pühapäev, 4. veebruar 2018

Lalibela - see üks kirik



 



 Enne kui ma hakkan muust Etioopiast kirjutama, siis teen ühe postituse viimasest sihtpunktist. Lalibela on väike kohake, mis on pigem suur küla ning see on kuulus oma 11 kaljukiriku poolest. Kõige kuulsam, nende maamärgiks olev Püha Jüri kirik oli minu jaoks põhjus, miks ma üldse Etioopiasse reisisin. Nägin seda 2005. aasta ameeriklaste dokfilmis Mystery of Nile ja olin täielikus hämmingus, et midagi sellist üldse olemas on. 

Nüüd nägin selle ise ära ja vaevu uskusin samal ajal, et see asi tõesti teoks on saanud.
 Mis selles nii erilist on? Mina ka ei tea. Aga minu jaoks mingil moel on. 

Kui olime eelmises linnas ja meilt küsiti, et kas tulete veel tagasi siia riiki, siis olime juba küllalt tüdinenud ja ütlesime mõlemad, et vaevalt küll. 

"Te mõtlete ümber. Lalibela muudab inimesi," ütles  giid seepeale elutargalt. Nii palju tal on õigus, et ma nende pärast läheks tagasi tõesti, mul jäi puudu nii umbes pool tundi rahulikku istumist ja niisama vaatamist.

Kuidas need kaljukirikud täpselt 800 aastat tagasi tehti, pole siiani teada. Lalibela oli üks vaga kuningas, kes proovis sinna kohta luua uut Jeruusalemma, sest õige oli parasjagu muhameedlaste kätte langenud ja kuningas tahtis teha Etioopiasse uue palverännukoha.  Ta ise olevat olnud eriti agar kirikuehitaja, keda aitasid inglid, mistõttu töö edenes uskumatu kiirusega. Kuningas Lalibela kirka oli muuseumis väljas ja puha. 

Kirikud on seest väga väikesed. Etioopias laiemalt ei ole ka kirikus st kiriku sees käimise kommet. Inimesed suudlevad kiriku aeda, kiriku seinu ja sinna sisse eriti minna ei soovi. Kirikud koosnevad reeglina kolmest osast, millest keskmisse on luba minna vaid preestritel ning seal on varjus eriline aare - seaduselaeka koopia. Neid valmistab pealinnas eriline piiskop-puuseppade üksus akaatsiapuust ning seaduselaegas on alati kaetud kuldse riidega, keegi ei saa seda näha, kuid imettegav võime on mõistagi väljaspool kahtlust. Etioopia ortodoksi kirik on omaette kirik, väga traditsionaalne ja üldse mitte oikumeeniline. Arvatakse, et seal on säilinud kõige enam algkristlikele kogudustele omaseid jooni ja tavasid.

Enamik Lalibela kirikuid on UNESCO pealekäimisel kaetud suurte varikatustega, et vähendada ilmastikust tulenevat kahju. Kohalikud on sellele väga vastu, sest tuultega need varjud kõiguvad ja kirikutesse on tekkinud pragusid ja teistlaadi kahjustusi. Nende meelest võiks kõik edasi olla nii nagu sadu aastaid varem.  

Ikoonid on ka huvitavad. Kõik tegelased on üsna negriidsete joontega ning kohalikega vesteldes selgus, et nende veendumusel oli Jeesus mustanahaline.
Meie kohal olles jätkusid suured epifaaniapidustused (Jeesuse Johannese poolt ristimise mälestuspäev), nägime seda, kuidas seaduselaegas rändas õhtul linnast välja ning järgmisel päeval tagasi. See on väga aeganõudev teekond, sest laeka ees rullitakse lahti vaibad, taga rullitakse need kohe kokku ja joostakse jälle ette. Samuti on hulk tantsimist ja trummilöömist. See kõik oli väga-väga huvitav ja natuke nagu teisest ilmast.

Sellest, kuidas me Lalibelasse peaaegu kinni oleksime jäänud ja mil moel lõpuks liikuma saime, kirjutan eraldi. 









Sisevaade. Ohvrina toodud oder ja muu.

Sama koht.

Istun all õues.

