pühapäev, 28. märts 2010

Palmipuudepüha



Natuke kevadet.

laupäev, 27. märts 2010

Õuntest või noh - peamiselt õuntest

- Naturaalne siider on pastöriseerimata jook, millesse ei lisata vett, suhkrut, maitseaineid ega alkoholi. Et siidriõuntes on suhkruid üsna vähe, siis ei ole jook ka käärimisprotsessi lõpul kuigi kange: naturaalsete siidrite alkoholisisaldus küünib maksimaalselt 8–9 kraadini.

- Naturaalne siider: see on pastöriseerimata, samuti ei lisata kääritamisel pärmi. Enamasti on see siider kuiv ning kannab aastakäigu märget ja/või geograafilist määrangut. Hägusus ja aktiivne pärmisus on seejuures kvaliteedi näitaja.

- Siidris leiduvad happed ja alkohol takistasid aga tõvestavate mikroobide arengut. Inglismaal oli veel paar sajandit tagasi kombeks maksta talusulastele osa palka siidris, kusjuures kuumal suveajal ja pühade puhul kahekordistati eraldatava märjukese kogust. Mainimata ei saa jätta veel siidri ravitoimet. Parkainerikas siider sobis hästi kõhuhädasid leevendama, siidris sisalduv alkohol aitas puhastada haavu.

Miks ma seda kirjutan? Sest mul on viis liitrit sarnast kodust siidrit. Noh mitte enam nii palju.
Ma ei kääritanud seda küll tammevaadis nagu parimates Inglise töökodades, aga tulemus on hea. Vend tõi nimelt sügisel püti käest läinud õunamahla ja eelmise korra kogemusest teadsin juba, et seda ei maksa ära visata. Lasin kuskil poolteist kuud tünnikesel oma elu elada ja sellega polnud muret, sest ülearune surve immitses välja, aga sisse õhku ei läinud ning õunaveini puhul tekkiv äädikaks minemise oht ka ei kummita.

Eelmisel aastal tegin sama asja 1,5 l pudeliga, kuid nendel plastpudelitel on kaelad kõvemad, kui 5 l tünnikestel ja liiga palju gaase jäi sisse. Kui tahtsid klaasikest maitsvat jooki saada, siis oli korgi mahakeeramine nagu raputatud vahuveini avamine - seda tuli teha kraanikausi kohal ja alati läks hullusti aega. Aga maitse oli hea, puhas selge brut.

Kui tänavune suurem kogus oli oma aja käinud, siis tõstsin ta jahedasse, kus teoreetiliselt ei peaks käärimine enam edasi kestma, aga ma kipun asju unustama ja kui siider jälle meelde tuli, siis oli see juba karmidele miinuskraadidele alla andnud. Tavalisel talvel poleks selles hoiukohas miskit juhtunud, aga tänavu tegid need alla 20sed miinuskraadid kõigele ära.

Noh sulatasin püti üles, lasin seista ja nüüd võtsin avada. Kõhuhädade raviks sobib hästi, samuti puhastas minutitega kõrbenud poti.

Kui oleks veel selline keeruline torudega aparaat, siis saaks ka säärase vedeliku, mille avamisel pudeli kohal laes värv kooruks puhtalt aurust.

Peamine on ka see, et pole värv- ja lõhnaaineid, nitraate ega muud säärast (poe plekkpurgisiidreid ma isegi ei puuduta, rääkimata selle keemia joomisest). Puhtad õunad. Või noh - nagu klassikud ütlevad: peamiselt õunad...

- Ta kobas oma riietes ja tõmbas välja pudeli, mis oli poolest saadik täidetud oranži vedelikuga. "Ma annan teile siit lonksukese närvide rahustuseks..."

"Mis see on?"

"Mida erguti talolist," vastas ta ja lükkas korgi pöidlaga maha; laes tema pea kohal hakkas värv kõrbema. "See on õuntest tehtud. Noh... põhiliselt õuntest..."

reede, 26. märts 2010

Nägin eile väga halbu unenägusid, mis õudsele sisule lisaks esitati osaliset vastikutes seepiatoonides.

Täna kavatsen näha unes aasu ja pääsulinde ja mammusid ning veeta hommiku vastavalt Krõbivana parimale päevale umbes nii:

Teeb kurvaks, kui unustad mõne oma sõbra nime, aga on lausa mõnus, kui sama juhtub su enda omaga.

Ta ei viitsinud üles tõusta, lihtsalt lesis ning lasi üha uutel piltidel ja mõtetel tulla ja minna nii, nagu nad tahtsid. Vahepeal ta magas, ärkas taas ning tal polnud aimugi, kes ta on. See oli rahulik ja eriliselt põnev päev.

kolmapäev, 24. märts 2010

Kiire on

Asi on selles, et ülemus sõitis Norra talve pikendama ja püüan kramplikult meeles hoida neid väheseidki asju, mis mul paluti ta äraolekul teha.

