neljapäev, 30. juuli 2009

Kuigi Youtubes on õpetusvideo ja puha, ei suudaks ma ilmselt teha endale soengut nagu oli Hermione Grangeril ma ei tea mitmendas HP filmis. Arvatavasti tuleks välja midagi a la Hagrid. Seetõttu käisin juuksuris ja palusin poole praegusest pikkusest eemaldada, tulemuseks on midagi Ron Weasly lähedane asi.
Ma tean, ma käisin täna kinos viimast Potterit vaatamas.
Oli päris lõbus muide.
Kuna film on mingi 150 minutit, siis tekkis igati kodune õhkkond - lisaks tavapärasele söömisele ja joomisele jooksis rahvas alalõpmata ka wc vahet.
Seekord oli õnnestunud tabada ka natuke J.K. Rowlingi naljasoonest ja filmi oli peale õõva ja luuaga lendamise pääsenud hulk vahvaid detaile.
Snape oli erakordselt sümpaatne, Hagridit nägi vähe, veel vähem seda naljakat kohmakat poissi, kes on sündinud Harryga samal päeval.
Fredi ja George pood oli nummi, üldplaanid uhked ja see noh kuri naine tõeliselt hull ja hüsteeriline.
See, kelle nime ei tohi... seda seekord õnneks üldse ei näidatud ja see oli talle paras.

kolmapäev, 29. juuli 2009

pühapäev, 26. juuli 2009

Saaremaalt tagasi

Oh, kui hea oli näha sugulast, kellega me koos kunagi jõudsalt hulga pahandusi tegime ja tema üksi veelgi enam!
Mutta kukkunud lapsed tegid talle nalja, kõrvalisel kruusateel vilistas ta turvavööle, merele läheb päästevestita ja üldse istus ta kevadel kolm nädalat pea üksi ses unustatud maanurgas ja viis vahepeal ajaviiteks merre võrke sisse.
Aga mis mulle eriti meeldis: möödudes talust, mille õues pulmalised parasjagu meeste särke lipuvardasse tõmbasid, pidas ta auto kinni, karjus ahoi mehed! ja tegi rahus pilte.
Sellist inimeste tülitamist peetakse enamasti minu veidruseks.
Ah soo, aga ta meenutas ka iseloomuliku juhtumi vanaisa kohta. Vanaisa oli nimelt suur loodusearmastaja ja sai kõigi elukatega alati kenasti toime.
Kord lapsed kuhugi saarenukile ilma vaatama viinud, nägi ta rohu sees väikest rästikupoega.
Vanaisa võttis ussi kohe pihku ja näitas lastele ka, et näete mihuke armas...
Lapsed lasid ussi omakorda käest kätte ja lõpuks leiti, et kõige rohkem meeldib rästikule olla sugulane A. süles. Noh, siis ronis kari jälle mootorratta külgkorvi ja põrutas koju, rästik ilusti kaasas.
Pärast mängiti sellega veel tükk aega, isegi foto tehti, kus A. istub maas, uss peos ja kõik teised seisavad poolkaares selja taga.
Vanaema pani selliseid asju tavaliselt pahaks, et a) uss üles korjatakse ja b) koduõue veetakse!
Ma ise mäletan, et kord vanaisaga karjamaalt tulles märkas ta kadakapõõsas ussi vana kesta ja tahtis kohe lapsele näidata, milline uue kuuega uss ise on. Ragistas ja saputas põõsas tükk aega ja nentis pettunult, et küllap on "vana siit juba minema läinud".
Minul küll kahju polnud, ma kartsin madusid 16. eluaastani nagu tuld.
Aga nüüd oli päris kahju, kui Karl jubedalt rannas ehmatas, sest üks siksakilise seljaga härra susises ta peale ja vingerdas vihaselt kivide vahele minema.
Õngitsema minnes sattusime aga kohta, kus nastikud ujusid vees edasi-tagasi, kaelad püsti ja pikutasid päikse käes. Kui mu enda jalgade juurest ka kolm saledat selli minema roomas, olin nõus, et võiks tõesti eemale minna.
Kahjuks unustasin sellest sugulasele rääkida. Kujutan ette, et ta oleks jalamaid randa tormanud ja lapsegi kaasa vedanud, et toredad maod üle vaadata.

laupäev, 18. juuli 2009

Hiiumaal.

teisipäev, 14. juuli 2009

Õhtune tsitaat ajakirjanike lastest

Ajakirjaniku lapsed kasvavad alaliselt arvutiklahve plagistava ema kõrval, kelle puhul on juba seegi hästi, kui ta füüsiliselt kohal on - mis siis, et vaimselt ei-tea-kus. Poole ajast on ta ju nagunii ka füüsiliselt ära, kusagil materjali kogumas. Tema lapsed meisterdavad endale papist ja klotsidest läptopid, et nende kohal küürutades ja pomisedes teda jäljendada.

Allikas: üks Murutari raamat.

