kolmapäev, 2. august 2017

Sel külmal ja vihmasel suvehommikul

Avastasin ehmatusega, et suvi on peagi möödas, aga mu laps pole kordagi ujumas käinud ega särki seljastki võtnud. No ta muidugi on päevad läbi tööl ka. Aga ikkagi.

Nii et täna hommikul hüüdsin ta tuppa, et mul on hea uudis - ilm on vilu ja vihma sajab, viskasin ärkajale ujukad pähe ja vedasin unise isiku voodist välja.

Meri koos liivarannaga on meist mõnisada meetrit eemal, aga me elame nii nagu seda polekski. Seda seetõttu, et seal on alati palju rahvast, põhi laugjalt madal ja vesi Tallinna lahele omaselt kuidagi sogane. Aga kui on paha ilm, siis pole ju rahvast ka, eks ole.

Ujujaid ka polnud, sest nii hirmus külm oli, ma ei usu, et üle 16 kraadi. Seega läks ujumine kähku ja kogu protseduur koos ratastega randa kihutamisega võttis vast veerand tundi.

Pärast sõi laps rahulolevalt putru ja tundis end nii sportlikuna, et palus end ka järgmistel hommikutel kaasa võtta.

Mul on puhkus lähenemas. Välja vaadates on suur kiusatus kraapida järjekordsed viimased veeringud kokku, jätta mh ostmata uus boiler köögis otsad andnu asemele, riidekapp ja kardinapuud ning teha koos lapsega väike väljasõit laia maaima.

Eile õhtul astus ka Vend läbi teed jooma ja tegi samasuunalisi märkusi, mis põhjustas laiema guugeldamise parimate lennuhindadega sihtkohtade leidmiseks.

Eks vaatame. Mul on Eestis ka hulk sõite plaanis. Vend tegi auto korda (vahetas ära käigukasti), mis maksis ka siiski mõningase kopika. Kui ta nüüd õlitilkumise ka kinni saab, siis võingi hakata kõigile kohe külla sõitma vurinal.

Loo illustreemiseks lisangi siia vana käigukasti pildi, kus on näha ka augud, mille tegi miski puruks läinud kolb. Et noh. Siis on asi kohe selge.




Fääri saared



Käisin vahepeal korraks Fääri saartel.

Imelik, aga mõjuma hakkasid need kuidagi hiljem, seal ei saanudki aru, kui teistmoodi maailma sattusin.
Fääridel on minu jaoks ka eellugu ja selle nimi on Deboora.

laupäev, 24. juuni 2017

Tõelise eestlase pass

Nii, ma võtsin ette ammuplaanitud DNA-testi tegemise.

On see vast südasuvi!

Jaanipäev algas mõningase sekeldusega, kui poolel teel maamajja mu auto koostööst loobus. Lootes, et Vend ei ole teab kus, asusin talle siis kuskilt metsa vahelt helistama.

Mastaapne värk

Sel nädalal sai põhikool läbi. Kõik toimus muidugi nii suurelt, et keegi ei saa pilte vaadates küsida, kus siis ülejäänud on (nagu tegi mu poeg, kui ühe maakooli lõpuklassi ühispilti nägi).


pühapäev, 18. juuni 2017

Rabas

Eile sõitsime Vahemerega Endla rappa, sest loodusmatk on üks parimaid asju teaduskraadi tähistamiseks. Raba oli selline nagu ta viimased mitu tuhat aastat on olnud ning sellisel moel oleks ta ka üsna loogiline.

Paraku on inimesed rajanud sinna kaitseala, laudteed ja tähistanud need suhteliselt hooletult viitadega. Mistõttu ekslesime ise ja nägime ka teisi ekslejaid. Mitte küll nii hullusti nagu Harris "Kolm meest paadis" raamatu labürindis, kuid pisut ikkagi.


Asja teeb keeruliseks rikkalikkus: raba on suur, sinna saab sisse kolmest kohast ning matkateede võrk on segane ja kattuv. Viitadega pole pingutatud ning õigetest teeotstest on kerge mööda minna, sest silte pole ja metsa suunduvat mülgast ei oska kohe ju pearajaks pidada. Mul oli varasemast kolm kaarti ja neid ning mobiili omavahel võrreldes saime lõpuks asjale enam-vähem pihta.

Oli siiski üsna kaastunnet tekitav näha raja lõpuosas üht noormeest ja neidu innukalt peatuspaika püstitatud infotahvlit uurimas ja avastamas, et nad ei ole rühkinud mitte algusse tagasi, vaid on sattunud lõppu.

Tore oli üks belglaste grupp, kes innukalt mahajäetud linnupesa pildistas ja kõrrelisi uuris. Nad olid väga õnnelikud ja kiitsid sõbralikke eestlasi ning seda, et meil on kilomeetrite kaupa toredat maastikku, aga neil mitte.

"Kas teil pagulasi on," küsis Vahemeri, keda seda teema kangesti huvitab.

Belglased ütlesid, et hirmus palju, kuid see ei paistnud neid otseselt segavat. Nad olid üpris üllatunud, kuuldes, et meil nad ei püsi ja ei taha eriti siia tulla ja kipuvad eestlasi ka ebasõbralikeks pidama.

Siis matkasime jälle innukalt laiali.

Tegime ühes lõkkekohas tuld (ma oskan nüüd tulepulka käsitseda ja puha, kuigi ega seal mingit erilist kunsti polegi) ja praadisime pardimune, mis Vahemeri oli kuskilt saanud. Kerge pannike oli loomulikult kenasti seljakotiga kaasas.

