neljapäev, 29. november 2007

EV 90 (lisatud minu kuulsuse-sekund)

Eilne päev algas sõiduga Jüri Vilmsi mälestuskivi juurde. Tuul lõikas, lumi oli külm nagu alati ja kohal olid ainult ja ainult need, kes pidid. Põlema pandi kaks küünalt, asetati kaks lillekorvi ja ERRi korrespondent tegi lõigu AKsse.
Siis tuli päev ise, ma ei mäleta täpselt, mida ma tegin, aga õhtul kl 18 olin juba Pilistveres tulešõul. Ja ma ütlen, see hommikune külmetamine polnud midagi. Reumahoost vaevu toibunud selg sai täiega kabelimatsu. Soojemaks läks alles siis, kui põhk põlema pandi ja leek üle süütajate peade lahvatas.
Olin siiski külmast kange, kui pulk, kui koju sain. Ma ütlen, need lõbusad reportaažid on alati kõige hullemad. Uskuge mind ja ärge püüdke seda kodus järele teha.

Peale AK reporteri filmis Vilmsi kivi juures ka maavanema nõunik, kelle tehtud klipilt võite mind vilksamisi näha külmast krampunult passimas: http://www.youtube.com/watch?v=QuVB9V4uH6Y

kolmapäev, 21. november 2007

Veel toidust, seoses pressiüritusega

Täna käisin kentsakal pressikal - esiteks oli korraldajaid algusest peale rohkem, kui osalisi. Ja need osalised kogunesid enne algust ruumi taha, kus oli peen snäkilaud. Nad sõid ja jõid ja arutasid, mis kummalised viljad need kollased ja hapud võiksid küll olla.
Või et kas seda juustu peaks lahti ka lõikama - ah las ta olla suures käntsakas, nuga on ju kõrval.
Ja lõpuks oli üldsegi fotograafe rohkem, kui kirjutajaid, pildistada aga ei olnud justkui midagi. Kõik tegid pärast taldrikutega kolm tiiru, see oli tore, sest kõht oligi väga tühi ja juustu ma lõikasin endale ka ja neid kollaseid hapusid sõin ka mitu tükki.
Midagi ei paistnud söövat kiirustav teleajakirjanik, mis võis olla ka põhjus, miks õhtuse saate esiuudis nii veidralt fookuseta oli.
Lisan pildi kolleegist, kes oli mu pressikalt tööle naasmise ajaks haaratud jubedast tähenärimishoost (sarnaneb pisut linnutaudile) ja viskles oma lauale kogunenud paberihunnikus, õigustades seda väitega, et tal on palju tööd. Ta rääkis ka pisut seosetut juttu, mille sõnumist sain aru, kes on siin majas kõige töökam ja et mina see vist ei ole. Vähemalt mitte täna.
Oh maa ja ilm küll! Nii palju siis toidust.

esmaspäev, 19. november 2007

Ärge sööge seda kringlit

Kirjutasin täna uudist diabeetikute foorumist ja umbes sellel ajal, kui olin sinna just jõudnud punkti panna, sakutati mind hõlmast.
See oli uudise peamine allikas isiklikult, kes kihutas minu juurde ahjusooja kringliga, sest ta oli just kuskil käinud ja seal jäänud üks kringel üle ja siis ta leidnud kohe, et see tuleb kähku mulle tuua.
"Näed," ütles ta rõõmsalt. "Võta endale!"
Kringliga köögi poole minnes katsusin kõhtu sisse tõmmata ja mõtlesin, et kas ma siis tõesti näen nii kõhn välja. Mingi põhjus peab ju olema, kui inimene toob mulle kringli, mis lausa õhkab kaloreid. Kuni me temaga selle paberist lahti harutasime, valgus küpsetise alla rasvaloik. Seal, kus oleks pidanud olema auk keskel, see koht oli täis šokolaadi ja võisegust glasuuri.
"Miks nad küll need kringlid nii rasvased peavad tegema," ohkas naine ja noppis oma tikutopsisuurusest lõigust välja vähemalt 30 rosinat.
"Kui te olete vähegi tervislikest eluviisidest lugupidav kollektiiv, siis te seda ei söö !" teatas ta enne äraminekut. Ma loodan, et see oli nali.
Tuju tõstmiseks lisan siia foto omaaegselt Lada reklaambrošüürilt. Ühel heal päeval asun ka mina oma autoga teele grüünesse, saolng täis laulu ja rõõmu. Esialgu pole tagasilla undamise tõttu eriti palju kuulda. Muuseas, ma sain uue aknapesu-süsteemi, see on palju moodsam, kui vana kumminupp armatuuris - nüüd pumpan ma klaasile vett jalaga!