Palvesoovid.

Seda urgu pidi minnaksegi kirikusse. Jõulude ajal trügib siin tuhandeid inimesi ja paljud kaotavad rahakotid.


Vaip jookseb.
Kõik oluline on kallite varjudega kaetud.
Liturgiline tants.
Protsessioon tuleb kaljukirikust.

neljapäev, 4. jaanuar 2018

Ikka aina head

Ma pole kõige vilkam blogija, eks ole. Aga olen korra varem juba öelnud, et võite alati minuga Facebooki sõbraks saada. Ainult, et tuleb juurde öelda, et kust ja kes.

Ma mäletan, et kui elasime Hiiumaal, siis Vahemeri tuli kord tohutu uudisega - oli hääletanud riigikogu liikme autole! Hoidsime sealt kaasatoodud visiitkaarti kaua ja hardunult, ikkagi tähtis inimene.

Nüüd on asjad ses suhtes täitsa mokas. Riigikogu kunagist autoriteeti pole enam olemaski. Ja kui mõnda näed, siis ei saa üldse aru, miks ta peaks parema kohtlemise saama? Mida ta siis teeb?

Täna käisin ühega neist juttu ajamas, sain täitsa aru, et ta ei raiska aega ja teeb seda ja teist... aga jah.

Kui käisin Ghanas ja meiega oli parlamendisaadik, siis ta pandi alati kõige tähtsama ametniku paremale käele istuma ja teda kõnetati eraldi kui üliväga auväärset jne. Pidasime peenikest naeru, sest meile tundus see üsna naljakas. Aga sealkandis teebki positsioon inimese. Meil mitte. Katsugu keegi end upitada, kohe saab korraliku nahatäie, nii et tolmab.

Olen isegi mõelnud, et ehk teeme omadele liiga neid sihipäraselt mitteaustades? Parlamendis töötamine on ju siiski oluline, kuigi need teemad seal...

Olen olnud nüüdseks juba tohutu aja meedias tööl ning näinud seda, kuidas rahvaarv on järsult kukkunud, käinud koole sulgemas, neile tahvleid avamas, kirjutanud ühistranspordist, pildistanud viimast bussi. Ja kui praegu keegi hüppab välja ja teatab, et tal on mõte, kuidas neile hädadele vastu saada, mida varem üldse hädaks ei peetud, siis mul on tõesti raske suhestuda ja kaasa joosta, sest noh, sai ju hoiatatud, sai ju räägitud ja kus te siis olite?

Ah, olgu. Meil on Vahemerega hoopis tähtsam mure. Nimelt peaksime nädala pärast lendama Addis Ababasse, aga meie passid on alles Brüsselis Etioopia saatkonnas, kus neile peaks viisa pandama sisse. Kuidas see õigeks ajaks meieni võiks jõuda, seda ma täpselt ei tea ja suhtlesin juba tuttavaga, kes elab Brüsselis ja võiks minna saatkonda, et passid seal ära kahmata ja ise teele panna.

Kaunikesti põnev olukord. Asi jäi hiljaks seetõttu, et saatkonna kodukal on kirjas, et viisa hakkab kehtima sissekandmise hetkest (mis on vale, tegelt nad panevad lennulähedase kuupäeva) ja seal oli üldse rida karme nõudeid. Lõpuks selgus, et pool juttu saatkonna veebis ei vasta tõele ja tulemus on meie ilmne ajahäda. Kahetsen südamest, et meil pole selle riigiga lihtsamaid viisareegleid nagu enamikel Euroopa riikidel.

Noh eks näis. Ega meil lendamata ikka ei jää.

Oleme juba alustanud eeltööd ja avastanud palju huvitavat, mis seostub otseselt Eestiga. Ning ka asju, mida me varem ei teadnud, kuid kavatseme nüüd teada saada.

Muidu see Etioopiasse mineku mõte on meil olnud mingi 12-13 aastat, sellest ajast, kui käisime koos Niiluse kruiisil ja mõtlesime maadest, mis jäävad Assuani paisu taha. Need reisid sinna on jube kallid ja midagi sellist, mida reisibürood müüvad, ei saa me küll kumbki ette võtta. Omal käel reisime enam kui poole võrra vähema eelarvega ning boonus on see, et valida saab neid asju, mida tõepoolest tahame näha.

