pühapäev, 31. august 2008

1. klassi minevale lapsele koolis vajalikud asjad

Väljavõte kooli kodulehelt:


Usume, et ootate põnevusega kooli algust. Et meil koolitöö hästi sujuks, on vaja hulka koolitarbeid. Siin on nimekiri asjadest, mida kooli argipäevadel vajate:

PINAL:

3 teritatud keskmise kõvadusega harilikku pliiatsit (puupliiats)

kogujaga pliiatsiteritaja

valge kustutuskumm

värvilised pliiatsid (12 värvi)

joonlaud

VIHIKUD:

NB! Vihikud, nende katted ja registrid ostab õpetaja (selleks kogutakse klassiraha)

ruuduline paber A4 (1 pakk)

jooneline paber A4 (1 pakk)

mapp või kileümbrik (A4)

õpilaspäeviku saab koolist

KUNSTITARBED:

pulgaliim

käärid (ümara otsaga)

guašid (12 värvi)

guašipintslid (lapikud, 3 erinevat suurust)

kaanega veetops

värvisegamisalus

põll ja kätised või vana T-särk

lauakate (vakstu, 70x80 cm)

pastellkriidid (õli baasil, 12 värvi)

viltpliiatsid (12 värvi)

plastiliin (12 värvi)

valge joonistuspaber A3 (1 pakk) ja A4 (1 pakk)

värvilised paberid (A4, kahepoolsed, 1 pakk)

kingakarp kunstitarvete hoidmiseks

A3 mapp kunstitööde hoidmiseks

pabersalvrätirull

pabertaskurätikud

KEHALINE KASVATUS:

ujumisvarustus: trikoo või ujumispüksid, ujumismüts, pesemisvahendid (seep, rätik)

pikk ja lühike dress

spordijalanõud

VAHETUSJALANÕUD:

sandaalid (mittemääriva tallaga)

Ja veel: hakkame 1. kooliaastal lugema ajakirja TÄHEKE. Palume see oma lapsele koju tellida või igakuiselt osta.

neljapäev, 28. august 2008

teisipäev, 26. august 2008

Ja töö kontoris jäi seisma


Ühel päeval astus kontorisse sisse Tema.
Tal olid pikad jalad, lühikesed püksid ning särk, mille alt välkus naba.
Ta käis nõtke tiigrina mööda kontorit, valgus langes nii kenasti ta otsmikule, kui Ta pilgu üles tõstis, et vaadata ammu rikki läinud konditsioneeri.
Osavalt turnis Ta lae alla sellele koledale ja hirmus keerulisele aparaadile lähemale... Oh, kui kenasti vulises Ta hääl, kui Ta ütles: "See on tolmu täis..."
"Ja sellepärast ei töötagi!" kilkasid naised.
"Jah. Ma pean selle ära puhastama," ütles see kaunis, kuid oh nii harv, jah - liig harv külaline ning tõi väljast redeli. Särgikese kerkides ronis Ta lae alla nokistema.
Ja töö kontoris jäi seisma.

laupäev, 23. august 2008

Poes

Mu koduteele sigines hiljuti suur silt kirjaga ANTIIGIAIT. Läksin vaatama, mis ait see sihuke ka on. Noh avar ja valge ruum oli ühetaolisi kappe servast servani täis. Nende keskel magas ühel nahast diivanil lühikestes pükstes mees, antiikse laua peal käis telekas kõige olümpiaga.
Kui olin natuke ringi kolistanud, siis ärkas mees üles. Teretas ja nii. Istusin natuke ühes uhkes, kuid ebamugavas toolis ja tema vaatas telekat, sassis juuksed püsti nagu Harry Potteril.
Läksin, jalutasin ringi ja leidsin ruumi teisest otsast laua õuntega ja hunniku cd-plaate. Sõin õuna ja istusin ühel veel ebamugavamal toolil ja mõtlesin tööst.
Oli vaikne ja mugav, kuigi veidi kõva.
Siis jalutasin tagasi ja istusin selles esimeses toolis edasi.
Mees lõpetas olümpia vaatamise ära ja tuli sokkide väel teatama, et on juba mituteist aastat koli müünud ja tunneb isegi Indrekut.
Ja et tal on veel üks pood, seal müüb ta endine naine ja ta ise elab siinkandis juba 25 aastat ja...
Ahah, ah nii ja väga vahva.
Kuule ma võtan veel ühe õuna, kas võib ja lähen siis ära.
Tead, sa võta kasvõi kaks õuna...
Võtsingi kaks õuna, käppisin toekat kirstu, proovisin istuda ühel diivanil (see oli neist istumistest kõige hullem) ja asutasin minekule.
Lehvitasin müüjale kah.
Ta krapsas kõigi oma sokkidega püsti ja tegi midagi kummarduse moodi asja. Nojah, eks müüja peab ikka lahke ja viisakas olema.

