reede, 24. aprill 2015

Raha ja ratta seostest (lisatud video)

Jah, kallid eakaaslased ning teised, kes te unistasite lapsena rattast, millega sõita kooli, poodi või metsa! See oli tõeliselt suur unistus ja minul täitus see mitmel korral: esmalt sain Skolniku ja teisel korral selle teise, mistandoligi ratta. Kolmas ratas maksis 10 000 krooni ja pidas vastu 14 aastat, kuni mu poeg selle üle võttis ja sõitis suvega läbi kõik, mis läbi sõita sai.
See ratas, millega lapsuke siin kõrval pildil hüppab, maksab müügisaalis neli tuhat eurot ja nii nagu mina seda näen, jääbki praegu unistuseks.
Isegi ta tagasihoidlikum unistus, mis maksab ainult kaks tuhat eurot, tundub mulle päris hirmus väljaminek.
Käisime mõlemat rattapoes vaatamas ja laps põrgatas end ukse ees nii kaua, kuni närviline poemees ta tagasi sisse kõssitas, öeldes midagi tobedat nagu, et "liiga palju hüpates võib teil veel sundost tulla!".
Tunnistan, et sain temast aru, mul oli endal ka pisut mure seda kolistamist vaadata, aga see, kuidas ta väljendus, ei meeldinud mulle.
"Nii- et see ei pruugi niisuguseid väikseid hüppeidki vastu pidada," pärisin süngelt.
Müüja higistas seejärel mõnda aega, et seletada - ei, see on väga vastupidav ratas ja peab vastu palju suuremad hüpped... aga...ee...no...see on ju ikkagi poe oma!
Selle aja jooksul sai laps lihtsalt veel mõned hüpped teha ja säras naastes nagu päike.
Kallid ja kvaliteetsed asjad ongi toredad. Ainult et ma ei saa osta lapsele ratast, mis maksab rohkem, kui mu auto. Siiski oli ta väga õnnelik, et seda vähemalt proovida sai ja ma sain aru, et algab pöörane säästmine ning iga sent läheb edaspidi otse tema salajasse hoiukohta.
Unistada ometi võib ja ehk juhtubki kord midagi head. Elame-näeme.

Panen siia ühe kevadise video, mis on tehtud praeguse rattaga, mida ostes ma millestki sellisest muidugi ei mõelnud.






pühapäev, 12. aprill 2015

Õun kümnele

Järjekordset kolleegi ära saates lõikasime saia lahti.
"Lõikaks igaks juhuks õhemalt, mine tea palju rahvast tuleb," soovitas ta. Lõikasime tükid lihtsalt veel omakorda pooleks, oligi parem korraga mitut võtta.

Viilutamine on üks tänapäeva salakavalaid nähtusi. Ikka õhemaks, ikka õhulisemaks. Kõige rohkem viilutavad inimesed iseennast. Oma aega ja tähelepanu ning ikka aina õhemaks ja õhemaks, et jaguks rohkematele. Peab ju minema sinna ja tänna ning alati on oldud sel ajal seal. Kiireks läheb, aga...

 Mis on parem, kas see kui igaüks saab natuke või saab keegi piisavalt?
Igatahes see natukesekaupa oma aja jagamine on lõpuks väga kurnav. Lisaks on teistel inimestel (ja ka mul endal) juba krooniline säte: sul on kindlasti kiire..., kui sul oleks rohkem aega, siis..., ma tean, et sa ei jõua, aga ehk siiski... jne.

Inimesed muidugi kohanevad vastavalt ajastule. Mingil ajal ma hakkasin autoga sõites kasutama aega helistamiseks inimestele, kellega on tore lihtsalt niisama pikemalt rääkida. Nüüd olen märganud, et ka teised on selle hea mõtte peale tulnud ja saan ise ka üha enam hands-free kõnesid kuskilt maanteelt. Kõige parem muidugi, kui sellised sõidan-ja-helistan pooled satuks kokku, siis pole muret, et teine inimene tabatakse ajal, kui ta näiteks kraavi ääres hiilides püüab näha, kes seal sulistab.

Varem, kui elu polnud veel nii mobiilne, oli näiteks aega tegeleda ühe asjaga nii kaua, kuni tuli juba soov midagi muud teha. Panna raamat ära ja minna välja näiteks. Istuda nii kaua mere ääres kivil, et lausa rõõm oli rattaga minema vändata. Taevas küll, ma ju hääletasin alalõpmata sinna ja tänna ja mul oli aega maanteel passida ja käega vehkides oodata, et keegi mu edasi viiks. Pidasime juhtidega pikki vestlusi elust üldse ja enamasti oli väga tore. Noh, tagasi mõeldes oli tore ka see kord, kui auto kinni peeti ja juht raudu pandi, sest masin oli ärandatud. Õnneks sain sekeldamise ajal minema lipsata ja ei pidanud seletama, mis mina seal teen.

Palju huvitavat on juhtunud just siis, kui liigud ringi mõnusal vabakäigul ja pole nii hirmus pinges ja kella vahtiv. Aga kes sellest ikka õpib?