esmaspäev, 28. detsember 2009

esmaspäev, 21. detsember 2009


See on see mäng. Oleme sellega veetnud juba tunde. Täna sai Karl selle taas kokku, mina ka, aga ma tegin sohki... (Vaatasin mobiilipildilt, kuidas see elmine kord koos oli, laps leidis hoopis teise lahenduse.)
Aga mida ma pole veel rääkinud - ühe usina lapsevanema eestvedamisel koguti ka õpetajale kingitus kokku, ta sai ehtepoe kinkekaardi väärtusega 1000 (üks tuhat) krooni.
Minu meelest on seda palju. Õpetaja on kindlasti kinke väärt, aga kui need on nii kallid, siis kas see ei pane teda edaspidi kuidagi surve alla?
Ühes külakoolis igatahes õpetajad selliseid kinke ei saa. Kuid head õpetajat ei armastata seal vähem.

Aga olulisest. Jõulud lähenevad. Laps on juba avaldanud soovi asuda suureks saades tööle jõuluvanana, kuigi praegu on väga ahvatlev ka võimalus hakata hoopis päkapikuks ja avada oma pagaritöökoda, kus valmiksid muidugi maitsvad piparkoogid.

neljapäev, 17. detsember 2009

Nii. Kooli jõuluvana käis ära, laps nutab põrandal

Kohutav.
Kooli jõuluvana tõi sellise lauamängu, kus peal oli NAISE pilt!
Ja sees 9 mosaiigitükki, mis tuleb omavahel nii kokku panna, et värvid klapiks.
Laps oli väga heitunud. Mingi tüdrukute asi! Jõuluvanalt!
No aga mis teha, kui klassijuhataja palus jõuluvanal tuua kõigile lauamängud ja arvutamist ja loogilist mõtlemist arendava ja sobivas hinnaklassis mängude hulgas leidus kaks sobivat - ühel peal kuubikud joontega, teisel naised.
Aravata võis, et tuleb jama.
Aga hullem saabus siis, kui selgus, et 9 mosaiiktükki on sellised, mille kokkupanek näib labaselt lihtne, paras tittedele ja siis selgub, et ... läheb minut, 10 minutit, 20...
Nüüd ulub vihane kingisaaja põrandal ja loobib poolikuid naisi laiali.

Seda ma ette ei näinud. Arvasin, et pahandab naiste peale ja hakkab siis rõõmsalt nuputama...

********************************
Tund hiljem.

Laps riietus päkapikumütsi ja kampsikusse ja asus nohinal asja kallale.
Tüütud naised on nüüd kokku pandud ja nutt läbi.
"Päris lahe, et Jõuluvana sellise mängu tõi või mis sa arvad," ütles ta võidukalt.

Lisaks arvas ta, et mäng tuleb võtta kaasa vanaema juurde ja korraldada turniir. Kes kõige kiiremini pildi kokku paneb, saab auhinnaks kotitäie rakette.

"Ja mina võidan selle," kihistas ta ja keksis minema.

kolmapäev, 16. detsember 2009

Töötervishoid

Töötervishoiuarsti juures käisin elus esimest korda.
Mind kaaluti, mõõdeti pikkust ja vererõhku, uuriti silmi, tonksati sõrmega selga, lasti kummarduda ja vaadati keelt.
Aga saiaviilu ja pehmet muna, nagu poeet Ivanile, ei antud.
Kui ma oleks öelnud, et kaeban tooli, laua, valgustuse jms üle, mille järgi arst päris, kas siis oleks need asjad muutunud?
Mul ei olnud aga midagi kurta.
Arsti allkirjastatud paberi kohaselt on minu seisund rahuldav, ma peaksin piirama kaloraaži ("Peet, kaal, kapsas, porgand, need me neli sõpra!" teatas arst näppu õhku tõstes.), puhkama rohkem silmi ja üritama iga päev tund aega kõndida.
Vererõhk oli korras, pulss pisut kiire ja keel normaalne.

Ma arvan, et see tuleb kõigist neist taimetee liitritest mida ma olen viimastel nädalatel endale sisse kallanud. Mõnd taime ei taha ilmselt kevadeni enam nähagi, aga see-eest avastasin kibuvitsa.
Kibuvitsa eripäraks on pikk tõmbeaeg. Seepärast purustan kuivatatud marjad uhmris, panen termosesse, lisan veel üht-teist muud puru ja joon hommikul. Vahel ka öösel, kui uni ära läheb. Aga seda viimast ei juhtu enam nii sageli ja küllap on rahustavalt lõõgastaval kibuvitsal selles oma osa.
Kibuvitsade pisike pakk maksab ca 20 krooni, mis on selle koguse kohta paljuvõitu. Samas on neid üsna halb korjata, marjad võivad olla ussitanud ja neid tuleb üsna kiiresti õhutatud ja samas pisut kuumemas, kui lihtsalt soojas kohas kuivatada.

Vaatasin ka Terviselehest järgi ja ennäe:
Kibuvitsamarja tee on tõhusaks abimeheks mao- ja kaksteistsõrmik haavandtõve, naistehaiguste, avitaminoosi, kõrgvererõhutõve ja ateroskleroosi profülaktikaks, mitmete ägedate ja krooniliste haiguste puhul, kui nendega kaasneb C vitamiini kaotus. Kibuvitsa preparaaate kasutatakse nakkushaiguste, kehvveresuse, luumurdude, potentsi tõstmise, unehäirete, bronhiidi, tuberkuloosi, põiekivide, maokatarri, maomahla alahappesuse ja fermendi vaeguse, neeru ja põiehaiguste ning tursete korral. Meega keedetud kibuvitsa õielehtedega ravitakse roosi. Sügisel kogutud juurtest tehtud tõmmisega ravitakse põiepõletikku, reumatismi ja neerukivitõbe. Kibuvitsamarjadest tehtud õliga tehakse kompresse haavandite, haavade, kriimustuste jm kehavigastuste puhul.

Ma täpselt ei tea, mida ma endal ravin, aga aitab väga hästi!

pühapäev, 13. detsember 2009

Karvad

Reedel leidsin lõunasalati seest pika juuksekarva. See pahandas mind ja ma kirjutasin kohe teate salati valmistanud firmale ja palusin anda köögirahvale mütsid.
Õhtul helistas firma esindaja ning teatas, et köök on põhjalikult üle kontrollitud ning avastatud mõningad isikud, kellel tõesti mütsi alt salgud välja rippusid. Neid on nüüd manitsetud. Samuti on firma väga häiritud ja meelsasti teeks kliendile kingituse, sest tagasiside on alati oodatud.
Kingitusest ma loobusin, küll aga palusin arvestada, et kui selline asi veel kord juhtub, siis teab sellest minuti pärast kogu maailm. Njaa, nüüd on mul tunne, et tegin neile liiga. Tegijal ju juhtub.
Pealegi läks firma esindaja isegi nii kaugele, et palus täpsustada, kui pikk see karv oli.

Laupäeval olin külas suhteliselt vaeses elamises. Mulle tehti kohvi, toodi välja viimane humanitaarabist saadud pakk näkileiba ja avati isetehtud moos vaarikatest ja mustsõstardest.
Sõin tänulikult moosi (otse purgist) ja arvake ära mis ma leidsin? Seekord oli see midagi kassikarva moodi. Valge ja nii. Panin selle lauale ja sõin moosi edasi. Polnud üldse nii hull kogemus, kui see salatikarv. Võib-olla osalt seepärast, et samal ajal rippus mu pükste küljes kaks pisikest kassipoega, vilkad ja armsad. Mängisid mu kotirihmadega ja püüdsid siis jälle mind kinni.
Kui mõni kokk seda üritaks, siis paneks ma pahaks.

neljapäev, 10. detsember 2009

Kui palju tuleb jõulutunde eest maksta?

Otsisin täna välja elektriasjandused, milled ma varasemate jõulude ajal olen hankinud. Riputasin akendele ja lülitasin vooluvõrku. Pühkisin tolmu keraamiliselt kuuselt ja põdralt ning süütasin küünla.
Karl nõudis oma jõulumütsi ja jõuluvanaga pidžaamat.
Sellest ilmselt ei piisa.
Aga aega ka ei piisa.

Sellega seoses mõtisklesin tõsise viivukese kingituste üle - meil on nimelt kodulehel käimas aktsioon, kuhu inimesed saavad saata kingimõtteid, õpetusi jms.
Kuna näib, et kõige vähem on inimestel aega, siis tegin avastuse, et isetehtud kingid ongi päriselt ka väärtuslikud. Eriti spetsiaalsed kingid, kus keegi on saaja peale mõlenud ja tema peale oma aega kulutanud.
Mul on viimasel ajal peaaegu võimatu olnud suhelda tuttavatega mujal kui msn-is või häda pärast mobiilitsi, et ma isegi eelistaks, et kingituse tegemisele kuluva aja võiks hoopis koos veeta.

Nänni asemel aeg. See oleks tore.

Aga nüüd tõsiseist asjust - Karl, kes läks sel nädalal taas kooli, on asunud tegema järgi kontrolltöid ning saanud kahe (eesti keeles) ja kolme (matemaatikas).

"No ma ei saanud aru, mida ma pean sinna kirjutama," kurtis ta mulle neid töid näidates. Ei olnud saanud jah.

Temaga koos oli asju järgi tegemas veel tüdruk E., kes Karli jutu põhjal ei salli õppimist üldse ja sooviks üle kõige maailmas, et kooli poleks olemaski.
Enne kontrolltöid püüdis E. klassist põgeneda ja kontrolltööde ajal virises, kurtis ja tahtis üleüldse koju.

Tunnen E. vastu kerget poolehoidu. Eks me kõik ju virise teinekord ja taha koju.

Mina tahaks veel seda ratastega kassi ka, millest kh oma kommentaaris rääkis. See lihtsalt kõlab nii sobivalt.

esmaspäev, 7. detsember 2009

sokihiir

Sokihiir on kahjuks täiesti mitte fotogeeniline!
Eriti pimedas mobiiliga pildistades.
Karl märkis, et ta on ka rohkem suitsuheeringa või hülge moodi ja nimetas eluka lendavaks hiireks.
Aga hiir sai tehtud õpetaja kirjalike juhiste pluss Karli enda nägemuse kohaselt ning silmad ja kõrvad õmbles ta isiklikult külge, tegelikult enamasti kõik muu ka.
Pildil on hiirele antud pliiats ja ta kirjutab.

laupäev, 5. detsember 2009

Ainult laiskadel jänestel on vähe asju!

Seoses Jäneste kiriku läbimänguga tegime Karliga spontaanse käigu Rakverre. Pealegi polnud me kaua aega näinud vanaisa.

Jäneste kirikuga seoses ma mõtlesin ise, et mis see koer nende mõõkadega tegi, miks jänesed ülepea seda kirikut ehitama hakkasid ja et väga lahe valgus on. Karl ütles, et tema lemmik oli koer, jäneseid ei saa usaldada, eriti seda tumedat, kes nii ahneks läks ja ülepea oli see uskumatult lahe teater.

Kui vanaisa oli lapse kokkuvõtte ära kuulanud, küsis ta minu käest üle, kas tõesti kõik surid lõpuks ära ja siis vaatasid nad lapsega edasi raamatut, mis räägib sinivaaladest, kahuritest ja laevadest.

Kui teatrist rohkem teada tahate, siis minge ja vaadake ise.

Rakveres me käisime liinibussiga ja see oli väga karm. Esimene buss oli külm, inimesed loksusid oma talvekuubedes ja vahtisid tuimalt, kuidas buss tegi haake siia ja sinna, et siis üksildastest ettenähtud peatustest mööda sõita, kuna ühtegi inimest seal polnud.

