reede, 30. detsember 2011

Uneravi

Avastasin, et ERRil on mingi arhiiv, kuhu saab sisse logida IDkaardiga ja seal on rohkem audio- ja videoasju, kui nende avalikel lehtedel.
Eile tuli see mul meelde ja kuulasin huviga kõiksugu asju kuuldemänguarhiivist.
Kuna mul on ikka unega jama veel, siis oli see väga super!
Sõin topeltportsu palderjanitablette, panin peale Surnude hingede salvestuse aastast 1952 ja uni tabas mind kuskil seal, kus mängitakse hingede peale kabet.
Väga mõnus!

kolmapäev, 28. detsember 2011

Life's A Bitch

Ma vihkan mehi.
Vabandust mehed, kes te seda loete, see on spontaanne.
Vahur Kersna sai siis selle vanamehe kaamera ette, kes mu veega alla lasi.
Naeratab, kügeleb, kihistab.
Pekki küll.
Kersna küsib: millest räägib jõulujutlus? Ja vanamees vastab! Küll ühe lausega, aga vastab!
Ja mida ta mulle ütles sama küsimuse peale? - "Seda kuuleb rahvas, kes sel ajal kirikus on!"
Ühe järgmise küsimuse peale, millele ta rõõmsalt vastab, ütles ta mulle, et sellise lihtlabaselt inimlikust uudishimust ajendatud küsimuse peale ei ole tal midagi öelda!
Ja nüüd ta räägib rahumeeli sellest, et ETV võiks teinekord sealt jõuluteenistuse ülekande teha!
Samas see, kuidas nad seisavad kaameraga ühes kohas ja saatejuht isegi ei söanda end liigutada, võib arvata, et kogu asi on üsna habras.
Need küsimused ja vastused on muidugi... nüüd, kus ma rohkem taustu tean... ehk ongi parem, et ta oma viis minutit seal kaamerasse rääkis. Kuigi ebaõnnestumistunne on kohutavalt ebameeldiv.
See asi ei töötanud seekord minu kasuks lihtsalt!
Näib, et tegin selle inimese puhul kõik valesti. Liiga rõõmus, liiga enesekindel, liiga veenev! Ja pealegi kardab ta naisi. Ühel tagasihoidlikul kootud vestiga meeskolleegil oleks see asi võinud õnnestuda, kahtlustasin seda kohe.

Kersna oli järelnoppinud saatesse ka imeliselt tervenenud poisi. Selle vanamehe valguses ei olnud mul temast kahju, kui nägin, kuidas ta ise aega täis räägib ja vanemad ühesilbilisi vastuseid annavad.
Ah, mul on aega vaja, et sellest üle saada!

Ah ja siis veel see Kaika Laine oma segasevõitu verivorstijutuga, kellele tuli kõrva karjuda, et ta midagi kuuleks! No seegi hea, et mul seda ei olnud vaja endal teha!

Kuigi... resümee on kahtlemata selge: elu pole soovikontsert!

Sünnipäev!


Jälle vanem, loodetavasti ka targem!

esmaspäev, 26. detsember 2011

On jõulud. Väljas uhab tormituul ja ilmateade lubab 9 soojakraadi.
Vikerraadio Tartu stuudiosse on kutsutud Joel Luhamets, kes räägib hirmust ja armastusest ja tormab raadiost edasi teenistusele. Pärast meil ilmunud intekat on praost kõvasti sõna saanud, tänagi oli reporter selle loo enne hoolikalt läbi lugenud, mis on ju kena. Ja see on ka kena, et nad seda meest nii palju kasutavad, ta on üks, kellel enamasti alati midagi sisukat öelda on.
Mul endal pole hetkel midagi öelda. Pikutan natuke ja hakkan siis tasapisi tööle.

neljapäev, 22. detsember 2011

Kingid

Kingid varutud, küsisin kolleegilt ühel hommikul.
Ehh, puhises mees. Ainult endale olen igasuguseid asju ostnud!
Jubedalt ajas naerma, sest ka mina olen jõuludega vabandades endale keskmisest enam raamatuid ja plaate ostnud.
Lisaks sain kingituseks 4 plaati, millest kahte just eelmisel päeval himukalt poes olin vaadanud ja ohates käest pannud.
2 raamatut jätan teatud põhjustel jaanuari algusse, aga muidu on saak väga hea ja minu jõulud ette õnnestunud.

Firma jõulupeole ma ei lähe. Ei tunne, et 300le inimesele mõeldud üritus hetkel mu meelt lahutaks ja paljalt tasuta toidu pärast ka ei viitsi välja minna, kodus on kartuleid ka.

Aga mõeldes nendele mõnele päevale, kus ei pea töö pärast kodust lahkuma, hiilib vägisi väiksemat sorti pühademeeleolu ligi.

Olen pööripäevaks valmis!

esmaspäev, 19. detsember 2011

Film


"Moskva pisaraid ei usu" on väga hea film.

"Ära õpeta mind elama, parem toeta materiaalselt!"

"Kas teie olete psühhiaatriaspetsialist, kes ajutiselt töötab leivatehases?"

Ja millised detailid!

Poekorviga inimene kuhjab sinna konserve, tänaval loetakse värsse, lapsevankri saab laojuhatajalt kätte ainult kuulsus...

Ja veel imekaunis Aleksandra ka.

Tasub vaadata.

pühapäev, 18. detsember 2011

Järgmine

Võtsin järgmise vaimuliku.

Inervjuu ajal talle helistati, ta rääkis lühidalt ja lahkelt, kuid lõpetas kõne kiiresti ning ohkas siis: "Oh neid hella südamega inimesi... nad arvavad et on maailma naba... vaevavad mu vahel päris ära..."

Kenasti öeldud.

kolmapäev, 14. detsember 2011

Kass

Kass ei taha ikka veel eriti tuppa tulla, aga ta on valinud siin välja ühe tugitooli. Kui üle ukseläve tõstetakse, siis punub sinna, peseb esmalt ennast ja siis tugitooli katet.

Me sellel aastal pildistame end lehe jaoks loomadega, seega varsti näete kõik seda kassi ka lehes. Parem on kui ta ennast selleks ajaks puhtaks saab.

Päris hea, et ta meil on, muidu peaksin minema ja leidma pildi jaoks mõne suvalise sea või lamba.

esmaspäev, 12. detsember 2011

Mõtlesin, et eilne tõrges vanamees oli vanadusest pisut imelik ja uurisin selles suunas tausta.
Ei, vastupidi, vanusega ta on palju rohkem suhtlema hakanud, teatas allikas hoopis.

Siis ma jäin päris nõutuks.

Läksin pärast tööd igatahes apteeki ja ostsin käsimüügist parimad saadaolevad und soodustavad tabletid. Ma loodan, et see aitab.
On kohutavalt ebameeldiv, kui hakkad just magama jääma ja siis bumm ujub ajju mingi salakaval mõte, pea läheb selgeks ja mõistad - nyyd on paar tundi une poolest hooletu. Või siis teed silmad lahti, kell on kolm öösel, und pole ja passid nagu tobe.
Täna üks kolleeg vaatas mind ahastusega silmis ja teatas: isegi öösel ärkan üles ja mõtlen ja muretsen, mis nendest lugudest saab!

Sain aru, et ma pole oma unetuses üksi.

pühapäev, 11. detsember 2011

Olen šokis.
Inimene lasi endaga intervjuu kokku leppida, mul kohale sõita teise Eesti otsa, isegi vestles sutike ja siis teatas, et lehele tema ei räägi ja punkt. Ega rääkinud siis enam ka minuga ning vaikis jonnakalt nagu pussakas.

Muidugi ta on erakliku loomuga, elanud keerulist elu ja puha, aga sellise umbusu ja kinnisuseni jõudmine on omaette aste.
Ma ei oskagi midagi öelda. Muidugi on inimese valik, kas ta räägib ajakirjanikuga või mitte, aga konkreetselt vaimuliku puhul on selline hoiak minu jaoks veider.

Ei, mul läheb ikka aega, et sellest tänasest mittevestlusest üle saada.

reede, 9. detsember 2011

Loen tasapisi Sulev Nõmmiku elulooraamatut.
Seal kurdetakse, et ta oli kinnine ja suurt midagi endast ei rääkinud ja kui rääkis, siis ei kattu jutud ntks lapsepõlvest tegelikkusega.
Aga äkki tal polnudki midagi rääkida?
Või siis ei küsitud õigete inimeste käest?