neljapäev, 21. august 2008

ÖÖ

Lapsed kippusid mingil ajal väheke tukkuma, aga neile meeldis väga. Mulle meeldis väga see, et ei müüdud õlut ja see tähendas, et kempsu sai kähku. Lapsele tuleb pissihäda ju ootamatult nagu pätt kallale ja siis pole aega oodata.
Ja kuna polnud seda õllejama ja väljakannatamatuid sabasid, siis ei olnud ka haisvaid põõsaaluseid. Super! Kes on lapsega olnud suurel üritusel, saab aru.
Ja mis oli veel tore - et herr president ikka haiglast välja sai ja kõnet pidama jõudis. Hiljem nägin fotograafi tehtud pildilt, et tema kõrval oli paksus palitus ka eelmine president koos abikaasaga. Hmm ... mul oli hea meel siiski seda uut kuulda rääkimas. Meiega koos olnud kaks saksa noorparunit olid melust õige üllatunud ja seletasid, et kui isegi nende ülemkantsler ilmuks kuhugi rahvapeole, siis pole see kuigi kindel, et keegi teda kuulata sooviks.
Tal polevat küll midagi viga, aga nojah. Sellepärast ootasid nad kaunikese põnevusega, mida see president siis ka räägib. Täitsa iseseisvalt jagasid nad ära viite Kanterile, aga muust ma ei tea, mida Ajakirjanik neile rääkida võis.
Ilmselt teatas, et see on "meie traditsiooniline rahvalaul" nagu enamiku repertuaaris olnud lugude kohta (ka. Kuhu küll kõik lilled jäid ja Mustamäe valss).
Nummi!

esmaspäev, 18. august 2008

Käi lihtsalt vee peal


Homme siis öölaulupeole, eksole.
Vihmavarjud on seekord lubatud.
Alkohol mitte, aga nagu turvaülem ütles: Kui pereema on kodus võtnud väikese napsi Jägermeistrit, siis teda minema ei saadeta.

neljapäev, 14. august 2008

Sugulane kutsus pulma

Kas peaksin edastama talle selle hoiatava lingi?

kolmapäev, 13. august 2008

Kui täna Karl küsis, kas ma tahan teada, mida ta hakkab tegema suureks saades, läksin kohe rõõmsalt elevile.
Siiani ta on selle jutu lühidalt lõpetanud nimelt ja olin kohe suur kõrv.
"Hakkan poes igasuguseid asju müüma!" teatas ta.
Pidin rattaga vastu puud sõitma esiteks, aga siis hakkasin jagama: müüjad saavad ju RAHA ja selle eest saab ASJU!
Aga edasi selgus, et asi on palju hullem.
"Raha saab ju töö eest," seletas laps kannatlikult. "Ma olen selle peale mõelnud, et ma võiksin ka tööd teha."
"Mida sa siis oskad ja teha saaksid," küsisin.
"Ma võin põrandat pesta, liiva vedada, ehitusel asju hoida, peenrast umbrohtu välja tõmmata ja puid lõhkuda - kõiki neid töid ma oskan."

Hmm. HMMM. Ma olen nimelt seletanud lapsele, et asjade ostmiseks on vaja raha ja selleks omakorda tuleb tööd teha. Kuna ma ei saa kogu oma tööga teenitud raha mänguasjadele kulutada, siis tema poolt selge loogika: teen tööd ja saangi uue Indiana Jonesi asja.

Töö ja töötegemine on meil lapse sünnist saadik mureks kaelas - vaadake, asi on selles, et tegelikult ei ole lastel mingit võimalust korralikult tööd teha, kuna nende kasvule pole kvaliteetseid tööriistu, igasugu hiinaimed ei tule nendena arvesse.
Ka väikseid töökindaid pole.
Tööhimuline laps saadetakse seetõttu alailma eest ära, et ta endale haiget ei teeks või end ära ei määriks ja see on tobe. Laps peaks saama teha niipalju suurtega kaasa, et end võrdsena tunneks, mitte nii nagu ta mängiks töötegemist.
Aga kui selleks peaaegu puuduvad võimalused, siis pole ime, et noori malevlasi enam teismelistena tööle ei taheta, kuna nad on laisad ja lohakad.

