laupäev, 7. oktoober 2017

No ma ei tea

Tõin ema juurest täna ära kaks kasti pabereid. Sorteerisin neid natuke, aga mitte väga palju, sest muutusin tusaseks. Nimelt on seal minu vihikuid esimesest klassist peale ja sealt nägin, et olin saanud väga palju halbu hindeid kõiges, mis puutus kirjutamisse.

Näiteks B-tähed olid liiga nurgelised, nende eest sain nelja. Kontrolltöö oli puhta aia taha läinud, selle eest olin saanud suure punase kahe.
Selge sõnum esimesest klassist peale, et tee, mida tahad, aga ära loodagi, et kirjutamises õnnestud!

Võib-olla seepärast olengi oma poega alati kodutöödes aidanud ja pange tähele! see on talle ainult kasuks tulnud. Esiteks on ta saanud kirjatööd väiksema stressiga tehtud ja teiseks saanud paremaid hindeid, mis on endiselt koolis peamine, mis loeb.

Ise teen praegu selle sügise esimest kirjalikku kodutööd. Teemapüstitus on segane, etteantud allikad laialivalguvad, soovitatud kirjandus minu meelest nõrk. Aga ma ei kurda. Ja selleks on põhjus, mida näete pildil:


Nimelt oli mul tore loeng "UT eksegees", mis on mul tehtud, kuid sisse kandmata, mistõttu ei saanud ka punkte üle kanda. Aga mul pole sellest põrmugi kahu - õppejõud luges käigu pealt tõlkides kreeka keelt, mida täiendas saksa keelsete kommentaaridega, samuti neid käigult tõlkides ning lisaks rääkis juurde fakte, mida varasemast teadis.

Kuna ta algul oma allikaid ei nimetanud, siis läksin vahetunnis ta laua juurde ja sealt tegin ka selle pildi, tõepoolest olid paksud raamatud ühes ja teises keeles.

Vaat see oli tore!

Ainekäsitlus oli samuti selline, kus istud ja tunned, kuidas aju lihtsalt sädeleb rõõmust.

Hüpates tugevama jõuga loogilisest järjestusest üle (sest see on minu blogi) ma väga palun - kui te väike laps ei saa kirjatehnika ja üldse kirjutamisega hakkama, siis aidake tal neid tähti teha, aidake lugemispäeviku jaoks lühikesi lauseid välja mõelda, kui vaja - kirjutage tekst ette.

See aitab teda, võtab hulga muret ära, kirjutama õpib ta nagunii ja võimalik, et ühel päeval ei vihasta ta siis nii väga kooli peale ka, kui oma vanad vihikud leiab.

Inimesed arenevad erinevaid teid pidi, samuti nende huvid. Näiteks täna helistas mulle vana kooliõde, kes oli näinud üht meie vana õpetajat. Ma teadsin nime, kuid inimest ennast ei mäletanud.

"Kuidas," imestas kooliõde. "Tema oli ju see, kes ütles, et me tundi läheks, kui leidis meid trepilt veini joomas. Ja kui me ütlesime, et kohe tuleme, kiitis meid ja läks ära."

Siis mul tuli meelde küll.

Selliseid pedagooge võiks rohkem olla. Sest me läksimegi tundi ja temasse suhtusime suure lugupidamisega.

Aga sellesse, kes dotseerivalt oma lapsepõlvest jahvatas ja meid igatmoodi halvustas, suhtutakse siiani pilkavalt. Mäletan, et tema aeda plaaniti muruseemet külvata ja paar klassiõde helistas talle õhtuti ja küsis meela häälega abikaasa järgi. Noh, muidugi ei parandanud see midagi.

Mõni lihtsalt ei sobi õpetajaks, teine aga loeb lihtsalt kreeka keelset teksti maha ja sooritab samal ajal ime. Maailma suured küsimused, ei muud.





pühapäev, 24. september 2017

Kuidas asjad vahel liikuma hakkavad

Umbes kuu aega tagasi käisin Obinitsas paasapäeval. See on siis see päev ja hetk aastas, kus rahvas hauad hea-paremaga katab, viinapudelid hauakividele sätib ja pidu käima läheb.

Sündmus oli äärmiselt äge, hea vaibiga nagu praegusel ajal öeldakse. Paar pilti siin:





Sealt ei saanud me Vahemerega muidugi otse koju sõita ning läksime sõbra juurde edasi, kes mu üldse kohale oli keelitanud ja meelitanud.

Sõber oli juba mõnda aega rääkinud, et tal on vend, kellega juhtus uskumatu lugu, nimelt oli ta perele 14 aastat kadunud, elas mitte kõige paremat elu ja siis ilmus äkki välja tip-top korras. Asi oli tegelikult veel pöörasem, kui algul tundus.

reede, 22. september 2017

Kahju on mul...

... teist, minu kodukopli kased!

See laul tuli meelde, kui täna ühest talust minema sõitsin ja suur must karvane koer niutsus väravas nagu titt. Paar tundi varem ei saanud aiastki sisse, sest ta oli nii võimatult tige, urises ja lõrises ning laksutas hambaid.

laupäev, 9. september 2017

Teisel katsel

Läksin kooli.

Mul jäi kunagi kool mitte pooleli, vaid lõpetamata, sest vanakreeka keele õppejõud ootas rohkem, kui tööl käiv ja last kasvatav inimene suutis endast välja panna. Mul lihtsalt polnud aega käia üha uuesti asju ümber tegemas ja viimased punktid jäidki puudu.