kolmapäev, 14. november 2007

Lugu sellest, kuidas mu auto remondis käis ja kuidas ta sellest veel rohkem katki läks

Järgnevalt tuleb pikkkkk lugu minu autost, mille ma mõne aja eest kibedusega kirja panin. Võib-olla oleksin ma selle ka niisama jätnud, kui poleks olnud täna toimetuses üht juhuslikku repliiki – keegi naine rääkis, kuidas ta tunneb autoga remondis käies, et temasse suhtutakse nagu ohmusse ja küsitakse lihtsate asjade eest kallimat hinda. Et mis see naine ka taipab...
Kõik algas sellest, et viisin oma auto (Opel Astra 1,7 diisel, 1994) autoremonditöökotta S. Et igaks juhuks ära vahetada hammasrihm.
Töö sai tehtud ja makstud ning mõni aeg hiljem vahetasin samas kohas ka õli. Kurtsin meestele, et millegipärast on hakanud kaduma tosool, kuid mingit mõistlikku põhjendust sellele keegi ei leidnud ja nii see asi jäi.
Siis hakkas kaduma õli. Auto käis töökojas ülevaatusel, mehed arvasid ühte ja teist, võtsin auto ja sõitsin sellega sama targalt minema ning jõudsin umbes kilomeetri kaugusele Paide kultuurikeskuse parklasse, kust pidin tuttava peale võtma. Ootamatult läksid auto pöörded üles ja mootor tegi üha hirmsamat häält. Tõmbasin võtme süütelukust välja ja põgenesin asju maha jättes välja.
Auto käis edasi, kuni käsi üks suurem pauk, sumbutist tuprus paks suitsupilv, mis kattis õrna sinise vinega kogu üle tee asva pargi. Kiirtoiduputkast hüppas välja müüja ja mõned vanemad iniemsed tormasid eemale ja nooremad lähemale.
Helistasin jalamaid töökotta. „Kuumus läks mootoris nii suureks, et kütus hakkas ise süttima, midagi eluohtlikku see ei ole, kui käima läheb, siis sõida,” ütles mehaanik.
Sõitsin siis koju. Lugu päädis sellega, et Tallinnas elav vend võttis ja vahetas ära turbo, mis oli ilmselt õlipuudusest kuivaks jäädes otsad andnud.
Õlikadu aga jäi. See ei tilkunud küll õnneks enam sirinal sumbutist välja, aga suitses küll.
Ühel äikselisel päeval, kui olin teel koju, tabasin mootoris uue hääle: kiire laperduse ja plõgina ning siis kadus mootorist kogu elu.
Kui auto käima ei läinud, siis helistasin emale. „Osta palun bensukast köis ja tule mulle järele,” palusin teda ja seda see praktiline inimene tegigi.
„Hammasrihm,” teatas läbisõidul olnud vend napilt, kui oli pisut kapoti all surkinud.
Haarasin mobiili järele ja võtsin kõne tuttavale mehaanikule, kes oli selleks ajaks töökohta vahetanud.
„Nad ju vahetasid kogu komplekti ära, veepump ja mis seal veel on,” hädaldasin.
„Mina ise seda tööd ei teinud, aga sa vaata, kas ikka on uus veepump, nad ei pruukindki üldse seda tegelikult uut panna,” loopis mees halgusid leegitsevasse kahtlustetulle.
Esimesel võimalusel tõttasin kurtma töökoja juhatajale, kes minu kergenduseks juhtunusse tõsiselt suhtus. „Vaatame üle ja lugu on tõesti hammasrihmas, siis läheb töö garantii alla,” kinnitas ta.
Sõber vedas auto töökotta ja pärast närvilist ooteaega teatas juhataja, et vea on põhjustanud defektne veepump ning auto tehakse tasuta korda.
Hingasin välja ja astusin kergema südamega vastu äsja alanud puhkusele. Pere ja sõprade lahkuse piiril liikudes sõitsin erinevaid autosid laenates läbi nii Setu- kui Hiiumaa. Viimases kohas sain ka kõne, kus juhataja teatas, et auto on korras, tuldagu järgi.
Arve garantii eest ulatus üle kuue tuhande krooni, millest ma pidin maksma ise kaks ja pool. Kandsin sellest ette parasjagu Londonis tööreisil olevale vennale. „Nookurid, olgu, aga miks nad vaakumpumba ära vahetasid,” hämmastus ta.
