reede, 28. veebruar 2014

Keeletunnid

Osa meie toimetusest räägib väga ladusalt vene keelt ja nad olid üllatunud, kui kuulsid, et majas korraldatakse keelekursused ning keegi soovib sinna tõsimeeli minna.

Mina olen vene keelega vahel väga hädas, sõnad ei tule meelde ja aru ka kõigest ei saa, mis räägitakse. Värskendus kulub ära.

Testis, mille põhjal meid jagati gruppideks, sain vähe punkte. Mu heameel oli suur, kui avastasin, et kogu grupp on samal tasemel.

Küsimusele "Miks te soovite õppida vene keelt?" vastasime läbisegi kangelt sõnu otsides, et naada, noh, naada interviuu delat!

Küsimusele, kas me palju neid intevjuusid oleme juba teinud, noogutasime usinalt päid. On ette tulnud küll!

Aeg läheb tunnis ruttu ja ma kuulen lihtsaid sõnu, mida ma ilmaski varem kohanud pole ja mida koolis kindlasti ei õpetatud. Ma tegelikult ei tea, mida me seal koolis tegime kõik need aastad vene keele tundides.

Viimane õpetaja andis vene keelt ainult seepärast, et ta Siberist naastes midagi muud ei osanud teha.
Oli naiivne ja siiras hingeke, kellega me ei õppinud grammigi keelt.

Kui vene keeles ma saan kõva kätega vehkimise toel ikkagi piruka ostetud, siis saksa keel on tagantjärgi katastroof.

Kogu meie õppeprogramm oli eluvõõras ja täiesti ebapraktiline tegeliku keelekasutamise mõttes.
Kui ma loen praegu saksa keeles ajalehti või kuulan kõnekeelt, siis see on nagu öö ja päev - sellist sõnakasutust ja sõnavara pole ma koolis kaugelt ka näinud!

Huvitav, kas õpetajal oli kasvõi mõnel korral väikegi kahtlus oma töö tulemuslikkuses? Kui ikka keegi klassis ei suutnud keskkooli lõpuks ladusalt rääkida?

Mul üks tollane kooliõde avastas saksa keele alles siis, kui Saksamaale kolis ja seda seal rääkima õppis. Noh, see tõestab ainult seda, et kes ise pingutab, saab ikka parema tulemuse ja ega lõpuks polegi kedagi süüdistada. Kuigi tahaks.

Panen siia siiski ka lingi Jüri Aarma toredale artiklile "Süüdlased leitud: miks me korralikult võõrkeeli ei oska"

kolmapäev, 26. veebruar 2014

Kapsas vol.2

"Kas meil kodus kapsast on?"
See kõne tuli ajal, kui laps pidi minu teada trennis olema.
"Ikka on," ütlesin ja mõtlesin, et kas tõesti uus dieet tulekul.
"Väga hea! Treener ütles, et ma pean seda käe peale panema!"
"Mis juhtus?"
"Jäin Kevini alla..."

Panin koju saabunud vigastatule kapsalehe kenasti rõhksidemega küünarnukile, kuid saatsin ta siiski hommikul arsti juurest läbi. Pärast röntgenit kandis ta ette, et midagi väga hullu pole.
"Kas midagi peab peale panema?"
"Jah. Arst ütles, et kapsast võiks panna..."

esmaspäev, 24. veebruar 2014

EV96

teisipäev, 18. veebruar 2014

Unustuse hõlm ja taskud

Vanasti, kui maal oli keeruline isegi lauatelefoni majja hankida, saadeti ikka lapsi asju laenama, tagasi viima või teateid edastama.
Vahel läks lastel meelest ära, mille pärast nad kodust välja olid läinud. Vahel läks meelest ka see, miks õigupoolest oli koju jäädud.
Ühest venna eriti mälestusväärsest käigust tädi juurde tekkis perre hajameelsete inimeste kohta kõnekäänd, et sellele või teisele tuleb anda kiri kaasa selle kohta, et tal on kiri kaasas...
 Ja oli üks periood, kus väga sageli kuulis kodus selliseid lauseid: "Kuidas sa küll selle ära...!", "Miks sa küll õhtul kooliasju ei...!", "Kas sul tõesti polnud meeles, et...!", "Kas nüüd siis alles...!", "No kuidas üks laps saab nii...!"
(Ja muidugi veel see  klassikasse kuuluv ja Lutsult pärinev põhiküsimus: "Kuidas sa küll väljaspool kodu nii saamatu oled!")

Millest ma räägin? Aga sellest, et ma panin hommikul asjad pesumasinasse valmis. Helistasin töölt lapsele ja palusin tal nuppu vajutada.

"Selge! Saab tehtud!" raporteeris ta reipalt otse masina kõrvalt.

Ta oli täiesti rabatud, kui ma koju jõudes küsisin, et mm... et nagu... mis värk on? Vaene poiss ei suutnud isegi endale selgitada, miks ta masina kõrvalt nuppu vajutamata minema kõndis ja üleüldse kogu jutu samal hetkel unustas.

Tema õnneks... ma ei ole unustanud seda perioodi, kus ma ise ka kõike unustasin. 

