pühapäev, 4. detsember 2016

Suured käpad

Nägin maamaja taga metsas ilvese jälgi!

Jäljed olid väga värsked, sest hommikul tuli veel natuke lund ja need olid tehtud peale seda. Seal liigub üks kitsekari ja nad olid käinud passimas. Kahjuks hämardus ja ma ei saanud täpselt kõike vaadata, aga muidu oli täiesti klassikaline ilvepere rada - algul läks kõik üksteisel jäljes nagu oleks liikunud üks loom.

Siis äkki jäljed hargnesid ja ühest reast sai kaks või kolm, ma täpselt ei näinud, nii pime oli juba.
Siis oli põõsaste vahel pisikeste sammudega tipitud (hiilitud tasakesi) ja tehtud suuri hüppeid. Ilves on ju sprinter nagu kass, teeb saagi peale sööstu ja kui see eest saab, siis pikalt ei jälita.

Ma uurisin, aga verejälgi ei paistnud, kuigi üks koht oli, kus nagu oleks midagi lohistatud. Uh, nii põnev oli!

Läksin hommikul tagasi, aga kahjuks oli lumepihu selged jäljed katnud ja nii selgelt neid enam näha polnud.
Kahjuks korralikku pilti ei saanud. Nendega, mis on, ei hakka siin asja segaseks ajama. Väga äge igatahes! (Isegi huvitavam, kui maaeluminister.)

reede, 2. detsember 2016

Vaat sulle nohuravi

Laps jäi sellesse nõmedasse viirusse, mis praegu ringi käib, kurguvalu, nohu jms. Oli üsna pikalt haige, oma 10 päeva. Mulle tavaliselt need koolist toodud nakkused külge ei hakka, aga seekord hakkas.
Olin just lapsele öelnud, et praegu on tal elus erakordne aeg - kui jääb haigeks, siis ongi kodus haige ja sellest ei juhtu mitte midagi. Nii-et kui ma tundsin kurku paiste minevat ja ninas sügelust, siis ma muidugi ei muutnud oma plaane, mille sees oli üks pikem sõit, sest millal seda siis hiljem teha?

Ostsin kähku apteegi käsimüügist actifedi, sudafedi, goldrexi tablette ja mingeid imemistablette, mis iial aidanud pole. Lisaks neelasin pangekese pärnaõieteed, kombineerituna veel ühe ja teise metsataimega. Jäin üha haigemaks ja sõin üha enam tablette ja tundsin, kuidas pea rõõmsalt suriseb ja asjad on nagu veidi irreaalsed. Ma väga tahtsin seda intervjuud ära teha, aga kuidagi ei passi inimesega suheldes aina lörinal nina nuusata. Tegin ka, kuigi inimene muutus vahepeal kuidagi hägusaks ja see oli alles lisahäda algus.

Viiruse tablettidega kinni toppimine ning samuti liigne kogus pärnaõieteed andis ebameeldiva ja ootamatu tagasilöögi - vererõhk lendas lakke. See on hästi ebameeldiv, sest olen madala vererõhuga toredasti siiani elu ära elanud. Tunda andis see nii, et olin näost punane kui peet, pea kas tuksus või valutas ja suu kuivas. Kui ma naabrilt laenatud randmenõkatsilt nägin numbreid 186/119, siis  helistasin perearstile ja avasin netiotsingu. Sealt leidsin, et mõned käivad ringi 200ga ega tee teist nägugi ja teised on 160ga kiirabisse kärutatud.

Minu jaoks kõige rahustavam oli see, et pereõega aegu klapitades jõudsime samast päevast järgmisse ja siis ülejärgmisse - järelikult midagi jubedat ei ole.

Kui vastuvõtule jõudsin, siis oligi kõik juba korras. Sain teada, et kui rõhk on korra üles lennanud, siis ta tuleb väga visalt alla ning eriti visalt alaneb alumine. Ning et ebameeldiv tuksumine kuskil kurgu all tulebki liiga kõrgest alumisest rõhust. See on aga kõrge eriti neil, kes vähem liiguvad.

Ma teinekord olen nohu ravimisega ettevaatlikum.