Ei ole mul oma töö käigus olnud kummagagi tegemist. Selgus, et vaakumpumpa on vaja pidurdamiseks ja tehtud tööga polnud sellel mingit otsest pistmist. Tundsin end nõmedalt. Ka auto üle polnud ma rõõmus – käima läks ta kahtlaselt halvasti ning paari päeva pärast tajusin ninas justkui diislilõhna.
Lühidalt – kätte sain oma Opeli esmaspäeval ja teele jäin sellega neljapäeval.
Äravedamist oodates teepervel pikutades mõtlesin paljudele asjadele. Mulle tuli meelde, et sellel ajal, kui mina lugesin köidete kaupa ajaloolisi romaane ja neelasin kirjandusklassikat, oli venna öökapiraamatuks paks ja kulunud teos „Moškvits”. Ülikoolis kulutatud aeg ongi ju nüüd põhjuseks, miks osa sissetulekutest läheb pangale ja teisest osast lihtsalt ei jätku, et osta ja ülal pidada autot, mille peale töökojas ei öeldaks – nende vanade autode puhul ei tea kunagi, mis viga võib olla.
Nojah, töökoja juhataja ei rõõmustanud mu üle kohe üldse mitte. Veetsime üliemotsionaalse veerandtunni, mille jooksul ta väljendas veendumust, et olen ise juhtunus süüdi ja kohe oleks pidanud tagasi tulema, kui midagi viga oli ja et nüüd on jälle kindlasti kõik laiali jooksnud.
Sõber vedas auto jälle tagasi ja mõne aja pärast sain teate, et võin järele tulla. Sõnaaher meister teatas, et termoklapi kaitse oli läbi, sellepärast läks mootor kuumaks, lisaks oli murdunud üks uhiuutest nookuritest ja ülejäänud probleeme põhjustavad ilmselt väljavahetamist vajavad pihustid. Aga raha nad kõige selle eest ei võtnud. (Aga süüde, kas nad süüdet vaatasid, nõudis vend.)
Vahepealset sadat kilomeetrit ma ei kirjelda, piisab sellestki, et järgmisel päeval olin samas kohas tagasi mõni meeter enne seda, kui auto mootor välja oleks surnud.
Keegi vanem mees oli kindel, et viga on kulunud nukkvõllis ja avaldas sel teemal sõnarohkelt arvamust.
„Kas sina tegid seda tööd,” nõudsin ärritatult.
„Ei,” vastas ta. „Mina ei tee siin mingeid töid.”
„Mida sa siis räägid,” nördisin lõplikult.
„Mina olen omanik ja võin kõike rääkida,” teatas ta leebelt. Mul oli piinlik, aga õnneks ta ei pahandanud. Edastasin ka kahtluse süüte asjus, mis samas maha tehti ja võtsin veel kord üles vaakumpumba teema. Mees lubas, et võib vana pumba üles otsida ja autosse panna, siis saan ise näha, milline see on.
Pärast seda ei näinud ma autot tükk aega kuni järjekordse kõneni, et nüüd peaks korras olema. Viga olnud ühes nookuris ja see süüteprobleem olevat kah nüüd korras, lisati mokaotsast.
Autot ära tuua ma ei jõudnud, enne kadus sellel töökojas kuhugi õlisurve. Juhataja teatas oma uutest kahtlustest võimalike vigade suhtes, mis lõppesid arvamusega, et autoke on omadega põhimõtteliselt läbi, aga kui nüüd ühed odavad jupid ära vahetada, saaks kuskil viis tuhat kilomeetrit veel sõita, nii et auto oleks võimalik kähku maha müüa.
Olin jahmunud. Päriselt ka. Autoteenindus, mis soovitab teadlikult pettusele välja minna ja müüa maha masin, mille sõidukõlbmatus on ette kindel? Mitte ühtegi teie poolt pakutavat masinat ma ei osta, selles võite kindlad olla, mõtlesin oma peas.
Lõpuks lubati, et võin oma auto nüüd siiski kätte saada ja see ka sõidab, vähemalt siis, kui pöörded kõrgel hoida.
Järgmisel päeval läksin sellele järele. Sõnaaher meister istus leti taga ja tõstis küsivalt pead. „Kutsun juhataja,” pomises ta traditsiooniliselt tervitusele mitte vastates ja kadus.
Juhatajal oli teatada, et nad olid siiski otsustanud auto uuesti lahti võtta, et näha, mis seal siis ikkagi viga on. Rõõmsama poole pealt oli tal lisada, et seda viga, mis nad arvasid, ei ole, aga mis on ... küll nad vaatavad ja siis helistavad.
