Tänan küsimast, siloauk on kenasti puhas. Rakud on peos, nägu ja käsivarred põlenud. Veetsin aega koos eraldi saabunud neiu ja noormehega, kes tegid suure numbri fotograafi tulekust ja püüdsid pildilt põgeneda. Pärast fotograafi kadumist hakkasid nad tuttavatele helistama, et saavad peagi lehte...
Mul pole midagi värskes õhus liigutamise vastu, aga täna polnud see päev lihtsalt. Õnneks olid töökaaslased enamiku ajast vait, kui me ülima monotoonsusega betooni nühkisime ja tegid suu lahti vaid selleks, et minu tervise kohta küsida ja oletada, et küllap ei saa ma homme voodistki välja ja pean võtma haiguselehe.
Siin ma nüüd tipin seda sissekannet on oma väikeste valgete kätega, oh ma olen nii õrn ja samas nii vapper!
Ja milline lõbus laupäeva lugu siit võinuks mõnel teisel ajal tulla, nüüd saab see olema TRAAGILINE, ma pakun, sest vaadake, viimasel ajal mulle tundub, et välja hingata on palju kergem, kui sisse. See viimane on tõeline vaev.
Phuhhhhhh!!!

Tahate jälle intervjuud või

Pikad lood on viimasel ajal kaelas nagu mingi veskikivi. Mul pooleli kaitseväe oma praegu, tahaks natuke ümbert teha ja lisada detaile, aga no millal. Vastik tunne on, kui asjad lähvad pooltoorelt trükki, eriti kui see juhtub aja ja energia puudusel. Ise ka näen, et lugu tahaks värskemat vaatenurka, aga ei ole selleks lihtsalt aega ega jõudu.
Homme lähen turuvarblastega kive korjama ja siloauku puhastama. Kui see agronoom mu häält kuulis, siis ta küsis, et kas tahan jälle intervjuud. Lõpuks tuli mulle meelde, et suhtlesin temaga eelmisel nädalal ja ta andis mulle oma ülemuse numbri. Ei oleks osanud ise seda intervjuuks küll nimetada.
Mul pole aega selleks kivijandiks tegelt, mul on vaja Karliga minna hoopis tema tervisetõendi jaoks vereproovi andma, aga varblased alustavad juba 8.15 ja see tähendab, et analüüsi ära teha hommikul lapsega ei jõua kuidagi. Mõtlen, et oleks pidanud selle lõbusa loo sinnapaika jätma, korjaku neid kive siis kes tahab.
Ma olen elav tõestus, et Darwini teooria evolutsioonist ei ole õige - kui see toimiks, siis oleks meil Ajakirjanikuga viimase aasta jooksul pidanud hakkama arenema lisapaar käsi lugude trükkimiseks ja mingi kolmas kõrv telefonile vastamiseks.
Kirjutan seda kõike sumedalt soojas aias, eemalt kostab saeveski müdin, naabrid kuulavad Elmarit ja just äsja vajus minu all kokku aiapingi seljatugi.
Mul on olnud paremaid päevi.

Utrom võõpish, den svobodno

Heh, leidsin viimatisele vanasõnale lisa:

Utrom võõpish, den svobodno

Ja: Terves kehas terve vein. Või mitu.

Minu elunäinud ja keeli oskav ema neid igatahes ei teadnud varem.

Ja koht ise on: http://shoulddrinkmore.blogspot.com/

On inimesi päikse all. Ja blogisid. Mina proovin edaspidi rohkem liblikatele ja lilledele rõhku panna.

Olen kaks viimast päeva võhivõõraste inimeste blogisid lugenud ja saanud palju targemaks. Ühest leidsin sellise hariva vene vanasõna: pivo bez vodka kak dengi na veter.

Blogid on vahvad, eks ole.

Pirukatest ja kahuritest

Täna käisime ema uues majas pirukaid söömas. Võtsime kaasa ka labida, et kohe sibulapeenar ära kaevata, aga kohapeal selgus, et polegi nagu kuskile seda rajada. Kus õunapuu, kus põõsas, kus lilled. Ja siis kohe naabri aed ka. Lõpuks kaevasime siis murust riba üles, sest teate, sibul ja porgand peab ikka omast käest ...
Kuna ruumi on vähe, siis tuleb ilmselt peagi kõne alla rippaedade rajamine, millest võiks saada originaalne Türi vaatamisväärsus.