Teine buss oli soe, sellele oli kirjutatud, et ta on kiirliin ja buss peatus peaaegu igal pool, kus vähegi post oli.

Kallis ja ebamugav ja läheb üldise kitsikuse aegadel küllap veelgi hullemaks.

reede, 4. detsember 2009

Ostsin pudeli kalamaksaõli. Selgub, et sellel on kalamaksa maitse, aga see on hoopis vastikum.

laupäev, 28. november 2009

Ja läheb paremaks!

Hullem näib üle olevat.

Aasta üks mustemaid nädalaid on lõpukorral ja loodetavasti hakkab ka lapse haigus järgi andma.
Praegused märgid on head igatahes.
Sõbrad, kui võimalik, siis ärge jääge sellesse viirusse!
Leidke mingit muud ajaviidet.

reede, 27. november 2009

Reede juba

Algas köha.

Unetul öötunnil mõtlesin, millised head võimalused oleks vastu saada kurikaga ja hullunud tüübile. Mõtlesin nii ja naa. (Olgu, tunnistan, et osa ajast läks arupidamiseks, kas säärase rüseluse ajal on võimalik kasutada mobiili a) helistamiseks ja b) pildistamiseks. Järeldus: variant b on reaalsemalt teostatav.)
Aga ilmselt on mingi iva selles Venna tõdemuses, et hea oleks kurikas enda kätte saada, siis on küsimus juba uues hullunult kurikaga vehkivas isikus ja edasine on juba esimese tüübi mure.
Ma ei ole neid uudiseid põhjalikult lugenud, aga ma mõtlen - misasi on üldse pesukurikas ja kust seda praegusel ajal saadakse?
Omal ajal olin rehaga päris osav, samuti ka vee vinnamises kaevust. Tulen toime ka hangu ja kapsariiviga, võin väiksematel vahemaadel edukalt kasutada aere, samuti liikuda kiiresti edasi kõplaga. Küllap saab siis ka pesukurikaga toime.

neljapäev, 26. november 2009

Arengud

Üldiselt laps paraneb, aga kogu järgmise nädala peaks ta olema veel kodus.
Pessimistlik perearst märkis, et ilmselt on oodata epideemia väljakuulutamist ning selles on oma osa neil, kes lapse kohe kooli saadavad, kui palavik on ühel päeval kadunud.
Hea uudis on see, et arst ütles, et kui laps oma haigusega nakatab mõnd pereliiget, kes jääb haigeks, siis see enam last omakorda sama viirusega ei nakata - kui te aru saate, mida ma mõtlen.

Kuna tundub, et vastikuid asju juhtub viimasel ajal murdu, siis täna panen õue ühe küünla tuntud sünoptiku mälestuseks, keda ma küll ei tundnud isiklikult, kuid kellega juhtunu on häiriv ja jällegi ... kurb.

kolmapäev, 25. november 2009

Hmm

Gripi tundemärgid:

  • kiire enesetunde halvenemine
  • kõrge palavik
  • peavalu
  • lihase- ja liigesevalu
  • kuiv köha ja/või nohu
  • väsimus ja nõrkus
Allikas: www.gripivastu.ee

Ja veel:
Gripp on eriti ohtlik väikestele lastele ja vanematele inimestele, kuna võib kergesti põhjustada tõsiseid tüsistusi, näiteks eluohtlikku kopsupõletikku.

Kogu ülemisele nimekirjale võime alla kirjutada lapse poolest - need asjad on meil olnud ja mõned kestavad.

Aga ma küsin, mis riik see on, kus tehakse selline kena ja selge veebileht ja siis lastakse kohe ühel poisil sellesse eluohtlikku kopsupõletikku ära surra?

Kui ma kuulan praegu Karli kuiva köha, siis on mul lihtsalt halb.
Homme lähme õnneks arsti juurde. Imekombel õnnestus mul ta täna tabada telefonitsi ja esmaspäevase konveieriga võrreldes oli ta suhtumine hoopis teine.

Minu kogemus on praegu see, et arstid ei olnud selleks gripilaineks valmis. Kool oli, vähemalt mingis mõttes: algklasside maja taibati kohe kinni panna, kui märgati, et 300st lapsest puudub nii 150 ja praegu tehakse majale põhjalik tuulutus-puhastus.

Arstid pidid alles kohanema, kui hullumaja lahti läks.

Mul on kurb meel ka selle poisi pärast, kellelt gripiproov alles lahkamisel võeti. Veidral kombel sattusin eelmisel kuul tema kooli ja klassi koos kolleegiga, kes pidi seal tunni andma.
"Kas see oli tõesti kõik juhus," küsis kolleeg, kes on umbes sama vana poja isa, mulle otsa vaadates täna.

"Kas see on juhus, et ma läksin kooli, millega mul pole mingit seost, sellesse klassi ja et fotole jäi ainult üks luuletus - selle poisi oma?"

Noh, mina tegin selle foto. Ja teate mis on eriti hull - see poiss oli kõige sümpaatsem tüüp selles klassis. Terane ja vilgas ja särvate silmadega.

Et e-riik võib Eesti ju tahta olla, aga palja gripivastu.ee-ga ei ravi. Isegi meedikud ei loe seda.

Ikka haige

Kolmas päev läheb täistuuridel. Ööd on rahutud ja palavik kõrge, lisaks köha ja nohu. Laps ei söö suurt midagi peale apelsinide ja Actimeli, enamik aega läheb lesides ja aknast välja vaadates.
Aias lendab õnneks üks vares aeg-ajalt.
Kuna kool on kinni, saadab õpetaja entusiastlikult üha uusi õppimisülesandeid sh pikk õpetus, kuidas valmistada sokihiirt.
Lisaks arvas ta, et oleks nii tore, kui teeks esmaspäeval kohe ühise kinokülastuse, kuna koolis näidatakse üht PÖFFi filmi.
Peavalu ja kõrge palavikuga last ma pole esialgu laua taha õppima kamandanud. Ka ei arva ma, et oleks hea mõte gripilaine harjal mingeid suuri ühisüritusi korraldada.
Esialgu lähevad päevad ja õhtud nii, et räägime tasapisi juttu ja vahepeal ma loen raamatuid ette.
See paistab olevat tervendavam, kui multikad.
Täna ongi palavikku juba natuke vähem ja homme ehk võime juba seda sokihiire asja vaadata.

teisipäev, 24. november 2009

Soh. Ongi kool kinni.

Gripi pärast lapse kool suletud ja teade tuligi sinna listi nagu karta võiski.
Kõrge palavik võib kesta 3 - 4 päeva ja kuna seda on raske maha võtta, soovitavad arstid vana head rahvameditsiini - hõõruda haige ülakeha leige viina ja vee seguga.
Paratsetamooli võib vahetada aspiriiniga.
Lähengi nüüd seda ostma. Viina ka.

esmaspäev, 23. november 2009

Nüüd jäi Karl siis päris haigeks :(
Hommik algas üle 38 palavikuga ja üritusega kuidagi perearst kätte saada. Telefon oli aina kinni ja nii läksin ise kohale - uksetagune oli köhivaid inimesi täis ja kui kabinetti pääsesin, siis rääkis arst ühe ja õde teise telefoniga, vastuvõtuvihik oli nimesid täis ja osalt vahele kirjutatud.
Pidin lapsega tagasi minema, talle tehti kiire vereproov, otsustati kiiresti, et viirus ja siis vaarusid sisse juba uued ja uued haiged. Läkastavaid lapsi oli ooteruumis veelgi juurde tulnud ja köhavastane Ventolin apteegist ära ostetud. Teine arst tiirutas hommikust saadik koos autojuhiga koduvisiite teha ja tema jaoks kirjutati üles üha uusi hädalisi.
Küll on vilets.
Kui Karli palavik tõusis õhtul kõrgelt üle 39, läksin närvi ja helistasin lastearsti numbrile. Seal oli keegi rahulik vanem inimene, kes ei imestanud millegi üle.
Asi seegi.

Oh vedas! Kirkus ei tulegi usuga seotud jõuluteenistus!

Kiri lapsevanematele:

XX dets toimub Jaani kirikus meie kooli pidulik
jõulujumalateenistus.
See on mõeldud kogu
perele. Kes kardab, et
kirikus toimuv üritus
on väga usu keskne, siis pole vaja,

sest see on ikkagi meie kooli üritus ja
oma laulude ja muuga esinevad meie kooli lapsed.

kolmapäev, 18. november 2009

Jama jätkub!
Täna tuleb mu postkasti koguaeg kirju: tere! kirjutan! ja lollid! ärge kirjutage enam!
Vahepeal saatis kooli kommunikatsioonijuht selgitava kirja, kus selgitas listide loomise mõtet ja seda, et teavitavale listimeilile EI OLE VAJA VASTU KIRJUTADA!
Sellest hoolimata spämmisid ogarad vanemad edasi ja viimane kiri saabus äsja - see on väga kuri teade, et kui see jama kohe ei lõpe, siis lõpetab listi adminn ise halvasti!
Tegelikult saatsin ka ise adminnile päeval vihase kirja.
Aga kasu on sellest nii palju, et kirjade sisu järgi on aru saada, kes kui palju taipab:

Tere

Saadeti listiga liitumiskutse. Liitun.

ja

Millega liitumine käib? Äkki oskab mõni listiga tegeleja asja selgitada, kas tõesti on vaja uuesti liituda selle listiga, mille kirju pidevalt saame, st oleme ju liitunud? Või on tegu mingi muu liitumisega?

Ühes esimestest kirjadest oli tõesti kirjas, et on saata kiri, kui on soov liituda. Kahjuks kustutasin selle ära ja nüüd ongi küsimus õhus. Liitun.


ja

Tere, saadan selle meili liitumiseks, sest karta on, et äkki muidu ei liitu. Ja vabandan postkastide ummistamise pärast.

ja

Lugupeetud lapsevanemad, kes te selle kirja saate. Õnnitlen teid, te olete kõik liitunud.
Selle kirjale vastata EI TOHI!.

ja

Palun ärge saatke neid meile, muudkui tuleb ja tuleb...


Nali on selles, et ma kahtlustan, et mu lapse ülisuur kool lõi need kiired ja mugavad listid juhuks, kui on vaja kiiresti suurele hulgale vanematele teatada midagi sellist, et: OHT SÜGAVIKUST! SEAGRIPP! KOOL KINNI!

Ilmselt tuleb ka sellele vastuseks teade: liitun!

teisipäev, 17. november 2009

Loogika

Oodates, millal laps oma koduste töödega lõpetab, pikutasin sängis ja mõtlesin asju a la jabur teelaudkond.
Näiteks, et näe inimesel on kaks jalga, aga hobusel neli... ja kas hobusel suurel kiirusel kapates on vahel ka kõik jalad ülal... ja kui palju jalgu ta saaks korraga õhus hoida, ilma, et kukuks.
Lõpuks hüüdsin last ja küsisin, kas inimene saab korraga mõlemad jalad üles tõsta.
"Oot," küsis ta kohemaid minu juurde tulles. "Sa mõtled nagu nii..." ja heitis kähku selili ja tõstis mõlemad jalad üles.
Geniaalne! Ta isegi ei püüdnud seistes neid tõsta, nii nagu mina ette kujutanud olin ja kui ma sellest rääkisin, naeris natuke andestavalt ja läks oma laua juurde tagasi.

