesse ja veel vähemad tagatubadesse, kus kõik otsustatakse. (Aga ma käin kindlameelselt valimas ka siis, kui olen ainus, kes seda teeb.)

Sõbrad meeldivad mulle endiselt.
Lisan siiski paar pilti kohast kus kõik näib endine ka siis, kui muutub.





esmaspäev, 21. oktoober 2013

Antistress

Tormine meri on parem, kui telekas. Kogu aeg juhtub midagi ja on midagi vaadata. Või tuleb korraks kuu välja. Või lendab lind.



Merel

Meresõit tormiga ja pimedas. 13 sekundit, siis sai telefoni aku tühjaks. Kahju, meresõit oli päris pöörane, üksvahe, kui nägin laeva prože valguses, kuidas rohekas ja vahutav mass ülevalt peale lajatab, läks korraks kõik aegluupi. Jõudsin mõelda, et võib-olla ei... aga nii ei saa.
Aga jah, see jääb meelde.




laupäev, 12. oktoober 2013

Üllatus, see ongi päris kodanik!

Valimiste ajal ei jäta ma asju niisama, vaid asun kandideerijatega suhtlema.
Eesmärk on aru saada, kui oluline neile on üksikisik. Ja kui oluline ei ole, siis nägemist, minu häält ei saa!

Kuna inimesed on harjunud nimesid guugeldama, siis nüüd on see natuke keerulisem, Kohe tahetakse teada, kas see on mingi eksperiment või mis.

Ajakirjanduslikus mõttes mitte. Küsin asju, mis mind ennast huvitavad. Eelmisel korral kirjutas praegune vallavanem mulle väga kena ja põhjaliku vastuse, see oli väga tore. Seega asusin ka sel aastal üsna reipalt kirju saatma.

Esimese vastuse sain kohe ühelt piirkonna esinumbrilt, kes vabandas, et ei saa minuga tegeleda, sest abikaasal läheb looduskalender trükki.

On neid, kes pole üldse vastanud ega ilmselt vasta ka. Saatsin juba huviga teele uue laine kirju. Kohe reageeris keskerakondlane ning jättis endast vägagi normaalse mulje. Loogiliselt võttes oleks Viimsile keskid isegi kasulikud, nad saaks Tallinnaga paremini kokkuleppeile ummikute jms osas. Ja mine tea, moda kõike veel kokku lepitaks. Aga nagunii on nende ninamees täiesti välistanud selle partei poolt hääle andmise.

Järgmisena sain väga hästi jutule reformikatega. Kahjuks on nende arrogantsed juhtfiguurid jätnud endast väga rahvakauge mulje. Nende poolt häält andes suurendan seda lõhet veelgi.

Sotsid... on igavad. Ma ei usu neisse. Kaks valimisliitu samuti. Üks neist panustab teiste kritiseerimisse, teine esindab penskareid. Ühe valimisliidu esinumbri kõige teravam avaldus on ka olnud soovitus legaliseerida Eestis prostitusioon. No ei anna talle häält, ei anna!
Penskarite eest võitlejad ka ei päde.

Võimatu olukord. Oleks kellegi poolt hääletada, mul oleks see tehtud!

Kahju, et IRLi esinumber nii küündimatult käitus.




neljapäev, 10. oktoober 2013

Uus trenn

Laps käis täna esimest korda käsipallitrennis. Kuna minu kooliajal minu koolides seda ei mängitud, siis pole ma sellest siiani väljagi teinud.
Laps aga armastab kõiksugu asju väga püüda ja nii ta sinna trenni läks, korvpall on ennast ammendanud, ujumistreeneril oli aga ükspuha, mis lapsed vees teevad.
Esimene käsipall läks kenasti.
Ootame ära järgmised.

Miks?

Miks ei võiks nii olla, et inimesed ongi sellised nagu nad ennast teistele näidata tahavad?
Peamiselt head, tahtejõulised, andvad, nutikad?
Usuksin seda nii meelsasti.

teisipäev, 8. oktoober 2013

Mängimas

Käisin väljas mängimas kuulsa ja kummalise sõbrannaga. See polnud üldse kerge. Pimedas kinos läks kõik ladusalt, aga bowlingus enam mitte.

Kui saime endale naabriteks noortepundi, siis läks juba jõllitamiseks ära. Nad ei saanud rahus palle veeretada ka, muudkui vahtisid. Minul läks päris palju energiat, et seda eirata, sõbranna... ma ei tea, kas ei märganud või on harjunud. Tema ei lasknud ennast segada. Jooksis muudkui tiptiptipp, peatus, vehkis ja veeretas palli elegantselt minema.

pühapäev, 6. oktoober 2013

Vahepeal oli õpetajate päev.
Kõik muud tunnid olid täiskasvanute poolt kuidagi külalistega sisustatud, aga matemaatikatundi andis Karl.
Õpetaja küsis, kas ta oleks nõus ja Karl arvas, et eks ikka.
Nii ma siis aitasin tal leida mõned ülesanded ja õnneks tervet tundi polnud tal vaja teha ka ja õpetaja oli ka seal olemas.
Igatahes läks kõik kenasti.
Minu jaoks oli see natuke üllatav, aga no miks mitte. Miks ei võiks tulevane peakokk anda ka ühe matemaatikatunni?

Laupäeval suhtlesin kahe inimesega. Üks näitas ehitust, kuhu oli läinud 100 000 eurot tema isiklikku raha, teine rääkis, kuidas ta elab rahulikult kuus ära 40 euroga.
Aa siis tuli kolmas, kes liigitus vaesest natuke paremaks, kuni rääkis heast kokkuhoiunipist: selle asemel, et bensukas kohvi osta ja maksta 1.30, ostab ta hoopis samast 23 sendiga paki kolm ühes kohvi ja laenab bensuka kohvikupoolelt tassi ja kuuma vett ja kuna ta on siis juba klient, saab tasuta vetsu käsi ka pesema.