Aga kõigepealt peame oma viisad kätte saama :)

neljapäev, 23. november 2017

KK

Vahepeal on läinud väga hästi, jäin autoga toppama ainult kahel korral (ühel korral käivitati raske esemega kolkides ja teisel korral kaabliga) ja nüüd tegi Vend selle täitsa korda.

Nii-et vinks-vonks kõik.

Aga rääkida tahtsin hoopis ühest uuest raamatust ja käisin ka raamatuesitlusel, et kindlapeale ikka autogrammi saada. Raamat on viimase aja kõige kõmulisem sportlase elulugu - siis tennisist KK.

See on inimene, kes on mind aastaid huvitanud. Olen talle kaasa elanud sellest saadik, kui ta esimesed suured saavutused tulid ja pidevalt imestanud, mis tal ometi viga on? Nagu umbsõlm oleks aina peal inimesel. Räägib küll, aga... Ma isegi ässitasin kunagi ühe meie ajakirjaniku temaga intekat tegema, tulemus koosnes ühesilbilistest vastustest, mis midagi ei öelnud kellelegi. Täitsa tüüpiline.

Nüüd lugesin innukalt teose läbi, kohati oli ebamugav ka (liiga aus värk), aga sain enamikele küsimustest vastused. Et mis oli selle treeneriga või mis seal Moskva turniiril tookord juhtus või mis selle suure kaotusteseeriaga oli?

Osadele asjadele ei vastatud ka. Näiteks, et kuidas tennisemängija oma kostüüme valib. Tühine asi küll, aga ma olen ikka mõelnud vahel selle üle. Või siis imestasin, et reketitest nii vähe juttu oli - näiteks suusataja eluloos oli suuskade ehk varustusega alaõpmata mingi jama.

Lõpuks oli mul inimesest hirmus kahju. Sihuke üksildane, kinnine ja hulk egoistlikke treenereid ka ümber. Täitsa võimas värk, et ta nii kaugele ikka jõudis. Ma ei raisanud kaasa elades asjatult aega, asi oli seda väärt küll.

Nii-et muidugi käisime lapsega Saku Suurhallis mängu ka vaatamas. Oli hullult uhke üritus, kuigi veidi imelik. See rabe eeskava, kohatu hümni laulmine ja eks koht ka. Meie ees istusid AK pooldajad ja taga KK fännid. Mina panustasin muidugi KK-le, kuigi AK meeldib mulle ka väga.

Mäng oli äge. Ehk tehakse veel mõni selline uhke tenniseüritus? Kuigi niisugust atmosfääri enam ei saavutata nagunii. KK avameelne raamat andis sellele hoopis teise fookuse ja tema võit oli kõigele hea punkt.


pühapäev, 5. november 2017

Parklas on soe

Eile oli see koht käes, kus sain aru, mida inimesed mõtlevad, kui ütlevad, et pole nende päev.

Esiteks oli mul muidugi kõik hommikust õhtuni planeeritud, aga pähe jäi mingi lõtk sisse, mis tekitas tunde, et hommikul on aega küll. Ühel hetkel avastasin, et pean olema umbes kohe loengus ja et see on sarja esimene, siis pole mõistlik seda vahele jätta (sissejuhatavat osa ei hakka keegi hiljem ümber jutustama, aga siis räägitakse lahedamalt, mida on vaja lugeda ja mis eksamil küsitakse).

Nii-et ma tormasin asju kokku korjates läbi maja nagu mingi orkaan Ofelia ja parkisin Vabaduse väljaku maa-alusesse parklasse, mis on kallivõitu, aga tundus kõige aega säästvam.

Olin väga rõõmus, kui loeng veidi varem lõppes, sest pidin edasi minema Olustverre ühele üritusele, kuhu mind kuu aega paluti, meelitati ja moositi. Tormasin autosse ja ... vaikus. Sindrima starter, mis on viimased ajad alalõpmata tõrkunud, ei teinud üldse mitte midagi.