Kahjuks täiskasvanud kaotavad (ilmselt töö tõttu) kiiresti lapsena omatud terve loogika. Seda näitab juba see, et täna sain teate algklasside listi loomisest, kus öeldi, et neil, kes soovivad listi kirjutada, tuleb seda antud aadressil teha.
Lapsevanemad said aga aru, et kui nad tahavad üldse, kas nüüd või edaspidi kirjutada, siis peavad nad sellel aadressil seda teatama ja ülilühikese ajaga oli postkast täis nappe teateid: tere! kirjutan!
Seejärel hakkasid tulema sama lühikesed, aga palju emotsionaalsemad röögatused, kus paluti lollus lõpetada ja postkasti saastaga mitte ummistada listi aadressil jama postitades.
Hirmus mõelda, mis oleks saanud, kui esimesel osal inimestest oleks palutud korraga mõlemad jalad tõsta...

pühapäev, 15. november 2009

Ja nii nad murdsidki vaoshoitud rahva

Vaatasin just "Sind otsides" kommentaare Delfist.
No tõesti!
Kas need on siis eestlased?

*
Vaatasime saadet sõpradega... kõik nutsid.
*
Kui nii edasi läheb, siis läheb mu diivan hallitama.
*
Kuidas te kõik kirjutada saate, ma ikka veel nutan.
*
ka nutsime, mees küll mängis kanget aga lõug värises ja kui ei salaja pühkis prilli alt pisaraid. Kui see isa nüüd ikka tubliks osutuks

JNE
***
Saate tugevus on minu meelest selle lühiduses: poole tunniga peab ära rääkima kahe inimese loo, nad ära kuulama ja kokku ka veel viima.
Ei ole aega põnevust üles kruvida ja jokutada ning iga minut tuleb läbi mõelda. Väga tugev tiim näib olevat ja raha on ka antud.
See kruvib ETV vaatajanumbreid kenasti üles ja avalik-õiguslik on oma vajalikkust kohe hopsti tõestanud.
Lisaks massteraapia, kus kogu vabariik telerite ees nutta lahistab ja kaugelviibivatele pereliikmetele mõtleb.
Vot sulle siis põhjamaa kinnist natuuri! Anna vaid põhjust ja tundeid tuleb nagu jube. Huvitav, kas tasakaalustamiseks oli enne pandud kavva huumorikuld, mida ju ka Kersna toimetab?
Et esmalt väike muhelus ja siis, kui inimesed juba lõõgastunud ja avatud on - põmm!
Esimese saate liigutuspunkt oli kindlasti ka kahes nutvas mehes, nutvaid naisi näeb teatavasti hoopis sagedamini.
Ei tea, kas see teema just intergatsioonina töötas - kommentaarides oli palju pahameelt venelannast ema käitumise üle ja arvmusi, et Eestis oleks poisil ikka kohe palju parem elu olnud.
Aga siis me poleks sellist südamlikku saadet muidugi näinud, mille ajel rahvas nädala pärast taskurättidega varustatult taas teleri ees koguneb.
Väike rõõmuhetk oli ka - kuulda, kuidas Kersna vene keelt räägib. Hehee, ilmselt ei saa ka tema Venemaal omainimest teeseldes odavamaid omadele mõeldud muuseumipääsmeid soetada - kange kõne annab kaugelt Baltikumi ära.

laupäev, 14. november 2009

Käisin vaatamas katastrooffilmi "2012", selline nimi ongi.
Kinos oli jube palju venelasi, mulle tundus, et ma eesti keelt ei kuulnud üldse, üks neeger rääkis ainult inglise keeles midagi vahepeal.
FIlmis on selline koht, kus keset kaost leitakse viiamsel minutil põgenemiseks lennuk, mis on hiiglaslik vene transpordilennuk.
"Nii suur," ahhetab üks põgenejatest ja vene oligarh ütleb sellepeale vastu, et muidugi, see on ju VENE OMA!
No ja vot selle koha peal hakkas saal plaksutama ja huilgama. Päriselt!
Ja siis veel ühes kohas, kus oligarh väärikalt olukorra päästab ja auto käima saab. Siis nad ka plaksutasid, kuigi mitte enam nii kõvasti.
Kuna filmis oli hulgaliselt ettearvatava lahendusega stseene, siis oli mul aega mõelda ja mõtlesin selle üle, et kuidas oleks, kui eestlasi oleks palju rohkem. Milline oleks Ameerika, kui selle põhielanikkonna moodustaksid eestlased?
Täitsa kujuteldamatu. Ma mõtlesingi välja, et see ei ole võimalik.
Aga film tasub minu meelest vaatamist, seal on uhked kaadrid maalõhedest ja sellest, kuidas kõik kokku variseb, aga filmi enda käigus on palju loogikavigu.
Siiski on kena, et rahvas ei ürita üldises hävingus planeedilt putket teha ja näeb palju vaeva, et päästa Mona Lisa portree. Ega siit polegi kuhugi minna ja ilmselt see Mona Lisa jälitab inimkonda irvikkassina veel igaviku.
Vene oligarhi käsi käib muuseas kehvasti, aga Inglise kuninganna oma koertega pääseb.
Ma seda ei tea kahjuks, kas selline asjade käik on ka sellest müstilisest maiade kalendrist maha kirjutatud, kust filmi idee on võetud, aga noh, eks see ole jälle tõlgendamise küsimus.

pühapäev, 8. november 2009

Delfi ja Postimehe esikad samal ajal.


Mingi luuletus on, kus looming on vardas ja väntab härg. PM selles mõttes eriti tagasi ei hoia, kas pole?
Aunaste saates nad võivad öelda, et ei ostaks lehte, kus on kaanel kollane uudis, aga tegelikult on tõde see, et kõik te klikite neid asju.
Va ehk ... ajakirjanikud.
Mul on meeles kolleegi jahmatus, kes tahtis vaadata tõsist uudist, vist Gruusia sõja kohta ja leidis selle asemel PMi esiküljel laiutamas suure uudise a la Selgeltnägijate tuleproovi Nastja kohta.
Mis me teeme, sõbrad?
Omalt poolt pakun homme ehk paari teraviljakasvatusuudist. Südamerahustuseks.
Võtke või jätke siis.

laupäev, 7. november 2009

Otsisin eile välja talvejopi. Taskust leitud paberipahn meenutas, et viimati kandsin seda juuni algul Vargamäe suveetendusel.
Eesti kliima.

neljapäev, 5. november 2009

Perekond Ablas lõunal

Et perearsti soovil käisin last ultrahelis näitamas. Pidin selle eest maksma 150 krooni ja kulutama hulga aega, aga tasuks on meeldiv teadmine, et tal on ilusad neerud ja üldse on kõik korras ja nii nagu peab. Mida oligi arvata, aga olgu.
Pärast läksime ilusate neerude omaniku tungival soovil ühest pitsakohast läbi. Telefoniga rääkides ja asjasse süvenemata tellisin soodsa päevapakkumise ja istusime seda ootama.
Karl läks juba kärsituks ja mina jõudsin teepoest läbi lipsata, kui hei hoo! - seal see oli - hiigelsuur pannipitsa, suurem kui laud! No ja mina lapsega seda jahmunult vahtimas.
Laps kihistas vaimustusest, plaksutas käsi ja ütles, et see on parim koht, kus me käinud oleme.
Põrnitsesin pitsalarakat ja küsisin, kas neil on ikka nii suurt karpi, et saame ülejäägi kaasa võtta.
Ja siis istusime nagu mingid õgardid, pitsa ühel laual, taldrikud teisel ja jahvatasime seda nii, et puru tuiskas.
Nüüd oleme kodus ja puhkame.
Poodi pole ka vaja minna - toiduvarud on ju olemas.

reede, 30. oktoober 2009


Hommikul kell kaheksa, kui ma magasin õiglase magaja varast und, helistas Vend, kes tahtis öelda, et päike paistab ja vaadaku ma ruttu, enne kui imeasi jälle ära kaob.

Öösel oli olnud kuus kraadi külma ja seda võiski karta - kuni ma eile saunas olin, külmusid kinni auto uksed ja aknad. Õunad, mida ma puu alt korjasin, meenutasid jääkuule.

Vanaema leidis külmavõetud lehtede alt veel ühe kõrvitsa ja korjas jäisest aiast nuppus roosi.

Järve äärde tekkivat jääd nähes sain aru, et olen suve viimase ujumisega hiljaks jäänud ja et suvi on ülepea veidral kombel otsa saanud, enne kui ma randa ja mujale jõudsin.

Midagi tähelepanuväärset täna ei juhtunud peale selle, et ostsin linnakese kalapoest haugi ja selle kõhus polnud taas ühtki kuldraha.

kolmapäev, 28. oktoober 2009

Märg


Väga märg ja rõske on, iga päevaga läheks justkui hullemaks.
Matkarada oli vee all ja koprapesa kadunud - teemehed olid oja äärest võsa maha võtnud ja kopral pole enam midagi langetada, ainult urud on veel järel.



esmaspäev, 26. oktoober 2009

Tulge või minge, kuid ärge...

Kohtusin eile ühe inimesega ja oli selline olukord, et olin natuke sundseisus ja pidin temaga rääkima. Selline võhivõõras naine. Küsisin soojenduseks nii viis-kuus küsimust ja lõpuks ka, et mis tööd see inimene teeb.
Tuli välja, et ta on reisisaatja trollis. Aga ta ütles seda nii tähtsalt, et algul jäi mulje nagu ta saadaks mingeid eriti olulisi vip-reise. Ja kui ta ütles, et "Oh, meil trollis on hoopis SINISED vestid!" siis kõlas ka see äärmiselt tähtsa ja vastutusrikkana.
"Jah, ma olen reisisaatja ja ma ei häbene seda!" kuulutas ta veel kord, et ma asjast aru saaks.
Kohe sain kuulda ka tähtsamatest sündmustest reisisaatja elus - kuidas ta lastega reisijaid abistab, haisvaid purjus tyype sisse ei luba ja kuidas inimesed teda tänavad.
Vaat nii.
Ta rääkis mulle ka oma lõigatud sapist ja haigest neerust.

Aga vaadake seda laulu ka, sellel on imelised algusread: tulge või minge, kuid ärge mind segage praegu ja seda öeldakse hoopis lahkemalt, kui ma seda ise vahel teha tahaks.

pühapäev, 25. oktoober 2009

Ridere, ridere, ridere ancora

Lõbus laul sõdurist, kes saabub koju, kus käib sõja lõpu puhul suur pidu. Rahva hulgas arvab ta nägevat Surma, kes talle üllatunult otsa vaatab. Ehmunud sõdur põgeneb kiire hobusega (o-o-cavallo) Samarkandi ja ennäe! kohtub ka seal Surmaga, kes ütleb talle - meil pidi olema siin täna kokkusaamine, seepärast olin üllatunud, kui nägin sind eile siit veel nii kaugel...


Neile, kes teavad midagi Kuressaare EKNKst: tuleb välja, et nad on elus ja laulavad:

laupäev, 24. oktoober 2009

Käisin eile arsti juures kurtmas. Lõpuks selgus, et mu alumine vererõhk on kõrgem, kui peaks ja arsti jutu pluss google tulemusel on põjhjuseks liigne laua taga küürutamine. Alumist rõhku nimelt madaldab ja hoiab normis füüsiline liikumine, eriti värskes õhus, nagu arst toonitas.
Alumise rõhu tõus avaldub muuseas väsimuses, nüriduses ja tuimuses - umbes nii see kõlas.
Omalt poolt võin lisada, et minul avaldub väsimus selles, et kipun vähest vaba aega veetma konutamisega raamatukuhja najal või avatud arvuti ääres.

Aga õnneks algab nüüd koolivaheaeg, mida sisustan tervislikult koos lapsega siin-seal käies.
Kuuldes, et arst soovitas mul tungivalt rohkem liikuda, oli see hea poiss jalamaid nõus minuga tegelema ja viima mind väiksele võidujooksule mere ääres, sest mis võiks sellest olla veel parem?
Arvan, et ta oleks motiveerimise mõttes lubanud mul esimesel korral isegi võita.