Vaat nii.

laupäev, 5. oktoober 2013

pühapäev, 29. september 2013

Eemal

Olen Gruusias, hetkel Batumis.

Sattusin siia ülepeakaela. Inimesel, kes oli algselt nimekirjas, oli pass aegunud ja ta avastas selle reisi eelõhtul.
Lahkusin segaste tunnetega nädalasele reisile ja tahaksin väga koju hetkel.
Programm on väga tihe, üleliia tihe ning Gruusiale omaselt tuleb ette tõrkeid. Minu meelest saaks neid vältida küll. Näiteks on tõrge programmeeritud juba plaani minna korraga kahe bussitäie inimestega ühte söögikohta suppi sööma. Muidugi saab supp otsa. Muidugi aetakse portsud segi. Muidugi on arved vigased. Muidugi hakkab kõik venima ja osa inimesi jääb söömata.

Õnneks mina sain oma kahtlase supi kätte kiiresti ja lippasin turule. Üksi siin käia ei saa. Kõike tehakse ikka ühiselt. Eks sellega on nii ja naa.

Ilm on vahepeal kuum, siis külm ja siis sajab. Teedel jalutavad lehmad. Hinnad, jah, hinnad on toredad. Need on eestlasele ülimalt taskukohased. Isegi Tbilisi kesklinna peenemates pubides on odavam süüa, kui Tallinna kesklinnas.

Värkselt korjatud puuvili on samuti maitsev. Võimalik, et seepärast ongi enamikul inimestest mingi raskusega kõhuhäda.

Ma loodan, et see ei jää viimaseks Gruusia-reisiks. Maa on ju tore ja kodune. Samas teenindus aeglane, ei räägita vene ega inglise keelt. Vabalt võib olla, et kui söögikohas pole tellitud toitu, siis seda ei öelda. Ootad kaua siis ootad.

Rahvustoite võiks kiita, aga ei saa. Hinkaalid on väga erineva kvaliteediga (suured pelmeenid) ning kui ma olin neid kolm päeva järjest saanud, siis oli isu täis ka. Lambaliha praktiliselt ei näe. Ühe restorani teenindaja ütles, et põhjuseks on liha eriomane lõhn ja nad ei võta seda üldse köökigi.

Mingi järgmine liha ja kartulitega ahjus tehtud toit oli soolane nagu jube, minu meelest polnud seal erilist midagi ja süüa ei kannatanud. Vein, see mida nad kodus teevad, on olnud kohutav. Kui teile äädikas maitseb, siis on Gruusia muidugi õige koht.

Homme lähen turule. Loodame, et emotsioon tuleb meeldiv.





laupäev, 14. september 2013

Raamat

Diana Klasi "Rahatuulutaja" oli raamatukogus vabaks jäänud.
Lugesin ega uskunud vahepeal, mida ma loen.
Kuidas inimesed nii katki lähevad? Või tuleb see rahvuslikust eripärast - Eesti kliimas on sellisel kirju verega keskmisest emotsionaalsemal inimesel raske toime tulla?
Aga esiteks.


neljapäev, 12. september 2013

Vorm

Ma ei mäleta, millal viimati selline september oli.
Käisin täna jälle ujumas, lihtsalt ime, kui soe on meri ja kui soojad on ilmad. Võib-olla see tuleb sellest, et jään iga aastaga regulaarselt vanemaks, aga soojad ilmad meeldivad mulle!
Vanasti polnud mingit vahet, mis oli, peamine, et õiged riided seljas. Sel suvel olen avastanud, et on tegelikult päris meeldiv, kui soe päike ilusasti peale paistab.


Ma arvan, et neil Saaremaa vanaema viinamarjadel on ka tänavu hea võimlus valmis saada. Näevad juba suht küpsed välja.

Kartulivõtuks saab süüa. Kuna neid on nii palju, siis eelmisel aastal tehti aurutajaga mahla ka, päris lahe mu meelest!

Aga viinamarjade valmimiseaegu on paras hetk rääkida koolist: kuuenda klassi kõige põletavam pedagoogiline mure on koolivorm!

Vanemat tüüpi õppealajuhataja teatas, et ükski T-särgis laps tundi ei saa ja punkt! Karl käib triiksärgis, aga see ikkagi häiris mind. Seda enam, et õppealajuhataja ütles karmilt, et riietus olgu koolile sobilikult akadeemiline ning jättis lapsed sellega kenasti segadusse.

"Mis see akadeemiline võiks veel olla," mõtlesid nad, kuid igaks juhuks ei küsinud ka.
Mulle tuli meelde raamat "Pan Kleksi akadeemia", kuid ei hakanud last suuremasse segadusse ajama.
Mõtlesin, et kui kirjutan õppealajuhatajale ja palun seletada lastele, mida ta mõtles, kas ta siis liigitab mu lapse kohemaid harimatuks?
Juba kuues klass, aga näe, ei tea, mida tähendab akadeemiline riietus!

Üldse, mis vahet sellel on? Eesti ja Euroopa probleem on nõrkus reaalainetes, mitte riietuses. Samas, kuna õppealajuhataja annab matemaatikat, siis on ta ehk leidnud seal mingi seose?
Et range riietus soosib arvutamist?