Oleks saanud ka parema raamatu kirjutada, arvan ma.

kolmapäev, 7. detsember 2011

Saared

Jooksvasse lehte saan kolm lugu: Saaremaalt, Osmussaarelt ja Kihnust.
See on mu saarterekord ühes lehes.

Aga ka jooksev aasta on saarte poolest ok, eile just mõtlesin, et sain tänavu esimest korda Osmussaarele, Vaindloole ja Ruhnu. Lisaks teist korda Vilsandile ja kolmandat või neljandat korda Pranglile.

Nüüd on vaja veel võtta Mohni, Abruka ja Keri, siis võib natuke rahulikumalt hingata ja uue tiiruga alustada otsast.

esmaspäev, 5. detsember 2011

Kaamos

Nädalavahetusel tegin yht tööd Saaremaal, mille juured on suves.
Kui käisin Vilsandi esimesel laulupeol, siis rääkisid kohaliku valla kooriliikmed oma uhiuuest koorist ja et olid sellega teinud talvise laulupeo. Nyyd nad kutsusid minu oma teisele talvisele laulupeole ja sain ka minna.
Need on vahvad üritused.
Maainimesed ka mulle meeldivad.
Aga.
Nad ei oska päev enne yritust öelda, milline on nende eelarve.
Nad teavad, et maja on planeeritud rah amassi jaoks liiga väike ja lihtsalt loodavad, et ehk mahub.
Nad kutsuvad pealtvaatajaid, kuid unustavad teha ajakava ja pealtvaatajad ei tea, millal ja kuhu minna.
Nad tahavad fotosid, aga ei taipa tellida kedagi, kes pildistaks.

Enamik saabujaid hakkab kohe tühjaks jooma kaasavõetud pudeleid ja pooleni jõudes on ettevõtmine läinud väga häälekaks.
Igatahes on mugav ja kodune. Ka üha pikemalt naisdirigente embav vallavanem on muhe.
Kuid, armas aeg, kuidas ja mida sellest kirjutada?

Aga kirjutada ikka tuleb. Inimesed armastavad oma jutu järgi ju positiivseid lugusid, las siis saavad ühe sellise.
Ja ärgu pärast kurtku!

kolmapäev, 23. november 2011

Käisin eile ühe vaimulikuga intervjuud tegemas. Muuhulgas rääkis ta sellest, et on kutsutud ühte kodu pühitsema, kus laps ei saa magada, sest räägib, et tema toas istuvad lambikupli peal onu ja tädi.

Toimetuses puhkes kahe kolleegi vahel vaidlus.

"No mida! Mina küll ei usu, et tema palvete peale need onu ja tädi ära lähevad!" pahvatas üks.

"A sa muidu usud, et seal kupli peal need onu ja tädi üldse istuvad," venitas teine. "Minu meelest tuleks sellest peale hakata nagu."

See teine on kauem ajakirjanik ka olnud juba ja ei usu nagunii suurt midagi. Kirikus ka ei käi, sest kardab püha kohta iseendaga ära rikkuda.

esmaspäev, 21. november 2011

Käisin eile Kablis ja Mõisakülas ja jah - ka seal tahaksin elada!
Õnneks leidsin ühe memme, kes mind suveks külla kutsus, ise lootes, et ikka elab nii kaua.
Muidu tegelen hetkel käsitöö ja haridusega. Kui lasteaedade mänguplatsid muidugi sinna hariduse alla käivad. Käsitöö on aga teemaks seetõttu, et kolleeg kirjutas tillukese arvamuse sellest, kuidas käsitöölised kaubelda ei taha ning need on nüüd kurjad kui herilased ja arvavad, et see oli meelega tehtud solvamine.
Mina pole küll ka kunagi aru saanud, miks peavad muhu mustris tikandid nii kallid olema ja miks villase sokipaari eest küsitakse 200 krooni, aga näe, käsitöölised ütlevad, et seegi on muidu saadud!
Ja et alla 20 euro pole mõtet kindaid osta ega müüa.
Mul on kõvad käsitöögeenid ja käelises tegevuses ma olen osav, aga kududa pole tõesti viitsinud. Kui asjade hinnad ikka nii jubedalt tõusevad, siis peaks selle ette võtma.

esmaspäev, 7. november 2011

pühapäev, 6. november 2011

Kass

Kuna meil Väino kadus ära jaanipäeval, siis olime siiani niisama ilma kassita. Mõne nädala eest leidis Karl kodu lähedalt ühe täpselt samasuguse punase kassi, kellel isegi valge laik on näos sama koha peal. Karl arvas, et ju see Väints on ja tassis kassi koju. Kass vahtis ringi ja tegi minekut, aga tuli mõne päeva pärast tagasi ja jäigi.
Eile leidsin kohalikust poest seinalt kuulutuse selle kassi pildiga, kus kirjutati, et ta on leitud ja loomade hoiupaika viidud. Sealt oli omanik ta küll ära toonud, kuid kass ei tahtnud korteris elada ja lasi jalga.
Omanik on väga hoolas naine, kellel oli kurb meel, et kassile korter sugugi ei meeldi, aga kui ta kuulis, et ta loom on järjekordselt leitud, siis tõttas jooksujalu kohale. Ta väike tütar oli kassile nimeks pannud Mussu. Karli meelest oli see õudne.

"Kindlasti mingid inimesed, kes oma loomi sülle krabavad ja väntsutavad," kahtlustas ta ja palus, et talle ei öeldaks, kui kassile järele tullakse, sest ta ei soovi neid omanikke näha.

Omanik aga vaatas, kuidas kass uhkelt edasi-tagasi käib küsis ettevaatlikult, et kas Mussu ei võiks meile jääda. Et nagunii on ta proovinud talle maale kodu leida, sest kass ei taha olla mujal kui õues.

Kassi kasuks rääkis minu jaoks asjaolu, et ta on pärit Saaremaalt ja Karli meelest oli tähenduslik see, et kassi sünnipäev on päev pärast tema oma. Ja ka see, et kõuts õues püsib ja toas pikutamas ei käi, sobib kenasti.

Ta on 1,5 aastane, keskmist kasvu isane kass, lahke ja erk. Ei söö toorest kala ega toorest liha. Väga sõbralik ja lahke ning tundub, et püüab ka hiiri, igatahes põrandaharja juba püüdis.

Näis siis.

reede, 4. november 2011

Tuld!

Maleringis käiv laps edeneb hiigelsammudega.
Male meeldib talle millegipärast väga ja eile võtsime kodus mängu ette. Olin eile korra ratsuga hooletu ja pumm! kaotasingi.

Nii et ütlesin talle, et tegelt oskab vanaisa ka malet.

neljapäev, 3. november 2011

B nagu b...

Et borrelioos siis.

Avastasin juba kuu aega tagasi põlveõndlast imeliku punase laigu, mis enam ära ei läinud ja hommikuti eriti vastikult punane oli. Selline peopesasuurune mõõdult. Puuk oli seal veel kuu aega enne seda.
Vereproov ei näidanud eriti kõrget antikehade hulka, aga arst ütles, et kui juba sihuke õpikulaik on, siis tuleb tabletid ära süüa ikka.
Samalaadne asi, kus laik oli, aga vereproov ei näidanud suurt midagi, on mul korra olnud, siis tegin ka kuuri läbi ja ilmselt hea oli, sest peitu pugenud ja krooniliseks muutunud borrelioosi ravimine on igavene jant.

Kui arsti juures käisin, siis polnud suurt midagi kaevata peale punase laigu, aga nüüd valutavad nii pea kui põlved ja üks silm näeb teisest tunduvalt kehvemini.