Aga edasi. Jõudsime poeni, kus oli suur silt: KAUPLUS VAJAB MÜÜJAT!
"Sa võiksid ju siit alustada," pakkusin Karlile.
"Päriselt või," küsis ta kohe õhinal ja hakkas arutama, et nii, väiksed asjad kolm krooni, suured kümme...
Tööhimuline lapsuke oli üldiselt kohe valmis kassasse jääma.
Natuke jahutas tema indu alles tõsiasi, et seal peab oskama raha tagasi anda ja kiiresti arvutama.
(Seda ta minu meelest õues praegu harjutabki.)

Aga andke teada, kui teil on võimalik vastata järgmisele teatele: Mitmesuguseid majapidamistöid oskav 7-aastane otsib tööd, kohusetundlik, läheduses olevatele töökohtadele tuleb kohale oma transpordiga (jalgratas), tasu kokkuleppel, kuulutus ei aegu.

Aga nüüd vennatütrest.
Mõne aja eest oli ta koos omavanuse sõbrannaga (umbes 5) meil külas. Üldiselt said nad kenasti läbi, kuni ta tuli ja sõbrannat kurjategijaks nimetades kaebas: "Ta astus teokesele peale ja nüüd ei saa tigu enam kunagi oma väikeste jalakestega koju minna!"
Sõbranna ainult nohises. Ei olnud tema õnnepäev ka just - hiljem kui ta autos endale Barbie parfüümi peale lasi, tegin mina asjast aru saamata kohe lärmi ja küsisin kurjalt, et kesse suletud akendega autos endale OFF-i peale pihustab!
"Ei-ei, see on see lõhn, mis tal kaasas on," sisistas vend. Tõmbas siis ninaga paar korda ja arvas, et eeega tea kah... äkki ajas pimedas pudelid sassi...

Järeldus: ei ole kerge olla roosasid riideid kandev väike tüdruk ega töökas seitsmene poiss!

teisipäev, 12. august 2008

Meie nunnu!!!


Tee nägusid ja hirmuta nad ära!

reede, 8. august 2008

Ma ei tea, kust need jooned tulid alla ja miks

Käisin jalutamas ühel päeval Viimsis, meri oli nii palju madalaks jäänud, et sai kõndida ühele laiukesele kalda lähedal.
Esmalt leidsin kaptenimütsi, siis jopi ja siis tühjad veepakid.
Jopp oli väga räbal, aga müts tundus kvaliteetne, aint põhjal on kentsakas roostepruun laik (kapten sai mastiga pähe?) ja ajalukku tagasi vaadates sobiks ehk kenaks kingiks Merepiilule, kes oma ümarast sünnipäevast saadik on veelgi vanemaks saanud vahepeal ja kui sa seda loed, siis KUS MU KINGITUSED ON???
Aga lisaks leidsin ma veel Viimsist ühe põnevate kelladega kiriku, ka on majaplaneering selline, et kuigi uksed olid hilise kellaaja tõttu kindlalt lukus, sai välisuksest näha peaaegu kantslini.
Tavatu.
Kus on paksud müürid ja tihkelt suletud kardinad? Mul tekkis jalamaid soov sinna kirikusse rock-kontserdile minna, mis kuu lõpus tulemas on.
Aga esialgu lähen Firu Folgile. Unustasin koju Kihnu Virve plaadi, kuhu ta käest paari rida tahtsin ja ei tea nüüd, kas minna tagasi või loota järgmise korra peale.
Tuleks tagasi minna, eks? Kahju, et mul pole oidu targalt talitada.



kolmapäev, 6. august 2008

Vastikust pressist

Eile õhtul, kui välja tuli, et normaalsete inimeste sekka on imbunud ajakirjanik, võtsid sündmused kohe tavapärase käigu, tegelt veel hullema, kui muidu.
Alustas see mutinahaga näitleja: "Oi teate, minul oli ajakirjanikuga nii halb kogemus, see Kroonika, ei mis see teine, no mis see naisteajakiri on, sealt tuldi minuga intervjuud tegema ja mina ütlesin, et ma ei tee seda ja siis ikka, et räägin mõne sõna ja siis teate see ajakirjanik, suu on tal veel vot selline prrr... no vot see siis oli ka veel kohal /... / ja siis ma lihtsalt rääkisin, nii nagu naised omavahel, ega mina ei arvanud, et ta seda kirja paneb /... / no vot siis tuli mul naabrinaine ja ütles, et sa oled lehes / ... / ja pärast seda ma ütlen: mitte üks intervjuu enam!"