See selgitaks mu nõrka suhet keerulisemate tehetega.

reede, 6. september 2013

Maailma lõpus

 Käisin jalutuskäigul Kiipsaare majaka juurde (Vilsandi rahvuspark, Saaremaa).
Oli imeilus päev!
Ainult et... käimisest väsisid käed ära.
Igapäevasest istumisest puitunud õlavööde hakkas kiskuma ja valutama selle matka peale, päris tobe.
See on ilus ja avar koht, ringi pikkus on ca 10-12km. Pole palju, aga tee on keeruline, tuleb sumbata liivas ja turnida kividel. Mul olid õhukese tallaga jalatsid, tundsin iga kivikest jala all. Olin rõõmus teele asudes ja lõpetades. Siis oli tulnud ka teisi matkajaid, vaatasin kaastundega, kuidas nad entusiastlikult majaka suunas minema traavivad, teadmata, et tee tuleb pikk.
Aga vesi oli mõnus. Ujusin nagu hüljes kunagi.
Sügis on tore. Eriti saartel.





pühapäev, 1. september 2013

Külaskäik



„Tulete siis juba ka või?“ Hääl telefonis oli krapsakas ja nõudlik.

Selle omanik maaproua, keda ma oma ihusilmaga veel näinud polnud, aga suhelda olime juba korduvalt jõudnud.

Leidsin ta oma tööle tüüpilisel moel: meil oli vaja ühelehmapidajat ja kuna fotograaf oli nagunii teise asja pärast Viljandimaal, siis helistasin ühte tema teele jäävasse valda ja küsisin vallavanemalt, kas ta teab kedagi. Mul oli ühest eelmisest loost meelde jäänud ka, et sealkandis keegi selline on. Vallavanem seda memme ei teadnud, keda mina mõtlesin, aga pakkus arglikult ühe teise.

Ideaalne hommik



Ärkasin hommikul vara ja imekombel leidsin endas jõudu jalamaid üles tõusta ja minema sõita. Olin ammu tahtnud näha Hüpassaare raba, kus toimuvad suviti need udupeened klassikakontserdid, kuhu rahvas murruna ründab.

Samas rabaservas on Mart Saare majamuuseum. See ongi sama talu, kus Mart Saar elas ja suvitas ja muusikat kirjutas. Tema õemees, kes selle maja kunagi ehitas, sai ilmselt inspiratsiooni Jakobsoni Kurgja häärberist – alumise korruse toad on ligi kolm meetrit kõrged! Säh sulle madalat talutaret!
Aga ma tegelikult ei tahtnud seda maja näha, ikka rappa läksin. See koht oli natuke hea ja natuke halb üllatus. 

reede, 30. august 2013

Batuut

Keegi sai endale nüüd suve lõpus batuudi ja teeb vihma käes hüppeid. Turvavõrk tuleb ka.
Tulge meie juurde hüppama!

reede, 23. august 2013

Juuksuris

Mina käin juuksuris nii, et otsin vaata.ee-st mingi voucheri, millel paistab olevat parim hind ja koht ka normaalne. Tallinnas on neid pakkumisi alailma. Olen kõiksugu naljakates salongides nii käinud, korra isegi ronisin kuskil vanalinna tornis selle kolmandale või neljandale korrusele, kus mingi eksklusiivne seltskond oli ennast sisse seadnud.
Viimasel ajal on pakkumised veits kehvemaks läinud, aga ega ma tihti ei käi ka. Ükski koht pole ka nii hea olnud, et sinna käimagi jääda.

Nüüd siis sattusin ühte Tartu mnt salongi, kus kõik olid venelased ja lubati stiilset lõikust ja suurepäraseid vahendeid ja veel midagi, mis mul meeles pole.
Keegi oli neile öelnud, et salongi jaoks ainus sobiv värv on roosa ja nad olid kahjuks uskuma jäänud.
Nurgas mängis logu raadio, mis oli keeratud vene tehnojaamale. Suurepärased vahendid olid sari, mida ma isegi kontori alt poest ostan.

Aga pole viga.
Õbluke, tumedat verd juuksur asus pesema ja ma langesin mingisse transsi. Ilmselt kasutas ta mingit sorti hüpnoosi. Veidrad mõtted tulid pähe ja ajataju kadus.

"Lõigake suurem osa ära," juhendasin enne uude musta auku vajumist.
Mõne aja pärast nägin, et käärid on juba ära pandud ja käib mingi hoogne tants fööniga.
"Kas rohkem ei lõigatagi," ehmusin erksaks. Kirjutasin mõttes juba kaebust nende kodulehele. Et otste lõikamist ei ole ikka mõtet lõikuseks nimetada jms.
Ja nii oligi, hakati juba peeglist kukalt näitama!
"Kuulge, lõikaks ikka lühemaks," nõudsin.
"Misasja," jahmus juuksur. "Ma lõikasin juba vaat niiiiii palju!!!" Ise ajas käed laiali nagu kalamees suurt saaki näidates.
Saime kokkuleppele, lõikas veel väga vastumeelselt natuke. Siis möllas veel fööniga. Täitsa lõpp noh.

Siis pani fööni käest ja jäi mu selja taha seisma. Vahtisime liikumatult mõlemad mulle peeglist otse pähe.
"Mulle meeldivad teie juuksed," ütles ta äkki ja sasis mõnuga kõike seda, mida ta just pool tundi föönitanud oli. "Toredad, terved..." Ise sirutas muudkui käsi mu pea suunas.

"Ee... aitäh. Head aega," ütlesin mina ja lipsasin uksest välja.


Nojah. Siis läksin tööle. Seal ütles üks kolleeg mulle pähe vahtides huvitatult: "Oo, sa oled juuksepikendused pannud? Nii lahe!"

esmaspäev, 19. august 2013

Sead ja kitsed ja...

Oi taevas!