Aga pole hullu. Borrelioosi tabletid aitavad ka kaktku ja muude hullude asjade vastu, ehk saab korraga veel mõni haigus välja ravitud.

kolmapäev, 2. november 2011

Orava vallas



Käisin elektriautot vaatamas. Oh neid lihtsaid inimesi ja nende hiirtehaisulisi maju küll!
Mulle meeldis Orava vald väga, koolimaja on moodne, uhiuue staadioniga, ka tühje maju paistis olevat.
Elaksin seal hea meelega, kui keegi selle eest maksaks. Õhk on puhas, liiklust vähe, loodus pressib lausa autoaknast sisse.
Kahjuks ei ole mul nii palju loovust, et endale seal mingi töökoht välja mõelda.

esmaspäev, 31. oktoober 2011

pühapäev, 23. oktoober 2011

Tähtsad lood

Eelmisel nädalal oli MLi veebis kaks väga kõvasti klikke saanud lugu:

Imeliselt tervenenud Saaremaa poisil avaldus erakordne muusikaand
5 asja, mida surivoodil enim kahetsetakse

Lugu nr1 on praegu napilt juhtimas ja see on kena, kuigi ka nr2 on oluline, klikkisin seda isegi.
Aga loo nr1 peale sattusin juunis, kui käisin Vahemerega tema osalusel korraldatud üritusel Muhus.
Seal olid mingid aafriklased, kes osutusid äärmiselt populaarseteks ja tornina kõrguva naisaafriklase juurde oli nii pikk eestpalvesaba, et vahepeal oli õhtusöök ja tõlk pidi koju minema. Vahemeri läks tõlki asendama, mina lasin kõigile sääsemürki peale ja andsin veepudelit kätte. Vahepeal panin telgi üles ja lohutasin närvivapustuse laadset olekut näitavat peakokka, kes kurtis, et keegi teda ei täna. Kell oli üle kesköö.
Naisaafriklane tegi vahepeal pausi, et jahtunud vorste pugida ning Vahemeri leidis sünteka tagant lapse, kelle ema palvejärjekorras ootas ning poiss oli ajaviiteks pilli juurde läinud ning mängis mis mürin. Vahemeri käskis mul vaadata, kuidas laps "kahe käega mängib" ja "selliseid akorde võtab!".
Tukk tuli peale ja muusikast ma ei jaga midagi ja kõik tundus väga tüütu, aga ajakirjaniku peas elav valvekoer kõnetas viimase jõuga lahkuvat peret ning sai teada elukoha ja pereisa nime.
Jajah, nii need asjad veerema hakkavad. Hea, et on sõpru, kes muusikast midagi jagavad ja ärkvel püsivad,

Täna käisin külas ühel mehel, kellest kirjutasin mõned aastad tagasi.
Tal oli väga hea meel, et ma läbi tulin ning minu jaoks erilise asjaoluna suutis ta meenutada isegi mu nime.
Rääkisime juttu ning lõpuks kinkis ta mulle saarmanaha. "Tee endale müts," soovitas reipalt ning rüüpas mõnuga omatehtud koduveini.
Nahal on veider lõhn, vähemalt üks koiauk ning see on kange nagu plekk.

Aga ikkagi kena temast.

reede, 21. oktoober 2011

Karli hinded

eesti keel 4
inglise keel 4
matemaatika 5
loodusõpetus 5
muusika 4
kunst 5
kehaline kasvatus 5

Käitumine e
Hoolsus e

Direktori käskkirjaga avaldatud kiitust väga hea ja hea õppimise eest I veerandil

Tunnistust nad ei saa - selle väljaprintimist peab kool liiga kulukaks.
Aga hinded on normaalsed, seega kõik OK.
Aineid on muidugi rohkem, aga kõigis ei panda veerandihinnet.

esmaspäev, 17. oktoober 2011

Kella enam ei löö

Näib, et nüüd on paigas, et mu töö on muutunud - veebist paberisse nimelt.
Ma pole ühtegi ametlikku tööjuhendit näinud, üldse on palju lahtist, aga jah, see on põhjus, miks paberlehes on minult ilmunud lugusid, mida ise ei valiks, aga mida on olnud vaja teha.

Nagu juba vanasti maakonnalehes.

kolmapäev, 5. oktoober 2011

Ma tänase õhtu kohta ütlen ainult ühte - ei taha ja ei tee. Mitte midagi.

kolmapäev, 28. september 2011

Ruhnus


Ruhnu jõudsin täna esimest korda.
Siin oleks paljust rääkida, kuid ei saa. Kohalikel on asju kergem ajada vaikimisi, sest isegi pangad hiilivad siin seadustest mööda, et asjad toimiks ja üldse kuidagi elada saaks.
Omamoodi kena on elada nii kaugel meres, kus kõik on nö reidil ja väga vähe koduõuel.
Aa ja see rahvamaja juhataja koht on nüüd ka täidetud. Üks noor kutt teeb nüüd uksi lahti, kui naised tahavad Cindy C. DVDga aeroobikat teha või lapsed savi plätsida.
Ronisin majakasse, see oli kõrge.
Nägin aedikus sigu ja jõin mineraalvett. Käisin rannas, tutvusin ühe ja teisega ning lõpuks proovis kohalik rebane varastada ära mu jakki, mille maha koti peale panin. Lihtsalt tuli, lõi hambad kõlksti selle sisse ja proovis ära viia, varganägu sihuke!
Aga minu tänane lemmikpilt (makrofleksist käilakuju) tuleb siit:

teisipäev, 27. september 2011

Mulle nii väga meeldib see laul lihtsalt.



Mingis mõttes tulevad ju kõik Egiptusest. Või on seal.
Laulab Margit, autor ka tema ja pildid suuremalt jaolt minu. Üldiselt head Iisraeli pildid hakkavad otsa saama, oleks aeg uuesti minna.

esmaspäev, 26. september 2011

Karlil oli täna esimene ujumistrenn.
Mõtlesime, et teeme korvpallile väikse pausi ja ma olen teda ammu püüdnud veenda ujuma. Nüüd lihtsalt... nojah, käsutasin ta sinna. Kuna ma tean paremini, mis talle hea on.
Ma ei tea, mida ta õieti sellest trennist varem arvas, aga tagasi tuli väga õnnelikult. Seal oli palju lapsi, üks vana sõber korvitrennist ja väga lõbus ka lisaks.
Minu meelest on ujumine väga kasulik oskus, pealegi igatepidi arendav ja seal ei saa viilida saali serva, tuleb oma basseinipikkused ära ujuda ja ega see muidugi kerge pole.
Korvitrennis ma ei näinud nii palju arengut nagu selle aja peale oleks võinud olla ja klubi tõstab igal aastal ka 100 krooni kaupa kuumaksu, kusjuures nad ei põhjenda seda kuidagi ja midagi juurde ka ei saa.
Lisaks on neil halb komme nii kolm päeva ette teatada, et hei, nädalavahetusel on tähtis võistlus, vaadake, et laps kohal oleks.
Parem las ujub nüüd natuke.

kolmapäev, 31. august 2011

Eilse jätkuks







Käisime Vahemerega vanalinnas lonkimas, istusime domiiklaste kloostri ristikäigus ja linnamüüril. Dominiiklaste juures ärgitas valvuritädi meid katsetama kapiitlisaali kõla, öeldes, et seal on mingi energiasammas.
Sammast me ei näinud, aga kõlas küll.

teisipäev, 30. august 2011

Olen nüüd lugenud Indrek Hargla apteeker Melchiori lugusid.
Hästi kirjutatud, loomulike dialoogidega ja värvikad. Mõni pisiasi paneb kulmu ka kergitama, aga laiemas plaanis asusin neid raamatuid siiski endale soetama - väärt kirjanduse ilmumist peab ikka toetama.
Sarja esimesest raamatust ajendatuna plaanin nüüd ükspäev minna Toomkirikut vaatama, eile juba vaatasin seda alt Balti jaama juurest ka. Olen seal küll korra või paar käinud, aga nüüd vaataks värskema pilguga.

Kesse seda vanalinna ajalugu ikka nii detailselt ju teab, ses mõttes teeb Hargla tänuväärselt harivat tööd.
Vanalinn on tegelikult äge, kuigi ma kipun seal ikka veel kergesti eksima. Aga viimaste aastate linnaelu tulemusena leian nüüd üsna kenasti üles Niguliste, Pühavaimu ja Oleviste ning tean, kus toimetasid dominiiklased. Tänu Vahemerele olen saanud ka teada, et ordurahvas elas Toompeal ja linnakodanikud nn all, kus kehtis Lübecki linnaõigus.
Lübeck ongi muuseas üks meie järgmisi pika nädalavahetuse sihtmärke.

Aga Hargla Tallinna raamatuid võtke julgesti lugeda.


pühapäev, 28. august 2011

Ikka veel puhkus

Oleksin pidanud minema hoopis päevaks Helsingisse, ilmselt saanuks kergemini lapsele püksid jalga, kui nüüd mööda poode lapates.
Ma ei tea miks meil on laste riided sellise veidra sammuga (150 cm, 160 cm jne) ja lõikelt nii kitsad nagu sööks kõik lapsed ainult puulehti.