Aga see selleks. Neljapäeval käisin Tapal kaitseväelasi vaatamas. See oli imetore, sest ei pidanud istuma kogu päeva kontoris, vaid lippasin mööda metsa ja künkaid ja pidin natuke jooksma ka, kiiver peas.
Jooksma pidin sellepärast, et meile lubatud kohaliku tähtsusega ajateenija oli puhkusele lastud ja kuna mina ja Saaremaa Oma Saare ajakirjanik tegime sellest hiiglama numbri, siis saime lisaväljasõidu metsa polügonile, kus käis laskeharjutus.
Meie traagilist ühisesinemist oleks võinud tegelt filmida, see oli päris koom. Umbes nagu:"Mulle lubati tuba vanniga, kus see on, küsin ma teie käest!" ja siis saarlane veel kirjeldas piltlikult, kuidas peatoimetaja tal naha maha võtab, kui ta ilma saarlast pildistamata koju läheb ja mina rääkisin, kuidas me enam kunagi üheti lugu ei kirjuta kaitseväest, vähe puudus, et oleks visanud end pikali ja hoidnud hammastega pressiohvitseri saapast.
Õnneks oli kohal endine Virumaa Teataja ajakirjanik, kes on seal nüüd värske pressiinimene ja tema sulas selle kõige peale üles, sai loa suurtükkide juurde minna ja siis me seda kohe tegime ka.
Kusjuures Rapla ja Võru ajakirjanikud jäid ka ilma oma meheta, aga neil vist on leebemad peatoimetajad, kui Järva ja Saaremaal.
"Jälle ma olen oma kontsakingadega metsas, mida need mehed küll mõtlevad," halas pressiinimene. Eelmist tema ametikohal olnud naist kutsusid sõjaväelased pressitibiks ja tundus, et see pole kõige kuumem hüüdnimi ta meelest.
Mulle kahurid meeldivad, paugud ka. See natuke korvas seda ülinõrka korraldust, kus keegi naiivne planeerija oli arvanud, et 25 ajakirjanikku jalutab üksteise sabas kolonnis viksilt edasi tagasi ja kuulab hoolega iga sõna. Fotograafid jooksid kohe laiali ja ajakirjanikud tülitasid inimesi, keda polnud kõnelemiseks instrueeritud.
Ja seda mitte kiusu pärast vaid ettenähtud kava oli lihtsalt infovaene ega andnud toimuvast tõest pilti. Seetõttu saime parimad pildid sealt, kuhu poleks tohtinud minna ja parimad jutud inimestelt, kes poleks pidanud rääkima.

ken lee! tulibu dibu douchoo...

Palun vaadake seda ja õppige lõpuks laulma elust nagu see on, tõepoolest.

Vanast uus, minist pluus

Kuna me valmistume kolima, siis koristame juba mõnda aega agaralt maja. Täna vedas ema lakast alla asju, mis olid vanad juba siis, kui me 20 aasta eest siia kolisime.
"Kahest meeste triigsärgist üks padjapüür," meenutas ta vahvat vene aega ja ümises mu ruudulist kooliseelikut tulle heites : "Vanast uus, minist pluus..."
Muuhulgas tuli välja ka üksik kirju kinnas, mille ma kunagi Nõukogude Naises ilmunud õpetuse järgi olin kudunud, isegi miski pitsilaadne asi oli teisel servas.
Nojah. Lisaks leidsime mitu kotti head sooja lambavilla (pesemata, et hiired sisse ei tuleks), mis pärit veel ajast, mil me lambaid pidasime.
Ühest vanast kastist tuli välja peotäis ümbrikke ja juhuslik paber, kuhu ma olin kritseldanud kunagi ühe luuletuse, umbes nii 17 aastaselt pakun. Kahjuks olen selle kuhugi juba ära toppinud, muidu paneks üles, sest see oli nii õpetlik ja nii jube nooruslik. Praegu ei tuleks selline asi enam pähegi.
Vaadake palun nüüd ka mu kootud kinnast ja lõket, kus lõõmab ruuduline kooliseelik, koledad mantlid ja kopitanud laudlinad. Ilus, eks.

Askeldused, askeldused

Nüüd on peaaegu kindel, et järgimisest kuust pean oma tellitud posti ümber suunama uuele aadressile, sest vahetan töökohta. Lendan nö õielt õiele ja maandun pealinnas.
Kui keegi tahab teada, miks ma seda teen, siis üks hea vastus võiks olla see, et ma tahan ära minna rohkem, kui jääda.
Tean paljusid inimesi, kes on oma töökohtadel püsinud 10, 20 ja 30 aastat, a neil on tavaliselt kuskil läheduses ette näidata ka maju, kortereid, hoolitsust vajavaid vanemaid ja vanavanemaid vms. Mul mitte. Pealegi, see keskmaa õhk...

Panen mõned pildid ojakesest, kus näib tegutsevat üks paiksemat ja suuremat sorti koprasuguvõsa. Nad olid 500 meetrisele käänulisele lõigule alustanud seitsme tammi ehitamist ja lõiganud tagasi veeäärseid puid peaaegu juurteni.
Ma mõtlen, et keegi peaks need loomad välja õpetama ja kasutama teenust kevadeti aias viljapuude juures.

Uudiseid laiast ilmast

Kuna meie jänesemurdja on ikka veel kadunud, siis oleme juba tükk aega vaevelnud ilma kassita. Imelikul kombel saabus aga tagasi kass, kes lahkus meilt 1,5 aastat tagasi kuhugi laia ilma. Ta on kohutavalt kõhn ja sakris ja võpatab iga krõpsu peale. Täna, tagasituleku kolmandal päeval, suutis ta end nii palju koguda, et ronis tugitooli.
Kuna kassi kasukas on jubedas seisus, tuleb ta kardetavasti paljaks pügada. Ta nimi on Greebo ning kuna ka iseloom vastab osaliselt nimele, siis ehk ei muura see teda lõplikult.

Maja

Kuidas teile meeldiks tulla mulle siia külla?