Torm siis

Täna kuulsin, et perearst soovib mind näha nende röntgenipitide pärast, mis mu seljast ikka tehtud said lõpuks.
"Ta ütles, et midagi on katki või viltu," teatas info edastanud isik.
Pereõde tuulas terve kabineti läbi, kuid pilte ei leidnud.
"Arst ütles, et nendega midagi on ja pani nad kuhugi ära," hädaldas ta peale kõva krabistamist jälle toru võttes.
Kui arst millagi järgmise nädala lõpuks koolituselt saabub, siis ehk otsib ta pildid oma salakohast üles ja saab ka selgeks, miks üks mu jalg käitub nagu oleks puust.
A-l on tavaks viimasel ajal alailma küsida, kas jalg ajab juba pungi.
Ma peaksin seda uurima.
Ilmad on tormised.

Koma ja punkt

Homme on miski raamatupäev või midagi, kus lapsed peavad võtma kooli kaasa raamatuid ja nendest teistele luuletusi ette lugema.
Karl loeb küll, aga asi on nendes roosade riietega lokkispäistes plikades, kes juba aasta otsa on raamatukogus käinud ja vaesed väiksed poisid lugemisel seljataha jätavad.
Algul oli juttu õunapuu-otsas-vanaema kenast laulust, kus lastel on keelatud kirsikive neelata, süües matsutada, juues luristada ja lõvisid patsutada.
Mõne aja pärast leidis ta aga Ott Arderi luuletuse, millele eelnev kohe alla jäi.
Miks, võite ise mõelda.

LAUL PUNKTIST JA KOMAST

KOMA, KOMA, KOMA, PUNKT.
KOMA, KOMA, PUNKT.
PUNKT. PUNKT. PUNKT.
KOMA,
PUNKT. PUNKT. PUNKT.

Pirtsakad Järvamaa inimesed

Teletähe lahkumisest

Ma arvan, et see juhtus umbes aastal 1996 v umbes nii.
Töötasin parasjagu parvlaeval Ahelaid, mis sõitis enamasti Heltermaa ja Rohuküla vahel.
Suviti oli seal puhas hullumaja, hoolimata rasvasest juurdehindlusest osteti vahetpidamata kõik õblukesed külmikud purgijookidest tühjaks. Muidugi kiiremini, kui jõudsime palavast tagaruumist uusi tuua ja seal maha jahutada.
Olin just uue satsi kappi pressinud, kui vahepeal kohale jõudnud teletäht kannatamatult leti juures toksis ja hõikus. Pidin töö pooleli jätma, ta ei saanud hetkegi sellest 1,5st tunnist leti ääres kulutada, mis laeval sõiduks kulub.
"Saiad on teil muidugi eilsed," pasundas ta viineripirukat torkides. "Jah, on," vastasin mina ausa rõõmuga. Ta siiski ostis (peale kõvahäälset hindade üle irisemist) ühe saia ja vist ka võileiva ühele naisele ja teismelisele poisile, kes ta priske õla tagant välja vahtisid.
Pirukaid, neid viineri omasid, tuli ettevaatlikult tõsta, viinerid kippusid suure palavaga kiiresti libedaks minema ja kõvasti pressides võisid pirukast välja lupsata.
Nojah, siis nõudis ta kapist mingit purgijooki. Vist õlut või oli see hoopis Ramlösa mineraalvesi.
"Tütarlaps, no see on ju soe!" pahandas ta.
Ohates põlvitasin oma Pauligi põllega külmiku ette ja tõstsin terve alumise riiuli jagu purke välja, et tagant nurgast jahedamat kätte saada. See tundus kergem, kui hakata temaga seal seletama.
Pärast küsisid teised, kes kuulsid, et teletäht sõitis praamiga, et vau, no mis ta ütles?
Midagi, kohvi ostis...
Ma ei tea, mis ta seal Hiiumaal tegi või oli, aga aeg-ajal oli ta veel praamil kohvisabas ja kord põrutas must ette Kärdlas Hansapanga automaadi juurde raha võtma. Seljas olid heledad lühikesed tenniseriided, vaatasin ta reketitega sokke ja mõtlesin, et miks mehed peavad sokke niimoodi poolde säärde üles kiskuma...

