kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Häid raamatuid

Mõtlesin, et panen siia mõned eelmisel aastal loetud raamatud, mis jätsid mulle nii hea mulje, et kavatsen need ka endale osta. Paar tükki olen juba ostnud ka. Pealkirjad on lingitavad.

- Jeruusalemm. Biograafia, Montefiore

Väga hea raamat Jeruusalemmast ja Iisraeli ajaloost, mis aitab mõista sealses piirkonnas igapäevaselt toimuvat. Kirjutatud ladusalt ja nutikalt. Ainuke asi, et raamat on kole paks ja raske on seda lamades lugeda.
Mul oli seal mitu ahaa-hetke, kus asjad läksid peas paika ja tekkis seos seni peas hulpinud faktide vahel. Muuhulgas imestasin ka vanaaegsete inimeste tihedat reisimist, aina sõideti sinna ja tänna, kuigi vahemaad olid nii 500km ja ka 2000km. Asuti aga teele, sõideti mõni kuu ja siis tuldi jälle tagasi. Lihtne asi.

- Hamish Macbethi jõulud, M.C. Beaton

Muhe krimka šoti mägikülast, kus kalvinistlikus vaimus põlatakse jõule ja kuuski ja kinke ja kuidas seal sellest hoolimata siiski pühad ära peetakse. Beatoni raamatud meeldivad mulle muidu ka väga, aga see oli eriti tore, sest ka mul on sõpru, kes pahandavad päkapikkude ja muu tilulilu peale.
Kalvinistid on neist igatahes äärmuslikkusega ette jõudnud. Hästi mõnus lugemine.

- Klaasloss, Jeanette Walls

Vapustav raamat Ameerika perest, kirja pandud neljast lapsest vanuselt teise poolt. Seal ma panin tähele, et vaesust ja viletsust ja vanemate hullumeelset boheemlust oli lastel kergem taluda nii kaua, kui rännati päikselises Kalifornias. Niiskes ja pimedas kaevanduslinnas tuli depressioon nagu laviin perele peale ja kõik käis veel rohkem alla.
Mul oli kohati õudne lugeda, kui segaseks vanemad oma asjadega läksid. Oli ka toradaid hetki. Näiteks siis, kui pere üüris vahepeal vana jaamahoonet ning veetis ühiseid õhtuid ootesaalis raamatuid lugedes.
Eriti mõtlesin ma seiga üle, kus lapsed leidsid solgiaugust briljandiga sõrmuse ja kui ema oli selle juveliiri juures ära hinnanud ning saanud teada, et see on ehtne ja kallis, siis ei müüdud seda toidu ostmiseks maha, vaid ema hakkas sõrmust kandma, kuna tema enesehinnang vajas rohkem tõstmist, kui lapsed süüa ja asju.
Kiirustamise ja ajapuuduse pärast end pidevalt süüdistava lapsevanemana on siiski hea teada, et ma pole veel kõige hullem variant.

- Kadestada pole midagi. Inimeste elu Põhja-Koreas, Barbara Demick

Põhja-Korea mind huvitab ja teeksin sinna meelsasti võimalusel reisi. Seepärast lugesin innukalt seda raamatut, kus räägitakse lihtsate inimeste elust hulludes oludes. Elan neile väga kaasa ja imestan, et see kurikord ikka veel püsib. Vahel vaatan ka YouTubest nende uudistesaateid, kuigi see tonaalsus on jube ja pateetika vohab diktoritel kõrvust välja.
See kuidas inimesed trikitavad ja lapsed õpivad varases eas selgeks, millal suure häälega nutma puhkeda, näitab, et meil on imetabane kohanemisvõime. Kaasahaarav ja huvitav. Lugege.