Kui see perenaine siis väravale tuli! Sõnnikused dressid ja see vana luitunud pluus ja. Fotograaf vakatas ja mina ka.
Vanu asju täis õu, sõnnikune rada laudauksest elumajja, koerad ja kassid.

Piirkonna tuntud piimatootja elamine.
Puhas mahe! Seda need ökoinimesed ei tea. Nad ei tea, et see nende ülistatud maapiim tuleb otse sõnnikumägede vahelt.

"Ma pidin rääkides käega vehkima, muidu oleks kärbsed suhu lennanud," märkis fotograaf hiljem. Elu näinud mees, pole hullu. Ma ise tegelt vehkisin ka. Pea kohal rippusid kärbseid täis kärbsepaberid. Kärbseid oli seal lausa kahes kihis peal.
Samal ajal sõime hõrgutavaid mahetooteid - ülihead maitserohelisega toorjuustu, koduvõid, vorsti ja jõime piima peale.
Kõik sulas suus.

Pärast käisin laudas sigu vaatamas. Laudauks oleks äärepealt pähe kukkunud, aga sead olid võimsad! Natuke veel ja siis ei saa enam laudast kättegi. Rokased ka muidugi silmadeni välja.

Õuel liikudes nägin, et midagi nagu põleb. Lõõm tuli isetehtud ahjust, kus undas küljes ventilaator, mis puhus kuuma õhku kilest katusealuse põranda alla - isetehtud kuivati selline keset õue!







"Kas pojad on sellised meistrid?"
"Ei, ma ise nagu ehituseasjades väga hea," lõi vanaproua silmad maha.

Kõik kokku oli selline realism, et täitsa lõpp. Ja see inimene on kõige selle segaduse keskel nii rahul, nii rõõmus, nii hästi majandav!







reede, 16. august 2013

Tüütu ööelekter!
Nii kui kell lööb, hakkab naaber pesu pesema.
Olen Hiiumaal.
Oot, lähen panen ka masina käima, pole siin midagi.

Nii. Panin vannitoavaiba pessu. Mis seal ikka. Müdistame siis kõik siin poole öö ajal.

Kuna meil on siin midagi remondi moodi käsil, siis on ka koristamist. Muuhulgas on välja ilmunud üks mu vana märkmik. Seal on õpilaspilet sellest ajast, kui ma õppisin raamatupidamist ja hulk visiitkaarte, mis ma korjasin mööda Eestit hääletades.
Hääletajate pealevõtjad on olnud koorekihist - kes pole tänaseks surnud, on väga rikkad.
Üks mees tuli mulle täiesti selgelt nüüdki silme ette. Kurtis toona, et esinduskohustuste tõttu ostab muudkui uusi riideid, vanu pole kuhugi ära anda. Mõtlesin siis veel tükk aega, et kuidas neid riideid ta käest kätte saaks... Oli ühe tuntud ja rikka firma pearaamatupidaja, praeguseks on audiitoriks saanud.

Käisin metsas, korjasin pool pange kukeseeni. Tegelikult ongi need minu meelest head siis, kui värskelt süüa ja seda ma tegingi.
Kukeseened me leidsime kunagi siin ühe kõvema tüli käigus. Mul oli plaan hääletada Saaremaale, aga Vahemeri ilmus kohale ilmselgelt nii, et oli selge - ta ei kavatsegi kuhugi minna.
Ütles, et mis mõttes, tema võib kohe ükskõik kuhu minna, aga endal polnud ühtegi asjagi kaasas.
Turtsusin nagu jube, lõpuks hääletasime Saaremaa asemel ennast vihaselt Kõppu. Seal oli mingi suur kaart, kuhu oli kantud prügimägi. Olime nii tigedad, et prügimägi oli ilmselgelt ainus koht, kuhu minna.
Nojah. Läksime metsa, Vahemeri leidis sealt esmalt noa ja siis kohe kukeseened. Niiviisi jalutasime edasi, korjasime seeni ja avastasime kõik need kohad, kus ma siiani igal aastal seenel käin.
Lõpuks olime nii kaua metsas olnud, et kõik orientiirid olid kadunud. Tundus kuidagi meeldiv olla ära eksinud. Nagu natuke teistmoodi päev ikkagi ja üsna turvaline ka, sest küllap meri või midagi vastu tuleb.
"Oleme eksinud," rõõmustasime ühehäälselt, kui vurrr! üks auto sõitis paarkümmend meetrit eemal meist mööda. Seal oli tee.
Nojah, hääletasime siis tagasi. Meid võtsid peale ilmselgelt jokkis noormehed ja viisid seenekuhjaga koos ukse ette ära. Ise imestasid, et me pole Kõpu Vanakesest midagi kuulnud.
Peale seda vaatasime mustvalgest telekast uudiseid, sõime seeni ja kartuleid ja oli väga tore.