No nii. Aga kestis see näitlik ümberjutustus hirmus kaua.
Teised noogutasid siis reas ümber ja karjusid, et jah õige ja minul ka ja muid asju.
No mis sa hing teed! Rätikut ka pole, passi nagu tobe, paljas ja süüdi!
Ja kui aus olla, siis ma ju ei tea - täiesti võimalik, et kuskil keegi räägib niimoodi minust, aa sry, näe yx juba meenuski (inglikeiss), nii et ei saa ka väga pead vangutada ja öelda, et kõik nad (meie siis) on süüdimatud tobud (loe: haiged inimesed, kes vahivad lakke ja mõtlevad lugusid välja).
Õnneks ei saa ei näitlejad ega teised praegusel ajal meediata läbi ja kui nad ise oma intervjuusid ei anna, siis mõtlevad produtsendid ja reklaamiagentuurid need omast peast välja.

Maniakaalne naer (leidsin WiFi)


Käisin pressireisiga Lätis-Leedus, sealne internetiga varustatus on masendav!
Praegu olen Setumaal ja siin on WiFi igal pool.
No tegelt ma jah Piusa koopaid ei proovinud ja Obinitsat ka, aga Meremäe vald ja Vastseliina - ma ei soovitaks siit kellelgi minna edasi Läti suunas, teadmatusse ja musta auku.
Käisin eile vaatamas Meremäe mäel Taarka eelesilinastust. Oli pime, külm ja märg. Üks täna kohatud matkaja ütles tabavalt, et see film on absoluutselt mõjuv ka ilma ekstreemsusteta.
Aga see-eest ma nägin tuntud näitlejat, kellel oli mantli all küütlev mutinahkne kostüüm tikanditega, all paksud sukad ja jalas pidžaamapüksid, sest nii õudselt külm hakkas ju...
Muideks eile saunas pani keegi pätt pihta mu rätiku, leidsin selle alles siis täiesti läbimärjana, kui hakkasin ära minema.
Väga alatu mu meelest.
Kahjutundega lahkun nüüd netist ja vaatan, kas leian metsast üles selle naise, kes asju korjab.
Internetttttthhhhhh! Metsas näeme!

laupäev, 2. august 2008

89 forever

Järgmisel päeval peale eelmist sissekannet juhtus see, milleks aknad said puhtaks - tubli pikaealine kukkus õhtul pikali ja suri.
Mina olin sellel ajal just kuskil Läti-Venemaa piiril karulaanes.
Sündmuskohale kihutanud A. aga leidis eest sellise kirja:

Tulin täna, kui kõik on juba korraldatud ning lappasin natuke sahtleid, et leida mõnigi näopilt. Muuhulgas leidsin hulgaliselt juhiseid, mis andsid kindlad juhtnöörid kirjutaja surma puhuks. Aja jooksul oli neid redigeeritud ja mõne vajaliku kontakti juurde kirjutatud: surnud.
Kuna ta mees suri 80. aastaselt 1994 aastal, siis sellest ajast peale on hakanud tekkima ka erinevaid paberilipikuid, mis teatavad näiteks, et papa koputas öösel kaks korda aknale, nüüd ma suren!
Aja jooksul on ümber kirjutatud ka mitu telefonimärkmikku ning need on jäänud üha õhemaks (otsisin sealt võimalike sugulaste numbreid, ma ei ole ise ühtegi kunagi näinud) ja viimasel on juba üha sagedamalt kirjas minu enda number. Enamasti on suurelt juures ka A. number, algul märkega minija vend, siis lihtsalt vend ja siis lihtsalt A.
Aga seda ei osanud küll keegi ette ega unes näha, et ühel hetkel on just tema see, kes selle ülal kirjas märgitud kombinee peab üles leidma ja selga sikutama.
Hea, kui on toimiv pere, eks ole.
Ja kurb, kui võõrad peavad hädas kõige eest hoolt kandma.