-Jäine teekond. Omal jõul Põhjapooluselt maismaale, Timo Palo

Tore raamat Timo Palo suusaretkest koos norrakast sõbraga Tervamägedele. Mina, kes ma olen kasvanud lugedes õhinal Nanseni elulugu ja seda, kuidas Fram jääs ulpis, nautisin seda väga. Raamat on suur ja raske, aga seal on väga ilusad pildid jääkarudest, kes üritavad meeste varustust ära süüa.
Selgus ka, et Nansen leiutas omal ajal nii tõhusa priimuse, et polaaroludes pole seda siiani suudetud üle lüüa. Samuti ei teadnud ma, et jäälaamad liiguvad väga kiiresti ja hoogsalt ning võivad inimesi, kes enda meelest lähevad edasi, hoopis tagasi kanda. Heal juhul on nad paigal, havemal kanduvad kilomeetreid tagasi.
Vaadake vähemalt poes pilte.

teisipäev, 26. jaanuar 2016

Õnnest

Ma seletan väga lihtsalt, mis on õnn: see on see, kui lumi sulab ja väljas sajab vihma ja katus ei lase läbi!
Minu maja katus on nimelt küll uus, kuid seal on tehtud mingi ehitusviga. Aja jooksul on hakanud üks koht läbi tilkuma ja kuigi asja on uuritud, pole sellega siiani midagi õnnestunud teha. See tähendab ühtlasi, et tugevamad sajud lõpetavad osaliselt minu toas lae alla pandud ämbris.

Täna leidsin eest korraliku lainetuse ja otsustasin, et kõva külm meeldib mulle siiski sulalumest rohkem. Helistasin vennale, sest mis sa hädaga muud oskad teha?
Ta tuli, tammus, trampis ja kolistas ning hetkel on esimest korda üle hulga aja olukord, kus väljas ladiseb ja sees on täiesti vaikne.

Hämmastav. Ma pean sellega harjuma.

neljapäev, 14. jaanuar 2016

Filmid ja vaesus

Vaatasin Postimehe leheküljelt filmi Annika Tõnurist. Eriti rõõmus see pole, kuid ikkagi huvitav. Kuna inimene on juba ammugi surnud, siis oli kasutatud mitmesuguseid vanu filmilinte ja sealt mul veidi midagi koitis ning kui end guugeldades järele aitasin, siis jah, ma olen teda laval näinud küll.
Muidugi olin siis üsna lapsuke ja mäletan peamiselt kogumuljet "Cosi fan tutte" etendusest, terviklikku ja sädelevat. "Silvat" mäletan ka.
Tõnuri kaotas haigusest hoolimata lauldes hääle ja teatrist kõrvalejäämine põletas ta mauhti ka muidu läbi. Lisaks oli majanduslikult raske aeg ning vahepeal oli pere ainus sissetulek palk, mille teenis tema keskkooliõpilasest tütar õhtuti tööl käies. Tõnuri olevat ka pudeleid korjanud, et lisaraha saada. Oli see nii või ei, mine tea, igatahes vaesed nad olid ja hädas ka.

ETVst oli sarjas "Meie inimesed" saade noormehest, kes teenib raha YouTube videosid postitades. Ka tema räägib seal, et vahepeal oli tema emal nii vähe raha, et hea, kui kahe päeva peale sai paki kiirmakarone süüa ning seetõttu oli ta oma klassi kõige kõhnem laps.  Kui arvutisalongi tööle sai ja esimene palk välja maksti, siis oli see peaaegu šokk - ja saabki osta šokolaadi! Palju ise tahad! Ja saab üleüldse toitu osta! Täitsa lõpp nagu!

Aga ... laulja kahel lapsel pidi ometi olema isa ja youtuberil samuti? Kes saanuks niigi palju aidata, et et ei peaks pudeleid korjama ja pakki kiirmakarone kahe päeva peale jagama?

See on väga häiriv. Ma olen ise ka rääkinud meestega, kelle naised on nad maksmata elatisraha pärast kohtutäituri kätte andnud ja enamasti nad ütlevad, et naine on nõid või midagi muud sellist ja temaga ei ole võimalik rääkida ja teiseks ei saa nad raha maksta, sest neil ei ole ju!