Mai lõpust saadik pole Karl kordagi pikki pükse jalga saanud, suvi on olnud tõesti jube soe ja eelmise aasta koolipüksid tunduvad praegu nii miniatuursed, et lausa ime, kuidas need aasta eest veel suuredki said olla.

Kui nüüd õnnestub veel mingi valge särk ka talle selga tuupida, siis on 1. septembriga korras. Edasi läheb vast oma rada.

Laps ise arvas küll, et koolivaheaeg on arutult lühike, võin sama öelda puhkuste kohta.
Ma alles nüüd hakkan ärkama ja võiksin midagi ette võtta.

laupäev, 20. august 2011

Puhkus







Lugesin puhkuse ajal Maalehest intekat Lehte Hainsaluga, kes kurvastab, et neil oli 20 aastat tagasi nii ilus ettekujutus maaelust - kuidas majakesed värvitakse ära, kõik töötavad rõõmsalt ja ühiselt - no täielik Bullerby!

Lehte ei tea ega peagi teadma (luuletaja las luuletab), et värvitud majakesed tulevad hoopis vähem kenadest asjadest nagu sõnnikulaotajad, lägahoidlad ja ägedad John Deere traktorid.

Aga eks selliseid kenasid asjatundmatusel rajanevaid ideaale on inimestel ikka.
Praegu vaatan filmi "Laulev revolutsioon", kah üks kena läikpilt.
Näis, kas õhtune Vabaduse laul saab talle kuidagi järele.


laupäev, 13. august 2011

Puhkus

Puhkuse suurim pluss on see, et ei pea tööle minema.

neljapäev, 11. august 2011

See pilt üllatas mind. Selle teegi keegi agar tädike, kes tahtis meid enne Vilsandilt lahkumist pildistada. Üllatusin seepärast, et ma olen enda meelest veel nii normaalse ilmega, tegelt oli mu kannatus selleks ajaks juba lõpukorral.
Hullem oli ka alles ees - sõitsime pimedas 1,5h läbi madala mere, põrudes ja hüpeldes räpases traktorikastis. Ma istusin mingite küpsisekarpide otsas, ma ei usu, et neist kasvõi üks terveks jäi.
Ja ma olin näinud küll, kuidas traktorimees kogu päeva viina jõi ja pudeli kabiinigi kaasa võttis.
Kogu üritus meeldis mulle väga, aga ebamugavusi oli ka küllaga. Kui väikesaared mulle nii hirmsasti ei meeldiks, siis ma kurdaks!

Juuli Saarema pildid SIIN.

neljapäev, 4. august 2011

Kahju küll, aga inimesed loevad veebist peamiselt prahti. Ja mina olen üks neist, kes seda juurde toodab.

teisipäev, 2. august 2011

laupäev, 9. juuli 2011

Ilusa ilma tõttu see kingsepatöökoda...

Pole aega praegu midagi kirjutada ja öelda on vaid seda, et olen tänavu maganud siis maha kõigi oluliste ravimtaimede korjamise.

Linnaelu ei ole normaalne.

reede, 24. juuni 2011

Sõidan rattaga. Paraku venitan oma päevad tukkudes niimoodi õhtusse, et saan liikuma alles kaunikesti hilja ning midagi pikemat ja tõsisemat enam ette võtta ei saa. Täna siin Viimsis sõites olin pealegi lõpuks väga vihane, sest põhitrassile jäi palju neid kohti, mida ma tädile olin jõudnud näidata ja hulk neid kohti, mida ma kavatsesin näidata. Talle nimelt meeldis väga mul külas olles linnamaju ja linnakoeri vaadata. Maju vaatasime ikka nii, et mis meile sobiks ja kus oleks mõnus elada.
Vahel seisime autoga tykk aega mereäärse promenaadi kõrval, vaatasime linna siluetti ja koertega jalutajaid. Häh.
Aga rattaga olen teinud natuke üle 30km tiire, see on muidugi progress võrreldes mittemillegagi, aga kui peres on keegi, kes sõidab silmagi pilgutamata maha 100 ja rohkem km korraga, siis pole see eriti suur asi. Häda on ka selles, et ma ei viitsi nii pikalt aega sõitmisele kulutada, linnas ei saa ka hästi klappidest asju kuulata, kui on vaikselt, siis ei kuule huvitavast kuuldemängust muud peale karjatuste ja kui on piisavalt kõvasti, siis ei kuule liiklust ja see ei ole hea.
Muide, Vahemeri, kes täna teises linna otsas rattaga sõitis, nägi seal üht prisket ilvest. Äge. Ma nägin Rohuneeme teel autot poolel teel puu otsa.

kolmapäev, 22. juuni 2011

Jaanid siis

Näib, et magan oma nädalast puhkust puhtalt maha. Hakkasin juba muretsema, kuid siis tuli mulle pähe, et see ehk on ka puhkus?
Aga sel aastal ma mööda tulesid ei lippa, köit ei vea ja auhindu ei võida. Pole tuju, vaat mis.

teisipäev, 21. juuni 2011

pühapäev, 19. juuni 2011

Minu erakordne tädi

Minu tädi, kes esmaspäeval minu suureks kurvastuseks suri, oli erakordne inimene.
Kohe selgitan lähemalt.

Tädi jaoks oli alati tähtsad inimesed ja suhted ja see, et kõiki koheldaks õiglaselt. Ta püüdis siluda ja ühendada ning ei jätnud kunagi ütlemata, kui tundis, et kellelegi tehakse liiga.

Enamasti suutis ta kõik korda ajada pisut lõõpival toonil, mis võttis ka nugateravad nurgad pehmemaks.

Kui olete kogenud kunagi avatud südant, soojust ja hoolivust sellisel moel, mis ei muuda võlglaseks ja laseb kõigest siiralt rääkida, siis saate aru, mida ma mõtlen.

Olime kogu perega tädile lähedased - mind ja venda tundis ta ka sünnist saadik ja võttis meie eludest aktiivselt osa, tema pärast on saanud siia kirja ka suur hulk tekste, mis polegi nii olulised, kuid on andnud talle teada, et kõik on ikka kenasti.

Pärast seda, kui tädil kahe aasta eest vähk avastati, ei saanud ta enam käia tööl ja külastas siis regulaarselt seda blogi siin ning lõpuks tegi endale ka FB konto, et ikka kätt kõigel pulsil hoida.

Aga ma räägin mõnest asjast nüüd lähemalt.

Tädist olid juba lapsena mööda läinud sellised asjad nagu sisemine sund kohusetundlikult laua taga tuupida hindele viis ja vajadus alati kõik ausalt ära rääkida. Ma arvan, üsna noorelt sai ta aru, et kui tahad jõuda sihile, ei pea valima ilmtingimata kõige sirgemat teed, kuigi jah, oleks hea, kui see oleks lühike.

Minu ema, kelle noorem õde ta on, ei oleks kunagi tulnud selle peale, et lükata ümber välikemmerg mutil, kes akna taga laulvatest mardisantidest välja ei tee.

"Aga järgmisel päeval läksime timurlaste salgaga tagasi, lükkasime kemmergu uuesti püsti ja saime kiita," õigustas tädi ise.

Kui tädi sai suvetöö kehalises kasvatuses, kus ta ei viitsinud käia, teatas ta rahumeeli kodus, et parimad sportlased peavad veel juunis staadionil kohal käima ja tunnistust ka seepärast kätte ei saanud.

Tädi juba leidis väljapääsu. Kui ta oli töötanud Viljandis tikuvabrikus ja müünud Tartus autode varuosi, sai tal üürikas elamisest villand ning kuna tollal pakkusid kolhoosid spetsialistidele kortereid, suundus otsejoones Peipsi äärsesse majandisse sigala brigadiriks.

Sigadest polnud tal vähimatki aimu, kuid kõigi mugavustega korter anti ning töökoht ka. "Kuna ma midagi muud ei osanud nõuda, siis nõudsin korda," kuulsin teda kord hiljem sellest rääkimas. Ja see töötas.