Odessa

Mõnedmuljed Odessast, kust mõistagi oleme juba ammu tagasi, sest laps pidi minema kooli ja mina tööle. Noh, kõik oli nii odav, et me tulime tagasi suht rahatuna.

pühapäev, 27. august 2017

Mida ise tahame

Puhkame täie auruga. On juhtunud mitmeid väiksemaid sekeldusi, mille üle mul on salamisi hea meelgi, sest laps peab hakkama tulevikus ise reisima ja siis juba teab, mis teha, kui oled oodanud restoranis oma praadi tund aega ja lihtsalt pead ära minema enne kui see lauda saab.

Just nii läks meiega Kiievis. Kahe lennu vahelist aega kasutades kihutasime lennujaamast südalinna. Vilistasime taskojuhtidele, kes küsisid jultunult linnasõidu eest 20 eurot ja läksime lennujaama bussiga vaksalisse (2 inimest 5 euri) ning sealt metrooga (žetoon tõlkimatult väike summa) edasi Maidanile. Noh ja seal ei suudetud meile tellimust tunniga lauda saada, kuigi koht oli keskmine ja rahvast normaalselt. Oma viga, et aega ei küsinud, kuid nad muidugi vassivad sellega. 

Nii et ütlesin, et andke see arve, eks maksame, kui vaja, aga me lihtsalt peame minema, lennule hilineda ei saa. Siis oli neil piinlik ja meile pakiti toit kaasa. Sellistesse palstkarpidesse, kuhu meil torte ja kooke pannakse. Mu borš lasi muidugi läbi... Ja kuna lennujaama ukse ees on juba turvakontroll, siis jõin selle sissepääsu ees mulinal ära. Lapse steik läbis kenasti turvakontrolli ja ta sõi seda kainis rahulolevalt siselendude saalis kohviautomaadi juurest saadud puupulgaga, millega muidu suhkrut joogi sisse segatakse.

Siis pidime veel võitlema röövlitega Odessa lennujaamas, kes mu Baltikumi aktsendi peale hinnad lakke tõstsid, kuid lõpuks saime nii neljakordse hinna eest (15 eurot, sest grivnasid polnud piisavalt, et kaubelda) ukse alla.

Korter on super - kaks avarat tuba, millest üks on avatud köök-eluruum. On pesumasin, pliit ja muu. Remont on uus, kuid kohalik - põrandal vajub laminaat läbi, juhtmed on veetud kõveralt ja noh nagu ikka siinmail. Kõik on puhas, väga funktsionaalne, voodid mõnusad, väga vaikne. On ka kaks telekat, aga neist ühte ma vaatasin ainult kohusetundest natuke. Mis peamine - kiire wifi. Ja kui oma hoovist välja astume, oleme otse kesklinnas. Kuulus ooperiteater on kiviga visata, Deribassovskaja samuti. 

Oleme ka tund aega rannas olnud, mis on meile raske ja lapsel oli pealegi keeruline uskuda, et kuskil võib nii palju rahvast koos olla.

Üldiselt oleme väga rahul. Teeme, mis ise tahame ja kui ei taha, siis ei tee midagi. Otse meie vastas on hipsterite söögiturg, kust saab imehäid toite, nii kala, rasvast ribi, pitasid, samuti hiinapäraseid nuudleid ja suppe. Laps hindab kõrgelt pähklite ja muude lisadega värskeid nuudleid ja mina suppe, ostame neid kaasa ja sööme oma korteris lesides.

On tore. 

neljapäev, 24. august 2017

Juba süüakse konserviga võileibu


Meie Odessa-plaan läks käiku. Aga mu auto endiselt ei ela ega sure, seega tuli täna lõunaks ilmsiks, et sellega me Riiga sõita ei saa. Kirjutasin juba makstud parkimistasu korstnasse, ostsin bussipiletid, bukkisin taskukohaselt parima öömaja Riias ja teel me oleme.
Vahe on selles, et kui vanasti söödi pikematel reisidel vorstisaiu, siis nüüd on õhus konserviga leiva lõhn.

Tegelikult see  muudatus isegi meeldib mulle. Kui laps poleks autot nii palju paremaks pidanud, oleksin nagunii bussi eelistanud. Pealegi - mulle meeldib, et asju saab telefonis tellida ja maksta, naudin tänapäeva väga, sest mäletan aegu, kui midagi ei olnud ja alati tuli sabas võidelda. Olin väga rahul, kui kõik makstud sai ja otsisin külmikust džinni välja. Bussisõidul on ikka omad eelised ka. Samuti sellel, et oled rõõmsalt puhkuse- ja mitte tööreisil.

Hetkel istumegi toredasti bussis. Meil oli valida, kas keskel kohad kõrvuti või üks koht kohe ees ja teine keskel. Laps tahtis natuke välja vaadata ikka ja nii sai see viimane. Käisin talle näitamas, kuidas kotti saab üles panna ja ühtlasi tutvusin ta pinginaabriga, kelleks on noormees Moskvast.

See on jackpot, sest kutt räägib kenasti inglise keelt ja ma näen oma kohalt, kuidas lapse nokamüts jutu taktis üles-alla käib. Nagu päris reis, kus tutvutakse võhivõõrastega ja aetakse vadinal juttu, eks ole.

Homme hommikul lendame Riiast läbi Kiievi Odessasse, kus meid ootab korter kesklinnas. Seekord kasutasin esimest korda airbnb-d, mitte bookingut ja loodan, et kõik toimib.
Noh, miks ei peakski?