Kolmekesi pargipingil

Istusime ja rääkisime kolmekesi juttu, kuulsus, kolleeg ja mina.

Etendus

Käisin teatris. Selline tükk, et juppideks lahti võttes ei tööta (nagu raadio jms), aga kokkuvõttes väga meeldiv mulje. Meenutas mulle väga üht mu vanaemadest ja siis veel mõnda vanemat prouat.n Panen kaks lõiku üles, enam-vähem saab aimu, mis asi on.

Loteriipilet  

Kingitus

Lapsepõlve süütud muretud mängud

"Selle rattaga ei tohi teha kolme asja," tõstis müüjapoiss näpu. "Panna siia külge porilaudu, sest see on kole, teiseks pudelihoidjat ja kolmandaks odavaid pedaale!"

"Ma ei kavatsegi seda teha," teatas laps ja lisas mingis salakeeles pedaalimudeli, mille peale müüja innukalt noogutas.

"Andke kingituseks kaasa mingidki pedaalid, et saaks koju sõita," mangusin mina.

Sest täisvarustuses ratta te võite saada, kui ostate endale odava, nii 500eurose asja. Kallimaga ei ole miski lihtne.

"Palju sa kaalud," jätkas müüja. "Selle järgi paneme kummirõhu."

"Kui te lubate," pöördus müüja minu poole ja plurtsatas veel õli tulle, "ma vormistan kliendikaardi kohe teie poja nimele. Tema ju hakkab oma rattaga siin käima. Võin juba praegu öelda, et temast tuleb väga hea ja kuulus sõitja!"

Laps oleks säranud veel rohkem, kui poleks juba niigi maksimumi välja pannud.

 "Ega sa ei mõtle sellega poes käia ja ratast poe ette jätta," muretses müüja.
"Ei mingil juhul," jahmus laps.
"Jah, ma enda oma ei vii isegi keldrisse, tassin tuppa ja hoian voodi kõrval," seletas müüja.
Laps noogutas väärikalt.
Selge see, et kallist asja hoitakse voodi kõrval!

Mul hakkas tekkima selline tunne, et ei ole lapsele ostnud mitte ratast, vaid terve maailma.

Praeguseks on laps poolteist tundi rattal kõõlunud ja pistis korraks nina tuppa, et selgitada, kui suurepärane see kõik on.

Aitäh kõigile, kes seda siiani mingil moel (lapsele sünnipäevaks raha kinkides või minu arutlusi kuulates) on toeks olnud!

Hakkan nüüd vaatama, kuidas ostu mingil moel kindlustada saaks.

Puh

Ma juulis ilmselt edaspidi enam puhkust ei võta. Ma ei tea, mis mul üldse arus oli.
On suveürituste tippaeg ja telefon heliseb alalõpmata. Ma mõned asjad olen lasknud endale kuidagi pähe ka määrida ja ikka meile ka loen. Samas oleks see imelik, kui näiteks kõrvitsatükeldaja võtaks koju tööd kaasa või sellega puhkusel tegeleks, eks ole. Aga need ametid, mis on seotud teatud ellusuhtumisega, seal ei tõmmata juhtmeid niimoodi puruks, sest ega inimesed pole selles süüdi, et mul puhkus on. Juhe seinast variant oleks võimalik vaid siis, kui minna välismaale, kuhugi, kus pole õiget levi ega juurdepääsu kirjakastile.Õige jah, Saaremaa sobib ka, sest vanaema juures on telefonikasutamine siiani aegajalt välistatud.

Endale tõestamiseks, et ma siiski pole täiesti pehme tüüp, võtsin aga raamatukogust sületäie raamatuid ja lugesin need kõik läbi ka. Olen siin-seal ringi sõitnud, aga laps on soovinud üldiselt koju jääda ja käia rattaga metsas ukerdamas.

Lisaks käisin ühes teatud kuulas maa-asulas ka. Täiesti eraviisiliselt, niisama. Istusime Vahemerega natuke liivakasti serval ja vaatasime, mis tehakse.
Tegelikult ei osanud ma seda päris nii ette kujutada. Mänguväljak on väike: liumägi, kaks kiike. Lapsi aga palju. Lapsed olid hästi riides, värviliselt ja puhtalt. Tumedad ja heledad ning minu kõrva järgi räägiti vähemalt nelja keelt. Välislapsed olid poisid, tüdrukuid polnud kas lastud mängima või siis tegid nad seda mujal. Eesti lapsed olid valdavalt plikad. 
No ja siis juhtus see, mis ikka, kui on poisse ja tüdrukuid, nimelt ühed võtavad teiste vastu punti. Välispoisid turnisid liumäest üles ja plikad üritasid neid omakorda alla sõites maha niita. Või kiigelt minema puksida. Poisid tegid plikadele "BUUUU!" ja plikad kilkasid.
Tavaline värk.
Ühel hetkel aga tormas salk plikasid minema, omavahel rääkides: "Lähme ütleme, et nad hirmutasid meid ja võtsid kõik asjad endale!"
Kaebama minna polnud kauge, kohe selle ühe kortermaja vastas on kohalike kortermaja, mille ees lösutasid jõmmid. Nad ainult ootasid märgusõna, et püsti hüpata ja mörinal mänguväljakule minna korda looma.

Kohalik kaupmees oli mulle enne kõrva sosistanud, et kohalike endiga on palju rohkem probleeme, kui nende teistega. Ja et käigu inimesed ometi välismaal ja ärgu kartku igat uut asja.