"Teeme nüüd kõik kõigepealt korda," oligi üks tema lemmiklauseid. Või: "Anna see särk/sokk/kleit siia, panen selle pessu!"
Kui ühele inimesele on iial meeldinud puhastada ja kasida, siis oli see minu tädi.
Ja kui üks inimene on iial viilinud kõrvale füüsilisest tööst, siis oli see samuti tema.
Kui tusane oli tädi neil päevil, kui ta pidi minema suhkrupeedipõllule taimi kõplama või kapsaid üles võtma või end rehaga heinale vedama! Siis oli tal kindlasti kaasas luisk, millega kõblast teritada, pudel, millest morssi juua või keegi, kellega seda kõike koos teha.

"Mine tee see asi ära ja võta teised ka kaasa," kõnetas ta enamasti oma meest.

Äärmisel juhul võis tädi midagi värvida või pesta. Või inimesi vedada. Ning liha küpsetada ja kartuleid koorida. Või kodusel peol sõrmi nipsutades tantsu lüüa - tõsi, see viimane kadus justkui siis ära, kui tal endal lapsed sündisid.

Aga seni oli meil vennaga temaga koos elu puhas kuld - kuna minu vanemad näisid alati olevat ilma rahata, tädi aga mitte, siis saime temaga teha kõiksugu priiskavaid asju - käia Tartu bussijaamas sardelle söömas, osta turult nätsu, vend sõitis isegi ükskord koos tädiga taksoga ja kord käisime Võhma restoranis guljašši söömas!

Kuid kõik need asjad pole muidugi peamine. Meile vennaga oli tädi kodu nagu enda kodu ja ta ise ülikõrges hinnas. Tema juures nägime sellist rahvast, keda meie kõrgharitud vanematega perre lihtsalt ei sattunud. Onu oli traktorist ja autojuht ja suviti oli väga äge temaga veoka kõrvalistmel heinamaa ja kaalumaja vahet kihutada ning õhtuti kogunes vahvaid kolhoosnike väikestele spontaanseltele grillpidudele (meenutame - tädi töötas ju siiski sigalas, lihas polnud küsimus...).

Tädi ümber oli alailma endaga kimpus inimesi, keda ta poputas ja toetas. Tema silma all juba inimene hätta jääda ei saanud, elus mingitel endast sõltumatutel põhjustel kaotajaks jäänute suhtes oli ta hästi kaitsev. Tundub, et pool muret lahendaski juba see, kui sai temaga murest rääkida ja inimesed tundsid seda tehes end turvaliselt. Tal oli ka ikka midagi anda, ikka istus ta kuskil mingi pundi keskel, midagi maitsvat käeulatuses ja lustlik meeleolu ümberringi.
Üks tema endine alluv tunnistas mulle kord, et tal pole iial olnud nii hoolivat ülemust, kellele ta elu oleks kunagi sel kombel korda läinud.
Tänavu aprillis - pisut enam kui kuu aega tagasi.

Tädil oli ka lähedasi sõbrannasid, kes olid enamasti umbes samasugused lõuapoolikud nagu ta ise. Üks neist teatas matustel: "Täiesti tema moodi! Korraldada kahe asemel üks pidu!" - sellega mõtles ta, et tädi suri päev enne 55. sünnipäeva, kui oleks paar päeva kauem elanud, olnuks esmalt sünna ja siis matused... Olin üsna tumm selle avalduse peale, kuid kogu sõprade ring noogutas innukalt!

Nojah, tädi relv, kaitse ja vahend kõigiks juhtudeks oli julgus ja oskus visata nalja nii enda kui muu maailma üle. Õnnetused, traumad, piinlikult pidulikud hetked - kõigest sai niimoodi üle. Enda üle nalja visates on ju kergem ja naljaga saab ka mõrudat tõde välja öelda. Või katta.

Noh, raskem oli siiski see periood, mil tal tekkis mingi depressiooniliik, mida nimetati kontrollimatuks ärevuseks. See tähendas siis seda, et nii kui mingi tõrge tekkis, siis tädi plahvatas väga valjuhäälselt oma rahulolematuse välja. Kõva kisa kostus alalõpmata. Minul oli ka raske aeg parasjagu, mulle oli psühholoog öelnud, et mul on kontrollitud ärevus... mis tähendas püüdu kõike vaos ja endas hoida.
Läksime koos lastega Lätti automatkale ja arutasime, kumb ärevus on hullem ja mis kahepeale kokku võiks saada. Päris vahva reis sai sellest.
Tööst väsinud tädi tukkus esiistmel, mina püüdsin leida huvitavaid kohti, sest tädi nõudis ärgates häälekalt, et lapsed võimalikult palju näeks ja et neil oleks huvitav, saaks ujuda ja üleüldse. Kõik oleks tore.
Suutsime sel reisil kaotada fotoka ja kahjuks sellest pilte pole. Tegime priimusel süüa, magasime telgis, käisime poes.
Kui tädil raha oli, siis armastaski ta kohutavalt poes ja turul käia. Asju ostis ta paljuski meeldimise, mitte praktiliste kaalutluste järgi ning tšekid kaotas ära peaaegu kohe. Käisin ise ühe ta telefoniga, mis ostes kohe katki läks, kaubamajas kaheaastase garantii viimasel päeval... pärast kõva tänitamist vahetati tehaseveaga telefon kenasti välja.
Diivani ostis ta ka nii, et ei hakanud mõõtusid vaatama ja arvake, kas diivan oli toa jaoks 10cm liiga pikk?

Tädi armastas ka väga väljas söömas käia ja lõunaid välja teha ja lastele pirukaid ja kooke ja friikaid osta. Enamasti fotod tulid ka muudkui sellest, kuidas tädi kuskil laua taga on. Lõpuks lõpetasin nende tegemise, sest läks kuidagi üksluiseks.

Mingil ajal, kui raha jällegi ei olnud eriti, kiitles üks sugulane, et tal on väga häid kirsse ja soovitas, et las tädi kaevab endale tema juurest kevadel istikuid.
Tädil oli kodukaunistamishoog, seega kraapisime bensiiniraha kokku ja kihutasime Lõuna-Eesti suunas minema. Ostsime veel poest allahinnatud kreemitordi ja puha. Sugulase juures selgus, et tegemist on kahtlaselt metsiku kirsivõsaga, mida me tegelikult eriti ei tahtnudki. Kreemitort vallandas kokkuhoidliku meelelaadiga sugulases siiski heldushoo, ta vedas lauale singikäntsaka ja pudeli konjakit, nii et seda pekki me siis sõime eelroaks ja torti magustoiduks. Tädi rüüpas konjakit ka ja meeleolu tasapisi tõusis. See allahinnatud tort läks edaspidi veel käibefraasiks.

Sel ajal oli ta parasjagu koondatud ja sai töötukassast võimaluse projektiga ettevõtluse alustamiseks raha saada.
Kirjutasin selle tema näpunäidetel kokku ja oh imet, 5000 krooni asemel pakuti toetuseks kõva projekti eest 10 000. Selle eest osteti sigu ja sööta, sead tehti hiljem praeks ja rahaks ja ettevõtlus lõpetati ilusti nulliga, kuna see ei tasunud ära.

Tädi oli alati helde käega ning armastas raha kulutada. Kes temaga parasjagu koos olid, said sellest ikka osa. Mõned inimesed hoidsid seda meeles ja olid ka ise hiljem lahtise käega ja abivalmid, teised mõistagi kadusid silmapiirilt sootuks.

Kahe aasta eest töötas tädi ühes suhteliselt vastikus firmas ning talle näis, et on seal kotte tõstes seljale viga teinud. Tema tütar tuli kaasa ja koos läksime kiirabisse (kirjutasin sellest toona SIIN), kus arstidel oli nii palju aega, et keegi süvenes ja ütles, et tavaline seljahäda see küll pole. Tädile tehti tomograafipilt, mis näitas kaugele arenenud rinnavähki. See oli šokk. Siirded luudes pidas ta vastu veel üle kahe aasta.
Ikka lootes, ikka nalja visates, ikka kõike proovides. Tervendavate puude ja energiaväljade keskelt jõudis ta minu kergenduseks kirikusse.
"Ja minu vana sugulane on siis tõesti saanud usklikuks," ütlesin juba haiglas talle Piiblist Taaveti laule lugema valmistudes.

"Jah, ja tõesti, nii see on," ütles ta suuril silmil mulle otsa vaadates seepeale. Sel päeval nägi ta juba avasilmi kuldset valgust ja ingleid sisse-välja käimas.

