neljapäev, 27. aprill 2017

kolmapäev, 26. aprill 2017

teisipäev, 25. aprill 2017

Paar pilti











Viimane rand


Kunagi hipide poolt sisseelatud Arambol on tõusnud meie topis kõigi teiste randade hulgast esikohale. 
Jõudsime siia keskpäeval, kui kottidega matkamine on viimane asi, mida tahaks teha. Otsisime üles Lonely Planetis kiidetud ööbimiskoha, vajusime maja ette varju lösakile ja saatsime mu lapse asja uurima.

Väike vahekas


Märkamatult oleme kohanenud ja saanud ekspertideks.

neljapäev, 20. aprill 2017

Siin

Tänane hommik on selline, kus me oleme vaimselt ka kohale jõudnud ja aru saanud, et puhkame. Esimesed päevad olime Benaulimis, üürisime ühelt kohalikult perelt nende maja ülemist korrust, jalutasime sealt mereranda ja mööda külakest. Vee soojus oli perele kerge jahmatus, Benaulimi rannas oli see ööl ja päeval pluss 30. 

Vennatütar on sale neiu, kes armastab jubedalt vett, aga tal hakkab Eestis meres kiiresti külm. Siin olid lapsed esimestel päevadel vees tunde, sõrmed läksid krobelisteks ja puha. Kultuuriprogrammiga pole sellisel juhul mõtet eriti jamada, soe meri ja rand lööb kõik üle.

Ühe päeva olime Old Goas, see on ajalooline linnake, kunagine pealinn, seda ajal, kui portugallased olid Vasco da Gamaga eesotsas end seal sisse seadnud ja hakanud suuri kivihooneid rajama.

Seal sõidutas meid tuttav kohalik, laevakapten Daniel, kellega ma tänu Vahemerele tuttavaks sain. Daniel viis meid kohalikku söögikohta, mis nägi välja paras hurtsik, aga kus pereema küpsetas hõrke roogasid ja kõik sulas suus. Daniel näitas meile Panjimi linnakest, aitas mul turult mõned maitseained osta ja näitas turuhoonet, kuhu oli ehitamise ajal unustatud teha trepid. Ma tõesti poleks arvanud, et selline asi on ka päriselt võimalik. Treppide jaoks ehitati kõrvale teine maja, aga hoone ei läinudki käiku ning kauplejad istuvad rõõmsalt vanas majas edasi.

Danieli enda aed on meie mõistes ulmelime koht, ta on suur botaanikahuviline ja tal kasvavad seal ananassid, mangod ja kõiksugu sellised asjad, millel pole eesti keeles isegi nime. Ta pakkis meile ka kotitäie mangosid kaasa. Nendega on küll see jama, et nad korjatakse puult rohelisena ja lastakse siin järelvalmida. Praegu nad teevadki seda minu seljakotis.

Siin on muidugi jube palav. Keskpäevast kella viieni õhtul on UV nii kõrge, et väljas liikuda pole mõistlik. Kuna meie tegime seda ikkagi, siis on enamikul meist juba mõningane päikesepõletus. Minul mitte, sest ma hoian pigem varju, olen küll ja küll varasemalt end ära põletanud.

Eile sõitsime kohaliku liinibussiga lõunasse. Mäletasin, et siin on tore Agonda rand, mis on rahulikum, kui kõrval olev ilmakuulus Palolem. Ka hinnad on siin head, sest hooaeg hakkab lõppema. Oma merevaatega hüti eest maksame 14 eurot öö. Oli ka kõrgem ja avaram hütt, aga hakkasime koonerdama ja võtsime odavama, sest maha kaubelda seda ei õnnestnud. Veerand tunni pärast kolis sinna paar šveitslasi, kes ei kaubelnud üldse ja maksis kohe, mis küsiti.
Me ise oleks saanud ka odavamalt läbi, aga see tähendaks, et pole uhket merevaadet. Mulle aga meeldivad avarad vaated. Praegu näiteks vaatan, kuidas päikesekreemitatud ülejäänud kolmik lainetes hüppeid teeb ja plaanin hankida siia rõdule pudelikese kohalikku õlut.

