teisipäev, 25. november 2014

Juhtum kassiga

Vaatasin kööki astudes kohe, et kass vedeleb kuidagi imelikult tooli all. Aga kui perenaine ta sealt ühel hetkel välja tõmbas ja röögatas:"Ta on ju surnud!" jäin hetkeks sõnatuks.
Üks külma eest tuppa lastud koeravolaskitest oli kassi maha murdnud, kuni  me väljas vaadet imetlesime.
"Ma paneks selle koera magama, aga ma olen nii haleda südamega," nuttis naine. Ise sakutas kassi, et ehk ikka elab?
"Ei, ta on surnud," ütlesin ja püüdsin välja mõelda, mida jõudsalt keriva hüsteeriahoo kõrval edasi teha. "Istu rahulikult, hoia kassi süles. Ta on ju soe veel?"
"On jah soe!" halas naine.
Mingi pool tundi rääkisime niimoodi, et ta hoidis seda surnud kassi süles. Siis hakkas ise ka juba vaatama, et misasi see mul siin nüüd nii... ah see kass!
"See oli sellel koeral juba viies," kurtis ta.
"Kas oli päris tark ta sel juhul kassiga kööki jätta," küsisin ettevaatlikult.
"Koertel oli ju väljas külm!"

Lõin käega. Pole minu asi. Aga näeb ikka ka asju selles teises Eestis. Vaestel inimestel, kes tunnevad, et nad oleksid tegelikult võinud paremale järjele jõuda ja seda põevad, on väga raske kedagi oma elamisse sisse lasta. Nad häbenevad väga oma vana ja peetud sisustust, koledaid riiuleid, millele on teised riiulid suurte naeltega külge löödud ja kõike muud kokku otsitud ja klopsitud mööblit. Mulle on ikka erandeid tehtud ja olen istunud neil aukus diivanitel, lombakatel toolidel ja võidunud pingikestel ning kuulanud ja kuulanud, mis elu on elatud ja mõtteid mõeldud.
Olen vaadanud, et selles vanas kolas on  rohkem isikupära, kui laminaatmööblis, mida keskmised inimesed järelmaksuga ostavad. Kuskil kauniste kodude konkursil ei osale muidugi ühed ega teised.
"Tahtsime, et oleks natuke ilu, ostsime Bakkerist seitsme euroga seinakella," näitas naine. "Kas see on siis kuritegu ja raiskamine?"
"Ei ole," ütlesin lahkelt. "Võisite osta küll Bakkerist kella!"
"Ahah," rahunes ta.

Kuna silitasin lahkelt nii jäneseid kui kitsi ja koeri, siis sain lõpuks kirbu. No mis seal ikka. Juhtub selliseid päevi ette.

teisipäev, 18. november 2014

Mis maksab üks kriips?

See kriips maksab 591 eurot. Kui teie laps rattaga parklas tuttuuele autole sisse sõidab, siis peate aga õnneks maksma vaid kasko omavastutuse ehk 200 eurot.

Tutika auto ust ei tõmmata ju pärast käisega üle, see läheb tervenisti värvimisele.

Muidugi ei tõsta see tuju, kui lapse õhtuse sõidu eest tuleb selline summa kokku kraapida, aga ikkagi parem, kui maksta arveid huligaansusest lõhutud asjade eest. Asi juhtus ise nii, et ta tuli suure kiirusega mürts üle äärekivi parklasse ja teise auto tagant vajus välja omakorda auto. Poiss ei saanud pidama ja kriiks - oligi jama lahti.

Õnneks oli juht mõistlik ja väga rahulik. Mina... Mul on lihtsalt kahju. Õnnetusi ju vahel lihtsalt juhtub, sest need ei käi kive ega kände mööda. Aga pidi see just nii minema... Jama.
Mõisted nagu halb nähtavus, ootamatus ja pidurdusteekond said muidugi uue tähenduse. Seegi midagi väärt.

Tootearendus

Põrandalambil läheb pidevalt pirn läbi. Pimeduses vaeveldes tulin suurepärasele ideele, mille teostasin maalriteibi abil jalamaid. Loodan, et see on ajutine.

esmaspäev, 17. november 2014

Чёрный ворон, я не твой!

Lugesin raamatut ja leidsin sealt viite ühele venelaste armastatud rahvalaulule, mis tundus huvitav. Ja seda see ongi. Leidsin ühe sellise päris uhke versiooni:



pühapäev, 16. november 2014

Pilt, mida ma vaatasin


See pilt oli Õhtulehes SELLE loo juures. Super! Vaatasin seda pikalt lehest ja jagan teiega ka. Kõik on nii ehe. Mul oli ka plaan lehte talvel üks selline pilt teha, aga nagu ikka on kõik juba ju tehtud.
Ja selliseid mehi ja detaile pole praegu kuskilt võtta ka!