Aga sellest varem - vaadake ma olen ka juba vanem inimene, eks ole - mäletan vene aegseid noortesaateid, kus noor ja aktiivne teleinimene üritas luua telesilda miski Venemaal asuva telestuudioga.
Ta vene keel oli puine, aktsent kohutav ja ka sõnavara polnud suurem asi.
Elu näinud vanemad inimesed vangutasid seda kuuldes kahetsevalt pead.
Hiljem muidugi asi paranes, aga mulle jäi meelde just see saade, kus ta telefoni Aljo, Aljo karjus.
Siis ta oli selline näljane ja vahetu, palju vahetum oma hilisemast poosist, millelt võis suurte ajalehtede kultuuritoimetajatele öelda: Milleks mulle see intervjuu teie lehele, teie saate sellest muidugi kasu, aga mida mina saan?

Või siis, kui tal oli järjekordne raamat ilmunud ja esitlusel küsiti, et mida kavatsete nüüd teha, siis kõik teised inimesed teatasid, et lähevad laulupeole, aga tema kilkas rõõmsalt, et paneb kõik aknad kõvasti kinni, et linna ummistavate noorte kära ei häiriks ega lahku teleka eest enne, kui Wimbledon lõppeb.

Küllap oleks ka tema vajadusel ennast praamile pressinud nagu sama koolkonna naisteletäht hiljuti, aga hoopis arrogantsemalt, häälekamalt ja suuremat ruumi hõivates.

Aga mist sest ikka.

Head teed ja jahedaid jooke!

vestlus koolilapsega

1.
Tema: Arvutil tuli üks asi ekraani peale!
Mina: Kas selline väike ruuduke?
Tema: Ei...see on ristkülik!

2.
Mina (valuliselt arsti poolt soovitatud seljaharjutust tehes): Ehk peaks rohkem võimlema...
Tema (asjalikult): Miks?
Mina: Noh hakkan võimlema, lähen paiduvaks ja viskan nii palju hundirattaid järjest, et sul ei jää muud, kui suu ammuli vahtida!
Tema: Aga ma olen sind juba ükskord suu ammuli vahtinud!
Mina (ehmunult ja võimalikke variante peast läbi lastes): Millal?
Tema: Siis, kui oli talv ja sa mulle lumepalli otse suhu viskasid. Siis ei jäänud mul muud üle.

Mida ma nägin ja kuulsin Brüsselis

Pissiv tydruk

Brüsselis oli alustuseks 17 kraadi sooja. Õhtul istusid inimesed väljas kitsastel tänavatel ja sõid kõiksugu peeneid toite. Nende vahelt läbi jalutamine oli umbes nii nagu trügiks kellegi söögitoas.

Ühes lauas istus tuntud Eesti  saatejuht ja sõi, mis jaksas. Üldse oli rahvast jube palju, sest olid piirkondade ja linnade päevad ning hotellid ülebronnitud.

Kas seetõttu või millegi muu pärast, aga meie hotell sattus olema kesklinnas imemugav. Tubadest naasvad ajakirjanikud olid nagu lapsed või tõelised idaeurooplased: Mul on vann...ja kui ma kapi ukse lahti tegin, siis oli seal triikraud!...ja saate aru, vannisool oli ka vanni serval...ja

 toas on ekspressomasin kah!...ja koos triikrauaga on triikimislaud! JNE.

Järgmisel hommikul selgus, et lisaks saab hommikusöögiks värsket lõhet ja shampust. Seda tumestas pisut asjaolu, et pidime varavalges juba Euroopa Komisjoni poole sööstma. 

Ja ma ütlen, jube raske on joosta, kui oled söönud kõike, milleni jalad kandsid ja käed ulatasid.

Kes lähevad Brüsselisse - lööge käega neile kallitele kohvikutele, kus teenindamine on aeglane ja alla 10 euro ei saa isegi makarone ning otsige üles tyrklaste fast foodi kett Sultan Kebab.

Viieka eest mugite kõhu punni värskest salatist ja lihast tehtud kebabit või lahmacumi või mingi muu nimega asja.

Peenele ja kallile õllekale eelistage kangialust (pilt ülal vasakul), kus käivad kohalikud ise, joogid on odavad ja leti ees sumisevad püsikunded.