Ühest küljest küll - kui lahkuminek toimub nii, et mees kolib ühisest kodust välja ning peab otsast alustama, võib see olla keeruline. Ent ta ei pea ju valima kõige kulukamat korterit või mis? Ja naisel peab olema raha, et osta süüa ja riideid ja tasuda klassiekskursioonide eest? Kuidas tema saab ja mees ei saa? Mehed on öelnud ka, et hakkavad lapsi toetama siis, kui ise jalad alla saavad jms. See on jabur.
Üks ütles, et kui juba tema peab maksma, maksku siis kõik teised mehed ka oma lastele, sest muidu pole õiglane...

Ma mõtlen ikka, et kuidas siis nii, kas need mehed ise ei taha, et lastel oleks vajalik olemas ja kas nad ei taha nendega aega veeta? Et miks seda peab välja nõudma? Oma lapsega koos olla on ju tore.
Ja see hoolimine on veel tähtsam, kui raha.

Ent näib, et tänane maailm on selline, kus mõistlik kooselu muutub haruldaseks. Isegi kui inimesed abielluvad, ei jää see püsima ning kumbki hakkab jälle otsast peale. (Minu tööl kohatud peredest kõige erilisem oli kooselu, kus kasvasid naise lapsed, kellel oli erinev isa, mehe lapsed, nende ühine laps ja ja siis veel mehe eksnaise laps, kelle ema oli Soome tööle läinud ega saanud väikest poega sinna kaasa võtta.) Lõpuks on nii, et kui ka algus on ilus, siis on parem kohe kalkuleerida nii, et vajadusel saaksid kõigega ise hakkama.

Maailmas pole kunagi varem olnud nii palju inimesi, kui praegu ja mulle tundub ometi, et kunagi varem ei ole oldud oma elu ja otsustega nii üksi.



neljapäev, 7. jaanuar 2016

Väike edu

Eilsel vaevalisel poetuuril õnnestus mul osta teismelisele korralikud talvesaapad, mida ma ei julgenud lootagi ja mis oli boonus. Kinnaste nime all valis ta välja endale õhukesed jooksukindad, villased sõrmikud lubas osta alles siis, kui mõistis, et meeleheitel ema kannatus on otsakorral.
Joppi ma talle leida ei suutnud. "Mul on PALAV," ta peaaegu üürgas, kui üritasin järjekordset kehakatet näidata.
Kõik olid liiga puhvis, paksud ja kohmakad. Kogu Ülemiste keskuses ei leidnud midagi sobivat.
Andsin alla. Vähemalt on tal korralikud saapad, soe tutimüts ja mingid kindad. Ehk siis see üliõhuke tuule- ja vihmakindel spordijakk ka midagi ikka aitab.
See on see linnalapse asi, koolitee on lühike, jalad pikad ja kiired. Mina omal ajal saabusin koolist teinekord külmast valge ninaotsa või kõrvalestaga ja oi, kuidas need kipitasid. Nahk tuli ka maha pärast.
Ja kuna lapsed olid sel ajal ju pidevalt väljas, siis pandi ikka kaks paari käpikuid, "niidisokid" ja villased sokid. Ikka hakkas mingil ajal külm. Nii-et kuigi ma ise ei ole ka paksude riiete austaja, ma siiski hoolitsen selle eest, et need oleks mul olemas ja läheduses.
Lapsel on aga ilmselt mingi karm viikingigeen, millega käib kaasas suurem külmataluvus.

