laupäev, 28. oktoober 2017

Kuu aega

Ühel päeval töölt tulles ja valgusfoori taga oodates sain ühtäkki aru, et toimunud on muutus - ajus töötab intensiivselt hoopis mingi teine osa.

Oli kord ka kasu

Esimest korda kõigi nende aastate kohta, kui ma olen teinud reisikindlustust, oli sellest ka kasu.
Vanasti ma tegelikult ei teinud neid üldse, sest a) mis saab juhtuda? ja b) iga sent niigi arvel.

Ühest hetkest aga hakkasin teisiti mõtlema ja nüüd valin kindlustusi juba teadlikult, eriti kui maksan reisi eest ise. Lapsega reisides pööran tähelepanu sellele, et tervisehüvitise osa oleks küllaldane, kui tõesti midagi juhtub. Ise reisides vaatan, mis tehnika mul kaasas on ja et saaks vajadusel hüvitatud ning kui on kallid lennupiletid, siis pööran tähelepanu reisitõrkele.

Näiteks Odessasse minnes vaatasin, et oleks reisitõrge just seepärast, et lend läks Riiast ja paljugi, mis võib teel sinna juhtuda, aga pagasikindlustustust ei teinud, sest polnudki teist õieti.

Noh ja mäletatavasti läkski mul tookord päev enne reisi auto katki, nii-et pidin ostma bussipiletid Riiga, bronnima seal ööbimise ja lisaks läks kaduma juba makstud parkimine lennujaamas.

Hakkasin kodus reisilt naastes mõtlema, et kas polnud see mitte üks ehtne reisitõrge?

Saatsin kindlustusele küsimuse ja sain vastuseks, et saatku ma kõik paberid. No neid ikka oli. Pärast tuli lisaks veel pabereid saata ja mõni oli selline, mida mul polnudki.

Aga kuna see polnud raske ja tundus mingi lootus olevat, siis muudkui otsisin bronne, taksokinnitusi, ja e-pileteid kokku, kuni tuli rõõmustav vastus - mulle makstaksegi kulud tagasi, millest läheb maha oletatav kütusekulu Tallinn-Riia-Tallinn.

Laias laastus oli see summa sadakond eurot, millega midagi suurt ette ei võta, kuid mis oli ometi rõõmustav, pealegi moraalne aspekt - kindlustusest siiski on kasu.
 

laupäev, 7. oktoober 2017

No ma ei tea

Tõin ema juurest täna ära kaks kasti pabereid. Sorteerisin neid natuke, aga mitte väga palju, sest muutusin tusaseks. Nimelt on seal minu vihikuid esimesest klassist peale ja sealt nägin, et olin saanud väga palju halbu hindeid kõiges, mis puutus kirjutamisse.

Näiteks B-tähed olid liiga nurgelised, nende eest sain nelja. Kontrolltöö oli puhta aia taha läinud, selle eest olin saanud suure punase kahe.
Selge sõnum esimesest klassist peale, et tee, mida tahad, aga ära loodagi, et kirjutamises õnnestud!

Võib-olla seepärast olengi oma poega alati kodutöödes aidanud ja pange tähele! see on talle ainult kasuks tulnud. Esiteks on ta saanud kirjatööd väiksema stressiga tehtud ja teiseks saanud paremaid hindeid, mis on endiselt koolis peamine, mis loeb.

Ise teen praegu selle sügise esimest kirjalikku kodutööd. Teemapüstitus on segane, etteantud allikad laialivalguvad, soovitatud kirjandus minu meelest nõrk. Aga ma ei kurda. Ja selleks on põhjus, mida näete pildil:


Nimelt oli mul tore loeng "UT eksegees", mis on mul tehtud, kuid sisse kandmata, mistõttu ei saanud ka punkte üle kanda. Aga mul pole sellest põrmugi kahu - õppejõud luges käigu pealt tõlkides kreeka keelt, mida täiendas saksa keelsete kommentaaridega, samuti neid käigult tõlkides ning lisaks rääkis juurde fakte, mida varasemast teadis.

Kuna ta algul oma allikaid ei nimetanud, siis läksin vahetunnis ta laua juurde ja sealt tegin ka selle pildi, tõepoolest olid paksud raamatud ühes ja teises keeles.

Vaat see oli tore!

Ainekäsitlus oli samuti selline, kus istud ja tunned, kuidas aju lihtsalt sädeleb rõõmust.

Hüpates tugevama jõuga loogilisest järjestusest üle (sest see on minu blogi) ma väga palun - kui te väike laps ei saa kirjatehnika ja üldse kirjutamisega hakkama, siis aidake tal neid tähti teha, aidake lugemispäeviku jaoks lühikesi lauseid välja mõelda, kui vaja - kirjutage tekst ette.

See aitab teda, võtab hulga muret ära, kirjutama õpib ta nagunii ja võimalik, et ühel päeval ei vihasta ta siis nii väga kooli peale ka, kui oma vanad vihikud leiab.

Inimesed arenevad erinevaid teid pidi, samuti nende huvid. Näiteks täna helistas mulle vana kooliõde, kes oli näinud üht meie vana õpetajat. Ma teadsin nime, kuid inimest ennast ei mäletanud.

"Kuidas," imestas kooliõde. "Tema oli ju see, kes ütles, et me tundi läheks, kui leidis meid trepilt veini joomas. Ja kui me ütlesime, et kohe tuleme, kiitis meid ja läks ära."

Siis mul tuli meelde küll.

Selliseid pedagooge võiks rohkem olla. Sest me läksimegi tundi ja temasse suhtusime suure lugupidamisega.

Aga sellesse, kes dotseerivalt oma lapsepõlvest jahvatas ja meid igatmoodi halvustas, suhtutakse siiani pilkavalt. Mäletan, et tema aeda plaaniti muruseemet külvata ja paar klassiõde helistas talle õhtuti ja küsis meela häälega abikaasa järgi. Noh, muidugi ei parandanud see midagi.

Mõni lihtsalt ei sobi õpetajaks, teine aga loeb lihtsalt kreeka keelset teksti maha ja sooritab samal ajal ime. Maailma suured küsimused, ei muud.