Kuna kalendrisse kirjutatud asju loen alati hiljem, siis on mul kerge stress kartusest asjad lihtsalt ära unustada.

"Kui ta tagasi tuleb, siis viskume põrandale ja nutame ja soovime, et ta enam kunagi ära ei läheks," pakkus toanaaber, kes meeleheitlikult püüdis tõlkida soome keelset uudist, et seal läheb soojaks juunis, genereerida samal ajal aialugusid ning taltsutada tööle kaasa võetud last, kes ei saanud taanduva nohuga veel lasteaeda minna.

Lapse lemmiktegevus oli liduda koridori ja hõikuda sealt heleda häälega anuvalt: emmmmeee! emmmmeeeee! EMMMMMMMMEEEEEEE!

Mõne aja pärast tuli juurde minu koolivaheajal laps, kes saabus üksi trammiga Kosmosest ja oli enda üle kaunis uhke.

Ta tunnistus oli muuseas hea. Matemaatika, muusika ja veel midagi viied, eesti keel, inglise keel ja loodusõpetus neljad ja muudes ainetes hindeid seekord välja ei pandud.

Õnneks on ta ka sellest east väljas, et mööda koridore huikuda. Ta võttis väärikalt oma kakao ja vaatas multikaid. Ometi kord sellest telekast ka midagi kasu toimetuses.

Praegu tundus mulle juba mõnda aega, et ta räägib ja räägib omaette. Õnneks on see siiski hoopis naabripoiss, kellega nad läbi seina viimast infot vahetavad.

Koolivaheajast veel nii palju, et mingit väsimust õpilane ei ilmuta ning tõuseb igal hommikul kl 6.30 ehk tunduvalt varem, kui tööle tõttav ema.

Minu ajal magasid lapsed vaheaegadel poole päevani ja öösiti lugesid nad raamatuid.

reede, 19. märts 2010

Kesköine keskustelu

Mikkeli muuseumis on tundmatu autori maal 18. sajandist nimega "Kesköine keskustelu". Naised istuvad laua ümber, mõned veinipokaalid on ümber ja maha kukkunud ning üks naine päris uppi põrandale lennanud. Tema kõrval istub õnnetuseks üks teine naine, kes on hakanud oksendama.
Kõike seda piilub arglikult vasakul pildi servas ukse vahelt üks mees.

Vahemeri arvas, et see on kõige naljakam maal terves muuseumis.
Üsna lustakas teine jah.




neljapäev, 18. märts 2010

Sülearvuti mokas

Kodune sülearvuti läks tuksi :(

Viisin vaesekese itifirmasse, et andmed maha kopida, aga masinale endale erilist elulootust ei antud.
Nii-et kerge arvutipaast siis praegu.

pühapäev, 7. märts 2010

Surmatants ja ports vanu maju


Tänu sellele, et Vahemeri valmistub giidieksamiks ja puurib innukalt pilgu vanalinnas kõiksugu hauatähistesse, siis olen saanud kõrvalt juurde mõningaid tarkuseteri ja otsustasin ka muidu end pisut harida.

Täna, peale kirikus käiku (piiskop kõneles teemal, et inimesed tõusku ja säragu), suundusin läheduses olevasse Niguliste kirikusse vaatama Notke "Surmatantsu".

Kirikus oli kaks rootslannat, kes akustika katsetamiseks laulsid seal ühe Taize laulu ja ühe rootsi rahvalaulu. Tänu neile vaatasin paari altarit hoopis kauem, kui mul selleks muidu huvi oleks jätkunud. Kirikus on ka Mustpeade gildile kuulunud hõbedat väljas, sealhulgas eri tsunftide karikaid ja ametimeeste rippsilte.

Rätseppade ühingu karikas oli pool meetrit kõrge ja seal peal olid käärid ja nõelad. Köösnerite oma kaanel oli lõvikuju, peal veel lõvisid ja gepard või midagi. Lihunike karikas oli pisut tagasihoidlikum ja seal peal oli justkui hõbetraadist lilled või mingid asjad. Otsisin peekonit ja olen pettunud.

Oleviste kiriku pitsat oli kah vitriinis, see pärineb aastast 1500 midagi ja on eraomanduses - kuulub tuntud antiigihaile Jaanus I-le. Mul tuli meelde, et see mees on meil Hiiumaal Kabeli tänava majas teed joonud ja sealt ka mingi peegli endale luninud.

Vahtis aina aplalt ringi ja rääkis, et kõige tähtsam on see, et inimesed oleks rahul ja õnnelikud. Autos oli tal juba kaheinimese kiiktool ja üks Wiiralti pilt. Aga see selleks.