Minu tädi on absoluutselt asendamatu. Suhtlesime hästi tihedalt, nii-et kui matuseid ette valmistasime, siis mõtlesin mitmel korral harjumuslikult: nii, helistaks nüüd talle ja räägiks, mis seis on... ja siis tuli jälle meelde, et, aaahhh, sellepärast kõik sekeldamine ju ongi!
Ema lõpetab ülikooli, tädi kollases kuues tema kõrval.
Ja õige - see tekliga inglike olen mina!


Vahemeri, kes aitas muusikalise osaga, tahtis väga laulda kabelis Ruja laulu Nii vaikseks kõik on jäänud, aga see oli viimase minutini lahtine. Nad said väga hästi läbi tädiga ja Vahemeri käis veel minuga vahetult enne tädi haiglasse viimist teda vaatamas ja valusid leevendava õliga määrimas. "See kõik on lihtsalt nii kurb ja ma ei saa ju laulda, klomp kurgus," seletas ta. Aga ta siiski sai. Ja see oli kena. Tädi hindas Vahemerd nimelt väga ja rääkis temaga mõnelgi teemal, mida me omavahel ette ei võtnud.

Ka Vahemeri hindas väga tädi omapärast, pisut britilikku huumorimeelt, millest ka haiguses ja nõrkuses kumas läbi suur vaprus ja soov minna edasi, tahe tulla toime ise ja olla toeks teistele ning võimas igatsus elada täiega ja tunda iga rakuga kõiki elatud hetki.

Ma ei ole ainus, kes tunneb temast teravalt puudust - kaks last kaotas ema, mees naise, õde õe... rääkimata muudest sugulastest ja headest sõpradest.
Eriti praegu on raske, kui temast rääkides tuleb öelda, et ta on nüüd surnud. See on valus ja harjumatu, kuigi me teadsime, et päevad ja tunnid on üürikesed ning neid ei ole enam palju.

"Ma tahaksin nii väga kõndida, lihtsalt aias käia," kurtis ta päeval enne surma suure igatsusega. Vähk oli luud pudedaks purenud ja ta ei saanud end enam liigutada. Niisutasin ta suud veega ja mõtlesin, et olgu. Ta ei näe enam päikeseloojanguid ega küpseid õunu puudel ega härmatist talvel, aga ta näeb Issanda palet ja see ei ole halb vahetus.

"Sellist tädi ei ole igaühel," ütles vend.
"Kui selliseid tädisid oleks rohkem, oleks maailm palju helgem koht," arvan mina.

Igatahes me hoolisime temast hirmsat moodi ja kallis tädi - sind me juba ei unusta!


Pilt 2009. talvest (Foto: I. Muusikus)

pühapäev, 12. juuni 2011

Psalm 49

Ükski ei suuda iial venda osta lahti
ega Jumalale lunastushinda tema eest maksta,
- sest seesuguste hinge lunastushind on nii kallis,
et see peab jääma tegemata igavesti, -
et ta veel lõppemata elaks
ja ei näeks hauda.
/.../
Ent Jumal lunastab mu hinge
surmavalla käest,
sest ta võtab mu vastu!

teisipäev, 7. juuni 2011

Nägin unes, et olen mingis väikses ruumis koos lõviga. Lõvi oli OK. Lakast tuli tolmu, kui patsutasin.

pühapäev, 5. juuni 2011

Sünnipäev, part 1

Iga suve alguse katsumus läbitud - selleks on lapse sünnipäev koos tema koolikaaslastega. Sünnipäev ise on alles kuu keskel, kuid lapsed kutsutakse varem, enne kui nad vanaemade juurde laiali veetakse. See juhtub siiski üsna kiiresti, minu meelest suunatakse suur osa lapsukesi laagritesse ja sugulaste juurde juba enne, kui nad tunnistusega koju jõuavad.
Maal olnuks säärase sünnipäevaga lihtne - salat, kook, luurekas ja korras.
Linnas on lastel sellised telefonid, mis maksavad rohkem, kui mu auto, nad on käinud kevadise koolivaheaja paiku Tais ja Türgis, nende vanemad toovad neid kohale suurte ja kallite autodega.
Muidugi, igas jõmpsikas on mingi osa Bullerby last, kes hea meelega juttu räägib, palli mängib ja muhedalt aega tahab veeta.
Aga katsu seda leida, kui nad oma suuri nutitelefone võrdlevad ja igavledes krõpse suhu ajavad.
Lisaks on alati neid, kes tulevad tund varem ja neid, kes saabuvad tund hiljem. Neid, kellele meeldib jalka, neid, kes hakkavad üksteist puumõõkadega taguma ja neid, kes ütlevad, et nad ei söö ühtegi asja, mida siin laual näevad.
Karl ise leidis, et kõik on väga OK, mängis intensiivselt terve aja ning oli väga rahul.
Tavaliselt minnakse sünnade ajal kuhugi välja, mõnda mängukeskusse, ka spaasse, teaduskeskusse, bõulingusse jne.
Minu kogemus on see, et lastele meeldib ka niisama koos olla ja kui on aed, siis pole hullu. Pealegi saab lastest niimoodi hoopis parema pildi ja nad käituvad loomulikumalt, kui kuskil nö tehiskeskkonnas.
Meie kasvuhoonega naabrid on ka harjunud, et nad peavad vahel alalõpmata palli tagasi ulatama, õunapuuaiaga naabrite juurde satub pall harva. Täna see siiski juhtus. Olin teel, et mõni lapsuke vaikselt üle tara upitada ja lasta tal pall ära tuua, aga Karli paar aastat vanem sõber O. seisis konkreetselt aia ääres ja pasundas: Hei, halloo, on seal keegi, meil lendas pall siia aeda, hei, halloo... kuni tõepoolest ilmus keegi naine ja palli tagasi andis. O. jätkas veel minut aega aia ääres tänuavaldustega stiilis: täname teid väga, et te meie palli tagasi andsite, teate, me olime väga mures, ma luban, et ei tülita teid enam, suur tänu veelkord jne.
Kena ja ettevõtlik noormees! Kahjuks traavis ta ühel hetkel mesitarule liiga lähedale ja sai kõrvast nõelata. Mõnda aega oli üks kõrv suur ja punane nagu peet, aga siis andis see õnneks tagasi ja lahkudes oli ta juba üsna enda nägu.
Ka üks tüdruk oli seekord kohale saabunud. Tema vanemad on aktiivsed rahvasportlased ja ma olen nende nimesid näinud kõiksugu maratonidel. Nende pere oli ka Õ kaanel sel kuulsal taliujumisvõistlusel, millest minagi osa võtsin.
Sünnipäevale saabunud J. vahtis mind seega kohe pea viltu ja teatas: te olete ajakirjanik või fotograaf! Ma olen teid ühes välilaagris näinud pildistamas!
Taevas teab, mida ta silmas pidas.
Aga sellega on siis nüüd korras. Meenutasin soojalt eelmist aastat, kui täditütar lapsukestel silma peal hoidis ja mängisin end kokku võttes osade sünnipäevalistega ise jääpangale ronivate pingviinide mängu, kuni Karl teistega vibust märki lasi.
Miinuspoolele läheb see, et sattusin tolmu pühkides liialt hoogu ja tõmbasin mingi pinnu küüne alla, näpp valutab nüüd teist päeva.
Seetõttu otsustasin juba nüüd, et järgmisel aastal tuleb õdusa aiasünnipäeva asemel kaks tundi bõulingut umbses kesklinnas. Ja ei mingit tolmupühkimist ega pingviine!

laupäev, 4. juuni 2011

Valisin välja ühe teleka, mida osta.
Kuigi suurem probleem on see, kas seda üldse teha.
Nii ebameeldiv on suurt summat kulutada sellisele ajaviitmiseks mõeldud asjandusele.
Parem oleks ehk raha niisama vaikselt tuulde lasta.
Nagu tavaliselt.

neljapäev, 2. juuni 2011


Kui ma koolis käisin, siis oli mul alati väga raske õppida. Mõtted olid laiali, vahtisin puid, eriti ühe vahtra latva, kuulasin grammafoni ja tegin ei tea mida. Aega läks jube palju, kasu oli vähe.
Koolis võisin pinginaabriga juttu ajada ja samal ajal õpetajat kuulata, alati teadsin, mida küsiti ja nägin veel, mis teised teevad.
Seda, et keegi teeb midagi nii süvenenult, et ei kuule ega näe, pidasin imeasjaks.
Ümbrus segas ainult vahetevahel. Näiteks mul oli koolist koju 3km, sel ajal mõtlesin tavaliselt ühele lahedale maa-alusele kuningriigile ja kõiksugu seiklustele seal. Vahel, kui oli jube põnev asi käsil, püüdsin mõnda jutukat kaaslast meelitada, et kuule teeme nii, et sinna kurvini/puuni/kivini käime vaikselt. Noh ega see tavaliselt ei aidanud, nad ikka jutustasid ja mõelda ei saanud.
See oli siiski erand, tavaliselt sain vabalt mitut asja teha ja jälgida korraga ja ei uskunud, et inimesed ei saa samal ajal raamatut lugeda ja teisega rääkida või midagi keeta.
Nüüdseks on see multitasking minevik ja kahetsen seda kangesti taga, sest peale seda, kui ma esimeses avatud kontoris tööle hakkasin, muutus kõik.
Meie VT toimetuse ülemisel korrusel istus minu ümber veel kolm inimest ja teises pooles neli. Inimesed rääkisid omavahel, rääkisid telefoniga, käisid, vestlesid ja sekeldasid. Üks lauanaaber rääkis telefoniga nii valjusti, et kui minul ka kõne oli pooleli, siis arvasid inimesed, et ta on vahepeal mu toru võtnud ja räägib ise sinna.
Aga töö tahtis teha ja harjumine läks kiiresti. Varsti oli nii, et kui keegi helistas ja ma samal ajal mingit meili lugesin, siis ei mäletanud kõnest hiljem poolt sõnagi. Hiljem on see ainult hullemaks läinud.
Nüüd ma tean juba, et ei tohi samal ajal teha kodus arvutiga tööd ja panna mingit potti pliidile. Kookidel tuleb tingimata kasutada helinaga taimerit ja makaronidel võtta varakult kaas pealt, sest ma unustan need pooleli asjad jalapealt, kui millessegi süvenen. Võin teha asju kiiresti keset lärmi, eriti neid, kus on rohkem mingeid tehnilisi või harjumuspäraseid asju. Aga pikad lood on rasked isegi siis, kui kontoris on keskmine vaikus, neid on kõige parem kirjutada üksinduses ja vaikuses.
Nüüd kolime veel avatumasse kontorisse ja ma ei kujuta seda isegi ette, kuidas 40 inimest ühes toas korraga asju teeb. Ja millist mõju see tegelikult avaldab.
Aga eks homsest saab näha.

teisipäev, 31. mai 2011

Homme tuleb uus kolimine

Vedasin täna oma tuppa pappkasti ja kuhjasin sinna riiulilt asju. Meie uus kontor on laialt avatud, ilma vaheseinteta ruum, kus meie väike osakond istub otse ukse all.
See on pisut rusuv, kuid me tuleme mõistagi toime. Kõik tulevad, muud ei jää ju üle.
Siiski lingin SIIA video Akvaariumilt umbkaudse pealkirjaga: mida me teeme seal koos kõigi nende purjus madrustega?
Issand halasta!

laupäev, 28. mai 2011

Kooli lõpp paistab

Karlil on sel aastal esimest korda aasta lõpus kaks tasemetööd. Eesti keeles ütles ta end olevat nelja saanud ja matemaatikas näitab ekool viit.
See on päris lahe, sest kuulsin, et ühes teises koolis läks matemaatika tasemetöö kolmandas klassis nii halvasti, et tuli kogu klassile uuesti teha. Karl ütles, et oli lihtne, nii-et ehk on asi siiski õpetajas ja mitte lollides lastes.

Eile õhtul rõõmustas laps korduvalt, et on reede ja täna hommikul voodis vedeledes ütles, et plaanib suvevaheajal igal võimalikul minutil pikutada ja lesida. Ühest küljest tuleb väsimus ka sellest, et pikad valged õhtud ahvatlevad hilise tunnini üleval olema ja siis on hommikul raske tõusta. Õnneks saab see kõik järgmise nädalaga läbi.

Tunnistus tuleb neljade ja viitega ning lisaks on Karl käinud juba ka tänuüritusel, kuhu kutsuti lapsed, kes on kuskil võistlemas või muidu kooli nimel väljas käinud. Temal oli hulk korvpallimänge. Ja siis sai ta veel diplomi karssonliku kirjaga: klassi parim kõnekäändude tundja.

neljapäev, 26. mai 2011

Saarel




Oi taevas.
Käisin Vaindloo saarel täna. Olin ammu tahtnud minna ja nüüd kontakt helistas (kohalik piirikas) ja ütles, et NÜÜD!
Minna oli OK, kahetunnine sõit läks ladusalt ja saar oli uskumatult hubane ja nunnu.
Ronisin enda kohta ebatavalise tarmukusega isegi radaritorni ja kolistan kõik kohad ilusti läbi.
Aga.
Siis tuli teine vaatus nimega tagasisõit. Ma muidu täiesti kannatan merd, aga vahepeal oli tuul tõusnud üle 20 m/s ja madalikel tekkis vastik murdlainetus. Vesi tuiskas üle kaatrikatuse, kolm inimest oksendas ja teised olid lõbusad täpselt esimese tunni.
Siis viis laine päästerõnga ära ja kõikumine läks niisuguseks, et laevakell hakkas omapäi lööma. Siis oli veel vaikust ja mehed hakkasid meenutama millal ja kuidas kellelgi lapsena süda pahaks läks ja kuidas nad tegelikult oma lastega ei kannata karusselliga sõitagi.
Buuuu.
Ma ütlen, oleks see sõit kestnud veel kolmanda tunni, siis me oleks seal kõik reelingul rippunud.
Seda võis näha sellest, kuidas enamik sõitjaid vedela muna reipusega kaile valgus.
Pole midagi. Ja alati on hea olla see, kellel tegelikult ei ole nii halb, kui teistel.
Aga kui ma praegu silmad kinni panen, siis põrand kõigub.

kolmapäev, 18. mai 2011

Reisimuljed siis SIIT.

teisipäev, 17. mai 2011

Kas Vennal oli õigus???

Hoiatus!

Käisime klassiõdedega Türgis, Istanbuli linnas. Soovitati soojalt, sest seal pidi olema palju kultuuri ja vanade Osmanite Kebaabi ja ilusad vaibad. TEGELIKULT ei ole Istanbulis midagi teha!!! Tõsiselt. Käisime neid suuri kupplitega kirikuid vaatamas, mis olid täielikult mõtetud. Lihtsalt suured kuplid. Ruumi oli seal sees küll palju, aga NEED OLID SEEST TÜHJAD!!!! :X Lisaks käisime turu peal, aga saime seal igal sammul petta ja ühte mu sõbrannat katsuti õlgadest ja kaelapealt nii palju kui üks türklane talle kullast kaelakeed kaela pani, et vastik oli vaadata. Ühe suure silla all oli ka üks turg ja sealt ostsime 50 liiri eest ehteid, mis koju tulles selgus, et olid VÕLTSINGUD. Kuigi seal on palju merd ei ole seal ühtegi kohta kus ujuda. Isegi linnas ei tohi paljaste õlgadega käia, sest muidu türgi taksojuhid teevad AVARII. Meid nähes üks takso sõitis ühele autole tagant sisse, kuigi meil olid õlad kaetud. ÖÖELU on Türgis väga mõtetu. Ööklubid on sama väikesed kui turuboksid ja SEEST TÄIESTI PUUPÜSTI TÄIS. Türklased võiksid mošeedest ööklubid teha ja kui me käisime vesipiipu suitsetamas, siis see oli nii kange, et üks meie reisikaaslastest pidi oksendama – AGA KUS? Türgis pole ju normaalseid WCeid. Isegi restoranides on neil WCdes ainult auk põrandas ja seal augu kõrval ulatub seina seest väike kraanikene välja mille all on tavaliselt mingi kauss. See on neil WCpaberi eest ja peldikus käimine maksab meie rahas 18 KROONI (2YTL). Istanbul on väga igav ja räpane koht. Kui te tahate kanali peal odavalt laevaga sõita, igale poole ära eksida, leppida sellega, et teid vahitakse koguaeg nagu mingit Jumalaema kiriku kellameest, koguaeg petta saada ja iga asja peale oksendada, ainult siis minge sinna. MUIDU EI SOOVITA!!!