Muuseas - populaarne ja odav on tellida vaget veini mustsõstrasiirupiga - nagu seletas kohapeal elav ja meid boheemlaste kõrsti viinud J.H. - siirup on selleks, et peita veini odavat maitset.

Õhtuses laternavalguses kumab jook roheliselt ja näeb välja nagu mürk.

Kõigil õhtutel ilmusid välja tudengirebaste rongkäigud. Esmakursuslased on maskeeritud

 prükkariteks, nad veavad endaga kaasa poekärusid ja on kaetud lögaga. 

Üks punt oli südaööks juba nii elevil, et heitis riided seljast ja tormas purskkaevu suplema.

Ah soo, peale pissiva poisi (väga väike kujuke), on olemas veel ka pissiv tüdruk.

See asub tumeda tänava lõpus kohviku Delirium Tremens kõrval ja seal kügelesid muhedad sellid, kes tõmbasid kanepit. 

Aga me ei käinud ainult kõrtsis, oh ei. See oli üks paremaid tööreise oma sisukuse poolest, mis mul iial olnud on. Tegelikult, kui ma järele mõtlen, siis räägiti ka kõrtsis ainult tööst, isegi seal kangialuste kangialuses, kuhu me esimesel õhtul sattusime.

Muuseas, parlamendi pressiruum on jube koht, arvutid on aeglased, kui ühe akna lahti saad, jookseb teine kinni. Kui on vaja tööd teha, siis tuleb loota oma läpparile või tuttavamale saadikule. 

Ma arvan, et saadik, kes lennujaama chek-in-i sabas meile oma punnis kohvrit näitas, seda jalaga toksas ja uhkelt teatas: Mis te arvate, mis siin on? Juust! Peaaegu kõik on juust! - noh, et tema ikka mõne nurgakese oma kabinetis ajakirjanikule leiaks.

Ta ise võib nii kaua ju juustu süüa.

Need oleme meie eile

vahepeal

Lehevaip Saaremaal.

...on palju juhtunud.

Olin näiteks viis tundi praamisabas pühapäeval koos laste ja A-ga. Kahjuks ei juhtunud peale Maire. A-le, et näha tema metsikut laevale sööstu.

Tegelt, kui mu selg poleks nii väga valutanud ja ma oleks suutnud läppari kotist välja ajada, siis oleksime ka varem tuldud saanud, aga tormise mere vaatamine polnudki nii hull.

Kui ma oleks teadnud, et tuul on puhanguti 30 m/s, siis oleks küll rohkem närvi läinud ja kartnud, et ei saagi üle.

Nad võiks panna sadamasse korraliku elektroonilise infotahvli, et inimesed teaks, mis toimub ega peaks käima ükshaaval kassast küsimas.

Eile jalutasin Kadriorust Pirita poole, päike loojus, kõik oli kena.

Seisin vaikselt bussiputkas, vaatasin kilulinna poole, kui äkki tuli eemalt baari poolt hirmsa vaardiga noormees.

Klaas viskit koos jääkuubikutega käes.

Istus parts! putkasse ja jäi kohe magama. Siis ärkas, hüüdis paar korda kõvasti jou-jou-jou ja tegeles intensiivselt sülitamisega.

Upitas ennast seina najale püsti, võttis hoogu ja ütles: Klge, te viskit tahate? Kõik on teie!

Olin jube tänulik, lonkust loobusin, aga küsisin, kas ei peaks klaasi tagasi viima.

Ei pea, puristas ta. Ma töötan seal baaris, mul on täna vaba päev. A sa tule jälle tagasi teinekord, eks ole.

Näh, siis tuli buss.

Bussis oli veel üks purjus sell - Vello, kes kurtis ingliskeelselt, et ta on eestlane, keda eestlased ei salli, sest ta on sündinud Rootsis, tal on oma purjekas Pirital ja ta on rikas.

Siis võttis ta kotist kena villase poolkuue ja näitas, et ostis uue. Et siis saab nagu kapten kunagi laevalael ringi käia.

 

Ja kolmas hetk elust - enne purjus meestega suhtlemist käisin uhiuut telelavastust vaatamas, mis neljapäeval ETVs alustab.

Tuntud riigikogulane hüppas mulle hõlma, kihistas ja teatas, et on iseenda autojuht, sest muidu oleks kohe kisa lahtiu, et miks ta päise päeva ajal tööd ei tee, vaid kultuuriüritusel on.