Korraks lõi pea ikka täitsa valgeks. Sest oli selge, et kogu nädalavahetuseks tehtud plaan on ummikus. Ja mu auto ühes kõige lollimas kohas - kallis parklas, kus pole ruumi seda käima vedada ega käima joosta. Mida teha?

Helistasin üsna süngelt Vennale. Et kas on võimalik mingeid juhtmeid sakutada, midagi jalaga lüüa või muul moel tegutseda. Eriti polnud. Aga selgus, et Vend polegi Saaremaal, hoopis teel Tallinnasse ja juba Viitnal. Mis on ju kiviga visata, eks ole. Ta rääkis ka segast juttu sellest, et oleks vaja mingit juhet või midagi, millest ma ei saanud üldse aru - mida sellega teha saaks?

"Vaata, ehk on näpitsaid või mingit juhtmejuppi," nuias tema. "Pussnuga," raporteerisin.
See ei sobinud. Lõpuks sain aru, et on vaja midagi, millega ühendada starteri tõmberelee oksüdeerunud klemmid.

"Mul on metallist teelusikas," kandsin ette. See oli sattunud autosse, siis kui käisin konteinerisse eelmisel päeval klaastaarat viskamas ja lusikas oli millegipärast seal pudelikotis.

Selgus, et lusikas kõlbab, kui seda tohib kõveraks väänata.

Väga hea. Panin telefoni kinni ja hakkasin parkimispiletit otsima. Ei leidnud. Pead tõstis hirmus kahtlus - kas tõesti on see lipik libisenud armatuuri vahele? On selline ebaõnn võimalik?

Muidugi oli. Järgmised 20 minutit veetsin lammutades ja sõrmi kriipides seda lollakat piletit välja õngitsedes. Kui kätte sain, siis taipasin, et jah. See on päev, mil oleks targem kodus püsida. Kirjutasin ebamugavustundega, kuid erilise kahetsuseta ürituse korraldajale, et ma ei jõua kohale ja läksin teed jooma.

Varsti tuli Vend, pani lusikaga mu auto käima ja ma sõitsin koju. Siin ma nüüd siis olen.





laupäev, 28. oktoober 2017

Kuu aega

Ühel päeval töölt tulles ja valgusfoori taga oodates sain ühtäkki aru, et toimunud on muutus - ajus töötab intensiivselt hoopis mingi teine osa.

Oli kord ka kasu

Esimest korda kõigi nende aastate kohta, kui ma olen teinud reisikindlustust, oli sellest ka kasu.
Vanasti ma tegelikult ei teinud neid üldse, sest a) mis saab juhtuda? ja b) iga sent niigi arvel.

Ühest hetkest aga hakkasin teisiti mõtlema ja nüüd valin kindlustusi juba teadlikult, eriti kui maksan reisi eest ise. Lapsega reisides pööran tähelepanu sellele, et tervisehüvitise osa oleks küllaldane, kui tõesti midagi juhtub. Ise reisides vaatan, mis tehnika mul kaasas on ja et saaks vajadusel hüvitatud ning kui on kallid lennupiletid, siis pööran tähelepanu reisitõrkele.

Näiteks Odessasse minnes vaatasin, et oleks reisitõrge just seepärast, et lend läks Riiast ja paljugi, mis võib teel sinna juhtuda, aga pagasikindlustustust ei teinud, sest polnudki teist õieti.

Noh ja mäletatavasti läkski mul tookord päev enne reisi auto katki, nii-et pidin ostma bussipiletid Riiga, bronnima seal ööbimise ja lisaks läks kaduma juba makstud parkimine lennujaamas.

Hakkasin kodus reisilt naastes mõtlema, et kas polnud see mitte üks ehtne reisitõrge?

Saatsin kindlustusele küsimuse ja sain vastuseks, et saatku ma kõik paberid. No neid ikka oli. Pärast tuli lisaks veel pabereid saata ja mõni oli selline, mida mul polnudki.

Aga kuna see polnud raske ja tundus mingi lootus olevat, siis muudkui otsisin bronne, taksokinnitusi, ja e-pileteid kokku, kuni tuli rõõmustav vastus - mulle makstaksegi kulud tagasi, millest läheb maha oletatav kütusekulu Tallinn-Riia-Tallinn.