Minu meelest läheb kõik imehästi. Olla koos lastega palmide all, kus kasvavad tõelised postkaardilikud kookospalmid tõeliste pähklitega ja vaadata mühisevt ookeani ongi just see, mida hädasti vaja oli.

Hommikul saime pisut varem üles, ujusime ja siis istusime poolpaljalt poolteist tundi rannakohvikus. Nepalist pärit rõõmus poiss tõi kohvi, mune, banaanipannkooki ja muid vahvaid asju, lugesime üksteisele ette lõike raamatust "Kolm meest paadis" ning kõik see on imetore.

Kõhud on kõigil nii korras, et keegi ei viitsi isegi oma probiootikume võtta. Toit on siin ka hea. Üks laps on peamiselt küll banaanipannkoogi peal, kus banaan küpstetakse pannkoogi sisse tervelt või lõikudena, kuid rahustame end sellega, et banaan on ju kasulik vili. Teine laps tellib julgemalt kohalikke toite ja on vapralt söönud ära ka üsna vürtsikad eined. Üks kala meeldis talle nii väga, et sõi selle ära peaaegu üksi, unustades täiesti, et ta tegelikult kala ei söö.

Ma ei võtnud fotokat kaasa ja see on hea. Muidu kipud asju vaatama nagu kaadreid, nüüd seda muret pole. Klõpsutame mobiilidega niisama suvaliselt.

Eile õhtul pidas meid vennaga äärmiselt kahtlaseks üks vasikaga lehmaproua. Ta puksis meid oma teravate sarvedega tänavalt minema ja kohalikud karjusid, et lasku me ta ette, sest tal on beebi! Siis ta eemaldus uhkelt mööda kaubatänavat, oma vasikas ja terve kari teisi lehmi sabas.

Küsisin lastelt, kas midagi on olnud ka teisiti, kui nad arvasid. Minu oma ütles, et ta arvas, et on räpasem janinimesed pealetükkivamad, teine aga rääkis kuumusest. Ma ei saanudki aru, kas seda on liiga palju või vähe. Tal tundub olevat päikesepatarei, sest ta on koguaeg nii reibas, seega ma arvan, et talle on päikest just parasjagu. Kohalikud siin ei suitseta ja see meeldib mu lapsele väga. Ainult turistid tossutavad ja sellest võib neid eemalt ära tunda. Ka kergemaid muid asju pakutakse otse rannal, kuid me pole sihtgrupp.

Nii. Liikusin vahepeal kõrvale rannabaari ja tulin tobedalt paljajalu, aga nüüd on kell juba üks ja liiv vähemalt 50 kraadi. Karglesin seal nagu tobe, hüppasin isegi ümber kere seotud rätist välja.
Ostsin selle eile nii 1.30 euro eest, tingides vihaselt ja karjudes, et see on pettus, kui algul 3 eurot küsiti. Siin on kerge hakata karjuma mõne sendi pärast. Näiteks eile ei ostnud ma üht suurt lina, sest kaupmees ei olnud nõus 50 ruupiat rohkem alla tulema, ta oli juba nagunii küll mitusada hinda maha võtnud. See 50 ruupiat oleks siis umbes 70 eurosenti ja ta ütles täiesti õieti, et mulle poleks mingit vahet. Hiljem olin muidugi rõõmus, sest mul polnud otseselt seda lina vaja ka ja kott on nagunii liiga täis.

Meil on juurde siginenud paar eset ja pudelitäis värsket kookosõli, mida Beanulimi pere ise oma aia pähklitest oli just pressinud. See oli nii selge ja lõhnas nii hästi, et ei saanud mitte osta. 0,75 pudel maksis ka vaid 3 eurot. Eestis on need õlid jube kallid. Nendega saab teha kõike: praadida, hautada, teha juustele maski ja määrida kreemi asemel endale peale.

Ahaa, pere ronib merest välja. Poolteist tundi olid nad seal praegu. Ilmselt hakkas liiga palav, et kauem olla.

Hah, seda on kõrvalt vahva vaadata, sest vennatütar kukutab end veel teiste selja taga paar korda vette ja nüüd nad pidid tegema tohutuid gasellihüppeid, et paljajalu üle kuuma liiva majakestesse tagasi saada.