Ja papist läppar on minu lapsel olemas, tehtud kommikarbist.

esmaspäev, 13. juuli 2009

Lõunane lause

If you can't be a good example, then you'll just have to be a horrible warning.

pühapäev, 12. juuli 2009

Kihnus käidud

Et käisime siis Kihnus Vahemerega, kumbki esimest korda. Esiteks oli minekupäeval selline tuul, et hommikune laev ei väljunud ja õhtune laev kiikus lainetel kaunikesti lõbusalt.
Sadas kah. Kihnlastel on selline ringkaitse, et nad kõik ütlevad ühesuiselt, et metsik telkimine ei tule nende saarel kõne allagi, iga maatükk kellegi jagu. Tegelt oleks saanud küll. Aga olgu, telkisime korrektselt selleks ettenähtud alal, millega käis kaasas plusse (vesi, tualett ja korralik lõkkekoht) ja miinuseid (samal platsil peetud ülikärarikas suvepäev koos hirmsa ööga).

Siin näete, kuidas Paju talu perenaine kenas triibuseelikus toolil istub ja lehma karjatab. Triibuseelikuid müüdi lahkelt ka turistidele, kõige odavam oli 1900 krooni. Küllap oleks saanud ka tingida, müümishuvi on kihnlastel kõva. "Kört sobib kõigile," kinnitavad nad silmagi pilgutamata ja ei hooli ka sellest, et enamik neist endist näeb sellega välja üsna pumpsakas.
"Eks neid värve ole igasuguseid," teatavad nad veel ja on suuremate selgitusteta valmis turistile jalamaid maha ärima sintriipu kördi, mida saarel traditsiooniliselt kantakse leinamärgiks.

Siin pildil näete väga kurja Vahemerd. Teel kaunisse liivaranda sattusime veetakistusele - kogu külateed kattis kohati põlvekõrgune vesi. "Mu kott saab mustaks," lõugas ta. "Mu rihmikud saavad märjaks!" No ja veel ühtteist. Pärast tegime ilusaid pilte ja käisime ujumas. Oli tore.

Külakiigel vana (mahapõlenud) rahvamaja lähedal.
Kihnu me jõudsime neljapäeva õhtul ja ära läksime laupäeva varahommikul.
Nii- et saarel me käisime ringi reedel ja jõudsime selle ajaga vaadata üht rändrahnu, üht mälestuskivi, üht kaitsealust tamme, üht kõrtsi, üht majakat, kolme külapoodi ja ratastel läbi sõita enamiku suuremaid ja osa väiksemaid teid.
Vahemeri arvas tagantjärgi, et oleks pidanud ka kalmistul ära käima. Ma arvan, et oleks ehk pidanud kohalikult diskolt läbi astuma.
Üldiselt - oli üks neid väheseid päevi, mille kohta võib öelda: täiuslik.

teisipäev, 7. juuli 2009

Ja põõsast tehtud tantsupeo video, millega kaunikesti rahul olen:

Väga oluline sündmus


Jah, see juhtus täna - tegin tyhjaks eelviimase raamatuKASTI. Mul on nüüd lõpuks laeni kõrguv riiul, kuhu raamatuid laduda.
See on vana ja kole, aga mõõtmetelt see, mis vaja ning hämaramas valguses päris OK.
Kui ikka oled aasta aega näinud nurgas hunnikut pappkaste, siis on ka kole riiul väga vinge vaheldus.
Kunagi meil oli Hiiumaal ühes majas tervet otsaseina kattev hele sektsioon, ilmselt 80-te algusest pärit jõletis. Me ei arvanud sellest vähimatki kuni saabus üks väliseestlane, kes hüüdis ahhetades, et sellised ongi Kanadas tippmood nüüd.
Raamatukastidest tuli välja lahedaid leide, näiteks Consuelo II osa ja "Tahan saada topograafiks".
Consuelo üle oli mul kohe hea meel, juba paar kuud olen mõelnud sellele noorele haiglasele Albertile, kes millegipärast ennast ligasesse keldrisse peitis. Olen nimelt mõlenud, et kuidas see pimedus ja rõskus ka ta liigestele võis mõjuda ja imelik, et ta ikka viiulit veel mängis.
Leidsin ka raamatu "Mees otsustab ise", see oli ka tore, sest mulle on vahel pähe turgatanud raamatu alguses olev lause: "Katja tõi lauale pannkoogid ja me hakkasime neid hapukoorega vohmima."
Noh, et kas tõesti oli ainult hapukoor seal kirjas või veel midagi? Kala või ... Eile lugesin - see asi sai ikka jah selgeks, et polnud neil orbudel midagi rohkem majas.
Paar sületäit raamatuid on veel üle nüüd, aga see on juba koera saba. Hullem on see, et üht-teist näib olevat kõigi kolimiste jooksul kaduma läinud.
Kastidest tuli välja ka paberipahna ja muidugi ajalehti.
Olen hakanud mõtlema Ekspressi tellimuse tühistamisele. Korjan pidevalt kokku telekava, mida ma pole avanudki, viskan ära Areeni, olles seda põgusalt lapanud ja eelmise nädala lehenumbrit lugesin alles praegu.
EE käib kuidagi alla, aga PM on hullem - peale paberlehe tekstide veebi paneku lõppu pole kummastki (ei paberist ega veebist) õieti midagi lugeda.
Näh, aga mul on ju nüüd nagunii riiulite kaupa vahvaid raamatuid.

neljapäev, 2. juuli 2009

Mulle meeldib väga see tantsu- ja laulupidu. Teeb linna puhtamaks.