Taaskord tundmatutest terminitest uimasena kadusin välja vihma kätte.
(„Ma spetsiaalselt palusin, et nad sellega enam midagi ei teeks, miks nad ta küll sealt alt lahti võtsid, nad ei pruugigi seda enam korda saada,” ahastas vend.)
Asi on selles, et autoteeninduses on keskmisel naisel suhteliselt kerge lolliks jääda. Kuna asjast palju ei tea, siis on kerge mütsi üle kõrvade tõmmata ja isegi väga lihtsast tööst midagi jube suurt teha. Mehed, kes sellest aru ei saa, võivad ette kujutada käiku naisrätsepa juurde, kus küsitakse, milliseid õmblusi, siksakke või lõikeid peaks tegema. Keskmine mees ainult vihastaks selle peale ja nõuaks – tehke see ülikond ometi valmis, nii et sobiks ja kõik oleks korras ja jutt nii pikk.
Aga autost veel. Kui paari päeva jooksul keegi mind sellele järele ei kutsunud, siis palusin vennal veelkord töökotta helistada.
„Nad ütlevad, et mootor on nii kulunud, et seda ei saa parandada ja nad toovad auto ise treileriga sulle koju ära,” ilmus MSN-i aknasse tema tekst.
Haarasin toru ja helistasin uudist jõllitades talle jalamaid. „Küsisin, kuidas see siis nii äkki just nende käes juhtus, aga sellele ma vastust ei saanud,” märkis vend peale seda, kui oli kinnitanud, et olen asjade käigust õigesti aru saanud.
Olgem ausad, olukord, kus remontijad teie auto teile pärast remonti treileriga peavad õue vedama, ei ole siiski päris tavaline.
Haarasin veel kord toru ja helistasin juhatajale, kes võttis mu kõne vastu sobivalt leinalise tooniga ja kaasatundvalt. „See vaakumpump, seda pole mul siis vaja, kui auto omadega õhtul on, võtke see tagasi ja andke mu raha tagasi,” nuiasin. Torus valitses hetk jahmunud vaikust, sellist juttu juhataja ilmselgelt ei oodanud.
Aga vorst vorsti vastu, mina poleks oodanud tema vastust.
„Helistan sinna romulasse, kust me selle saime ja ütlen, et see on defektiga, kui nad pumba tagasi võtavad, siis saate oma raha,” ütles see lahke mees.
„Romulast ... mis nad veel on meile rääkimata jätnud...” ütles vend MSN-is seepeale. Ent mind vaevas muu. Kujutasin endale ette, kuidas mehed seisavad mu auto ümber, olles seal midagi ära käkkinud ja siis ütleb keegi nupumees: „Ütleme talle, et seda ei saagi parandada, mootor on liiga kulunud!”
Muidugi, mu auto on vana, mis liigub see kulub ja selles ei saa ma töökoda süüdistada. Suurem mure on see, et kogu selle saaga jooksul kuulsin lausa uskumatuid juhtumeid töökodade suhtumisest ning ilmses nihkes teistatud tööde ja esitatud arvete suuruse vahel. Põhimõtteliselt, kui ise mootorit piisavalt ei tunne või puudub usaldusväärne töömees, siis näib lakisaamine olevat ette kindel.
Ma ei usalda autoremonditöökodasid. (Muuseas, sellel minu omal on viimaste andmete kohaselt tõsiseid ärilisi raskusi – selgus, et nad on oma klientidele müünud Euroopast toodud autosid, mis on seal varastatud. Ja neile iseloomulikult ostsid nad masinad sisse üliodavalt ja müüsid kallilt.)
Vaakumpumbaraha õnnestus siiki kätte saada, asjade käik kiirenes oluliselt pärast seda, kui teatasin plaanist minna tarbijakaitsesse kaebama.
Mitmed mehed, kes on sellest autojamast kuulnud, laksutasid keelt ja küsisid – miks nad kohe ei teinud seda teist või kolmandat, aga mina ju ei tea, nagu öeldud, lugesin ma nooruses valesid raamatuid.
Juhtunust õppisin seda, et võimalusel ei tohi kunagi minna autoga teenindusse naine üksi, ka juhuslik mees tänavalt on parem, kui lehvivad lokid ja ükski abinõu ei aita inimeste osas, kelle esimene mõte on minna välja väikse pettuse peale.