Aga sellele audiitorile võiks kirjutada. Äkki ta mäletab kahekümne aasta tagust hääletajat ja tahab endiselt ülikondi ära kinkida?

laupäev, 10. august 2013

"Olen see ja see, palun leidke mu jaoks aega, tahaksin teiega tuttavaks saada!"
Mõtlesin, et vajun sinnasamasse hunnikusse kokku.
Päev oli alanud juba millalgi eelmisel aastal ja kestis ikka veel. Üritusel läksid rollid segi, mulle anti teha nõksa rohkem, kui oli plaanitud ja ühel hetkel ma väsisin ära.
Vajusin tooli, kus enne oli istunud riigijuht oma kaaskonnaga ja avastasin, et kohaliku elu seltskonna jms fotograaf pildistab mind.
"Ee... sa vist väsisid ära," täheldas ta ja lõpetas klõpsimise. Aitäh!
Riigijuhi abilised hiilisid minu juurde ja meelitasid-keelitasid üks ühte, teine teise kõrva: vaata seda memme!  Niiii armas! Tee kindlasti pilti! Palun tõuse nüüd üles, Tema Ise saab siis siia istuda ja memmega rääkida...
Oi taevas.
Ja siis tuli see mees. Et tema tahab tuvuda, et on see ja see juhatuse liige. Et siis teab, kellega suhtleb ja nii. No õige ka, aga täiesti vale aeg.
Okei. Läksin vaatama, et kas saan pilti sellest, kuidas Tema Ise maakondade toidudegustatsioonil pirukaid sööb. Lõin käega. Milleks see? Üks laps pistis mulle nina alla korvi kohukestega, võtsin sealt viisakalt ühe ja mõtlesin, et... tahaks ma ei tea... midagi muud, noh.
"Oi, sina sai kohukese! Kus see laps läks nendega," kuulsin kurba häält. See oli inimene saatjaskonnast. Jagasime kohukest,  tema hammustas sealt tüki ära, mina sain ülejäänu.
Kas see on päriselt, mõtlesin ma.
Aga oli.
"Hei, kuule, jube hea kotlett," ütles hääl äkki. Mu nina all oli näritud kotlett. "Võta, proovi!" julgustas Kaaskond.
Huh. Ja kas see on ka päriselt, mõtlesin ma. Kas keegi täiesti võõras pakub mulle tõesti lihapalli, millest ta on just poole ära hammustanud?
Elu elukest!
Heitsin viimase pilgu saali, et veenduda - see mees, kes soovis tutvuda, on kadunud ja ma võin hiljem rahumeeli öelda, et vabandage, ma ei leidnud teid, kui nägin, et keegi lehvitab meeleheitlikult ja asub läbi rahvasumma trügima.
Uh. Arvake, millega ta vestlust alustas? Muidugi sellega, et nimetas ühte mu lugu totaalseks jamaks ja lisas kohe, et tema muidugi ei soovi ajakirjanduses kunagi midagi kommenteerida. Selline põhimõte, vaat mis.
Tegin seda, mis on ainuvõimalik.
Leidsin sobiva hetke lahkumiseks ja helistasin Ajakirjanikule, et kurta.

neljapäev, 1. august 2013

On nagu on

Ühe kevadel ilmunud loo peale vallandunud negatiivne reakstioon tegi mu pisut nõutuks. Vend küsis, et kas ma vahel kahetsen ka, et olen üldse mingi konfliktse teema üles võtnud, kui tagajärjeks on näägutamine ja nagin.

No tegelikult mitte. Muidugi ei meeldi mulle, kui olen isegi veel leebe olnud ja vastu tulnud, aga inimene läheb isiklikuks ja  kirjutab suhtlusportaalis solvanguid, mida tema sõbrad siis massiliselt jagavad.

Samas, kui tead, et oled ise kõik õigesti teinud, siis mis seal ikka. Kõik läheb üle.

Hullem on nende lugudega, mille kohta sellist kindlust ei ole. Meedia pole iseseisev, meedia on äri. Leht peab müüma, lugu peab müüma, teema peab müüma.

Vahel on leht Brežnevi pakikese taoline moodus, kus üks asi peab olema selline, et ülejäänud punt ka läheks. Olen pidanud selliseid nn rosinaid kirjutama ja seda suht suure surve tõttu, mitte vabatahtlikult. Vähemalt ühe asja pärast on mul ikka veel kahju ja piinlik, kuigi seda ehk eiriti isegi ei märgatud.

Samas on selliseid lugusid, mis mu enda meelest on väga toredad, aga mis võetakse siin emotsioonitult vastu, et ahah, no võib kah, eks tee siis. Pannakse külejele, trükitakse, kõik.

Näiteks Eesti vanima õunapuu lugu oli selline. Kui siis tuli teise osakonna kolleeg ja ütles, et see meeldis talle lehest kõige rohkem ja kust ma selle leidsin, tundsin kergendust - kellelegi läks see siis ikkagi korda!

Täna on aga selline päev, et lülitasin telefoni režiimile, kus läbi tulevad ainult sõprade kõned ja võõrastele numbritele ei vasta.

Kahju, väga kahju, et inimesed loevad parema meelega kõiksugu jamadest, mitte puudest!




pühapäev, 28. juuli 2013

Saarel


Eile olime pika päeva Vormsil. Eelviimane laulusaate salvestus oli seal ja minu kord minna. Võtsime Karliga rattad kaasa ja sõitsime tasasel kiirusel niisama ringi, muud suurt teha polnud ka.
Karl sai paar sädet juurde suvesse - on nüüd Gerliga vorstisabas seisnud ja kõrval kõõlunud, kui Otiga väikest intervjuud salvestasin. Kahjuks ei tee ta popmuusikast ega popmuusikutest vähimatki välja ega pea seda eriti suureks numbriks. 