Kokku kõmpisime läbi kuskil 17km ja pidasime seda hooaja avamatkana pisut pikaks. Samas peabki minu kogemusel looduses aega veetma, et teraapiline mõju tunda annaks, aju natuke vunki maha võtaks ja normaalse käiguastme saavutaks.

Kõrged tuurid tekivad siis, kui juhtub liiga tihti, et olulised inimesed tööasjus õhtuti ühendust võtavad ja neid ei saa eirata, sest siis võib midagi kaotsi minna. Ühega ma pidin näiteks paari päeva eest minema kohtuma õhtul peale kaheksat Selveri kaubaautode parklasse puu taha. Olin üsna tusane, aga selle mehe jutud on niisugused, et umbes kahel korral kuuest võib olla midagi olulist. Ja see oluline on siis ikka väga oluline.  Sel korral... Vist isegi on. Vähemalt on, mida kontrollida.

Ja õhtul kuhugi välja kohtuma minna on isegi lihtsam, kui sotsiaalmeedias vilkuvaid aknaid näha ja siis vaadata, et näiteks keegi oluline teadlane vehib suhelda. Kui temaga on intervjuu kokku lepitud, siis ikka peab vaatama ja vastama, et mis siis on nüüd. Vahel, kui laupäeva hommikul avan telefoni ja näen lahti paiskuvaid suhtlusaknaid, siis mõtlen küll, et mis asi see on? Tööaeg mõistena on küll muutunud, aga ikkagi.

Rabas ekslemine on selle kõrval puhas puhkus.





reede, 16. juuni 2017

16

16. sünnipäev.

Vanasti anti siis pass ja tunnistati täiskasvanuks. Tjah.

Tuletasin eile enne uinumist endale meelde, kuidas ma ise 16 sain. Elasime siis maal ja mulle tulid õhtul mõned klassikaaslased Põltsamaalt liinibussiga külla. Läksin neile bussi vastu ja sealt ei tulnud kedagi - juht rääkis, et ühed tüdrukud läksid 3km tagasi eelmises peatuses maha.

Miks nad seda tegid, ei osanud nad ise ka hiljem seletada. Aga oli talv, külm talv. Mingi auto, mis meil tookord oli, saadi käima ja mindi neile vastu vist, sest kuidagi nad meile jõudsid.

Kaasas oli neil kingituseks lame klaaskauss, mis oli moekalt tsellofaani pakitud. Üks tüdruk oli jääl libisenud, kauss oli tal käest lennanud ja hulga meetreid mööda jäist teed libisenud, aga jäi kõigi kergenduseks terveks.

Õhtul oli pidulik kogunemine, kuhu saabus mitmeid sugulasi. Kui nad kõik lahkusid, siis sõime veel tüdrukutega natuke, jõime ära pudeli (või pool) vahuveini ja rääkisime hommikuni juttu. Vahepeal tundsime küllalt reipust, et minna ja pesta kõik nõud ära.

Oli küllalt kena ja rahumeelne, see armas aeg, kus kõigil on palju huvitavaid mõtteid.

Nüüd on aga siis aastad läinud ja minu enda poeg 16 aastat vana. Ta kuulas mu meenutust klaaskausist ja sõbrannadest mõningase huviga, kuid mul on tunne, et tema meelest on minu noorus võrdeline kauge hämara orjaajaga.

Lugesin just intervjuud USA teadlasega, kes ütles, et vanemad peavad lastega nooruses kogetud raskusi jagama, et oleks rohkem mõistmist ja nii edasi.

Olen sellega nõus, aga mida õigupoolest rääkida? Ja kuidas teha seda ilma dramaatiliste lisanditeta, mis paneks lapse justkui süüd tundma, et ta ei pea kapsaid kastma ja heina hanguma?

Pealegi me võime jagada olevikuraskusi. Neid pole vähe ja need tipnesid eile sukeldumisega meeste maailma. Nimelt ei ole ülikond ainult ülikond. See on ka sobivat värvi kingad, mille juurde kuulub sobiv rihm ja kellarihm. Samuti õiges möödus valge särk. Siis ülikonnaga sobiv lips ja ilurätik (ei tohi olla lipsuga samast kangast). Ja lipsunõel, sest see on nii ilus ja läikiv.

Veidrate juhuste toel oli mul võtta tuttav, kes on neis küsimustes asjatundja, nii-et Kaubamajas proovikabiini ukse taga oodates saatsin talle üha uusi küsimusi ja mõned pildid. Tema siis aitas kaugteel hinnata suurust, värvi ja sobivust. Olin ülimalt tänulik, sest tuleb tõdeda, et mu senine ülikonna ostmise kogemus on kesisevõitu.

See on üsna karm väljaminek, kuid laps pani kõhklematult oma rattapoest saadud palga mängu (mis kattis suurema kulu) ja vanaema toetas teda ka vägagi heldekäeliselt.

Nüüd, tänu taevale, on kõik olemas. See on nii tähtis teema, et on pisut isegi varjutanud sünnipäeva ja olnud samuti väga väsitav. Isegi nii, et äärmiselt täis kõhuga laps jäi just oma kinkide vahele (sh on ka üks Star Warsi lego, sest nendest ei ole võimalik välja kasvada) magama.

Ja ma vaatan, et ta on tõesti suur.