Minu meelest oli ta sutike kentsakas, sest ta rääkis seda head nalja kõigile ja mõnele mitu korda.

Tuntud näitleja andis mulle hea sahmaka mööda õlgu ja pasundas, et nii tore mind siin näha. Hämmm...ma küll rääkisin temaga Vargamäel mõne aasta eest viis minutit, aga... jõudsin mõelda, aga siis ta hakkas ise ka juba vabandama. 

Ja tuntud ERR-i töötaja kõnetas mind siis, kui püüdsin ennast tema laia selja tagant laua äärde juustu juurde pressida: Taevake, sööge-sööge ometi, võtke aga juurde, muidu lähebki meil kõik jälle sigadele!

Panen siia pildi Saaremaa vanaema viinapuust, mis koos vana laudaga näeb välja nagu mõni itaalia kivimaja.

Jõudsalt kosunud viinamari.

Kloonide sõda

Käisin täna lapsega vaatamas kinos filmi Star Wars: Kloonide sõda.
Enamik teist muidugi ise ei läheks. Ma tean. Aga kui te laps oleks samamoodi pidanud emme töö pärast käima mööda külasid mälestuskive ja seinatahvleid avamas, siis te läheks. Ja ostaks kõige suurema karbi popkorni ja istuks kannatlikult. Nagu mina.
Üks asi seal filmis on hea - kõik need karvased, kentsakad, limased, pisikesed tegelased ei ole alati halvad. Tegelikult on kõigist neist targem üks pisike roheline mütsakas, kes pealekauba räägib imelikult.

See õpetab, et harjumatu ei ole alati halb ja teistest erinemine alati viga.
Ja mul oleks sealt filmist vaja seda skuutri moodi asjandust, mis õhus sõidab.

100

Tahtsin just kurta, et tunnen end nagu saanikoer pärast sõitu (väsinult noh), aga kuna tegemist on säärase kena, ümaranumbrilise sissekandega, siis las ta jääb.
Hea töökaaslane läheb sellele luulevõistlusele, kus ma eelmisel aastal käisin.
Tahtsin talle julgustuseks lugeda ette mõne oma luuletuse, kuid isegi kõige lühemast, mille pikkus on niigi ainult neli rida, suutsin meelde tuletada kaks ja pool ja ülejäänutest vaid seda, et nad on olemas.
Igatahes kõmpis ta toimetuse õues ringi, käes kenasti väljaprinditud pakike paberit luulega ja luges neid pobinal.
Mul tuli kohe see jube tunne meelde, kuidas ma higistades seal vana mõisa saalis seisin, paberid värisesid käes ja huhhhh.... karm. Tegijad sellid, need luuletajad.
Muust.
Merepiiluga rääkisin täna ja ta alustas juttu nagu mingi vanainimene: mu tervis ei ole päris...
Ja seda tuleb ta rääkima mulle, kelle jalg on tuim nagu kasepuu! No tõesti.
Ma isegi käisin täna hommikul röntgenis, et seljast pilti teha.
Seal ukse taga istus juba keegi beib ja vadistas mobiiliga rääkida.
Istusin ka ja hakkasin kiiresti lehte lugema. Lehe lugemiseks on jube vähe aega, oma tellitud EPL-ist saan tavaliselt läbi vaid arvamuskülje ja sedagi tänu sellele, et sõidan sel nädalal bussiga tööle.
Noh, sain kiiruga ära loetud vabanduse, karikatuuri ja repliigi, kui beib, kes oli kõne lõpetanund, tuias igavledes ust uurima.
"Laborant koolitusel, röntgen 1. okt suletud," luges ta pisikeselt sildil kõva häälega.
Nii et läksime laiali siis. Mul oli hea meel, et ta vaikselt minema ei hiilinud, kuigi siis oleksin ehk kogu lehe läbi saanud.
Ja see perearsti soovitatud harjutus eelmises sissekandes. Sellega on nii, et ... njahh, olgu, ütlen nagu asi on: sellest oli abi.
Mu selg on täna enam-vähem OK ja kui üks jalg ei käituks tarretisena, siis võiksin olla täiesti terve, või nagu ütles täna boss:
Väliselt pole sul midagi viga.
Majanduslanguse ajal asi seegi.