laupäev, 24. juuni 2017

Tõelise eestlase pass

Nii, ma võtsin ette ammuplaanitud DNA-testi tegemise.

On see vast südasuvi!

Jaanipäev algas mõningase sekeldusega, kui poolel teel maamajja mu auto koostööst loobus. Lootes, et Vend ei ole teab kus, asusin talle siis kuskilt metsa vahelt helistama.

Mastaapne värk

Sel nädalal sai põhikool läbi. Kõik toimus muidugi nii suurelt, et keegi ei saa pilte vaadates küsida, kus siis ülejäänud on (nagu tegi mu poeg, kui ühe maakooli lõpuklassi ühispilti nägi).


pühapäev, 18. juuni 2017

Rabas

Eile sõitsime Vahemerega Endla rappa, sest loodusmatk on üks parimaid asju teaduskraadi tähistamiseks. Raba oli selline nagu ta viimased mitu tuhat aastat on olnud ning sellisel moel oleks ta ka üsna loogiline.

Paraku on inimesed rajanud sinna kaitseala, laudteed ja tähistanud need suhteliselt hooletult viitadega. Mistõttu ekslesime ise ja nägime ka teisi ekslejaid. Mitte küll nii hullusti nagu Harris "Kolm meest paadis" raamatu labürindis, kuid pisut ikkagi.


Asja teeb keeruliseks rikkalikkus: raba on suur, sinna saab sisse kolmest kohast ning matkateede võrk on segane ja kattuv. Viitadega pole pingutatud ning õigetest teeotstest on kerge mööda minna, sest silte pole ja metsa suunduvat mülgast ei oska kohe ju pearajaks pidada. Mul oli varasemast kolm kaarti ja neid ning mobiili omavahel võrreldes saime lõpuks asjale enam-vähem pihta.

Oli siiski üsna kaastunnet tekitav näha raja lõpuosas üht noormeest ja neidu innukalt peatuspaika püstitatud infotahvlit uurimas ja avastamas, et nad ei ole rühkinud mitte algusse tagasi, vaid on sattunud lõppu.

Tore oli üks belglaste grupp, kes innukalt mahajäetud linnupesa pildistas ja kõrrelisi uuris. Nad olid väga õnnelikud ja kiitsid sõbralikke eestlasi ning seda, et meil on kilomeetrite kaupa toredat maastikku, aga neil mitte.

"Kas teil pagulasi on," küsis Vahemeri, keda seda teema kangesti huvitab.

Belglased ütlesid, et hirmus palju, kuid see ei paistnud neid otseselt segavat. Nad olid üpris üllatunud, kuuldes, et meil nad ei püsi ja ei taha eriti siia tulla ja kipuvad eestlasi ka ebasõbralikeks pidama.

Siis matkasime jälle innukalt laiali.

Tegime ühes lõkkekohas tuld (ma oskan nüüd tulepulka käsitseda ja puha, kuigi ega seal mingit erilist kunsti polegi) ja praadisime pardimune, mis Vahemeri oli kuskilt saanud. Kerge pannike oli loomulikult kenasti seljakotiga kaasas.

Kokku kõmpisime läbi kuskil 17km ja pidasime seda hooaja avamatkana pisut pikaks. Samas peabki minu kogemusel looduses aega veetma, et teraapiline mõju tunda annaks, aju natuke vunki maha võtaks ja normaalse käiguastme saavutaks.

Kõrged tuurid tekivad siis, kui juhtub liiga tihti, et olulised inimesed tööasjus õhtuti ühendust võtavad ja neid ei saa eirata, sest siis võib midagi kaotsi minna. Ühega ma pidin näiteks paari päeva eest minema kohtuma õhtul peale kaheksat Selveri kaubaautode parklasse puu taha. Olin üsna tusane, aga selle mehe jutud on niisugused, et umbes kahel korral kuuest võib olla midagi olulist. Ja see oluline on siis ikka väga oluline.  Sel korral... Vist isegi on. Vähemalt on, mida kontrollida.

Ja õhtul kuhugi välja kohtuma minna on isegi lihtsam, kui sotsiaalmeedias vilkuvaid aknaid näha ja siis vaadata, et näiteks keegi oluline teadlane vehib suhelda. Kui temaga on intervjuu kokku lepitud, siis ikka peab vaatama ja vastama, et mis siis on nüüd. Vahel, kui laupäeva hommikul avan telefoni ja näen lahti paiskuvaid suhtlusaknaid, siis mõtlen küll, et mis asi see on? Tööaeg mõistena on küll muutunud, aga ikkagi.