Tunnistus oli ka õnneks selline, mille üle laps rõõmu tundis (kaks nelja, ülejäänud viied) ja NB - käitumine eeskujulik!
See on tase. Eeskujulikku käitumist nägin vist oma tunnistusel kooli ajal ühel korral. Üldse kirjutati see ainult paari lapse tunnistusele, kes nagunii alati viisi said.
Kahtlustan, et ka Ajakirjaniku tunnistusel olid alati kõik viied ja ta käitumine eeskujulik.

Lähen nüüd stressi vähendavate vitamiinide järgi. Saab siis näha.

teisipäev, 20. oktoober 2009

Hinnetest

Reedel saab laps elu esimese hinnetega tunnistuse.
Õpetaja saatis juba kirja, et mõned lapsed kahjuks ei hooli oma hinnetest ja ei saa aru, kui olulised need on ja ei taha kehvi hindeid parandada.
Seetõttu palus õpetaja, et lapsevanemad kodus oma lastega vestleks ja neile selgitaks hinnete tähtsust.

Mistõttu ma arutlesin Karliga pisut, aga tema arvas, et loodetavasti ei saa ta ainult viisi, sest muidu oleks tunnistus väga üksluine ja pealegi on ju teada, et ka neli on väga hea hinne.

Ma ise olen selle hinnete-asja pärast olnud mures kooli algusest peale.
Küsimus on selline - kuidas hoida sellist tasakaalu, et laps ei õpiks hinnete pärast, kuid võtaks vaevaks siiski enam-vähem normaalselt omadega hakkama saada?

Mõtlesin varem, et mina küll ei hakka sundima Karli hindeid parandama, aga kui ta sai loodusõpetuses kolme sellepärast, et oli segaselt koostatud ja mustalt prinditud töölehele valed asjad kirjutanud, kuna ei saanud aru, kus on õis ja kus on vili, siis pidin uuesti mõtlema hakkama.

Ah, mis seal rääkida.
Praegu õpime sõnu inglise keeleks, kus tuleb homme töö ligi 30-le sõnale.

Kas te teate, kuidas on lõug, teritaja või kustutuskumm?
Küsige Karlilt, kui ei tea.

neljapäev, 15. oktoober 2009

Teateid netiavarustest


A RUSSIAN ORTHODOX PRIEST ON A TANK:
HIS FATHERLY SPIRITUAL GUIDANCE
IS AT PEACE AND AT WAR WITH HIS SOLDIERS
Russian Vodka is the best in the world


HOLD ON, BROTHER!

OUR HEROICAL RUSSIAN WOMEN
WERE INDISPENSABLE BOTH IN ACTION ON THE FRONT LINE
AND ON THE HOME FRONT

http://www.russian-victories.ru/

Selgituseks

See meedia asi, mille kohta käivad alumised pildid, toimus lapse koolis, kus kooli kommunikatsioonijuht võttis vaevaks lapsevanemaid meediaga suhtlemise alal harida.
Ta julgustas alati ajakirjanikuga rääkima, öeldes, et vastasel juhul arvab ajakirjanik, et teine pool on milleski süüdi.
Samuti pole ajakirjanikuga mõtet vaielda ning väga ohtlik on end unustades hakata rääkima kõigest, mis pähe tuleb, sest seda kindlasti kasutatakse ära.
Ka hoiatas ta, et ajakirjanikud teavad küll, et nad ei tohi lastelt küsida isiklikke küsimusi ega neid loata pildistada, kuid nad ei hooli sellest ja kasutavad ära laste naiivsust ja teadmatust.
Kord juba asutusse saabunud ajakirjanik on tema kinnitusel huvitatud vaid konfliktsetest lugudest ning soovib ilmtingimata rääkida vaid direktoriga.

Lapsevanematele pandi südamele, et kui nad ei lepi vestluse alguses kokku teisiti, siis võidakse kasutada nende sõnu nii otsetsitaatidena kui taustana.

Jah, ma tundsin end häirituna, kuid ei karanud püsti ega karjunud. Kui inimene on töötanud pikalt avalike suhete juhina ning õpetab teistele, kuidas ajakirjandusega toime tulla, siis pole sellel mõtet.
Veel vähem on mõtet alustada avalikku vaidlust paarisaja lapsevanema kuuldes, kellest valdav osa võis sel õhtul esimest korda kuulda, et ajakirjanik võib neid küsitleda parafraseerimiseks, taustainfoks, on the record ja ja off the record.

Ei kujuta ette, miks säärase agara inimese olemasolul ei ole kool alustanud mainekujundusega ega saada tegelikult välja ka ühtegi pressiteadet.

teisipäev, 13. oktoober 2009

pühapäev, 11. oktoober 2009


Et jah, pliit on paigaldatud nii enam-vähem, siia-sinna oleks vaja pisut segu, ka toru pole nii nagu vaja ja pliit ise peaks olema teistpidi.

Aga kui ma mõtlen kõigile neile teistele küttekolletele, kuhu ma elu jooksul olen hagu alla ajanud, siis ... polegi nii hull.

Kõigist kõige hullem oli see pliit Kabeli tänaval, kus olid peal pliidirõngad, mida vanasti, kui veel kasutati ümarapõhjalisi padasid, jao kaupa ära võeti. Et suurele pajale siis suur ja väiksele väike auk tule kohal. Need rõngad olid ajaga rabedaks põlenud ja neid tuli laduda pliidile nagu puzzlet.
Kui siis hooletult puu pliidi alla panid, kukkus kogu kupatus sisse.

Mul oli üks äratundmishetk, kui leek jälle kõrgele tõusis ja mina sealt tuhast ja süte vahelt neid rõngatükke koukides mõtlesin, et kas see ongi siis minu elu. Teistel on keraamilised, integreeritud ja muud pliidid, aga minul, näed see siin.
Imelik, eks ole, sest seal majas puudus ühel toal põrand, leivaahjust tuli küttes niiskusvett ja inimesed vajusid pudedast põrandast toolijalgu pidi läbi.

Need aastad, nagu vanasti öeldi, ei unune.

Täna hommikul mõtlesin selle üle, et ma mõtlen liiga aeglaselt ja ka käin aeglaselt. Otsustasin seda kohe muuta ja hakata mõtlema kiiremini.
Näiteks mõtlesin Walter Scotti rüütliraamatule nimega Ivanhoe.
Lugesin seda paar õhtut enna magamajäämist ja sain kõvasti nalja. Asi on selles, et raamat on kirjutatud peaaegu 200 aastat tagasi ja voolab nagu vesi. Dialoogid ja monoloogid on jutustavad ja ka kõige kiiremas põgenemis või taplushoos on kangelastel aega rääkida kujundlikult ning pikkida juttu õpetlike võrdlustega.

Eriti armas oli vana juut Yorki Isaac, kes luges ette suure hulga Piibli suguvõsasid ja lahinguid. Kuna ma omal ajal lugesin palju säärast kirjandust, siis pole mingi ime, et hiljem Piiblit lugedes näis kogu asi mulle veidralt tuttav.

Võin vaid tagantjärgi imetleda, et omaaegsed lapsed igasuguste taustateadmisteta sarnase lugemise nii kenasti alla neelasid.

Pean nüüd asja uurima, mul on tunne, et see peenike pliit ajab siiski suitsu sisse.

neljapäev, 8. oktoober 2009

Uus kaamera

Et uus kaamera siis. Näen vaeva valguse ja värvidega. Kardetavasti ei jää üle muud, kui lugeda manuaali.


Laev. (Siit leidsin kodus pilti suureks tehes peale suure laeva ka väikese paadi.)



Tallinn. (Kliki suureks, siis on parem.)

Juhuslik koer palliga.


Sügisvalgust püüdsin pildile saada.


Tormi poolt välja uhutud juurikas.

kolmapäev, 7. oktoober 2009

Meie uus tuba. Seinal on maakaart, mida kolleegid vaatamas käivad. Toas on see hea asi, et siin on koguaeg midagi süüa, asjad lihtsalt tekivad lauale ja seetõttu on ruumis ka pidev sööklahõng, praegu lõhnab näiteks sinepi ja leiva järgi.
Veel on meil toas hiiglaslik muusikakeskus, mis on topitud ühe kapi otsa ja peagi lisandub teler. Kuhugi soovis boss panna ka külmiku.
"Siis te ei pea üldse koju minema ja saate esmaspäevast reedeni siin olla," ütles ta.

Aga ega koduski kergem ole - eile lugesin kokku, et õpetaja on saatnud mulle septembri jooksul üle 40ne meili, eile tuli korraga veel kolm tükki.
Istusin lapsega kl 11-ni ja ootasin väga mittekannatlikult, et ta saaks valmis loodusõpetuse referaadi õunapuust.
Uni tikkus peale ja vastik koolisüsteem ajas tigedaks. Mis kasu toob hilisel tunnil tehtud referaat lapsele edaspidises elus? Saame näha.

esmaspäev, 5. oktoober 2009

Hullult märg

Eelmisel nädalal ütlesid mu autol üles pidurid, need polnudki veel katki olnud.
Täna hommikul aga suutsin sõita müstiliselt tühjaks laenuks palutud auto aku, nii-et see suri konkreetselt tipptunni ajal Pirita teel.
Te ei oleks tahtnud olla minu asemel, päriselt. Midagi nii vesist, tuulist, külma ja vastikut juhtub harva. Ilm oli nii halb, et isegi tervisesportlasi polnud rannaäärsel teel ja hea oligi, sest tormilained lõid sinna välja ja osa vett lendas tuulega autoteeni välja.

Ühe õudse hetke ajal näis, et olen unustanud mobiili koju.

Kui selle leidsin, siis üllatasin hommikuse kõnega kõiki võimalikke ja võimatuid inimesi, lõpuks juhtus see, mis peaaegu alati sellistel puhkudel - Vend tegi mingi hat tricki ja päästis mu looduse stiihiate käest.

Tööle jõudes oli mul külm, riided olid märjad ja töömõtted peast kaugel nagu Aafrika.

Praegu mul valutab kõrv, mere kohin kostab tuppa ja käed justkui soojenevad ikka veel. Hullem on see, et homme lähen tööle bussiga.

Brrrr.

pühapäev, 4. oktoober 2009

Külaline minevikust

Täna, täiesti ootamatult astus läbi Razar. Aga ehkki ootamatult, oli ta siiski väga oodatud.

Viimased aastad on Razar elanud Iirimaal, aga tuttavaks saime Hiiumaal.

Minu meelest oli ta kambas juba siis, kui Vahemeri ja Merepiilu aastal 95 võtsid osa Viskoosa lumelinna lumekujude võistlusest ja otsustasid ehitada lumest WC poti, mille äravooluaugust läks liumägi välja.

Kindlasti oli Razar kaasas neil hulkadel kordadel, kui meil oli abi vaja mingitel töödel ja ta oli kohal siis, kui me lihtsalt passisime.

Mul on olnud rõõm temast teateid saada läbi aastate ja alati on olnud hea kuulda, et tema päikseline loomus veab teda kindlameelselt kõigest läbi.

Aravatavasti kohtusime viimati aastal 2000 või nii, aga pole hullu - nüüd nägime ju jälle ja see külaskäik oli mõnus nagu soe ahi rõskel külmal õhtul.

Tule aga veel!
(Ja teie teised võite ka sisse astuda.)

laupäev, 3. oktoober 2009

reede, 2. oktoober 2009

Pingutava kolimisnädala lõpusirgel loen lõõgastuseks Perenaise käsiraamatut (1960).

***
Kitlitel triikida esmalt krae, küljes olev vöö, varrukad ja alles siis selg ja hõlmad. Särkide õlapaelad triikida pahemalt poolt.

