Puhastus loetud

Sain Oksaneni hitt-teose õnnelikult läbi. Tõesti, õnnitlen, hea idee, korralikult kirjutatud, terased detailid.
Ma ei kirjutaks ise ilmaski sellist raamatut.
Räiged lood ei meeldi mulle ... kuigi ma tean, et maailmas juhtub vastikuid asju.
Ma loen praegu Karlile õhtuti Viplalat, pole ka viga.

Märkused

Täna oli meil Karliga selline diil, et tema tuleb minuga Palivere kiriku 15. sünnipäevale ja siis mina temaga tema korvpallihooaega lõpetavale perepäevale ja kumbki ei hakka teise ürituse üle kurtma.
Kirik oli minu meelest huvitav, perepäev selline kisa ja lärm nagu need asjad ikka on.
Pühapäevakool oli ette valmistanud džungliloomade tantsu, seal oli kõige naljakam elevant, keda ma iial olen näinud.
"Ära mind pildista, ma olen nii rõve," pirtsutas ta lonti üle pea loopides, kui naerust puksuv Merepiilu teda kaameraga ründas.
Aga Lihulast saabunud lauluduo oli millegipärast valinud saja-aasta vanused laulud omaaegsest kuumast hittraamatust "Talle kiitus" vms.
Karl leidis, et need on parimad kirikulaulud, mida ta iial kuulnud on ja laulis kaasa.
Aga seda ma soovitan - kui olete Läänemaal ja aega on, minge Paliverest läbi ja vaadake seda kirikut. Kui võimalik, kutsuge pastor Marika ka välja mängima - niisuguseid naisi ei ole jalaga segada, päriselt. (Siiras, vaimukas, kindlameelne, temperamentne ja usaldusväärne - tõeline pärl, keda puhas rõõm näha pulmas, ristsetel või surivoodil.)
Nojah. Muuseas, mul sai täis aasta pealinnas.
Kõige suurem muutus on see, et ma võin läbida kuni kolme km vahemaid või sebida üritusel kuus tundi (mõlemad väited korduvalt kontrollitud) hoides seljas viiekilost läpparikotti ilma, et seda üldse tähele paneks. Päriselt.
Ma kõike ei ole jõudnud teha, mis linna ümber asudes esimeste asjadena plaanis olid ja kuidagi õnnestub sellel töökohal veel rohkem istuda, kui eelmises.
Aga on ka plusse. Mulle meeldib see, et olen maakonna piiridest välja lastud ja võin oma laua taga lugeda lehti Võrumaa Teatajast Hiiu Leheni.
Ja kui on hea põhjus, siis lubatakse ka välja - näiteks Viljandimaale künnivõistlusele või Saaremaale Ivo Linnat või kalamehi pildistama.
Kui linnas olemine aga väga pikaks läheb, siis hakkab kogunema miski asi umbes nagu aur kinnise ventiiliga kiirkeedupotti ja sel juhul päästab ainult puhas muld.
Näiteks eile magasin öö väljas rabas ja see oli taevalik.
Sõin ka mitmeid taimi, mille kohta ravimtaimeraamatud väidavad, et need on mürgised, kuid ma ei usu seda hästi.
Ma arvan, et viinerid ja pulgakommid on hoopis hullemad, kui see roosa küüvits siin pildil.

ELEVANT

Et siis hetk pressireisilt Leetu, mille vältel enamik ajakirjanikke magas ohjeldamatult, sest muud polnud teha ja kõik senimagamata tunnid vist vajusid kõigile korraga peale.
Videol on mõni uskumatu minut viimase päeva lõunast, kus meid ringi karjatanud Eesti korraldaja sai ca 80% oma tuimast grupist laulma, teist samapalju liitus leedukaid-lätlasi, kes tundsid asjast ausat lõbu.
Minuga on nii nagu kunagi kohatud väärika neiuga, koodnimega Vihmamantel, kes siis kui klassijuhataja soovis, et kogu klass vanemate poolt õmmeldud kleitides-kuubedes aasta lõpuks Vanemuise laval tantsu lööks, pani käed jalamaid selja taha ja teatas: "Mina ei tantsi!" (Tema käitumishinnet alandati, seda tehti ka tema pinginaabriga, kelle emal polnud näputööks aega ja ta tõi kleidi teatri kostüümilaenutusest.)
Aga ma ei välista endale tähelepanu tõmbamist mingitel muudel asjaoludel.
Väheusutav siiski, et see sünnib mõne tantsulise laulunumbri läbi.
Leedu... jah. Ühest viimastest punktidest lahkununa ärkasin korraga üles ja viskasin pilgu üle bussi, kell oli ca 15 ja KÕIK magasid. Ühel pikal lätlasel oli suu ka lahti.
Märkimisväärse sündmusena juhtus see, et leidsin Leedu Andry - meie viimane giid oli pikk, kena halliseguse lõvilaka ja aeglase sisendava tämbriga mees, kes vältis iga hinna eest giidilikku lõugamist (palun bussi, ja lähme-lähme, jajaa bussi nüüd KOHE), vaid andis suure osa märke oma pikkade kätega, suunates inimesed joonelt õigesse kohta nii-et südames oli soe seda vaadata. Ajakirjanik arvas, et see mees on ehk töötanud sotsiaalpedagoogina, kuna ta räägib nii rahulikult ja selgelt ja hoidub hoolikalt inimesi surve alla panemast silmnähtava kiirustamise või muu sellisega.
Ka mitmed tema märkused meenutasid Andryt (ntks et kõik küsimused on oodatud ja loodetavasti ei ole need väga targad...) ja ma väänlesin teda vaadates oma istmel ja mõtlesin, et pean jalamaid koju jõudes isiklikule Andryle helistama.
Paraku ei jõudnud ta seda ära oodata ja tegi enne märkuse.
Rahu, sõber, oota ära oma tund ja sulle helistab naine oma parimais aastais!

