Hakkab tekkima uus tava - emal külas olles külastame vennaga ka kohalikku traumapunkti. Eelmisel korral tõstis vend ära selja ega saanud enam sammugi teha, seekord siis oli tal mingi toru jalale kukkunud ning korralikult õmmeldud haav oli nö halvaks läinud.
"Augustis kipubki see haavadega nii minema," märkis registraator ja suunas meid tuttavasse ootekoridori, kus ootas ees tuttav meditsiinitöötaja.
Ka kirurg oli tuttav.
Kui peaks tulema ka kolmas kord, siis kavatsen nõuda sinistelt sussidelt (kaks krooni paar) allahindlust või püsikliendikaarti.
Muuseas, veel ühe eelmise postituse jätkuks - tööl helisevad jätkuvalt tühjades tubades telefonid.
Tegin selle vea, et vastasin ühele võõrale kõnele.
Raplamaalt pärit naine karjus mu peale, sest meie väljaanne ei tea midagi N. Liidu aegsest loomade loendusest ja teda hämmastab säärane lollus ja kus kõik on, kui ta aina helistab ja helistab.
Ütlesin lõpuks, et ma olen koristaja. Ta vastas, et mis siis, ikkagi inimene ja jätku ma õigele tegelasele kiri lauale selle kohta, et ta ei tea midagi.
Edaspidi võivad need telefonid minu poolest helisema jäädagi, ma veel vaatan, kas ma enda omalegi vastan.
1 kommentaar:
Kui just traumapunktis ei käi, siis käite vahelduseks ka veterinaari juures, teil on mingi sõltuvus vist küljes..
Postita kommentaar