Aga ma siiski ei suutnud end pidada ja last sööma kutsudes pärisin murelikult, kas ta mäletab veel, kus on köök.
Nobody's perfect.



esmaspäev, 17. veebruar 2014

Juhuslikkusest

Hommikul viisin asjad autosse ja avastasin, et oli laadija tuppa jätnud. Oma hajameelsuse üle ohates vantsisin tuppa, kuuldes selja tagant, et üks auto pidurdab. Kui tagasi tulin, oli auto ümber pööranud ja tuhises minu kõrvale. Sellest hüppasid karjudes ja vehkides välja M ja P, kellega suvel Osmussaarel tuttavaks sain.

M ja P olid jube rõõmsad, et minuga kokku juhtusid ja rääkisid, et olid endale Keila-Joale suvila ostnud, millest korralikum maja kõpitseda.
"Küll on tore, et sa niimoodi autost välja juhtusid astuma," kiitsid nad ja kutsusid külla.

Tööl rääkisin kolleegiga maast ja ilmast, kui ühtäkki ta mainis, et Keila-Joal nende suvila kõrval olnud tühi maja läks müügiks, aga nad ei tea veel, kes on ostjad ja millised inimesed need on.

Hah! Mina ju teadsin! Need on muidugi M ja P!

pühapäev, 16. veebruar 2014

Pitka matkal

Täna käisime koos maadlejaga Pitka matkal.
"Mulle meeldis, väga tore üritus," ütles lõpus poiss, kes keskel hinge vaakus.

Ma väsisin ka hullult ära. Ma jalutan siin küll päris pikki maid maha, aga ilmselt teen seda nii aeglaselt, et ei märkagi. Pitka matkal on  ühine algkiirus juba päris korralik galopp.

Häda on ka selles, et seal on pisikesi vapraid lapsukesi, kes usinalt oma pisikeste jalakestega lõpuni vantsivad.
Üldiselt see matk mulle meeldib - pisut absurdne, alates kuskilt põllu vahelt ja lõppedes teise põllu vahel. Vaated on avarad ja kenad. Ilm alati mingi vimkaga - sajab lund või vihma, kord sadas mõlemat, on väga külm või soe ja porine. Täna oli algul lumine, siis vesine.

5km enne lõppu oleksin meelsasti roninud katkestajate bussi, kuid see oli parasjagu kuhugi ära sõitnud. Laps, kes oli magusast tees uue hingamise saanud, võttis mu koti ja astus natuke ees ära ning tegi isegi ettepaneku joosta.

Keeldusin ja vantsisin ühtede 7aastaste sabas edasi.

Eile küsisin Facebookis, kas keegi tahaks kaasa tulla ja ootamatult tuli üks vana tuttav, keda ma päriselus pole 20 aastat näinud. Ta töötab sõjaväes ja läbis matka suuremas osas joostes.
Oma viga, et pidi mind peaaegu kaks tundi ootama.

Tervisesport nõuabki kannatlikkust.

laupäev, 15. veebruar 2014

Kapsas

"Kas ma võiksin ühe päeva ainult kapsast elada?"

Laps on oma kaalu pärast mures ja avastab toiduaineid, mida süües paksuks ei lähe.

Tõin talle siis kapsa, see on lõpuks täiesti mõistlik soov. Äsja saabuski kaalulangetaja ränkraskest trennist, viskas nurka tilkuvate riietega koti ja tahtis metsikult süüa.

Osutasin naeru tagasi hoides kapsale.

"Ahh! Ma ei mõelnud, et ma peaksin sööm kapsast tühja kõhuga!" jahmus ta. Lisas hinnangu oma suhtele taimetoitlusega, lõi hambad tunduvalt toitvamasse rooga ning asus unistama päevast, mil me läheme sööma vähemalt lauasuurust pitsat.

Murdeeas poisid ei tohiks küll üksikule saarele sattuda. See mõjuks nende meeleolule halvasti.

laupäev, 8. veebruar 2014

Avarust oleks vaja

Käisin Saaremaal. Oli reede, maantee patrulle täis, nägin viit. Lisaks kiiruskaamerad. Aina kontroll ja piirangud, lihtsalt vastik hakkab vahel.
Siis on kena, kui näed majadeta silmapiiri ja keegi viib natuke saaniga merejääle sõitma ja elab elu, mida ei saa lõpuni määruste ja seadustega reguleerida.
Õppetund ka - ei maksa minna saarele reedel, kui pärast töönädalat saabuvad sinna naised.
Mehed ei keskendu ega suuda mõelda muule, kui et saaks kähku koju.





neljapäev, 6. veebruar 2014

Ka sel aastal

... oli emakesel sünnipäev. Ta viis meid metsa ja näitas loomi.
Sel aastal kinkisime talle suusad! Nagu olen kuulnud, olümpiaks valmistumine käibki nüüd täie hooga.




teisipäev, 4. veebruar 2014

Nagu parimas krimkas

Nagu parimas vana hea Agatha krimkas tundsin eile ühe naisega rääkides, et ma olen temaga varem kohtunud.
Kuna mu nägemismälu on erakordselt vilets, jäi midagi torkima tema intonatsioonis ja tonaaluses.

pühapäev, 2. veebruar 2014

Ootamatu takistus

Alati ei lähe kõik nii libedalt, kui on algselt plaanitud. Nuta siis või naera.

Õhtune kõne homse asjus ühele mehele, kellega pole juhust olnud varem kohata. Vastu võtab keegi naine.