***

On vana tõde, et väljas värskes õhus süües maitseb toit paremini. Seepärast tuleb ka söögiruumi enne söömist õhutada. Eriti tarvilik on korralik õhutamine siis, kui süüakse köögis või ruumis, mida kasutatakse magamiseks.

***

Voodikotid on enamaltjaolt täidetud õlgede, heinte või sulgedega.

***

Külmade põrandatega ruumides panna vaiba alla mitmekordne kiht ajalehti.

***

Tõrjevahenditest on kõige kindlama toimega melingiit ehk miinikivi. See sisaldab pikriinhapet, kollast amorfset ainet, mis uurimuste järgi hävitab prussakate ja tarakanide sigimisvõime.

***

Pesupesemiseks võib kasutada kontoriliimi, mis koos soodaga pehmendab karedat vett ja tugevdab seebi puhastavat toimet. Kontoriliimi kasutamine on kohane ja isegi soovitatav väga määrdunud ja rasvase pesu pesemisel, näiteks õlise tööriietuse, määrdunud tahmaste ja rasvase pesu pesemisel ja väga higise ihupesu korral.

***

Vaat nii.

teisipäev, 29. september 2009

Teade toimetuse postkastis

kõik need noosid ja moosid ja roosid
kõik need võid ja ma-ei-võid
kõik seed silgud ja pilgud
kõik need rotid ja sprotid
kõik need kopsud ja pakid ja kotid

mille olete pannud külmkappi
(seda on palju, Issand appi)

korjake nüüd korvidesse
pakkige nüüd paberisse
keerake külmkapi juures endale sisse

Kohe lülitame külmkapi välja
ja viime välja.

pühapäev, 27. september 2009

Õhtupilt


Teadmishimuline isik joob tervislikku värsket mahla ning uurib samal ajal oma piltidega anatoomiaraamatust kopsude ehitust ja kontide arvu.

neljapäev, 24. september 2009

Simman

Midagi nii lustakat nagu tänane Keskerakonna meeleavaldus Toompeal oli, pole ammu näinud.
Käisin seal rahvakogunemisel viimati ametiühingute miitingu ajal ja see oli jube igav ja punnitatud. Keskerakond tantsis, laulis, rääkis kahes keeles ja ei peljanud krõbedaid väljendeid.
Puudu oli veel see, et sealsamas paigas hakataks kartuleid ja puid jagama.
Lavalemineku ala oli piiratud ja turvad lasid sealt edasi ainult esinejaid. See jättis viletsasse olukorda ühet mammi, kes tahtis jubedalt suure juhiga rääkida.
"Edgar! Edgar! Edgar!" kraaksus ta nii kaua kuni tähelepanu sai.
"Oi, tere, kallis, sina siin!" hüüatas suur juht ja suurus soojalt mammi kätt. Siis pidi ta oma asjatoimetuste juurde muidugi tagasi minema ja mammi pobises pettunult: "Oh, ei saanudki rääkida!"
Tore ja vaheldusrikas on ajakirjaniku töö!


laupäev, 19. september 2009

teisipäev, 15. september 2009

Avasin e-kooli ja leidsin, et laps on saanud juba hulga hindeid: kuus viite ja kaks nelja.
Ise ei teadnud ta sellest midagi, oli päris üllatunud. Ega õpetaja neid ju salaja ei pane, aga ... näib, et mingi osa asju läheb Karlist lihtsalt mööda.
Näiteks see, et kooli on vaja kaasa võtta 2- 3 kuusekäbi, nüüd ta otsib neid taskulambiga. (Lisaks on vaja veel ühte tammetõru, hernest, tomatit ja kurki.)
See vajadus alailma midagi toredat ja põnevat kooli tassida on väga tüütu, nagu teine tööpäev algaks koju jõudes, kui laps tuleb kõigi oma siis-me-pidime-veel-kodus asjadega.

Aga praegu läheb tal siis teine nädal purjetamist. (Septembris saab tasuta proovida purjetamistrenni.) See on siiani olnud üks paras logistiline maksahaak, laps aga on saanud selgeks sõlme nimega kaheksa ning teab, et laevas ei ole ühtegi nööri, on otsad.
Ta on täitnud treeningpäevikut, joonistanud sinna Optimisti ja kirjutanud juurde juppide nimed. Samuti on ta saanud ise tüürida paati ja leidnud olevat selle väga raske.
Täna oli küll kena näha, kuidas lapsed sealt trennist mere pealt punaste põskedega tulid, aga ma kardan, et ega ta ikka ei saa sinna jääda. Purjetamine on korvpallist paarsada krooni kallim ja palju keerulisem on seal käia.
Lisaks on talvel osa trenne laupäeval, mis nullib igasugused väljasõidud maale, see-eest käib trenn edasi ka suvel ja siis saavad lapsed paate kasutada ka rohkem.
Mina kahjuks sinna Optimisti eriti ei mahu ja end uhkele merepiknikule nagunii sõidutada ei saa.

laupäev, 12. september 2009

Rabas käisime

Linnast minema saamine võttis aega nagu ikka. Kui juba kohal olime, siis muutus kõik heaks, ujumas käisime, vaatetorni ronisime, jõhvikaid sõime ja teed keetsime.


Ilupildid huulheinast, jõhvikast ja muust siin.

reede, 11. september 2009

neljapäev, 10. september 2009

Ärritunud

Saabusin koju ja hei! postkastis selline üldmeil, mis saadeti kogu klassi lapsevanematele:

Püüdke lapsele selgeks teha, kust ja kui palju ruute jätma peab ja kuidas ning kuhu kirjutada. Uut vihikut alustame 8. ruuduvahest. Edaspidi jääb 2 ruutu vahele eelmise ülesandega ja uue lehekülje alguses.
Pealkirjale tõmmatakse värviline joon alla (kuupäev laiemasse äärejoone vahesse numbritega) ja jäetakse üks ruuduvahe pealkirja all tühjaks, tekst kirjutatakse ruudu kaugusele äärejoonest. Tekstülesande puhul kirjutatakse küsimus, tehe ja vastus pikalt välja. (iga teksti ja tehte vahele jääb üks tühi ruuduvahe, nagu näites lk 165).

Esmaspäeval teeme matemaatika kontrolltöö, teemade peale, mis on õpik lk 4-10.

Halloo!
Esiteks ei saanud ma isegi esimese lugemisega aru, mida ma pean lapsele selgeks tegema.
Teiseks - kui õpetaja ise seda lastele arusaadavalt rääkida ei oska, mida te minult tahate?
Ja üldse... ma mäletan oma kooliajast, et tollal me saime need reeglid, kuhu ja mida kirjutada selgeks ka ilma vanemate toeta.
Ja kui lapsed ei suuda neid ruute lugeda, siis äkki on eeltöö nõrk või asutakse liiga kiiresti sellise asja kallale, millega hakkama ei saada.
Praeguse seisuga on tulnud õpetajalt 2-3 kirja päevas, kõik täis teavet, infot ja juhtnööre, mul käib pea ringi, kui püüan neis järge hoida.
Selline asi on liig!

pühapäev, 6. september 2009

Hommikune viperus ja käik poodi

Hommikune viperus, kui seda nii nimetada, oli siis järgmine.
Sombusel, isegi vihmasel hommikul oli mul hiigelsuur tass kohvi jaoks, pehme ja suur tekk, veel pehmem voodi ja mõned padjad ning tore raamat. No ja nohu muidugi ka. Nii et kui ma oma hiiglaslikku tekki pesaks mässisin, kukkus sellesse suurde kohvitassi mu taskurätik. Ee... oluliselt kasutatud.
Seda ma nimetan hommikuseks viperduseks.

Loetud tunnid hiljem läksin väikelinna kaubamajja ja soetasin mõned olulised pesuesemed. Säästuaeg väljendus ses kaubamajas nii, et mu riidetükid ja moosilehter pakiti siuhti kokku mingisse teksapükste ümbriskilesse.

See hämmastas mind, kuid ... eks pakkinud Kalle Blomkvist ju oma isa vürtspoes ka heeringaid ajalehe sisse. Et siis taaskasutagem. (Kohvi ma võtsin priiskavalt siiski uue.)

neljapäev, 3. september 2009

Kapsaist ja kuningaist

Selle sügise esimene viirus on käes, nina jookseb, pea huugab ja teist päeva on väga vastik olla juba. Aga mitte ainult minul - käisin täna vissivalimistel ja seal ühel lehmal ka tatt jooksis täiega.
Talitaja lükkas varrukaga vahepeal loomal nina puhtamaks ja lõpuks sai ta veel esimeseks printsessiks kah.
No vot.
Mina jõudsin napilt esimesele lastevanemate koosolekule täna. Sinna uude majja. Istusime ja kuulasime siis uusi asju, kui uks läks lahti ja sisse astus triibulises kampsikus mammi.
Mammi pani käed puusa ja küsis, mis koolitus siin toimub ja kaua kestab.
Klassijuhataja vastas lahkelt, et ei ole koolitus ja ei tea palju veel kestab.
"Siis ma koristada ei jõua! Ja maja läheb varsti valve alla! Ja vot klass jääb koristamata ja istute homme mustas klassis!" ütles mammi ja hüppas tähtsalt välja.
Jupp aega oli vaikus.
"Kas see oli õppealajuhataja või," küsis üks isa. "Ja no vot, nii on, istume jah homme mustas klassis..." kommenteeris teine.
"Ee... hmmm...koristajad tulid teisest majast üle, siin neid keegi ei kontrolli ja nad peavad ennast üldiselt bossideks," seletas klassijuhataja tasaselt.
Lapsevanemad, need koerad, naersid.
Aga muidu on nii, et uues koolis ei tohi klassi seintele midagi kleepida ega muul moel kinnitada. Lapsevanemad, kes lapse vales kohas parklas maha panevad, saavad trahvi. Kooliuks keeratakse lukku, et inimesed otse majja ei pääseks - sinna peab minema läbi keldri, et mitte mustust majja kanda.
Klassis peale tunde viibimine on keelatud ja teise majja ujulasse (600 meetrit) hakkab lapsi sõidutama buss.
Vaat nii.

esmaspäev, 31. august 2009

Jutulinnud

Selline asi juhtus, et sattusin jube kidakeelse külamehe otsa. Kelle meedia tähelepanu on vaikseks õpetanud. Aga ta ei rääkinud kohe peaaegu üldse, ainult ühesõnalisi vastuseid andis kobavatele küsimustele.
Aga kiiret polnud, laps kiikus mingi köie otsas, mina istusin ja sõin lauale pandud magusaid õunu. Võtmeisik sügas end vastu posti, tema pea 90 aastane ema tõstis mulle taskust uusi õunu ette.
Vaikisime.
Krõuh-krõuh närisin õunu ja ikka ära ei läinud. Kiiret ikka veel polnud ja võin ka vait olla. Päriselt. Mammi võttis taskust veel õunu ja ohkas.
"Nii hea, kui ikka jutukaid inimesi satub käima, saab ka mõne sõna juttu ajada," ütles ta siis.
Pidin õuna kurku tõmbama. Siis olin vait edasi. Poeg ja ema aga hakkasid rääkima. Kuna nad alustasid ajast 68 a tagasi, mil ema sinna tallu abiellus, jõudsin veel kaua vaikida ja õunu süüa.

Aga nüüd olen linnas, siin on tempo teine ja valitseb üldine koolipaanika.
Ka mina jooksen sellega kaasa.
Teksad Karlile: 5 poodi, kaks kaubanduskeskust, 8 paari proovitud pükse - tulemus 0. Õnneks oli vajalik paar Palivere Marika kirbukas.
Viikarid: 7 poodi, kolm kaubanduskeskust, 9 paari proovitud pükse - tulemus paar parajaid Pirita Selverist ja lapse õud ja vastumeelsus veel millegi proovimise ees.