Rabas ekslemine on selle kõrval puhas puhkus.





reede, 16. juuni 2017

16

16. sünnipäev.

Vanasti anti siis pass ja tunnistati täiskasvanuks. Tjah.

Tuletasin eile enne uinumist endale meelde, kuidas ma ise 16 sain. Elasime siis maal ja mulle tulid õhtul mõned klassikaaslased Põltsamaalt liinibussiga külla. Läksin neile bussi vastu ja sealt ei tulnud kedagi - juht rääkis, et ühed tüdrukud läksid 3km tagasi eelmises peatuses maha.

Miks nad seda tegid, ei osanud nad ise ka hiljem seletada. Aga oli talv, külm talv. Mingi auto, mis meil tookord oli, saadi käima ja mindi neile vastu vist, sest kuidagi nad meile jõudsid.

Kaasas oli neil kingituseks lame klaaskauss, mis oli moekalt tsellofaani pakitud. Üks tüdruk oli jääl libisenud, kauss oli tal käest lennanud ja hulga meetreid mööda jäist teed libisenud, aga jäi kõigi kergenduseks terveks.

Õhtul oli pidulik kogunemine, kuhu saabus mitmeid sugulasi. Kui nad kõik lahkusid, siis sõime veel tüdrukutega natuke, jõime ära pudeli (või pool) vahuveini ja rääkisime hommikuni juttu. Vahepeal tundsime küllalt reipust, et minna ja pesta kõik nõud ära.

Oli küllalt kena ja rahumeelne, see armas aeg, kus kõigil on palju huvitavaid mõtteid.

Nüüd on aga siis aastad läinud ja minu enda poeg 16 aastat vana. Ta kuulas mu meenutust klaaskausist ja sõbrannadest mõningase huviga, kuid mul on tunne, et tema meelest on minu noorus võrdeline kauge hämara orjaajaga.

Lugesin just intervjuud USA teadlasega, kes ütles, et vanemad peavad lastega nooruses kogetud raskusi jagama, et oleks rohkem mõistmist ja nii edasi.

Olen sellega nõus, aga mida õigupoolest rääkida? Ja kuidas teha seda ilma dramaatiliste lisanditeta, mis paneks lapse justkui süüd tundma, et ta ei pea kapsaid kastma ja heina hanguma?

Pealegi me võime jagada olevikuraskusi. Neid pole vähe ja need tipnesid eile sukeldumisega meeste maailma. Nimelt ei ole ülikond ainult ülikond. See on ka sobivat värvi kingad, mille juurde kuulub sobiv rihm ja kellarihm. Samuti õiges möödus valge särk. Siis ülikonnaga sobiv lips ja ilurätik (ei tohi olla lipsuga samast kangast). Ja lipsunõel, sest see on nii ilus ja läikiv.

Veidrate juhuste toel oli mul võtta tuttav, kes on neis küsimustes asjatundja, nii-et Kaubamajas proovikabiini ukse taga oodates saatsin talle üha uusi küsimusi ja mõned pildid. Tema siis aitas kaugteel hinnata suurust, värvi ja sobivust. Olin ülimalt tänulik, sest tuleb tõdeda, et mu senine ülikonna ostmise kogemus on kesisevõitu.

See on üsna karm väljaminek, kuid laps pani kõhklematult oma rattapoest saadud palga mängu (mis kattis suurema kulu) ja vanaema toetas teda ka vägagi heldekäeliselt.

Nüüd, tänu taevale, on kõik olemas. See on nii tähtis teema, et on pisut isegi varjutanud sünnipäeva ja olnud samuti väga väsitav. Isegi nii, et äärmiselt täis kõhuga laps jäi just oma kinkide vahele (sh on ka üks Star Warsi lego, sest nendest ei ole võimalik välja kasvada) magama.

Ja ma vaatan, et ta on tõesti suur.


neljapäev, 15. juuni 2017

Ühel pool

Põhikool on lõpusirgel.

Eksamitest parima tulemuse andis inglise keel (96/100), järgnes eesti keel ja matemaatika sai ka üllatavalt kindlalt tehtud (see oli veidi murekoht).