Ausalt öeldes, jagan ta arvamust ja olin rõõmus, et päev läbi sai, kuigi jah. Saartel on ikka kena olla ja seal rattaga vändata ka tore. Lõpus üks viikingipilt ka, kellel tundub adrenaliinirohke hetk käes olevat.




esmaspäev, 22. juuli 2013

Harrastajad

Harrastusfotograaf paneb kaamera üles teiste selja taha ja vihastab, et inimesed selle eest mööda käivad ja kaadrisse satuvad.
Harrastusfotograafil on ülikallis kaamera, hulk torusid, filtreid ja vilesid, nende kõigi abil teeb ta pilte, millega pole midagi peale hakata, sest need on liiga üldised, inimesed pildistatud imelikes poosides või kaugelt.
Harrastusfotograaf õpetab teistele meelsasti, kuidas pildistamine tegelikult käib.
Eriti porfessionaalsel harrastajal on täielik kogu päikeseloojangutest, merest ja täiskuust.
Kui harrastajale külla lähed, siis pead mitu tundi kõiki ta pilte vaatama ja sellest ei vabasta miski.
Moodne harrastaja teeb ka videosid. Tal on head programmid videotöötluseks, enamasti kasutab ta subtiitreid.
Muidu on harrastajad armsad.

pühapäev, 21. juuli 2013

Vahepeal

Suurem osa puhkusest on läbitud, olen ilusti jõudnud Eestile Setumaast Saaremaani ringi peale ning käinud ka Ida-Virumaal ära. Ühesõnaga - sõitnud ringi nagu maniakk.

Olen oma autoga läbinud 14 000km, aga alles nüüd peatas Viljandi lähedal politsei mu kinni. esimesed küljeklaasid on lubatust tumedamad, sinna on mingi tooniv kile peale kleebitud.

Politseinik ohkis ja puhkis, et kuidas see võimalik on, et keegi pole Tallinnas mind varem rajalt maha võtnud sellega. Mina ei tea, Pirita teel on enamikul sellised klaasid, ma olen ummikus ikka imestanud, et kuidas nad üldse välja näevad. Võib-olla ei näe ka.

No arutasime ja imestasime seal kuni mu andmeid kontrolliti. Siis tuli politseinik tagasi ja teatas:"Proua! Ma usun, et te pole mingi rullnokk! Mul on teile ettepanek!"

Täitsa põnevaks läks. Kuulasin nagu suur kõrv. Politseinik tõmbas taskust erakordselt suure taskunoa, avas tera ja astus, nuga peos püsti, sammu lähemale. Ma ei osanud aad ega ood öelda.

"Ühesõnaga, nüüd kraabite selle kile lahti, nii-et oleks näha," teatas ta. Ah nii!

Kilet selle vaalatapmisnoaga kraapida ei saanud ja kui ma küüne olin ka ära murdnud, siis loeti asi lõppenuks ja lubati mind edasi sõita.

Kahju, et sellest noahetkest pilti ei saanud teha. See oleks olnud jäädvustamist väärt.

esmaspäev, 17. juuni 2013

Sünnipäev viburajal


"Kanuusõit, seiklusrada või vibu," küsisin lapselt. "Vibu!" vastas tema jalapealt. Meelitasime ka pereliikmed kaasa ja läksime Koeru viburajale. Olin kord varem sinna tööga seoses sattunud ja mulle tundus koht sümpaatne. Pealegi toetasime ettevõtlust maal. Ema oli traditsiooniliselt end perekondliku kogunemise eel vigastanud (löönud näpud vastu rooli paiste) ja pidi niisama vahtima. Lõpuks survestasime teda niipalju, et lasi paar lasku kaljukitse suunas ikkagi ära.

pühapäev, 16. juuni 2013

laupäev, 15. juuni 2013

Järjekordne

Kohtusin järjekordse lihtsa inimesega.


Lihtne inimene on sündinud 1933. a. väikses külas ja tal on mõned erilised vanaisalt pärit oskused nagu näiteks saunaviha tegemine nööri kasutamata.

Lisaks elab lihtne inimene minu kunagises naabermajas.
Jutu käigus tuli välja, et me isegi oleme töötanud samas kohas, nimelt leivatehases, kust ta ka pensionile läks. Oli mehaanik, ilmselt töötas päeval. Mina seevastu töötasin öösiti, kui leiba tehti. Kiletasin ja sorteerisin ja viilutasin. Kui oli rohkem tööd, siis sain suviti koju alles üsna hommikul.

Ükskõik mis ajal ma tulin, ikka jalutas tänaval üks vanamees väikse koeraga. Ükskord ta ei pidanud vastu ja imestas, et ma igal hommikul jaksan kuskilt peolt tulla niimoodi. Aga siis ma hakkasin käima tööl teises kohas, kuhu tuli vahel minna kuueks hommikul. Siis ta imestas, et kuidas ma igal hommikul juba kuhugi peole jaksan minna nii vara.


esmaspäev, 10. juuni 2013

Koolikella vastik kaja

Ma pole ilmaski soovinud osaleda vilistlasüritustel.

Kool ei olnud minu liivakast. Algklassides polnud mul seal sõpru, hoidsin omaette ega mäleta enam isegi oma pinginaabrit. Lasteaiakaalsased olid mööda paralleele laiali, nendega vahel rääkisime.

Püüdsin tunnis lugeda, aga raamat võeti ära ja märkuse sain ka. Teises klassis lõi üks riiukukest poiss mind jalaga ja sõrmeluusse tekkis mõra. Sõrm oli veel aastaid pisut kõver.

Vahetunnis lugesin seinalehte. Ühe Juri Gagarini teemalise õppisin lõpuks pähe. Kui seinalehte põrnitsesid, ei pidanud ju jalutama. Tundides kippusin unelema ja mõtlema maadest, mida olemas pole ja sellest, mis seal võiks olla.

(Järgneb allpool, vajuta Read more siin rea all.)

Eilne päev

Oli niisiis pühapäev.
Hommikul vara tulin Türilt, et jõuda hommikul Tallinnasse. Sealt läksime edasi autojuhi ja fotograafiga Saaremaale. Kiiresti-kiiresti pidi saama tehtud üks lugu tavalise inimesega.
Autojuht palus end oma haugisopi juures maha panna ja kadus võssa, meie süstisime edasi saare  teise otsa.

