reede, 18. märts 2016

Endiselt teel

Mul on veel hetk aega, sest bussiga läks aega ja saan istuda külalistemaja jahedas vastuvõturuumis, enne kui pean minema välja sauna (niiske ja 30 kraadi palavust).
Eile olin tagasihoitud naerust lõhkemas. Tulime lennujaamast väikese peetud ja päevinäinud väikebussiga, kui hakkas sadama hirmsa hooga sooja troopilist vihma.

Kõik aknad läksid hoobilt uduseks. Jõudsime kuidagi kohale ja bussijuht arvas, et mis te sinna vihma kätte lähete, ootame, ehk läheb üle. Ghanas on vihm ka piisav põhjus mitte tööle minna.
Noh istusime siis seal uduses bussis. Vihmakest lahistas, minu ees hõõrus välisminni ametnik pead, mille ta ühes augus hüpedes oli bussilakke ära löönud, kõrval nohistas riigikogulane ja püüdis läbi uduste akende midagi näha. See oli naljakas, päriselt. Kui välja läksime, siis saimegi hoobilt märjaks, esimesest sammust. Pole ime, et siin nii niiske on.

Öösel oli mul veidi raske magada, sest tundus, et rott närib seina. See võis olla ka mõni hiiglaslik mardikas muidugi. Igatahes keegi seal oli ja midagi ta näris.
Lisaks lendasid üle maja mürinal lennukid, sest lennujaam on lähedal, aga muud huvitavat ei juhtunud. Väiksminni ametnik leidis, et voodialune on surnud prussakaid täis ja järeldas, et tõrje on korralikult tehtud.
Nüüd läheme tähtsa saadiku juurde ja siis sõidame levialast välja. Vähemalt nii on mind hoiatatud.
Tänane esimene peatus pärast Accrat on Kumasi (1,7 miljonit elanikku ja Ghana kõige kuulsam turg) ja siis edasi otse põhja, kus on Bolgatanga linn ja Kongo küla.

neljapäev, 17. märts 2016

Teel

Kuna ma ei soovinud seltskonnaga ümber maja uidata, siis on mul hetk aega.
Olen jõudnud Istanbuli. Turkish Airlinesil on selline teenus, et kui nendega lendad ja nad ei saa sulle 12 tunni sees jätkulendu, siis saab tasuta hotelli. Kui lend on, aga sinna pole kohti, siis ei saa.
Meil on teel Accrasse (Ghana pealinn, pole hullu, ma ka polnud varem kuulnudki) ööbimine. Juhus, kui kedagi huvitab, siis see käib nii: tuled Istanbulis lennujaama alalt peaaegu välja ja siis on seal ühes nurgas Hotel Desk, kus võib olla igavene pirakas saba. Letis korjatakse ära lennukiiletid, mis pärast ilusti jälle tagasi antakse ka ja jagatakse inimesed hotellide vahel ära. Siis tuleb oodata, kuni bussid on komplekteeritud ja reisijad transfeeritakse kenasti teab kuhu ära. Meie hotell on väga korralik nelja tärnikas, aga asub kuskil imelikus kohas. Meiega koos maandus bussi valjuhäälne ammeriklanna, kes väitis, et otsis hotel deski kaks tundi, millest ma hästi aru ei saa. Panen selle siiski tema sünnipärase keeleoskuse arvele, küllap seletas pikalt ja põhjalikult ja ajas kõik segadusse. Kõige targem on rääkida märksõnadega, mida kõik teavad ja oskavad esimese silbi peale käega õiges suunas viibata.
Kuna bussijuht lõikas mööda remonditavat teed, siis oli bussis kõigil palju rõõmu, kui ta välja ronis, et teetõke kõrvale lükata ja omatahtsi sealt end läbi suruda. Nii jõudsime kõigist enne kohale, kuid toad saime ikkagi kätte viimasena. Nagu see asi elus käib.
Õnneks on hotelli kõrval pisike supermarket, kust ma vaevumata liiri kurssi arvutama, ostsin mõned banaanid ja juua ja röstitud kikerherneid. Nendega läksin kahjuks alt, sest tegemist on tõelise tervisetootega, mis on seega kenasti maitsetult jahune.

***
Nüüd on juba hommik. Avastasin hommikusöögil nurga, kus olid kuivatatud mooruspuumarjad ja pähklikaste. Näis, millega Aafrika selle üle lööb.

kolmapäev, 2. märts 2016

Tööst mitmeti

Lugesin jälle suure naudinguga üht oma lemmikraamatut, Agatha Christie autobiograafiat. See on värvikas, detailirohke, emotsionaalne - ühesõnaga suurepärane.
Seekord jäin toppama sinna, kus ta on juba lahutatud ja laps hakkab kooli minema. Agatha ise koolis ei käinud, tema nooruses olid neidudel guvernandid ja selliseid koole polnud olemaski.
Aga tütar tahtis kangesti kooli minna ja Inglismaale omaselt muidugi oli valida erinevate internaatide vahel. Prooviti mitut ja laps valis ühe organiseerituma, sest talle meeldis, kui aeg oli täidetud ja asjad kontrolli all ja koguaeg sai õppida.
 
Ühesõnaga. Siis oligi nii, et laps oli kooli pandud, mees lahkunud ja Agatha sai vabalt minna ja osta piletid, et reisida Idaekspressil Iraaki ja mujale. Aega oli laialt, piletid odavad. Õde võis ka lapsel silma peal hoida, kui midagi oleks juhutnud, aga pika aja pidi tüdruk ju nagunii omapäi koolis olema.
Vaat see pani mu mõtlema.
Nii võib tõesti olla produktiivne kirjanik või üks kõik mida muud teha. Mitte et ma sooviks oma last internaati panna, hoidku selle eest. Aga pilk jäi peale. Sel ajal oli ju asi nii, et reeglina oli inimestel, kes polnud otseselt töölised, sissetulek intressidena mingist investeeringust või kinnisvararendist. Ka Agatha sai 100 naela aastas ja raamatute kirjutamine oli pikalt puhas lõbu, enne kui ta hakkas selles nägema püsivat sissetulekut.
Ükskord juhtus, et ta oli kuskil kõrbes väljakaevamisi vaatamas ja kui tagasi tuli, leidis eest seitse kiirtelegrammi - laps oli haigestunud kopsupõletikku ja väga raskes seisus. Kuigi viimane telegramm ütles, et asi on juba parem, tormas Agatha kodu poole teele. Piletid, rongid - kohale jõudis nelja päevaga, mis oli veel üsna ladus.
Nojah, ajad on muutunud.

Niimoodi ta reisis ja rändas üsna palju ning alailma juhtus midagi. Küll jäi buss liiva sisse kinni, läks tal seal süda pahaks, viis laev valesse sadamasse või oli rong lutikaid täis. Muutus tuli siis, kui turismindus arenes ja müüma hakati korraldatud reise - see tõstis Agatha hinnangul hinnad lakke ja võttis reisidelt suurema osa mõnust. Selles osas olen ma nõus. Eelistan ka alati ise odavamat, aeglasemat ja ebamugavamat kohalikku transporti.

Aga seda raamatut ma soovitan, kuigi olen seda vist juba varemgi teinud. Naiste tööelu on teinud läbi suure muutuse. Tegelikult meeste oma ka - Agatha isa elas ka mõnusalt kapitalitulust, päevad veetis klubis, õhtud vastuvõttudel käies või neid korraldades. Ja pange tähele - kõigil neil oli koguaeg kiire!