teisipäev, 6. november 2007

Millega sõidab maa-ajakirjanik


Üldiselt sõidab maa-ajakirjanik tööle autoga. Kui auto läheb väga katki, siis püüab ajakirjanik käia bussiga. Kui ajakirjanik on korduvalt saabunud tööle rusutud meeleolus pärast hommikust tundi, mis kulub bussil 25 kilomeetri läbimiseks, ütleb kaastundlik kolleeg - kuule mul on õue peal üks auto...
Auto on valmistatud kuldsel 1972-l aastal, selle kohta öeldakse ka nullüks ja ta on väga peen ... oma aja kohta.
Sõitmisel täitub salong ühetoonilise undamisega, umbes sellise hääle järgi kuulis vanasti juba kaugelt, et lähenemas on Ikarus-buss. Kui nuppe õigesti keerata, läheb salong soojaks, aga tagumine aken sulab üles alles siis, kui sinna päike hakkab peale paistma. Klaasipesuvedelik käib kummist kotti ja kogu kupatus töötab kummist nupu abil, seal peaks tekkima vist vaakum.
Keegi varasem sõitja on paigutanud tagaistmele piraka kõlari. Isegi kui sõitmise ajal üle undamise kuulata kannatlikkust sisendavaid vaimulikke laule, tekib rooli hoides hootisi tujulangusi. Siiski, näiteks Kuubal liigeldakse üldse peamiselt veohärgadega ja nende elu on veel raskem. Aga alati on võtta mõni veohärg, mis teele jäänud masina minema veaks.
Kui minna maa-ajakirjanikuks Kuubale?

esmaspäev, 5. november 2007

Paeltega kummikud


Käisin esimese lume puhul metsas ja siin pildil on teerada, mis praegu on muutunud raevuka oja oruks või midagi sinnakanti.
Olin tossudega ja sain algul märjaks, siis veel märjaks ja lõpuks mudaseks.
Mõtlesin tossu mudast õngitsedes, et tegelikult saab inimesi võrrelda jalatsitega. Ma tean mitut inimest, kes on loomult nagu peoking - ilus ja läigib ja kiiresti hakkab hõõruma. Ja siis selliseid inimesi, kes on nagu need vanad nr 46 kalossid meie majas, et kõigile on suured, aga head jalga panna, kui on vaja minna kiiresti aiast tilli tooma või midagi.
Konkreetselt laupäeval oleks metsas vaja läinud selliseid kummikuid, millel on üleval osas paelad, et saaks kinni siduda ja vesi ei tuleks sisse. Muidu oli plaan minna edaspidi räätsadega sohu, aga praegusel juhul kuluks ära pontoonid. Ja väike seadeldis, millega saaks sügavamaid lompe ületada, umbes selline nagu see seaema Lotte multikas leiutas.