Tavaline inimene ootas meid oma ema sünnipäevalauas. Seal oli punt pärlikeede ja sitspluusidega memmesid 75 pluss, igaühe kohta laual pudel mingit magusat ja kleepuvat napsi.

"No, naised, kas kodus ise veel õlut ka teete?"
 "Oiiieiiii õlu pole naiste jook!"
"No mis te siis joote?"
"Viina!"

Aga ei joonud nad seda viina ka, hakkasid meelde tuletama hoopis, kuidas kunagi kellegi pulmas sai õlut joodud ja mis siis kõik juhtus.

Sõime-jõime, viskasime nalja. Nagu ikka. Lisaks tuvastas üks memm, et tema poeg Peeter Lümandast tunneb mu isa. Palusin Peetrit tervitada. Selgus ka et Peetri tütar töötab minuga samas ettevõttes ja on juba maale sokutanud meie uue reklaamnänni salli, mida me isegi pole veel kätte saanud. Eesti värk. Siis vaatasin, et kell läheb, rebisime tavalise inimese endaga kaasa ja läksime põõsa alla juttu rääkima. Inimene oli lõpuni kindel, et ju me teda kellegagi segi ajame, sest keda tema huvitab?

Ega ta ei uskunud ka, et me tema pärast pühapäeval Tallinnast sinna Saaremaa teise otsa... Ega ise ka vahepeal ei uskunud.

Kui tavaline inimene oli võhivõõrale, keda ta elus teist korda nägi ehk siis mulle kõik saladused ära rääkinud, panime minema. Põikasime sisse kuulsate kaksikute juurde, jõime pool tundi kohvi ja imetlesime merevaadet. Pärast pandi salat ja kook karbiga kaasa.

Siis panime siva autojuhile järgi. See polnud ühtegi kala saanud ning kuri pull oli teda vette tormates ehmatanud. Mees kukkus oma kummipükstega merre ja üldse läks kalapüügituju päeva jooksul vähemaks ja vähemaks. Ootaski meid juba bussiputkas.

Vaatasin, et äärepealt jõuame järgmise praami peale, ei lasknud kedagi rooli ja tegin ühe kiirema mineku. No paar minti jäime hiljaks ja pidime siis 50 minutit uut laeva ootama.

Vat siis ma väsisin ära. Ostsin pisikese pudeli õlut ja vahtisin õhtupäikses tuimalt ringi.

Ometi sai seegi päev kuidagi läbi ja pool tundi enne südaööd saabusin koju.

Täna kuulsin, et lehe maht on muutunud ja täiesti võimalik, et see lugu sinna ei mahu.

Minul aga soovitati edaspidi tööd paremini korralda.

teisipäev, 4. juuni 2013

Nägin unes, et olen Saaremaal ja seal käis kõva ehitamine. Tahtsin minna uut hoonet vaatama, kuid ärkasin üles ega näinudki seda lähemalt.

Hulkusin eile pimedani koos fotograafiga ringi, et sääsepilte teha ja neid lihtsalt ei olnud.


pühapäev, 26. mai 2013

Saia ja liha

Sellel nädalal sattusin tuttava saarerahva juurde ajal, kui meil oli kõigil väga kiire. Millegipärast tundus, et me peame tingimata kohtuma, tagantjärgi ma pole selles enam nii kindel.
Naistel olid käed tööd täis, tükeldada tuli viis lammast ja üks eluskaalus tonni kaalunud veis.
Nad tahtsid sellist liha, et kui see vorstiks teha, siis ei satu hamba alla ühtegi kõõlust ega kõhre ega soont.




Seda nad siis tegid ka poole ööni. Mina kirjutasin kiiruga samas lihavaagnate keskel lugu, mis pidanuks juba valmis olema. Omamoodi sürr. Lugu oli taimetoitlastest.

Elus peab olema tasakaal.

Ilmselt käib tasakaalu juurde ka see, et saan skeptikute käest ühe äärmuslikuma kõrresööja filosoofiliste veendumuste avaldamise eest kõvasti vastu nuppu. Samas, inimesed loevad neid lugusid suure huviga, mis näitab minu jaoks seda, et lisaks veidrustele tahetakse rohkem teada kõigest naturaalsest, mis samas võiks olla ka tervislik.

Ma ise sõin siin ka paar nädalat ainult juurikaid, väga hea tunne oli. Aga siis algas Suur Jalutuskäik - sõit žüriiga mööda Eesti külasid ja suurejooneline pirukate, kringlite, kookide jms paraad.
Pidev uute ja uute inimestega kohtumine on paraku väga energiamahukas ja ma söön neid pirukaid meelsasti.
Taimesöömise kiiret kasu tunnen aga sellest, et saan jälle ilma piimata kohvi juua ja ennast veel paremini jalule upitada. Ma ei tea, kas see on asi, mille üle rõõmustada.

Aga midagi kentsakat ka. Ühes Võrumaa külakõrtsis, kui teised lauas veel juttu rääkisid, asusin ringi vaatama. Seinalt, mis on kohe välisukse vastas, leidsin raamitud käsitsi kirjutatud kirja kuskil neljakümnendatest. Läksin uurima, mis tähtis dokument see on ja avastasin, et see on kellegi kunagise majaomaniku viimne läkitus palavalt armastatud neiule ööst enne enesetappu!

"Jaa, tõesti, see mees ELAS ju selles majas, see on ajalooline dokument!" rõõmustasid kohalikud mu tähelepanu üle. "Tema voodi oli SIIN!" - ehk siis kohe välisukse kõrval oli see voodi olnud.