Konksud ja söödad

Ämm pärandas enne surma mulle täpselt ühe asja - potilille. Nüüd hakkab see kõigist pingutustest hoolimata ära kuivama. Nagu kasvab ja samal ajal kuivab. Veider asi. Aga see oli niisama öeldud.

Räägitakse, et igal inimesel on mingi nupp või keel või midagi muud, millele pihta saades ta on kohe mingil moel liigutatud või koostööaldis.

Mina olen vaadanud, et need on pigem välised asjad, mis panevad liikuma ja tõmbavad käima (nagu ussike või lant kala ees), nii-et inimene võib ühel hetkel rahulikult tugitoolis istuda, aga järgmisel minutil juba minema tormata. Elu viskab sellist sööta ikka vahel ette ja siis imestad isegi, millist energiat endas leiad.

Ükskord ma näiteks istusin üsna apaatselt arvuti taga ja vaatasin niisama, mis kuskile kirjutatud on. Siis nägin, et keegi on loonud FBsse ürituse Vilsandi esimesest laulupeost. Läksin kohe ärevile ja hakkasin lisateavet otsima. Järgmisel hetkel juba helistasin korraldajale ja seletasin, et ma pean
tingimata ka seda kõike nägema!

See oli hirmus vaev, see minek ja tulek. Ma ise ka imestasin, kui kõike seda energiakulu kokku võtsin, mis sellele reisile oli läinud ja mõtlesin, et ega kellelegi sellist tööd anda ei saa, mõistlik inimene ei lase ennast niimoodi väntsutada. Seda teeb see, kellele kangesti väiksed saared meeldivad.
Aga jah, seal Vilsandil ma põrkasin kokku ka selle inimesega, kes oli selle ürituse loonud FBsse. Ta oli väga rõõmus ja ütles, et tegigi seda ainult seepärast, et lootis, et ma haagin!

Olin natuke nördinud, et ma nii läbinähtav olen. Aga tõde see on, et kui mulle öeldakse, et tõuse hommikul kl6, sõida Eesti teise otsa ja siis kähku tagasi, ei mõtlegi ma seda teha. Aga kui seal teises otsas on näiteks tore kalur, kes on hülgega hädas, olen nõus isegi varem sõitma hakkama. Vahel klikib mõne filmi või etendusega nii, et pole küsimust, kui ebamugav on sinna minek või kui palju tuleb kombineerida - kui see huvitab, siis pole vahet. Kõik on tehtav.

Vahel mõtlen, et ega enam ei pane miski end kokku võtma ja eks ole juba palju tehtud ja asju nähtud ka. Aga ometi juhtub siis midagi sellist, mis keerab vedru plaksti üles ja ikka tõused ja lähed ja planeerid ja külmetad ja loksud ja ootad kaks tundi kahe olulise lause pärast kuskil vihmas.Ise meenutad endale, et tegelikult ei ole vaja kõik väljakutseid (ka neid, mis on toredalt mängulised või sisaldavad laevasõitu tormisel merel) vastu võtta, aga teed siis seda ikka. Kuigi ma olen õppinud olema säästlikum ja nägema, et ka teised visklevad niimoodi söötade peale.

 Inimesi on võimalik ahvatleda nö kõndima lisamiili, kui nad ei ole juba ise endas neid nõrkusi avastanud ja sõnastanud ja nende üle arutlenud ning otsustanud, et tee kaasa ja punkt. Ja siiski pole nad lõpuni kaitstud. (Kui mõni inimene, kes on mu väga välja vihastanud, ikka tuleb ja arukalt ja meeldivalt vestleb, siis ma kuulan ta ära, kuigi olen otsustanud seda mitte teha. Veel hullem on see, et mõtlen kaasa ja saan temast veel aru kah!)

Mõni erutub PÖFFi tulles, mõni hakkab värisema, kui keegi muusik on Eestisse tulemas, mõni peab nägema seda või teist etendust, mõni ostma kohemaid selle või teise asja - muusikat, filme, taimi, riideid... mida tahes. Vahel on nõrkuseks keegi inimene, kelle kutse tundub alati väga oluline ja plaanide muutmine temaga seoses lausa kohustuslik. Või siis need, kes on otsustanud, et ei võta enam ühtki tööd ette, sest on neid nii palju teinud ja ikkagi ei suuda vastu panna erilisele pakkumisele. Pea kõiki mu kolleege on huvitava tööga võimalik mistahes kellaajal välja saada. Mõnda pole ka, aga neid ma lausa kadestan vapruse eest jääda koju.

Vahel ikka mõtlen, mis nende konksude ja söötade keskel peale hakata. Olen jõudnud järelduseni, et kui enam-vähem endale aru anda, millisele liimile aldis oled ja et selle tagajärg on ilmselt suurem pingutus, vähem aega perele või endale vms, siis seegi hea. Kui aga ALATI on niimoodi võimalik inimest meelitada ja keelitada, on asi minu meelest miinuses. Taastuma peab ka ja alati ei ole vaja kõiki palle tagasi lüüa.

See mõte iseenesest on juba päris kõva väljakutse.