Tuttav põhikoolidirektor helistas viimasel eksamipäeval ja rõõmustas koos minuga, et kõik läbi saab. See oli temast väga kena, sest kes ikka viitsib lapsevanematega nende laste eksamitest rääkida ja huvi tunda nende vastu, eks ole. Mingil moel on mu lähisõbrad ka millegipärast enamasti vallalised ja neid huvitab kõik muu rohkem, kui minuga mu lapse koolist rääkida. Mis on nende kaotus, sest kooliteema on teinekord kaunikesti huvitav.

Lapse kergenduseks ei õnnestunud meil plaan talle ülikonda laenata, mis tähendab, et läheme seda ostma (mõttetu kulutus!) ja valmistume selleks, et suve lõpuks pole sellega vähimatki teha. Laps nimelt võtab jõudsalt laiusse ja pikkusse, saab sellest ise ka aru, aga tahab väga isiklikku ülikonda enda maitse järgi, sest tore on ju äge välja näha.

Mäletan enda põhikooli lõpust, et ka siis oli riietega jama, aga hoopist teistsugune. Kuskilt õnnestus saada must volangidega seelik, mis mind otseselt ei vaimustanud ega teinud ka palju kaunimaks, kuid oli kahtlemata pidulik. Ema sai ma-ei-tea-kust mingi roosa küütleva pluusi ja kokku olin ma ajastutruu põhikoolilõpetaja (keemiliste lokkide ja moodsate hiigelsuurte prillidega).

Aa, mustad ebamugavad kingad saime ka sinna juurde. Olin pisut mures, sest parkett oli libe ja olnuks tobe nendega pikali kukkuda. Õnneks seda ei juhtunud ka. Meie põlvkond ei olnud selline, kes oleks nautinud esireas näoga saali poole istumist ja kõigile nähaolemist. Kõik üritasid teiste taha pugeda ja hooletut nägu teha.

Mu pinginaaber teatas sosinal, et on lapseootel (ta oli napilt 16 vist siis) ja vahtis kõike toimuvat sihukese näoga, et vaat kus lasteaed! Igatahes oli ta üks enesekindlamaid lõpetajaid, kes oma kontsakingades uhkelt kõmistades tunnistuse järgi marssis ja ei üritanud kingaklõbinat kuidagi varvastele astudes vaigistada. Teised elluastujad olid tunduvalt häbelikumad.

Minu laps kogu oma klassiga on midagi hoopis muud. Neile meeldib tähtis olla, välja paista, sõna võtta ja esineda või vähemalt ei tee nad sellest numbrit. Nii-et mis seal ikka. Tuleb minna ülikonda valima.


reede, 2. juuni 2017

Koerahoid

Vend otsustas hakata põldu pidama. Ise kündis ja ajas vaod sisse ja pani kartuli ka maha.
Kõik küsivad nüüd, et mida nende kartulitega peale hakatakse, sest praegusel ajal neid ju nii palju enam ei sööda.

Ka mind vaevas see. Loomulikult on Vennal uhke maakelder, kus neid hoida, kuid see on tegevusplaanina kesine. Siis tuli mul mõte, et samas võib kartulid ka kenasti väikestesse kotikestesse pakituna kohaliku poe ees maha müüa. See oleks isegi tore, võiksin seda vahelduseks ise teha.

Porgandeid ei saanud täna siiski vabale vaole külvata, sest ilm oli liiga külm selleks, et käsi taskust välja võtta. Jalutasin siis niisama ringi ja mulle hoida jäetud koer kappas samal ajal edasi-tagasi.

Nüüd on ta väsinud ja magab vaibakesel, mis sattus mul autos olema. Mõtlesin, et viskan selle pesumasinasse, aga laotasin enne korraks põrandale ja koer hiilis kohe oma pesast sinna pikutama.

Et siin rohkem vaipu pole, see on muidugi looma enda pärast, kes on väga karvane ja lisaks jätab märja ilmaga endast maha jube suuri poriseid käpajälgi.

Palun, siin ta pikutab:


Koeral on eile ja täna olnud nagunii tavalisest vähem elevust, sest naabrite hiiglaslik karjakoer Puku käis eile arsti juures ja oli narkoosist uimane. Nii ei saanud ta käia Venna koerale aia taga vastu haukumas ja see võttis muidugi seal jooksmiselt igasuguse lõbu ära.

