Kujund

Kolleeg, kes harva kontoris käib, küsis, miks ma nii vait olen. Et mis viga?
Olin küll tõesti parajasti väga väsinud (ja lisaks soovisin rahus ajakirja lugeda), kuid ehmusin siiski - kas ma olen tõesti nii lärmakas?
Vastasin, et lollgi näib tark, kui vait on (Vana Testamendi aegumatu klassika), mispeale ta ütles, et mu jutt on väga arukas, eriti naise kohta.
See dialoog kiskus ilmselgelt ära, aga mõtlesin, et kõike ei pea võtma ju sisuliselt. Vaid ka nii, et vahel inimesed lihtsalt tahavad suhelda ja pole otseselt oluline, millest räägitakse.
Aga sealt edasi mõtlesin üldse mitte selle kolleegiga seos, pigem nii üleüldse, et on hetki, mil inimestega suhtlemine on nagu surströmmingu avamine. Kui ette ei vaata, purskab kõik laiali, määrib ära ja tükk aega tuleb klaarida ja õhutada.
Aga või siis alati on see külma veega anum käepärast, mille sees gaasidest punnitavaid purke ettevaatlikult avada. Kujundina pole siiski paha, eks ole.

Traumapunktis üleüldse

Ma ei tea maailmastatistikat, aga minuga ei ole enne juhtunud, et saan söögitegemise ajal puuga pähe.
Seekord siis juhtus.

Vaat, kus lugu

Ma mitte sellepärast ei tee kirjutamises pikemaid pause, et mu elus midagi ei juhtu. Pigem seepärast, et ei jõua järge pidada.