Ka mina ei soovi enam ühtegi poodi minna. Kahjuks sellest ei pääse - klassijuhataja saatis juba kirja, mille manuses hiiglaslik nimekiri vajalikest kunstitarvetest.
Samuti külastasime uhiuut koolimaja, mille vald ehitas teise ja kolmanda klassi lastele - kokku hakkab majas õppima 340 last.
Aga sellest kõigest ei soovi ma praegu rohkem rääkida.
Vahemeri meenutas, et nende Kasari põhikoolis rääkis direktor kooliaasta avaaktusel alati sellest, et 1. septembril algas II maailmasõda...
See polegi nii halb võrdlus.

pühapäev, 30. august 2009

Seekord tegime Hiiumaal midagi sellist, mille kohta võiks öelda, et Gondoris süüdati märgutuli. Nüüd saab näha, kas Rohan vastab.

Maretil olid igatahes omad puud ka kaasas.

kolmapäev, 19. august 2009


Videomeenutus Viru Folgilt: programmis oli ühislaulmine pulmavanem Tiia Paisti (akordionil) juhatusel.

Ma käisin ju ka Viru Folgil Käsmus, kuid pole jõudnud siin selle kohta midagi öelda.
Nägin üht meest seal, kes kõnetas mind, kui Põltsamaa tüdrukut. Ma arvan, et see oli Hannes näiteringist, kus me püüdsime lavastada pildikest hullumaja elust. Tema vist oli arst või hull, kes arvab, et on arst ja mina hull, kes peab end eesliks. Kahjuks ei jõudnus see masterpiece iial lavale. Ma arvan, et sel oleks olnud menu.
Siis nägin veel Tiiut, kes oli kunagi põhikoolis mu pinginaaber. Tema tavatses end alati ise tõenditega varustada a la: Minu tütar ei saa osaleda kehalises kasvatuses või Minu tütar puudus eile haiguse, perekondlike sündmuste v mille iganes pärast koolist.
Üheksandas klassis ei käinud ta üheski kehalises, kuid ületas kõiki teisi siiski kaunis otsustavalt elu endaga toime tulekus ning sai napilt peale 9-t klassi emaks.
Minu meelest on hirmus veider, et need inimesed mu ära tundsid. Hannest nägin viimati 13 aastat ja Tiiut 8 aastat tagasi.
Mina neid küll ära ei tundnud.
Muidu oli Viru Folk kaunis mõistlik üritus. Eelmise aasta lavade vahet tormamist meenutades taipasin kaasa võtta ratta, mis hoidis kõvasti jalavaeva kokku.
Aga ei tea teist sellist kohta, kus oleks kaelani meres võimalik kuulata kontserte ja last lasta vabalt uitama. Nii et ses osas max punktid, eriti sel hommikul, kui ujusin vaikses selges meres ja üle lahe tegid proovi Hanna-Liina Võsa ja poistekoor. Selline hõbehäälne muusikaelamus vähendas stressi ja lisas eluaastaid.
Kardetavasti on üritus järgmisel aastal saanud juba nii populaarseks, et pole enam mõtet minna. Siis plaanin Setu Folki.

laupäev, 15. august 2009

Loomaaias





Toimetaja J muutis inimeste ülelugemise lausa spordiks ja täitis vastavat tabelit, mida peitis lauasahtlis. Märkused stiilis: hommikune koosolek, kohal 6. Lõunane arutelu, kohal 3. Kujundusarutelu, kohal 2, sisuline ärajäämine. Kes ikkagi lehte teeb? Veebiosakonnast oli vähemalt alati keegi kohal ja tegi midagi, kaunistades netikülge klikijanus lookestega. Ja paberleht ilmus ikka veel. Mis jõul, muutus üha ebaselgemaks.

Jakob Karu Ekspressis lehtede suremisest.

Mu tähelepnu tõmbas muidugi lasuse veebi kohta. Tean omast käest, et veebiosakonnast on ALATI keegi kohal. Kuigi "vähemalt" ja teeb "midagi".

esmaspäev, 10. august 2009

neljapäev, 6. august 2009

Madonnal



Eks ta üks vuhva ole. Pealegi veel selline kallimat sorti.

teisipäev, 4. august 2009

Mul on pääse Madonnale. Sellest enam tahaksin minna Brasiilia mängule.
Seosed üritustega on sellised, et Madonnat kuulas kunagi Hiiumaal Merepiilu ja viisakusest me teised ei öelnud siis ka midagi. Aga ise sai seda kassetti kahe näpu vahel küll makist välja võetud, kui Merepiilu kaugel eemal tervisejooksu tegi.
Brasiilia mängu võib vaadata ka telekast, aga... ma tahaksin olla kohal.
Pärast seda, kui sattusin kord Egiptuses kokku sepaga, kes oli oma pere toonud soojale maale puhkama ja ise nuttis samas, et ei saa vaadata Eesti-Araabia sõpruskohtumist, tekkis mul jalkafännidest teine arvamus.
Nii armas ja kurb oli vaadata, kuidas see suur mees pani soojas õhtus kaela sinise fännisalli ja läks mudaosmikute vahele uurima, kas siis tõesti kuskil ühestki telekast seda mängu üle ei kanta.
Ei kantud. Pikkades rüüdes mehed imesid vesipiipu ja vahtisid kohalikke mänge.
Aga jah, praeguseks on elu.24 andnud edasi hirmutava teate, et Madonna saabus Eestisse kahe lennukiga ning Merepiilu nägi teda hulga autodega juba ka oma majast mööda Lauluväljakule tuiskamas.
Pole midagi teha. Tuleb minna ja seda mitmeosalist naist vaadata.

esmaspäev, 3. august 2009

Teie lemmiknumber ja selle värv?

Karli lemmiknumbrid on 8, 5 ja 3.
8 on ta ise ja ta lemmik on see vanus, mis ta just on, ei taha suureks saada ega midagi. (Mina tahtsin jubedalt kunagi saada 12, siis tohtis tollase LE järgi juhi kõrval istuda.)
5 on sinine number ja sinine on Karli lemmikvärv.
3 jääb 8 ja 5 vahele.
Järgmise aasta lemmiknumbrid on siis mõistagi 9, 5 ja 4.

Kuna tarkust täis kolleeg M. ütles, et temale meeldivad numbrid väga, aga värve neil pole, siis rääkisime Karliga täna sellest veel pisut.
- "Ütle mulle üks roheline number," küsisin.
- "Mhmm..." jäi tema mõttesse.
- "Noh, olgu, ma ütlen ise: seitse," ei viitsinud ma kauem oodata.
- "Ei, see on nagu rohkem kollakas," väitis tema eriti vaidlemata.
- "Aga kaheksa on igatahes punane," ütlesin.
- "Noh, see on muidugi õige," vastas värvispets ja läks õue hernekeppidega võitlema.

Hernekepp on kindlasti roheline sõna.
Roheline on minu lemmikvärv.
Aga tööl läheb rohkem vaja sinist.

pühapäev, 2. august 2009

Käisin Viimsi vabakoguduses Ingmar Kurge kuulamas. Ingmar Kure mõju minule on tavaliselt selline, et mu silme ette kerkib hubane pilt, kuidas istun kenas hämaras ruumis, mis on maast laeni täis vanu ürikuid, laual on mahukas savikruus, peen läppar ja mina seal vaikuses teoloogiliste tõdede üle mõtisklemas.
Ingmar on nimelt üks õpetatud mees, kes oskab oma üüratute teadmiste juures võluvalt lihtsalt inimestega rääkida ja keegi ei pane pahaks, kui ta tunnistab mõnes asjas oma kahtlusi.
Nojah, lisaks armastab ta vanu baptisti laule ja tema juhtimisel rühkis väike kogudus vapralt läbi kümnekonna pikkade ja rohkete salmidega laulu. Ühes oli oma kuus väga pikka salmi.
Kogudusega on liitunud ka vend H. abikaasaga. Vend H. on tähelepanuväärne sellepoolest, et tema jutt ei lõppe päeva, nädala ega kuuga, olgu siis teemaks, mis iganes. Tema hetkelist tähelepanu kõrvalekaldumist kasutades lipsasin välisukse juurde ja leidsin selle lukus olevat.
Lõgistasin siia ja sinna, miski ei aidanud, pidin häält tegema.
- Vabandust, mulle näib, et ma ei saa teie kirikust välja, teadustasin inimestega juttu jahvatavale vaimulikule.
- Mis! Juba lukus! hüüatas see ja kohe joosti otsima meest, kellel on võti.
- Kas ongi nii, et inimesed sisse ja uks kähku lukku, küsisin oodates.
Vaimuliku ja temaga rääkivate inimeste meelest oli see nii hea nali, et minust nad sinna naerma jäidki.

Mul tuleb meelde, et samas kirikus oli eelmine kord see jama, et sinna ei saanud SISSE.
Vahemeri pidi sealt kellegi mahaunustatud prillid ära tooma ja kui ta ust puudutas, hakkas üks sireen jubedalt huugama ja inimesed majas tormasid edasi-tagasi.
Hiljem selgus, et see polnud siiski Vahemere süü, samal hetkel olevat lõhkenud veetoru ja alarm läks seepeale tööle.
Näh, asju juhtub, eks ole.
Ma lähen vaatan nüüd, kas mul on sellist mahukat savikruusi, mida arhiivi kaasa võtta.

neljapäev, 30. juuli 2009

Kuigi Youtubes on õpetusvideo ja puha, ei suudaks ma ilmselt teha endale soengut nagu oli Hermione Grangeril ma ei tea mitmendas HP filmis. Arvatavasti tuleks välja midagi a la Hagrid. Seetõttu käisin juuksuris ja palusin poole praegusest pikkusest eemaldada, tulemuseks on midagi Ron Weasly lähedane asi.
Ma tean, ma käisin täna kinos viimast Potterit vaatamas.
Oli päris lõbus muide.
Kuna film on mingi 150 minutit, siis tekkis igati kodune õhkkond - lisaks tavapärasele söömisele ja joomisele jooksis rahvas alalõpmata ka wc vahet.
Seekord oli õnnestunud tabada ka natuke J.K. Rowlingi naljasoonest ja filmi oli peale õõva ja luuaga lendamise pääsenud hulk vahvaid detaile.
Snape oli erakordselt sümpaatne, Hagridit nägi vähe, veel vähem seda naljakat kohmakat poissi, kes on sündinud Harryga samal päeval.
Fredi ja George pood oli nummi, üldplaanid uhked ja see noh kuri naine tõeliselt hull ja hüsteeriline.
See, kelle nime ei tohi... seda seekord õnneks üldse ei näidatud ja see oli talle paras.