Nojah. Laps suundus inglise keele konsultatsiooni, kuigi järgmine eksam on tal matemaatikas. Eesti keelega läks ootuspäraselt - 75 punkti 100st andis hindeks C.

Ma pole vist veel kirjutanud, et hakkasin kasutama Elisa raamatuäppi. Telefoni ja iPadi ekraanidelt ma eriti ei viitsi raamatuid lugeda, aga ma kuulan neid, sest äpp loeb neid ka ette. Valida saab mees- või naishäält ning ka kiirust. Mulle sobib, sest loeb automaat, mitte näitleja ilmekalt.

Panen pikkadel sõitudel telefoni autokõlaritesse ja olen päris jõudsalt raamatuid läbi võtnud niimoodi. Ja kui mul siin on olnud uinumisraskusi, siis olen pannud ka äpi taimeriga tööle. Vahel jään ka enne magama või vajun lihtsalt ära ja siis järgmisel korral edasi lugedes avastan, et keegi on krimkas vahepeal ära tapetud või inimene oma biograafias imeliku hüppe teinud.

Rakendus maksab kuus 9 eurot, mis pole otseselt odav, aga minu jaoks on pluss see, et olen saanud lugeda palju raamatuid, mida lugeda tahaks, osta aga mitte, raamatukogus aga peaks sabas ootama. Kuna olen paari kuuga 20 raamatut läbi lugenud/kuulanud, siis olen enda meelest tugevas plussis.
Kahjuks ei ole neil veel võimalust, et rakendust saaks kasutada ka arvutis, loodan, et see tehakse.

Ma arvan, et mu Saaremaa vanaemale küll meeldiks, kui arvuti talle tema lemmikraamatut Jane Eyre't ette loeks, sest ta ei näe kae tõttu eriti hästi, operatsiooni aga tuleb mitu kuud oodata.

Aga proovige seda rakendust, seal on kaks tasuta nädalat, selle ajaga jõuab ka päris mitu raamatut ära lugeda.

Ma lähen nüüd vaatan, kas Vend on saunapuid jätnud, sellise külmaga midagi targemat küll teha ei oska.

neljapäev, 1. juuni 2017

Eksameid tehakse

Laps läks täna tegema eesti keele eksamit. Minu meelest kuidagi väga tšillilt, vähemalt võrreldes sellega, kuidas nö minu ajal seda tehti. Siis oli tohutu pinge, harjutamine, eksamipäevaks pandi valge pluus ja üleüldse oli tohutult elevust.

Nüüd pakkusin, et pangu ka viisakam särk, aga laps pööritas silmi, et pikkade varrukatega ei tohi, on isegi keelatud, sest selliselt riietatud lapsed võivad tegeleda spikerdamisega.

Mul jäi mulje, et spikerdamisest on neile üldse rohkem räägitud, kui grammatikast ja muust tühjast-tähjast. Noh muidugi, eesti keel on lapsel ka selline aine, kust ta läbi ei kuku ja väga head hinnet arvatavasti ka ei saa, nii-et ma loobusin ka katsest õhkkonda närvilisemaks muuta.

Viimati üritas laps parandada hinnet füüsikas, mis tuli oodatust kehvem. Õpetaja arvas, et pole eriti mõtet, et aastahinnet see ei muudaks ja lisas siis: "Ja üldse. Sul on hea süda ... see viib sind elus nagunii palju kaugemale, kui see füüsika hinne..."

Laps oli hämmingus, sest see õpetaja pole väljaspool tunnis vastamist temaga aastate jooksul ühtki sõna vahetanud. Samuti oli tal kahju, sest füüsika talle meeldib. Rattasõidul kehtivad ju ka füüsikareeglid.

Ühesõnaga. Põhikool hakkab lõppema, mis on huvitav, kui mõelda, et alles see laps üldse esimesse klassi ju läks. Aga see selleks. Ka teised käivad koolis ja mitte sellepärast, et peab, mõnele meeldib.

Sõber Vahemeri kaitses ära selle töö, mille pärast ta jaanuaris kuu aega Türgis külmetas ja inimesi küsitles, sai A ja saab peagi kätte paberi, mis tõestab, et on nüüd magister ja puha. Lootkem, et see pole redeli viimane aste ja saab veel temaga edaspidi uhkeldada.