Surmatants on mõjuv - algul istub Surm torupilliga, mingi narts pähe turbaniks seotud ja siis võtab järjest tantsima maailma võimukaid mehi ja ühe kuninganna. See osa, kus ilmselt tuleb lihtrahva kord, ei ole säilinud. Ja hea ongi.


Selle aja peale, kui ma olin ka neli meetrit kõrge põrandalühtri (esimene pilt ülal) ära vaadanud, sai Vahemeri omakorda kirikust tulema ja arvas, et võiks ka vaadata Püha Vaimu kirikusse, mis ehk pühapäeval lahti on.

Noh parasjagu oli ta kinni ja läksime hoopis Olevistet vaatama. Aeg-ajalt rääkis Vahemeri gildidest ja epitaafidest ja majadest ja küsis sekka, mis ajal trükikunst leiutati ja jahmus, kui ma paari sajandiga eksisin.

Käisin Olevistes kunagi ammu ja nüüd oli mul hea meel seal üks tiir teha. Hommikune teine teenistus just lõppes ja inimesed lahkusid. Neil on seal altar ja mõned kirikulised jäid sinna palvetama. See tundus privaatne ja oluline, kuigi pillimehed panid seal oma asju kokku ja üks tädi tõttas termostega ringi.

Oleviste võlvid on kõrged. Küllap mahub sinna palju palveid. Vahemeri näitas laes mingeid tähtsaid kive ja ma sain aru, et kuidagi on asjasse segatud kuningas Olav.

Olevistes oli veel roosa jopiga neiu, kes väitis, et mäletab mind aastast 96, kui ma telgikoosolekuid pidaval Vahemerel Tõrvas külas käisin. Tal oli mu nimigi meeles. Ma ei suuda isegi seda meenutada, et ma sel ajal seal kohal oleks olnud.

Noh, selle ajaga oli Püha Vaimu kirik ka jälle lahti tehtud ja käis lõunane teenistus. Kuulasime natuke orelit ja Vahemeri rääkis sealsest vaeste piiblist (piltkirjas pühakiri) ja veel midagi gildidest ja Mustpeade majast.

Siis läksime ka ühe soojaga sinna kirikusse, mis on Gustav Adolfi gümnaasiumi taga ja mis on vist Tallinna Issanda Muutmise kirik. Seal kiitis Vahemeri ikonostaaži ja saime napilt enne välja, kui uks lukku pandi.

"Minu Eesti" raamatus ütleb Justin Petrone, et algul oli Tallinna vanalinn tema jaoks lummav, aga hiljem vaid ports vanu maju.

Eks ta nii on. Aga päev oli kena. Valgus oli ka selline... umbes nagu aastal 1483.

neljapäev, 4. märts 2010

Kiire kõnniga inimesed, peamiselt mehed

Eile tuli trepil vastu pikk punapea, see meie peremees. Punapea läks söösthüpetega mööda vastikut treppi kuuendale korrusele. Minu töökoht on viiendal, lifti ei ole ja ma olen igal hommikul pisut võhmal. Kuigi nüüd ma juba jaksan vahel ka kahte astet korraga võtta.
Pikk punapea võttis vist lausa kolm.
Täna lugesin EEst ta esseed ja mõtlesin, et näe, kus inimesel on hoogu.

Eile käis minu juures juttu rääkimas kulturnikust kolleeg, kelle kõnd meenutab jooksu. Alatasa tormab ta ringi ja kui mõtleb, siis peab kindlasti käima.

Meid, laua taga küürutajaid, hoiatab ta stressi ja kinniste kaelasoonte ja muu hirmsa eest, kui me kohe ennast liigutama ei hakka.

Vahel mõned (naiskolleegid) vihastavad ja karjuvad, et kes siis selle töö ära teeb...

Noh, käbe kolleeg kindlasti mitte. Eile ta seletas, et mida vähem vastutust, seda parem tervis.
Ja kadus oma tõtakal jooksul.

Ma vaatan, et paljud inimesed, kes palju jõuavad, käivad kiiresti, liigutavad kiiresti ja räägivad ka kiiresti.

Või noh, niimoodi hoogsalt.

Nojah. Aga kas siis peab nii palju jõudma?

esmaspäev, 1. märts 2010

Sekretär tuli üle õue, lilled peos.
"Kes täna kinga saab?" lõugas samas suitsu teinud kolleeg.

"Ega siis lilled kohe ei..." pobises sekretär.

"Aa, lilled! Kes siis täna...!" karjusid juurde tulnud suitsunurgalised temast üle.

Tegelikult oli ühel kolmandal kolleegil tõesti sünnipäev.

Aga see ei jäänud kellelgi hiljem meelde.