Laias laastus oli see summa sadakond eurot, millega midagi suurt ette ei võta, kuid mis oli ometi rõõmustav, pealegi moraalne aspekt - kindlustusest siiski on kasu.
 

laupäev, 7. oktoober 2017

No ma ei tea

Tõin ema juurest täna ära kaks kasti pabereid. Sorteerisin neid natuke, aga mitte väga palju, sest muutusin tusaseks. Nimelt on seal minu vihikuid esimesest klassist peale ja sealt nägin, et olin saanud väga palju halbu hindeid kõiges, mis puutus kirjutamisse.

Näiteks B-tähed olid liiga nurgelised, nende eest sain nelja. Kontrolltöö oli puhta aia taha läinud, selle eest olin saanud suure punase kahe.
Selge sõnum esimesest klassist peale, et tee, mida tahad, aga ära loodagi, et kirjutamises õnnestud!

Võib-olla seepärast olengi oma poega alati kodutöödes aidanud ja pange tähele! see on talle ainult kasuks tulnud. Esiteks on ta saanud kirjatööd väiksema stressiga tehtud ja teiseks saanud paremaid hindeid, mis on endiselt koolis peamine, mis loeb.

Ise teen praegu selle sügise esimest kirjalikku kodutööd. Teemapüstitus on segane, etteantud allikad laialivalguvad, soovitatud kirjandus minu meelest nõrk. Aga ma ei kurda. Ja selleks on põhjus, mida näete pildil:


Nimelt oli mul tore loeng "UT eksegees", mis on mul tehtud, kuid sisse kandmata, mistõttu ei saanud ka punkte üle kanda. Aga mul pole sellest põrmugi kahu - õppejõud luges käigu pealt tõlkides kreeka keelt, mida täiendas saksa keelsete kommentaaridega, samuti neid käigult tõlkides ning lisaks rääkis juurde fakte, mida varasemast teadis.

Kuna ta algul oma allikaid ei nimetanud, siis läksin vahetunnis ta laua juurde ja sealt tegin ka selle pildi, tõepoolest olid paksud raamatud ühes ja teises keeles.

Vaat see oli tore!

Ainekäsitlus oli samuti selline, kus istud ja tunned, kuidas aju lihtsalt sädeleb rõõmust.

Hüpates tugevama jõuga loogilisest järjestusest üle (sest see on minu blogi) ma väga palun - kui te väike laps ei saa kirjatehnika ja üldse kirjutamisega hakkama, siis aidake tal neid tähti teha, aidake lugemispäeviku jaoks lühikesi lauseid välja mõelda, kui vaja - kirjutage tekst ette.

See aitab teda, võtab hulga muret ära, kirjutama õpib ta nagunii ja võimalik, et ühel päeval ei vihasta ta siis nii väga kooli peale ka, kui oma vanad vihikud leiab.

Inimesed arenevad erinevaid teid pidi, samuti nende huvid. Näiteks täna helistas mulle vana kooliõde, kes oli näinud üht meie vana õpetajat. Ma teadsin nime, kuid inimest ennast ei mäletanud.

"Kuidas," imestas kooliõde. "Tema oli ju see, kes ütles, et me tundi läheks, kui leidis meid trepilt veini joomas. Ja kui me ütlesime, et kohe tuleme, kiitis meid ja läks ära."

Siis mul tuli meelde küll.

Selliseid pedagooge võiks rohkem olla. Sest me läksimegi tundi ja temasse suhtusime suure lugupidamisega.

Aga sellesse, kes dotseerivalt oma lapsepõlvest jahvatas ja meid igatmoodi halvustas, suhtutakse siiani pilkavalt. Mäletan, et tema aeda plaaniti muruseemet külvata ja paar klassiõde helistas talle õhtuti ja küsis meela häälega abikaasa järgi. Noh, muidugi ei parandanud see midagi.

Mõni lihtsalt ei sobi õpetajaks, teine aga loeb lihtsalt kreeka keelset teksti maha ja sooritab samal ajal ime. Maailma suured küsimused, ei muud.