kolmapäev, 29. juuli 2009

pühapäev, 26. juuli 2009

Saaremaalt tagasi

Oh, kui hea oli näha sugulast, kellega me koos kunagi jõudsalt hulga pahandusi tegime ja tema üksi veelgi enam!
Mutta kukkunud lapsed tegid talle nalja, kõrvalisel kruusateel vilistas ta turvavööle, merele läheb päästevestita ja üldse istus ta kevadel kolm nädalat pea üksi ses unustatud maanurgas ja viis vahepeal ajaviiteks merre võrke sisse.
Aga mis mulle eriti meeldis: möödudes talust, mille õues pulmalised parasjagu meeste särke lipuvardasse tõmbasid, pidas ta auto kinni, karjus ahoi mehed! ja tegi rahus pilte.
Sellist inimeste tülitamist peetakse enamasti minu veidruseks.
Ah soo, aga ta meenutas ka iseloomuliku juhtumi vanaisa kohta. Vanaisa oli nimelt suur loodusearmastaja ja sai kõigi elukatega alati kenasti toime.
Kord lapsed kuhugi saarenukile ilma vaatama viinud, nägi ta rohu sees väikest rästikupoega.
Vanaisa võttis ussi kohe pihku ja näitas lastele ka, et näete mihuke armas...
Lapsed lasid ussi omakorda käest kätte ja lõpuks leiti, et kõige rohkem meeldib rästikule olla sugulane A. süles. Noh, siis ronis kari jälle mootorratta külgkorvi ja põrutas koju, rästik ilusti kaasas.
Pärast mängiti sellega veel tükk aega, isegi foto tehti, kus A. istub maas, uss peos ja kõik teised seisavad poolkaares selja taga.
Vanaema pani selliseid asju tavaliselt pahaks, et a) uss üles korjatakse ja b) koduõue veetakse!
Ma ise mäletan, et kord vanaisaga karjamaalt tulles märkas ta kadakapõõsas ussi vana kesta ja tahtis kohe lapsele näidata, milline uue kuuega uss ise on. Ragistas ja saputas põõsas tükk aega ja nentis pettunult, et küllap on "vana siit juba minema läinud".
Minul küll kahju polnud, ma kartsin madusid 16. eluaastani nagu tuld.
Aga nüüd oli päris kahju, kui Karl jubedalt rannas ehmatas, sest üks siksakilise seljaga härra susises ta peale ja vingerdas vihaselt kivide vahele minema.
Õngitsema minnes sattusime aga kohta, kus nastikud ujusid vees edasi-tagasi, kaelad püsti ja pikutasid päikse käes. Kui mu enda jalgade juurest ka kolm saledat selli minema roomas, olin nõus, et võiks tõesti eemale minna.
Kahjuks unustasin sellest sugulasele rääkida. Kujutan ette, et ta oleks jalamaid randa tormanud ja lapsegi kaasa vedanud, et toredad maod üle vaadata.

laupäev, 18. juuli 2009

Hiiumaal.

teisipäev, 14. juuli 2009

Õhtune tsitaat ajakirjanike lastest

Ajakirjaniku lapsed kasvavad alaliselt arvutiklahve plagistava ema kõrval, kelle puhul on juba seegi hästi, kui ta füüsiliselt kohal on - mis siis, et vaimselt ei-tea-kus. Poole ajast on ta ju nagunii ka füüsiliselt ära, kusagil materjali kogumas. Tema lapsed meisterdavad endale papist ja klotsidest läptopid, et nende kohal küürutades ja pomisedes teda jäljendada.

Allikas: üks Murutari raamat.

Ja papist läppar on minu lapsel olemas, tehtud kommikarbist.

esmaspäev, 13. juuli 2009

Lõunane lause

If you can't be a good example, then you'll just have to be a horrible warning.

pühapäev, 12. juuli 2009

Kihnus käidud

Et käisime siis Kihnus Vahemerega, kumbki esimest korda. Esiteks oli minekupäeval selline tuul, et hommikune laev ei väljunud ja õhtune laev kiikus lainetel kaunikesti lõbusalt.
Sadas kah. Kihnlastel on selline ringkaitse, et nad kõik ütlevad ühesuiselt, et metsik telkimine ei tule nende saarel kõne allagi, iga maatükk kellegi jagu. Tegelt oleks saanud küll. Aga olgu, telkisime korrektselt selleks ettenähtud alal, millega käis kaasas plusse (vesi, tualett ja korralik lõkkekoht) ja miinuseid (samal platsil peetud ülikärarikas suvepäev koos hirmsa ööga).

Siin näete, kuidas Paju talu perenaine kenas triibuseelikus toolil istub ja lehma karjatab. Triibuseelikuid müüdi lahkelt ka turistidele, kõige odavam oli 1900 krooni. Küllap oleks saanud ka tingida, müümishuvi on kihnlastel kõva. "Kört sobib kõigile," kinnitavad nad silmagi pilgutamata ja ei hooli ka sellest, et enamik neist endist näeb sellega välja üsna pumpsakas.
"Eks neid värve ole igasuguseid," teatavad nad veel ja on suuremate selgitusteta valmis turistile jalamaid maha ärima sintriipu kördi, mida saarel traditsiooniliselt kantakse leinamärgiks.

Siin pildil näete väga kurja Vahemerd. Teel kaunisse liivaranda sattusime veetakistusele - kogu külateed kattis kohati põlvekõrgune vesi. "Mu kott saab mustaks," lõugas ta. "Mu rihmikud saavad märjaks!" No ja veel ühtteist. Pärast tegime ilusaid pilte ja käisime ujumas. Oli tore.

Külakiigel vana (mahapõlenud) rahvamaja lähedal.
Kihnu me jõudsime neljapäeva õhtul ja ära läksime laupäeva varahommikul.
Nii- et saarel me käisime ringi reedel ja jõudsime selle ajaga vaadata üht rändrahnu, üht mälestuskivi, üht kaitsealust tamme, üht kõrtsi, üht majakat, kolme külapoodi ja ratastel läbi sõita enamiku suuremaid ja osa väiksemaid teid.
Vahemeri arvas tagantjärgi, et oleks pidanud ka kalmistul ära käima. Ma arvan, et oleks ehk pidanud kohalikult diskolt läbi astuma.
Üldiselt - oli üks neid väheseid päevi, mille kohta võib öelda: täiuslik.

teisipäev, 7. juuli 2009

Ja põõsast tehtud tantsupeo video, millega kaunikesti rahul olen:

Väga oluline sündmus


Jah, see juhtus täna - tegin tyhjaks eelviimase raamatuKASTI. Mul on nüüd lõpuks laeni kõrguv riiul, kuhu raamatuid laduda.
See on vana ja kole, aga mõõtmetelt see, mis vaja ning hämaramas valguses päris OK.
Kui ikka oled aasta aega näinud nurgas hunnikut pappkaste, siis on ka kole riiul väga vinge vaheldus.
Kunagi meil oli Hiiumaal ühes majas tervet otsaseina kattev hele sektsioon, ilmselt 80-te algusest pärit jõletis. Me ei arvanud sellest vähimatki kuni saabus üks väliseestlane, kes hüüdis ahhetades, et sellised ongi Kanadas tippmood nüüd.
Raamatukastidest tuli välja lahedaid leide, näiteks Consuelo II osa ja "Tahan saada topograafiks".
Consuelo üle oli mul kohe hea meel, juba paar kuud olen mõelnud sellele noorele haiglasele Albertile, kes millegipärast ennast ligasesse keldrisse peitis. Olen nimelt mõlenud, et kuidas see pimedus ja rõskus ka ta liigestele võis mõjuda ja imelik, et ta ikka viiulit veel mängis.
Leidsin ka raamatu "Mees otsustab ise", see oli ka tore, sest mulle on vahel pähe turgatanud raamatu alguses olev lause: "Katja tõi lauale pannkoogid ja me hakkasime neid hapukoorega vohmima."
Noh, et kas tõesti oli ainult hapukoor seal kirjas või veel midagi? Kala või ... Eile lugesin - see asi sai ikka jah selgeks, et polnud neil orbudel midagi rohkem majas.
Paar sületäit raamatuid on veel üle nüüd, aga see on juba koera saba. Hullem on see, et üht-teist näib olevat kõigi kolimiste jooksul kaduma läinud.
Kastidest tuli välja ka paberipahna ja muidugi ajalehti.
Olen hakanud mõtlema Ekspressi tellimuse tühistamisele. Korjan pidevalt kokku telekava, mida ma pole avanudki, viskan ära Areeni, olles seda põgusalt lapanud ja eelmise nädala lehenumbrit lugesin alles praegu.
EE käib kuidagi alla, aga PM on hullem - peale paberlehe tekstide veebi paneku lõppu pole kummastki (ei paberist ega veebist) õieti midagi lugeda.
Näh, aga mul on ju nüüd nagunii riiulite kaupa vahvaid raamatuid.

neljapäev, 2. juuli 2009

Mulle meeldib väga see tantsu- ja laulupidu. Teeb linna puhtamaks.

esmaspäev, 29. juuni 2009

Naaber räägib

Naaber kainest jaanipäevast:
"Seekord erilist alkoteemat nagu polnudki, las ma mõtlen, jah, korralikult ikka purjus polnud. Päevataks nagu kujunes välja, et nii paar õlut päevas ja pudel veini kärsa peale, ei olnud sellist suuremat joomist ega viina."

Naaber sõidab autoga:
"Ei mina seda Tallinna liiklust ei salli! Ma lähen nii närvi, et! Ükspäev oli. Mingi tropp lõikas mul Russalka juures ette, suunda ei näidand ega midagi, no ma ütlen - millimeetrite mäng! No tead! Ma kohe sellepeale autost välja ja tema juurde seal foori taga. Läbi lahtise akna panin talle täiega näkku rusikaga! Mobiili viskasin puruks vastu asfalti, et ta oma venelastest sõpru appi ei hakkaks kutsuma ja suunatulekangi murdsin ära! Et sul pole seda vaja! Suunda näidata nagunii ei oska! Isegi kui tuleb mingi jama sellest, mis iganes, mulle igasugused tropid ei meeldi!"

Naaber on liigutatud:
"No ükspäev olin Randveres, niisama käisin ringi ja nii. Ja ühes aias, no täitsa lõpp! Üks hull oli igast kännust teinud mingi kuju või asja! Ma mingi tund aega vahtisin seal värava peal, pildistasin igat asja mobiiliga, no mine ... nii lahe! Ma nii armastan puitu!" (Tõmbab ninaga, kehitab ennast, pakub viina ja keeldumist kuuldes kõmbib seda nukralt ise tuppa jooma.)

pühapäev, 28. juuni 2009

Raud räägib

***
On kah­te lii­ki tar­kust – elu­tar­kus ja raa­ma­tu­tar­kus. Mul­le tun­dub, et elu­tar­ku­se­le pöö­ra­tak­se lii­ga vä­he tä­he­le­pa­nu ja kõik püüavad joon­du­da raa­ma­tu­tar­ku­se jär­gi. Kui sul ik­ka­gi jääb lam­mas mu­das­se kin­ni, siis raa­ma­tu­tar­ku­sed ei ai­ta.

***
Asju tuleb hoida, armsad asjad lõpuni kanda, nõeluda ja paigata, et mitte saada vahelüilks kaubamaja ja prügimäe vahel. Hingetuid rämpsasju on liiga palju meie ümber. Ning see laieneb ka inimsuhetele - tüdinetakse üksteisest, ei osata suhteid paigata.

***
Kuid rah­va­kuns­ti pea­mi­ne oma­dus pro­fes­sio­naal­se kuns­ti kõrval on­gi see, et vii­ma­ses do­mi­nee­rib isik­sus. Rah­va­kuns­tis on kol­lek­tii­vi mä­lu. See on te­ge­li­kult küsi­mus: kumb on olu­li­sem – kas Pi­cas­so või ter­ve Kih­nu saar?

***
Kuid lap­sepõlves käi­si­me har­va siin, meil ei ol­nud au­tot ning rong Tal­lin­nast Vil­jan­dis­se sõitis ka­hek­sa tun­di! Mä­le­tan, et ron­gi sei­na­le oli kir­ju­ta­tud „äär­mi­ne kii­rus 35 ki­lo­meet­rit tun­nis” ning Türil oli pea­tus 55 mi­nu­tit.


Anu Raua persoonikas EPLis.


