pühapäev, 28. juuni 2015

Pööripäev

Ma osalesin pealtvaatajana munaviskes ja sain pihta. Õnneks said riided üsna kergelt masinas hiljem puhtaks, pealegi võttis kõvema matsu Vahemere kott, mis mul õlal oli, kuni ta ise muna viskas.
Ei, see ei olnud tema, kes mulle pihta sai. Hoopis keegi kohalik teismeline, aga ta tuli nii toredasti uurima, kes ette jäi, et ei saanud seda talle ka pahaks panna. Lõpuks vabandasin juba ise, et tema võistluse nurjasin, sest ilmselt oleks muna muidu pehmele murukamarale maandunud ja terveks jäänud.

Raske mürsu tõstmine jäi seekord millegipärast kavast välja. Mehed upitasid teist niisama, oma lõbuks. Selgus, et see on nii raske, et mu vend, keda ma olen siiani maailma kõige tugevamaks pidanud, ei saanudki rauakolakat ühe käega üles. Aga pole viga, ma olen täiseti kindel, et kui oleks hädasti vaja, saaks ta suurepäraselt hakkama ja muidugi ma võiksin siis ka pisut ise aidata, kohvi tuua või midagi.

Kuigi oli äärmiselt tuuline, polnud väiksel väljasõidul viga. Kiviaiad, kadakad ja muu selline on ikka toredasti rahustav.  Seekord läks küll nii, et jäin telgis enda jaoks tavatult päeval magama. Ärgates ei saanud esialgu liigutada, sest selline tunne oli nagu vajuks midagi rasket ja kummist minu pealt aegamisi maasse. Küllap see üks mureuni oli. Hiljem sain siiski päevad tavapäraselt õhtule, ilma, et oleksin pidanud vahepeal jõudu kogudes tukkuma. Oleks kuidagi imelik suve kõige valgem aeg magamisele pühendada.



Vaade telgist:


 Laps ja pomm:


Vend ja kiiker:




Miinuses

Vahepeal on maailm kaotanud väärt selli ja mina blogilugeja.

MS oli selline inimene, kes aegajalt paistis soovivat mind hulluks ajada ning samal ajal ka aidata. Asi on selles, et ta oli niisugune pedant, kes soovis, et asjad oleks õigesti tehtud ja lisaks õigesti vormistatud. See viimane puudutaski mind, sest kui ma veel veebis töötasin, siis oli koguaeg häda mingisuguste valemitega, mida ta lehte oli sokutanud ja veebis kuvas süsteem muidugi kõik need ruutjuured ja muu, kuidas juhtus. Ja siis ta tülitas ja kopsis ja saatis sõnumeid kuni kõik korda sai.
Hambaid kiristades jätsin kõik muu sinnapaika ja tegelesin valemitega, mida veebis keegi ei lugenud. Pärast mind teised samamoodi.

Vahel mõtlesime, et kõik! Me lihtsalt ei panegi neid asju üles! Aga siis ta hakkas küsima, et mis ja kus ja... oijah. Panime muidugi.
Talle oli ka väga raske ära öelda. Abivalmimat inimest  ma vist polegi kohanud. Ta oli meelsasti nõus kasvõi öösiti läbi Skype nõustama mind keele- või loogikaküsimustes või tegema mõne väikese arvutuse. See meeldis talle. Ja kui ma olin midagi tema käest küsinud ja ta ütles, et peab vastust otsima, siis teadsin, et ei tülita mingi lihtlabase asjaga, millele igaüks kohe vastust teab.

MS oli põhimõtteliselt tugev kõiges selles, milles mul pole lootustki särada. Kõik see süsteemsus, metoodilisus, kaalutletus... aga meie sõprus tööpostil oligi kenasti üksteist täiendav. Midagi talle igatahes sobis, sest kui meil oli nn toreda töötaja hääletus, kirjutas ta minu kohta pöörase kiidukõne, mille oma kinnitusel lõpetas väitega, et kui mina seda tiitlit ei saa, siis on kogu asi mõttetu.
Ma siiski sain ja ta oli nii rõõmus nagu see oleks tema endaga juhtunud. See oli armas.
Vaatasin ka meie Skype vestlusi nüüd veel üle ja märkasin üllatusega, et viimasel aastal oli vähem juttu grammatikast ja arvudest ning rohkem elust ning talletatud ajalugu sisaldab suurel hulgal vastastikust tunnustamist ja mõningasi küllalt naljakaid kogemustevahetamisi.  See rahustas mind, mõtlesin nimelt murega, kas ikka panin inimest tema eluajal küllalt tähele või pean leppima ainult tagantjärgi kiitmisega.

Loomulikult polnud me mitte alati ühel nõul. Ntks mina arvasin, et üks teatud kohalik huumoripäev on kohutav üritus, kuid tema leidis, et see on ikkagi parem, kui viina juua. Aga kuna seal polnud võimalik arvutustehtega midagi tõestada ja mina ei soovinud ka muidu vaielda, siis jätsime asja sinnapaika.

Igatahes kuulub  MS nende  inimeste hulka, kes on mu maailma sisenemisega seda ühtlasi tublisti avaramaks muutnud. Olen tänulik, et võisin teda tunda.

Panen siia suvaliselt lahtilöödud lehekülje raamatust "Snargijaht", mille tõlkimine oli MSi viimane meistritöö: