pühapäev, 30. detsember 2012

Film

Olen otsinud netist vanu filme, mida peetakse heaks, aga mida ma pole veel vaadanud. Osad on head, teised on head mingi aja ja riigi kontekstis. Siiani on mulle kõige rohkem meeldinud "12 vihast meest" aastast 1957. (Lisa vaata SIIT.)

Eriti avaldas mulle muljet pabertopsikestega veeautomaat ruumi nurgas. Kuidas need meile alles 10 aastat tagasi jõudsid, tahaks ma teada. Ameeriklastel on ikka nii palju toredaid ja mugavaid asju olnud enne teisi.


Millalgi tuleb telest "Seenelkäik". See oli päris lõbus, Elina Reinold teeb seal hea rolli, vaata ja imesta aina. Eks see kõik natuke jabur on, aga elu ongi vahel täitsa üle võlli.

Me käisime ka vaatamas "Kääbikut". Üks mu tuttav ütles, et see on "Sõrmuste isanda" pisike ja ülespuhvitud poeg. See oli täpne. Hirmus õhku täis ja ameerikalik, aga samas, Karlile täitsa meeldis.
Minu jaoks oli liiga palju kõrgelt kukkumisi ja võitlust, kääbikud aga on hubane ja tubane rahvas.

Üritasin vaadata ka vampiirisaaga viimast osa, aga see käis mul üle jõu. Kerisin filmi viie minutiga läbi, alailma maigutas mõni traagilise ilmega kahvatu tegelinski suud ja pööritas silmi, masendavalt tüütu. Ei olnud minu küpsis.

Eile vaatasime kinos seda tsunamifilmi, mis on tehtud 2006 aasta katastroofi põhjal. Lugu ise on väga lahe, aga see esitlus on jälle nagu ta on - inimesel on haiglas juba  teine raske operatsioon, aga keegi ei pühi ta põselt ära kriimustusest imbunud verd ja muda ning kõik osatäitjad on lõpuni räsitud ja mustade nägudega. Isegi siis, kui üksi esimeses klassis Singapuri lendavad.

Kehvemad olid sel aastal "Lumivalguke ja kütt" ja "Vaprake".

Muidu on meie ühine top Karliga selline:

1) Skyfall
2) Sherlock Holmes 2, Kääbik
3) Seenelkäik ja Deemonid (Eesti filmid ikkagi)
4) Argo (minul), Lorax (Karlil)
5) Titanic 3D (minul), Ilmvõimatu, Jääaeg 4 (Karlil)
6) Tuhkatriinu (moodne vene variant, minul), Madagaskar (Karlil)
Ja siis kõik muud filmid, mis jäävad jagama ühiseid kohti tagaotsas.
Hea film on üldiselt tänapäeval haruldus!


laupäev, 29. detsember 2012

Sõbrad

Õhtu algus


Ja lõpp



Enamasti olen sünnipäevaks nii väsinud, et tahaks ainult magada.
Ka seekord polnud erand. Need kaks tulid aga ikka külla ja lõkerdasid nagu jõudsid.

Ühtkasi olid nad ühel meelel ses suhtes, et keskiga algab umbes viiekümneselt.

Õhtu lõpuks vaatasimegi filmi "Keskea rõõmud".

neljapäev, 27. detsember 2012

Tuttav

Läksin täna olude sunnil (lähemal teepoes on varud kokku kuivanud) Viru keskuse teepoodi Milk oolongit ostma.
Poe ees mingil toolil istus tuttav kuulsus, kallis kasukas sülle surutud ja ise muudkui rääkis telefoniga.
Lehvitasin ja läksin sappa. Muidugi viskus ta mulle tagant otsa ja asus kallistama just sel hetkel, kui asusin oma teed küsima.Ülejäänud järjekord ootas kannatlikult. Mis neil üle jäigi?

Tuttav kurtis, et üks asutus on ta pangakaardi kinni pannud ja ta ei saa nüüd arvele raha kanda ega seda välja võtta.

Pakkusin, et mul on münte, kui ta tahab bussiga koju sõita. Ta ei tahtnud. Ilmselt pole ta elu sees linnaliiniga sõitnud. Nojah. Igatahes kurtis ta igavust.
Isegi kalli lennumasinaga sõitmine on igav. Isegi veel igavam, kui aknast välja vaatamine.

"Kui leiaks midagi, mida teha, raha ma ei taha, lihtsalt kuhugi käed külge panna," ohkas ta südantlõhestava kurbusega.

"Kui oleks kasvõi mõned päevad järjest, kus ei peaks midagi tegema ja isegi igav võiks olla," ohkasin mina, aga muidugi oli tema hoopis õnnetum.

Rääkisime pikalt juttu, lõpuks lahkusin pead vangutades bussiterminali suunas. Et need elud inimestel siis ka nii erinevad on.

kolmapäev, 26. detsember 2012

Toit

Hani. Punkt jõuludele.

Tegelikult see polnudki nii õudne, sest Vend tuli ka. Nimelt kutsusid mind enda juurde hane sööma maainimesed, keda olen kord varem kohanud.

Nad helistasid ja käisid nii intensiivselt peale, et mul polnud lõpuks enam jaksu keelduda. Nii me siis sõitsime selle hane pärast maha edasi-tagasi 250km ja kulutasime mu vaba päeva, mis oli määratud raamatukuhjal tukkumisele.

Kes imestab, seda pole maainimesed kunagi luninud, palunud, veennud ja anunud.
Nad on toredad, aga rohkem see neil läbi ei lähe ka. Oh seda Eestit küll ja eestlasi selle peal! Ja hanesid.

Täna käisin kontoris, seal olid mõned inimesed, kes üldiselt tegid üsna reipalt tööd ja arvasid, et ju aitab nüüd neist pühadest ka.
Jama küll, sest mina olen alles praegu nii kaugel, et võiks puhkama asuda.



esmaspäev, 24. detsember 2012

Joulud

See kinkide osa on ka tore, eks?

 Meil on ajalooline aasta - 11 on vanus, kellel ei käi päkapikud ega Tema Ise - Jõuluvana.

Kirikus aga käisime. Nagu ikka. "Nii-et me lähme siis kolmandat aastat järjest samasse kirikusse, kus on kõik täpselt samuti nagu eelmistel kordadel?" küsis Karl.

 "Täpselt nii, ka laululehed on samad," vastasin ma.
 "Tore," ütles tema ja rohkem me sellest ei rääkinud.

 Aga see Türi kirik on tore, sest me alati kõnnime pool teed kellamängu saatel ja oleme pärast viie minutiga kodus.

 Nojah. Pakkisin ägeda nutitelefoni nii, et seal peal oli üks pehme karuke. Minu meelest oli see selline naljakingitus. Laps hakkaski kohe naerma, kui oli selle pakist kätte saanud.

 "Mis see on, mis mõttes nagu," kihistas ta ja patsutas karukest pähe. Mulle nii meeldib see, kui saame koos millestki ühtemoodi aru.

 "Jah," ütlesin, "mõtle, kui sa oleksidki ainult selle karukese saanud."
 "See oleks tegelikult päris jube olnud," ütles ta ausalt ja tegi rahulolevalt uue telefoniga pilti. Mis parata.

 Seda me nimetame õigustatud ootuseks.
 Minu ootus jõuludeks on soe tuba ja hoidumine kisast ja kärast. Käisin täna säästukas mandariine ostmas ja lahkusin poest jooksujalu.
Inimeste hulk ületas taluvusepiiri.
 Hea on olla kodus.

 Hõu-hõu!

laupäev, 22. detsember 2012

Olen olemas küll

Ei mängi, ei hulla, parandan priimust!

Aga varsti-varsti saan töö tehtud ja siis...!
Kodus on natuke hubasem ka, kui kontoris, pealegi kuulutasime Karliga neljanda advendi välja.

laupäev, 15. detsember 2012

Palun, siin ta on!


Esimest korda siin elatud aja jooksul oleme jõuluks kuuse tuppa saanud. Vist esimest korda?
Sest me oleme enamasti ju vanaema juures sellel ajal ja milleks siia asju vedada? Eriti neid, mis okkaid ajavad. Oleme niisama tulesid riputanud ja piparkooke teinud, aga tänavu siis kuusk, põhjuseks mõistagi töö.
Üldiselt pole viga. Kassi olen ka vaid korra selle küljest lahti pidanud kiskuma, kuid ta lahkus võidukalt, ehe suus.
See oli õnneks üks neid õlipuust figuure, mille ma Petlemmast kaasa tõin. Õlipuud pole isegi kassil lihtne närida, kõva teine.
Elame seega jõuludesse kenasti sisse.

reede, 14. detsember 2012

Huvitav konflikt

On puhkenud huvitav konflikt, mille suhtes valisin algul kohe poole, hiljem jäin pisut mõtlema. Ajakirjanik V.K. kirjutas loo energeetikast, mis ei meeldinud energeetikafirma pressiesindajale, kes kaebas loo pressinõukokku ja võitis.

Vihane ajakirjanik ütles talle läbi skaipi ropult ja pressiesindaja tõi selle avalikuks. Väljaanne vabandas, peatoimetaja vabandas, ajakirjanik oli sunnitud vabandama. Lisaks sai ta noomituse ja on sunnitud olema kuu aega palgata puhkusel ehk töölt eemaldatud.

 Kolleegid on ärevil. Mina leidsin esimese hooga, et igasugune roppuste kasutamine suhtluses on out. Ja ajakirjanik ei saa olla nii naiivne, et arvab, et selline asi välja ei tule. Järeldus: käitus lollisti.

 Nüüd ma olen pisut mõelnud ja mulle on tulnud meelde kõik need asjad, mida öeldakse ajakirjanikele. Mõned neist on teenimatud, jõhkrad, inetud, isiklikud ja väga solvavad. Mis sest siis on, kui üks ajakirjanik oma nime all isiklikus vestluses midagi sarnast ütleb?

Huh, ma siiski ei teeks nii.

Aga lähemalt siit:

 Vestlus

 Põhjendus 

 

Teooriad

Mul on ammusest ajast seisukoht, et inimesed ei ole tänulikud. See tähendab, et võid neid ju aidata, potitada, pannitada, vannitada, aga hiljem nad isegi enam ei tervita ega mäleta, kuidas sa..., et sa..., mil moel sa...! JNE

Ühest küljest - jah ma ei ole üldiselt aidanud inimesi selleks, et sellest otsest kasu saada. Teisalt, kui pärast avastad, et teine isegi ei taju, et see kuidagi midagi oli, mis tehtud sai, siis see on ka nagu nõme. Või kui võetakse nii, et ah, tal raha on, las annab, küsime teinekord kohe rohkem! Või veel hullem - nad imestavad, et sa rohkem ei teinud või siis lihtsalt... ei mäleta midagi.

 Selliseid asju on mul elus olnud nii palju, et ikka-jälle saan aru, et tegelikult tuleb alati puhuda pasunat ja trummi lüüa, siis on inimeste mälu pikem. (See on hea selleks, et nad ei unustaks ennast ega hakkaks patrama teiste kohta asju, mis ei ole õiged.)

 Näiteks on mõned inimesed, kelle sünnipäeva ma pingsalt meeles hoian, saadan kaarte, teen kingitusi ja viin lilli, sest muidu nad oleks nii löödud. Tulemus? Üks võtab igal suvel üles teema, kuidas ma talvel jälle ta sünnipäeva ära unustasin, teine halab, et oleks hea, kui teda ikka ka vahel märgataks. Nüüd teen lihtsalt suurema numbri iga kord, et see kauemaks meelde jääks.

 Aga miks see jutt?

 Mul oli natuke abi vaja. Lõpuks pöördusin ühe inimese poole, kes on mulle võlgu nii kaudselt kui otseselt. Kas ta mäletas seda? Ei. Kas ta oli vastutulelik ja lahke? Muidugi mitte.

 Päev olnuks väga depressiivse alatooniga, kui poleks helistanud üks sõber, kes täitsa ise pakkus, et võib aidata mind ühes teises asjas ja tunduvalt suuremalt, kui ma üldse tahaks.
Vat. See oli tore.

 Õnneks teebki üks tore inimene kümne lollused tasa. Sellel maailm püsibki. Head sõbrad siin blogis, olge ikka ka toredad, kui saate ja seda nii üleüldises, mitte isiklikus mõttes.
 Ma võtan nüüd hetke ja olen teile selle eest juba ette tänulik ka!

neljapäev, 6. detsember 2012

Ahaa!

Raamatutest läbimurdmine tasus ära!
Tegelikult oli mul neid vaja täpselt ühe kõrvalise lause jaoks isikuloos. Muidugi, saanuks hakkama ka ilma, aga... mulle näis, et see oleks oluline vinjett.

Tagasisidest sain aru, et oligi. Aga veel tööst nüüd.

Keset tormi ja tungi olin mingis hoos lubanud teha ühe jupi juttu tuntud lavastajaga. Ta on mulle alati tundunud sümpaatne ja mõnus. Kui jutuajamist kokku leppisin, siis ei pidanud ma pettuma, ta mõistis hästi, et esiteks promob ta oma tööd ning teiseks on kiiiiiiiire.

Leppisime kokku teisipäeva pärastlõunaks, mil see jutt pidanuks juba tegelikult valmis olema. Määratud ajal vabandas ta ette ja taha ning küsis, et kuidas oleks õhtul peale 21? Okei, leheküljel olev auk oli nagunii vahepeal veel suuremaks kasvanud, seda lugu oli vaja ning mul oligi hetkel käsil kiire süüvimine jahindusse. Õhtusel helistamisel ta ei võtnud aga toru. Langesin jalamaid kahtluste küüsi, millistesse, ma ei ütle. Õnneks ennetas ta mu närvivapustuse sellega, et helistas ise ja küsis, et kui räägiks peale 23? Et siis lapsed magama pandud ja...?
No mis sa teed ära!
Leidsin, et sellisel ajal pole formaalsustel enam mõtet, läksin sujuvalt sinale ja küsisin alustuseks, et kle, nagu pikad sul ei saa need päevad või?
"Oh, praegu on selline aeg, et kõigil on kiire, mis teha," oli ta lahke. "Aga muidu ma olen kokku tõmmanud küll, otsustasin näiteks, et öösiti enam ei tee tööd..."
Hakkasin naerma. Seda enam, et kl 23 oli muidugi veel puhas õhtu.
Sõber Ajakirjanik on öelnud, et nutitelefonid, kuhu tulevad sisse töömeilid ja mida vaadatakse päeval ja ööl, viivad töötamise juba täitsa uuele tasemele. Et tööd tehaksegi igal kellaajal.
Ja nii ongi, see on juba hullem, kui "Tõde ja õigus", päriselt ka.

Üks teine sõber, Psühholoog, soovitas mul mõelda oma koormusele ja kui ma ütlesin, et seda ei saa reguleerida, siis nimetas seda eitusfaasiks.
Aga ta ise oli hiljuti ületöötamisest tulnud stressi pärast ühest kõrvast kuulmise kaotanud, seega... see jutt ei loe.