Muuseumiinimesed, kellele ma sellest rääkisin ja kes on ise palju välitöid teinud ja inimesi intervjueerinud, olid suht jahmunud. Eksponeeritakse ju paljut, aga enesetapja kiri kõrtsiseinal oli neilegi midagi uut.

Homme lähen uuesti küladesse. Pigem tahaksin olla see, kes seal elab, kui see, kes ühest kohast teise tormab.

esmaspäev, 20. mai 2013

Ee...

Sattusin ühele üritusele, kus kurt mees kõneles, kuidas oli läinud tema aasta Hiinas.
Kuulajaskond olid ka kurdid. Kuna korraldajad olid arvanud, et tuleb ka teisi inimesi, siis oli kohal noorte andekate muusikute tiim ja viipekeele tõlk.
Mina olin kutsutud üritust juhatama, kuid seda sain teada toimuva käigus. Noh, mõtlesin, tühja kah. Mulle oli unustatud rääkida veel muidki asju, aga mis peamine, mingit juhtimist polnud eriti vaja, sest kurdid mind ju ei kuulnud nagunii.

Aga ma vähemalt teatasin, millal muusika läbi saab ja plaksutasin maruliselt... üksinda. Muusikud olid päris jahmunud. Ega seda sageli ei juhtu ka, et kutsutakse kurtidele kontserti andma.

Esineja rääkis muuseas ka sellest, kuidas ta õppis nii hiina keelt kui ka hiina viipekeelt, mis on meie omast erinev. See kõik osutus tühiseks, kui selgus, et ta on kutsutud külla pimedate juurde. Nii-et ta siis laulis neile hiina keeles ja põristas trummi kah.

Ma olin väga lummatud selle mehe kehakeelest. See oli nii ilmekas ja elegantne ja kiire, kuidas ta kogu kehaga näitas, mis oli juhtunud. Kuidas pimedad kohale komberdasid ja kuidas nad laulsid ja.
Tõepoolest.

Aga jah, muidu oli ikka natsa imelik ka. Eriti see muusikaosa.

pühapäev, 5. mai 2013

Kõige märjem meresõit elus

Isegi kanuumatkal ei saanud ma nii märjaks, kuigi läksime ümber ja puha!

Tulime täna Hanikatsi laiult. Eile oli ilm nagu kuld, inimesed hakkasid näost õhetama ja päevitusid. Kui öösel kempsus käisin, siis oli tuul tõusnud ja meri kohises. Hommikul oli väike jänes peal ja kohises juba ikka väga.

Paat rühkis ikka kohale kuidagi. Sisse ronides vihastasin elupõlise rannakaluri peale, kes rahvast laidudele vedades mustalt parasjagu raha teenib. Tal on selline suur puupaat, maha ja peale sai ninast, mis on suht kõrge, pead seal kõhuli roomama ja vänderdama ja vastikult rippuma. No miks ei võiks inimene visata paati väikest redelit, mida mööda rahvas mugavalt paati saaks? Eestlane ei ole teenindaja, no ei ole. Olge õnnelikud, et mu paadiga sõita saate ja nii on, eks ole.

No aga ei olnud õnnelikud. Sülitasime kuivadele jalgadele, läksime sügavamale ja ronisime pardale paadi keskelt, kus oli madalam. Tundus suht vapper tegu, et niimoodi märgade kummikutega siis asume koduteele ja puha.

"Pane vähemalt kuivad sokid," halas üks ema oma täiskasvanud poja suunas, kuni see täiesti närvid kaotas ja väga kategooriliselt tal vaikida palus.

Tagasitee kestis kuskil tunni. Lained olid keskmised, aga sellise suunaga, et kord lõi üle ühest, kord teisest pardast. Poole sõidu pealt olime juba ikka üsna märjad ja toppisime kotte turvalisematesse kohtadesse.

Kas see paadimees poleks võinud öelda, et nii hullult hakkab sisse lööma, mõtlesin juba päris kurjalt. Tema ju teab, kus tal kuivemad kohad on seal.

Igatahes. Ainsana suutis rõõmsat nägu suurte lainete peale teha Karl. Täiskasvanud olid ikka väga vingus. Lõpuks plaanisid ju kõik otse laevale minna ja olid linnariided selga pannud...
Mina ka.
Nendega me seal siis tilkusime.

Kui ma olin juba väga märg, siis popsutasime Saarnaki varjust välja ja ma sain täiega vett selga, pähe ja kuklasse. Olin arvanud, et pesu jääb kuivaks, aga ei, ei jäänud!

Lõdisesime ja panime tuule käes vanad koledad tööriided jälle siis selga ja läksime nagu kamp hulkureid praamisappa.

Ma pole iial varem nii märga meresõitu teinud. Panen siia mõned pildid, mille nimi võiks olla: lained, laps ja vihased suured.







reede, 3. mai 2013

teisipäev, 30. aprill 2013

Kanuuretkel

Foto: Teet Reier

 Siin me vahime erutatult ilmselt mingit silda. Vist seda, kust me alt läbi ei mahtunud ja siis otsa põrutasime. Viimase minutini proovimise poolt olin ise seetõttu, et see kolmene kanuu oli väga raske. Lõpuks pidime ikka silla kõrvalt tassima, aga no mis seal ikka.


Foto: Mari-Ann Pill/JT
 Siin me oleme kivide otsas. Kanuu oli nii raske ja istus nii sügavalt vees, et seetõttu ei läinudki me ilmselt ümber.
Üldiselt oli tore sõit. Saime läbi aerutatud 52km, ma arvan, et see on ime ja ei põe eriti selle 25km pärast, mis veel jäi.
Käed on ka jälle terved ja meel rõõmus.



neljapäev, 25. aprill 2013