-----------------------------------

Ülalkirjutatu leidis Vahemeri Trip.ee-st. Ka mina tahan" vanade Osmanite Kebaabi" ega teagi nüüd, mis seisukohta võtta! Tühistada reis või jääda mõnda normaalse WCga Riia öökluppi hängima, et seal normaalselt oksendada? Aega otsutada on õnneks homseni.

pühapäev, 8. mai 2011

Luuletus minust

Mu ema on osav, tark ja kaval,
ta silmad on hallid, juuksed punakaspruunid.

Mis siis, et tal tööd on mõnikord nii palju,
paremat ema temast ei leidu!

Autor: Karl

Tagasi



Väga lahe oli seekord, Vahemeri roolis ja ma istusin nagu mauk kõrvalistmel, nägin kitse, põtra ja lillemerd.
Väga ilusad ilmad olid, pikutasime mere ääres, rääkisime juttu ja kõik läks kaunikesti ladusalt. Maret on veel ühed aknad ära tellinud ja selle kuuga saab plastikuks kõik.
Ehk siis saab raha kokku ka ukse jaoks ja keegi värvib suvel rõdu ära. Viimati tegin seda mina. See oli ammu ja seda on näha.
Kel suvel Hiiumaal peavarju vaja, võtke ühendust, teeme soodsa diili, kes viitsib tekke kloppida, saab perega meie korteris ööbida.

reede, 6. mai 2011

Nädalavahetuseks Hiiumaale Vahemerega.
Auto on ikka remondis, seega laenasime ühe. No ma loodan, et kõik sujub. Äkki on Jaana juures juba nii soe, et saab ujuda? Viskasin ujukad kotti igatahes.

teisipäev, 26. aprill 2011

Auto

Käisin täna siis oma avariilist asja näitamas kindlustuses ja autotöökojas, mis võttis kokku kaks tundi. See on jama nende õnnetustega, et ka kahjukannatajal tuleb tükk jooksmist.

Kindlustusemees tegi rapitud tagasosast pilte ja käis tiiru ümber masina.
"Kas sellel autol on ikka kehtiv ülevaatus," küsis ta esiosa juurde jõudes. No olgu, tõesti - lumega kadusid nurkadelt ühed väiksed tuleklaasid, üks liist turritab, kapotiserv on roostes ja midagi on täpilise nööriga võre külge seotud. Aga see kõik ei tähenda, et auto ei sõidaks, kusjuures äärmiselt ökonoomselt pealegi.
Inimesed hindavad kõike läiget ja mugavust üle. Ma isegi ütleks - vähem asju, vähem võlgu!

Ja ootan igatahes huviga autoremonti!

Vaikse Laupäeva varahommik





esmaspäev, 25. aprill 2011

Kokkupõrge miljoniga

Jäin koos kõrvalrea autoga vöötraja ees seisma, kui nägin peeglist, et miski suur kolakas tuleb täie hooga. Ja lajataski Volvo džiip (XC90, kui kedagi huvitab) mulle sisse, lendasin hea hulga maad edasi, igatahes pikalt üle vöötraja.
Vedas sügavalt neil jalakäijatel, et nad polnud hakanud veel teed ületama, muidu poleks just sinikaga pääsenud.
"Kas te ei teadnud, et siin on vöötrada," küsisin härralt, kes autost välja kargas ja kätega vehkides minu poole tormas, ise vahetpidamata hüüdes, et ta on täiesti süüdi!
Kahju, et see sihuke kõrge auto oli tal. Madalamate sõidukite kõkse on mul linnas kärukonks mitmel korral kinni võtnud.

Mul oli juba laupäeval sihuke tunne, et ei ole liikluses autoga olemiseks hea aeg. Mitmed avariid tulid meelde ja oleksingi täna läinud bussi või rattaga (oma sisetunnet ma usaldan väga ja harva, kui see alt veab), aga fotokott on käsitsi vedamiseks nii jube raske!

Noh, igatahes kraapisin väljas oma puruks tagatulede ja nihutatud stangega kärult vee ja harjaga ennist pori maha, kui saabus naaber lömmis ninaga.
"Mul oli avarii, panin ühele tagant sisse," kurtis ta. "Padjad kõik lahti ja!"

No vot, et sihuke nädal siis. Olge kah ettevaatlikud ja vöötrajal eriti!

Muide, nägin unes, kuidas ma raha loen. Võikski nüüd öelda, et mulle sõitis vöötrajal tagant sisse miljon krooni.
Jään ootama, et see juhtuks ka mingil muul ja meeldivamal moel.

neljapäev, 21. aprill 2011

Armastatud vanaisa sünnipäeva puhul kaevasin välja merevideo paadisõidust aastast 2009.





Ja maaliline pilt vanaisa koduteest Saaremaal:

Aardeotsijad rannas läbi laskeava:

Vanavanaema:

Liblikas vanaisa Saaremaa maja ees. Ja sünnipäevaks soov, et lenda ikka rõõmsalt õielt-õiele, ühes käes mee- ja teises piimakann!

kolmapäev, 20. aprill 2011

Puhkus kaob



Loen nii kiiresti, kui jõuan. Täna sain veel kolm raamatut juurde, kaks hankis lahke raamatukogutädi, ühe leidsin Raamatukoist - sain sealt lõpuks endale Ed Bornhöhe "Reisikirjad", mis näis olevat lausa maa pealt kadunud. Isegi Raamatukoi rahvas ütles varem, et on suht lootusetu seda saada (sihuke roheline raamat, mis seisab tavaliselt tolmununa vanemate inimeste vanamoelises sektsioonis ning mida nad kunagi ei loe).

Leidsin kahjutundega, et Istanbul Bornhöhele ei meeldinud. Tänavad olid kitsad ja sopased, hais vastik ja toitu valmistati hirmsates tingimustes. Saunaosa oli ta ilma ühegi viiteta Vilde pealt maha vehkinud, viidates talle kui "kellelegi reisumehele".

Teisel teemal - täna ilmus Youtube Eesti ratturite video. Minu meelest on kohutav olla olukorras, kus oled pannud muretsema kõik lähedased ning paistab, et asjad liiguvad selles suunas, et oled neile kõigile suurt koormat kaela toomas.

Ja ometi algas kõik nii kenasti - kergelt ekstreemne reis heade sõpradega näiliselt turvaliselt - kes võiks proovida midagi 7 noore ja tugeva mehe vastu?

Mis näitab et hea on kõik läbi mõelda ja teha korralikud plaanid, kuid õnne on ka vaja.

Aga mõned Vaikse Nädala teemalised pildid veel:


Via Dolorosa - palverändurite üks tipp-sihtkoht Jeruusalemmas. Harva läheb mööda päev, mil puust ristiga seltskond seda läbi ei käi. Lisaks veel sajad inimesed, brošüür näpus sama teed ummistamas, kõrvus kauplejate hõiked, kes pakkuvad hingehinnaga kõiksugu pahna.


Siia olevat väsinud Jeesus käega toetanud ning kivisse jäi lohk, kuhu miljonid nüüd omakorda kätt topivad.

Siin Jeesus komistas ja kukkus.

teisipäev, 19. aprill 2011

Vaikne Nädal


Puhkus sujub kenasti, aga väga kiiresti.
Peamiselt vaatan aknast välja, kuid sorteerisin ka pisut asju.

Praegu on Iisraelis paasapühad, kus majja ei tohi jääda mingit kergitatud taignast asju. Usinamad juudid pidavat õues raamatuid lappama - et äkki on keegi lugedes küpsiseid söönud ja sinna on mingit puru vahele jäänud.
Teised viivad nõud keldrisse ja toovad üles spets paasakomplekti või ostavad üldse uued, et paasatoidud ikka puhtad saaksid ja mingi vale asjaga kokku ei puutuks.
Hullem rabamine, kui meil jõulude ajal.
Kuna mina ei ole juut, siis ma ei muretse leivapuru pärast ja kuna ma pole ka õigeusu kiriku liige, ei valmista ma ka mingeid erilisi toite paastuaja lõpetamiseks.
Mõtlen niisama vagasid mõtteid ja tuulutan pead (seda ukse vahelt välja pistes) ja hoian tempot maas.

Vana õlipuu Ketsemani aias.

Mulle meeldib Vaikne Nädal. See on hetk enne tormi, hingetõmme enne starti, positsioonile asumise aeg. Parandamise ja ülesehituse aeg.


Õlipuu juurele müüritud märk.