Raud, muuseas, kolis maale ja kasvatab seal lambaid.
Kui sellised lood ilmuvad, siis võib jälle tänulik olla, et ikka keegi viitisb teinekord sääraseid pikki lugusid teha ja kirjutada.

reede, 26. juuni 2009

Kohal

Et ma käisin ka isiklikult sammast avamas siis.
Vedasin ka lapse kaasa - meil on nimelt isamaalise suunaga kasvatus (lapse mulgist vaarisa sai Vabadussõjas haavata ja saarlasest vanavanaisa valvas Pätsi ja Laidoneri ajal Kadrioru lossi) mõningate mööndustega.
Lubasin, et kui on VÄGA igav, siis ta võib öelda ja me tuleme ära ja vaatame edasi kodus TVst.
Jätsin lapse koos täditütrega ühe VIP-võre äärde kõõluma ja läksin Ajakirjanikuga korraks uitama. Kui tagasi tulime, siis olid meie vahel tuhanded inimesed. Päriselt.
Õnneks polnud hullu midagi, täditütar raporteeris mobiilitsi, et kõik sujub ja president läks neist 10 meetri kauguselt mööda. Vau!
Nojah.
Laps oli rahul, mina olin rahul, tuhanded inimesed ka, ainult üks mees ütles samba suunas, et eks ta üks õrnuke jäälill on.
Mulle meeldis Sisaski Pro Patria väga, niisugune värske asi.
Täna lugesin EPList, et Andres Laasikule ka meeldis ja tema meelest oleks võinud isegi midagi spetsiaalselt kirjutada selleks puhuks, et oleks veelgi värskem.
Ainult fotograaf oli vihane - pressiriba oli kitsuke ja seljatagune koht ning rahva hulgas liikumiseks polnud ruumi. Tegin ise oma plõksuga pilte ja ei muretsenud üldse.
Tumestav asjaolu oli seekord niisugune, et laps kaebas, et sai kodutütardelt kaks pisikest lippu ja need tõmmati tal käest ära.
"Mingid venelased lihtsalt kiskusid need mul käest," kommenteeris ta.
Ma ei osanud midagi öelda, soovitasin teinekord lihtsalt lipust kõvemini kinni hoida ja lärmi teha.
Õnneks sai ta uued lipud, aga ma ei tea, ikkagi kuidagi imelik.

Siis me käisime veel külajaanitulel, tegelikult isegi kahel. Noh see oli tore. Tuli oli suur nagu lohe ja rahvas keerutas aasal rõõmsalt rahvalikke mänge. Mu ema võitis koti kaalu äraarvamises kolm kilo soola.
Saapaviskele me ei jäänud, vaid läksime edasi teisele tulele ja seal pakuti sülti ja kilu.
Nummi.

neljapäev, 25. juuni 2009

Mitmesugust

Tegin täna idiootse vea.
Kuna see oli pool tundi kogu maailmale näha, siis räägin teile ka.
Kirjutasin ühe jupi tantsupeost ja arvutasin kokku, et tantsijad vehivad oma staadionil teisipäevast reedeni. Tegelikult on neil kontserdid ka laupäeval ja pühapäeval.
Ma millegipärast arvasin, et nad saavad reede õhtuga omadega valmis, pealegi tundub kuidagi piinav ja julm hoida kõiki neid tegelasi seal murul kuus päeva hommikust õhtuni.
Tantsulembist kolleeg näis sellise juhmuse peale sõnatuks jäävat, ilmselt juhtuks see ka mitmete muude inimestega.
No, mis parata, ma ei lugenud jah, seda kava, kuigi oleks pidanud.
Suurim auk on ikka see, kui kirjutad faktina sellest, mida arvad või veel hullem, mis justkui tunduks miskitmoodi olevat.

Aga muust: saime täna teada uue juhi nime.
Sellega seoses kaks seika:
* Hetk enne valgustava üldmeili saabumist undas Tallinnast madalalt ja kõrvulukustava käraga üle kaks NATO hävitajat.
- "Uus peatoimetaja saabus luuaga," arvas toimetus hirmsat mürinat kuuldes.

* Mõni aeg hiljem saabus matuselise näoga kolleeg J.A.
"Tegin uuele pendlitesti, midagi head pole, eriti alguses..." teatas ta klaasist tujutult rüübates.
Kuidas test välja nägi, seda ma ei näinud.
Aga eks uus luud näitab ennast nagunii ise.

neljapäev, 18. juuni 2009

Inspireeritud

Lugedes aias Hendrik Relve arvamust Eesti Ekspressis (Eesti rabariik - maailma parim riik), tabas mind välk. Vaimne.
Maakera parasvööde, kus me asume, on inimestega suhteliselt hõredalt asustatud, kirjutab ta seal ja soovitab ajada gloobusel näpuga järge - enamasti laiub samal laiuskraadil ookean või on seal hõreda asustusega piirkonnad.
Muideks - Vahemeri vahtis Saaremaal käies heldimusega teeäärset võsa ja kilkas aina, et seesugust laialehist metsa juba mujal ei näe! (Rääkisin sellest Saaremaa vanaemale. Ta kihistas.)
Relve kiidab veel nagu jaksab meie rabasid ja jõuab lõpuks välja puisniiduni, mis on tema meelest pärlite pärl.
"Kahtlustan, et väga suur hulk eestlasi ei teagi, mis see puisniit on," kirjutab ta ja selgitab, et need on vanad karja- ja heinamaad, kus vähesed puud ja põõsad vahelduvad lagedate soppidega. Peale Eesti on neid vähesel määral veel Venemaal ja Rootsis, Euroopas on säärased niidud pöördumatult kadunud.

Ma ei ole päris kindel, kas mind mu esimesel eluaastal kohe Saaremaale viidi, aga oletan, et nii see võis olla.
Kuna ma olevat hakanud käima kaheksakuuselt, siis oletan, et osa samme enne aastaseks saamist tegin ma just nimelt puisniidul.
Hilisemal ajal olen ma ainulaadsel kultuuriväärtusel röövleid ja piraate mängides küürutanud ja roomanud, samuti marrastanud seal põlvi ja harjutanud hundiratast.
Samuti olen vedelenud seal kõhuli ja vaadanud aupaklikult distantsilt käbedaid kõrvaharke ringi kihutamas.
Sindrima puisniidu lõhn on see, mida ma aeg-ajalt unes näen, kui olen mõtisklenud enam, kui vaja elu mõtte ja isiklike eesmärkide üle.
Niisiis, seda Relve arvamust lugedes, tuli mulle välguna helendav mõte - mis oleks, kui läheksin ja kasvataksin hoopiski Saaremaal lambaid?

See tundus lihtsalt imeline.
Arutasin asja Karliga. Kui palju maksab üks lammas, küsis see praktiline ja oma arvutamisoskuse üle uhke laps.
Kui palju maksab, noh ütleme, 500 lammast, küsis ta järgmiseks.
Ja siis veel, et kust ma selle raha kavatsen saada.

Nii et lõpuks jääb praegu nii, et esialgu käin vanas kohas tööl edasi.
Tüüpiline puisniit vanaema maja naabruses Saaremaal.

kolmapäev, 17. juuni 2009

Täna sai meie veeb uue rüü.
Toimetuse endisel vanemtoimetajatel on samalaadsete olukordade (viimane minut on juba ammu möödas ja tunnelist paistab vastutuleva rongi valgus) kohta iseloomustav väljend: tulekahju hullumajas.

Aga väljastpoolt ei tohiks midagi viga olla. Eks öelge, kui on.

esmaspäev, 15. juuni 2009


Nii, vaatame nüüd.
Oli väga tihe nädal.
Jõudsin läbi saju sahiseva Karliga Rakverre Lõvisüdamete esimese proovivaatuse lõppu. Mulle tundus väga säästulik etendus, aga lapsele meeldis.
Siis neljapäeval oli hull päev - kohale tulid Karli klassikaaslased, kelle nimekiri koosnes algselt kaheksast nimest, need taandasime kuuele ja kahest üks oli viidud juba vanaema juurde ja teine venna purjeregatti vaatama.
Sõbrad, see oli stress. Esimene laps saabus poolteist tundi enne õiget aega, küllap kartis hilineda, ka teised tulid varem. Käisin lastekarjaga Bastioni käikudes, Raekoja tornis ja tervishoiumuuseumis. Vanemad olid väga tänulikud ja muuseas Karl oli ainus, kes oli neist varem juba linnas enamikes kohtades minuga hulkumas käinud. Vanematel lihtsalt pole aega, ma saan sellest valuga aru, sest olen ise ju üks samasugune. Aga neil on raha, et osta lapsehoidjaks hunnik kalleid dvd-sid, mõni mäng või mängukonsool. "Mu laps on päeval ripakil," ütles üks ema hiljem. Jama.
Parim aeg oli minu meelest see, kui nad pärast linnatuuri meie juures jäätist sõid ja Karli mängumõõkade ja muude sõjarelvadega ümber maja huilgasid.
Üks hakkas lausa nutma, kui ema järgi tuli.

Siinkandis ei peeta laste sünnipäevi nimelt kodus. Minnakse bowlingut mängima, mängutuppa või kuhu tahes. Alles eile kuuslin, et lihapallide ja pannkookidega sünna Scotland Yardis jäi ära, sest Karlsson ei saanud tulla ja vanemad läksid lastega lihtsalt vihaselt minema.
Mis meie lastest saab? Ma vähemalt muretsen.
Ses mõttes oli rohkem kvaliteetaega Karli sünnal nr 2 vanaema juures, kuhu tulid tema maapoistest lasteaiasõbrad. Nad tõid lahedaid kinke ja mängisid jalkat ja sõid kooki.
Karli sünna on tegelikult alles homme, aga see nädal on pingeline ja kui eelmisel nädalal poleks saanud neid asju ära teha, siis nüüd poleks üldse aega.
Aga sel ajal, kui Karl oli vanaema juures, käisime meie Vahemerega Saaremaal Iffi tuuri avamas. Sadas lakkamatult ja üldiselt luulekauget muljet jättev Vahemeri üllatas mind kuskil mülkas ühe Juhan Liivi eriti depressiivse värsiga.
Iff oli lahe, ainult et Vahemeri põhjas kõvasti ühte lugu laulma saabunud popartist Länikut ja leidis, et see inimene sööb ära pool lausealgust, mitte sõnalõpud, nagu see muidu tavaline on.
No, a mis sõnu seal karikakralaulus ikka nii väga on vaja kuulata?
Siis nägime veel ühte kõrvukrätsu poega ja kahte eeslit.
Laupäeva õhtuks jõudsime grillfestile ja kuulsime juba ema õues, et laval laulab ei keegi muu, kui Marju Länik.
Karikakraasja ma ei kuulnud, küll aga kahel korral tantsulist pala, kus ta käib naerdes ja naeratades, lalalalalaaa jne.
Vahemeri tegi vehkat, sünnipäevast kurnatud ema vaarus magama, samuti lapsed, mina aga veetsin poole ööni lõbusasti aega võhivõõrastele inimestele lugusid vestes ja neid kuulates.
(Ja kui seda kohta loeb Vend, siis ta teadku, et sellest, kuidas onu Henry taskunoaga vaalasid tappis, seekord juttu ei tulnud!)
Pühapäeva hommikul tahtsin ära parandada tobedat pealkirja, aga seda asja loeti juba sellise innuga, et lõin käega ja otsustasin, et kui mind juba lolliks peetakse, siis las ta olla.
Selle asemel tegin hoopis väikse nublaka sellest, et vihma pärast jäi teater katki. Kuna täna küsis sama uudise üles võtnud meie suurim Kollaleht minult ühe varasema etenduse pilti, siis järeldan, et vana hea hapukurk on ligi hiilinud.

Tunnen kerget väsimust ja soovi veeta aega kas kuskil vaikuses või India supiköögis körti jagades.
Saaremaal oli imeline vaikus. On veel kohti, kuhu ei kosta alalõpmata autode mühin. Olin selle eest tänulik.