Kus Maarika on?

Mäletate seda filmi: Meie oleme siin ju tütre pärast! Kus Maarika on! Kuhu te olete pannud mu ainukese...

Käisin täna tegemas juttu, mis sai kokku lepitud jaanuaris. Siis polnud mul aega ja tegelikult kadus asja uudislikkus juba ammu.
Aga asutuse pressiesindaja korjab vähimaidki raasukesi, mis aitaks olla meedias esile tõstetud ja nii ma selle avantüüriga kuidagi nõusse jäin.
- Ega mina ei tea, mida rääkida, ütles näitleja kohe.
- Mina isiklikult tulin otse kompostihunnikut kajastava uudise juurest, vastasin mina kaunis tõredalt.
Tasapisi asusime ühest-teisest heietama ja lõpuks sai sellest kummastav jutuajamine, millel ei olnud algust ega otsa sugugi mitte.
Kuulsin siiski ühe kena seiga kompjalaga kanast, kellele tehti kahvlist tehiskoib.
Ma usun, et see päästab lõpuks loo.

Vaesed ajad raamatupoes

Käisin täna Raamatukoi vanaraamatupoes, koos Vahemerega, kes tahtis mingeid asju Tallinna vanalinna kohta.
Ma leidsin ühe odava Dontsova ja küsisin sealtki veel 10 krooni maha.
- Kuidas muidu, küsisin müüjatelt.
- Mis siin olla saabki, kui kõik ostjad on sellised nagu teie, turtsus see ning arvas, et küllap hakkavad kunded varsti puhtalt selle eest raha küsima, et nad poes raamatuid lehitsevad.
Areneva vestluse käigus ilmnes, et müüja on usin Maaleht.ee lugeja ning kõige enam avaldas talle muljet video printerit parandavast kassist. Tal endal oli kassiga kampsun seljas ka.
Tegelikult - raamatupoe töötajana pidanuks ta küll teadma, et vahel parandavad kassid ka priimuseid ja vot see on alles pilt! Aga see selleks.
Siis läksime edasi Apollose, kus arvuti näitas, et üks Pratcheti viimati ilmunud Postiteenistus (postiteenistus peab toimima hoolimata sellistest takistustest nagu vihm, rahe, lörts, koerad, Suure Toru kompanii, palgamõrtsukas ja Ankh-Morporki Postitöötajate Ordu Heatahtlik ja Sõbralik Ühendus) PEAB veel kuskil olema, ent kiire detektiivitöö avaldas piinliku tõe - üks müüja oli läinud seda koju lugema.
Lisaboonus väikse palga eest? Algul mõtlesin, et kirjutan ja kaeban, kuid teisalt ... inimene, kes nii väga Prachetit tahab lugeda, ei saa ju olla lõpuni halb.
Rahva Raamatust sain sama asja 5% alega.
Vahemeri ostis veel mingeid vanalinna müüre kirjeldavaid teoseid ja arvas, et Prachett on tarbetu kulu.
Nagu Vend märkis - sellisel juhul on seletamine aja raiskamine.
Vaadake siis seda kassi hoopis. Nagunii on maailm veider koht.

AVASTUS: katkuvastane vahend puhta muidu kätte!

Ostsin millalgi ühe salapärase väikse vana naise käest tillukese kotitäie juurikaid. Need pidid eriti aitama seesmiste kasvajate ja haavandite puhul ja teadsin inimest, kel säärast ravi just hädasti vaja oli. Noh, paraneja ravis end muuga ja kotike kalmusejuure tükke jäi paremaid aegu ootama.
Need saabusid NÜÜD.
Olen juba varem kurtnud Tallinna vee üle, eks ole. Selgus, et vanasti kasutati kalmusejuurt vee puhastamiseks, leotisena tugevdab taim juuksejuuri, aitab gripi, katku ja koolera vastu, samuti ravib kõikvõimalikke kõhuhädasid ja teeb seedimisega igatsugu imet. Aa, ja kinnitab suhu tagasi sealt pudenema hakanud hambad.
Olen võlutud!
Lõpuks midagi odavat (vohab tiikides ja järvedes) ning toimivat (ikkagi katk).
Sain ka teada, et vanasti pani talu perenaine hommikul juuretükki põske ja mälus lõunani - hoidis kõhu korras ja haigused eemal.
No jah.
Kuivatatud juurt on igatahes ilmvõimatu mäluda, see on kivikõva. Leotasin vees mõningaid tükke ja need muutusid millekski sitke svammi taoliseks.
Toppisin ühe ka suhu, aga sai natuke suur suutäis võetud vist, sest maitse oli jube kibe ja ma pidin kiiruga lapse piima peale jooma.
Kuna olen visa, siis proovisin ka väiksemate tükkidega. Noh, kõhus tõesti toimub midagi, ei saa salata. Ma loodan, et see on hea.
Ma pole viinaga tehtud tinktuure eriti proovinud varem, aga mitmete ravimtaimeraamatute mõjul ostsin odavat vene viina ja panin sellega peotäie kalmust seisma kappi.
Sellest peaks saama suurepärane viinasokitinktuur, samuti maitsev külmetuse-, põletike-, ja kõhuhädade vastane vahend.
Saab siis imet näha.