Vt ka raamatut "Orm Punane".


teisipäev, 5. jaanuar 2016

Karge

Oh, kui tore.
Tulin eile maamajja, võiks isegi öelda, et maapakku. Kõik oli kenasti läbikülmanud, lillevaasini välja. Maamaju see õnneks rivist välja ei löö, kaev ju toimib ja ahju saab alati kütta. Meil on siin paar rääbakat ja hõredat akent, kus on ainult üks klaas. Riputasin neile sissepoole asju ette.
"Dekoreerisid," märkis vend.
Noh, umbes nii.
Maja on ju selline, et suvel kasvavad tuppa seina äärde mingid taimed, mis on juured kuidagi seina äärest läbi saanud. Seda arvestades on siin küllalt soe. Ja muidu on ka mõnus, peabki teistsuguste asjadega tegelema, mis muudab rütmi ja tekitab teisi mõtteid.
Kui ma hommikul ärkasin, siis oli teki all kenasti soe, näost käis üle kargemat sorti õhk ja aknast paistis tõusev päike.
See meenutas mulle aega, kui olime lapsed ja elasime ühes vanas talus. Seal oli alati kuskil tuli all ja maja täiesti ja läbinisti soojaks kütta ei olnud suuremate külmadega nagunii võimalik. Ma mäletan, et mingitel puhkudel kiskus toas üks nurk isegi veits härma.Väljas käisime muidugi vetsus, see oli kusjuures suht eemal ja sinna lidusid kõik jalas esimesed suuremad jalanõud, mis ukse juures olid, seljas see, mis varnast kõige pealt kätte saadi.
Polnud otseselt häda midagi.
Ja veab muidugi edaspidises elus sellise piiri üsna kõrgele, kus saab ennast ikka veel mugavalt tunda, kuigi otseselt see tänapäeva mugavuskriteeriumitele ei vasta. Näiteks praegu on väljas -19 ja maja nurkadest õhkab midagi jäist. Aga kui pliidike praksub, oled leidnud kapist sinihallitusjuustu, jõuluks kingitud kalamarja ning sutike leiba, on ikkagi mõnus. Sest mugav ei ole siis, kui on tingimata jube soe ja valge, vaid ka siis, kui saad pärast pingelisi päevi korraks omapäi olla, hinge tõmmata ja teha midagi hoopis muud.
Nagu mina praegu.



esmaspäev, 4. jaanuar 2016

Suurem kiire

Nüüd ma saan korra hinge tõmmata ja võiksin alustada näiteks jõulude ettevalmistustega. Teha pohlavartest pärja uksele ja muud säärast. Ja siis ma võiksin veel nüüd plaanida midagi toredat aastavahetuseks.
Kahjuks said kõik asjad juba läbi, suuremalt jaolt ilma minuta.
Ma jõule mäletan ähmaselt ja aastavahetusel tegin suurema osa aega samuti tööd. Lehe ilmumisplaan ja trükitähtajad on sellised, et vähemalt minul pole õnnestunud praegusel töökohal olles jõulude ajal eriti hinge tõmmata. Teeme siis tavaliselt kolme numbrit korraga ja hea, et hing sisse jääb.
Aga pole hullu. On inimesi, kellel pole üldse midagi teha ja nad ei ole selle üle kunagi eriti rõõmsad.

Praegu on mul aga väike mure - nimelt ei suuda ma teismelisele saada kuidagi sooje riideid selga. Juba eelmisel talvel lidus ta kodu ja kooli vahet kerges pusas, nüüd on tal spordijakk, selline kerge vihma- ja tuulekindel asjandus. "Mul on niigi palav," hädaldas, kui ma ta poes joppide juurde vedasin.
"Nii soe on," karjus täna ja uhas ilma kinnasteta kooli. Oli -13.
Kui siin jõulude ajal mõni soojakraad oli, siis käis rattaga sõitmas T-särgi väel ja rõõmustas, et ometi on mõistlik ilm, ei hakka kohe higistama.
Kuidas teie oma teismelistele riided selga olete saanud?

Lisan videojupi ratturist, keda sunnitakse vähest valget aega raiskama ja puid lõhkuma.