pühapäev, 7. oktoober 2018

Näh, pole aega

Ei jõua ma kuhugi selle Etioopiaga, pole aega lihtsalt kirjutada pikemalt.

Samas olin juulis juba Šotimaal ja nüüd septembris oli mälestusväärne Tallinn-Rooma-Vilnius-Riia-Tallinn-Rooma-Tallinn ja kohe lähme lapsega Kreekasse.

Mul on lihtsalt liiga kiire. Iga kord, kui olen kuhugi minemas ja enne sõitu jalgu rakku torman, et kõik tehtud saaks, siis luban endale, et tagasi kodus asun nuputama, kuidas saaks nii korraldada, et oleks rohkem aega.

Siis käin kuskil metsas või mere ääres ja istun natuke, vahin sinna-tänna ning jälle läheb kõik edasi nii nagu alati.

Kreekasse ei lähe me muide niisama töllerdama, hoopis pulma. Üks Eesti naine abiellub Rhodosel kohaliku mehega ja külaliste seis olevat pragu 20:600, kus esimene number tähistab kutsutud eestlasi ja teine kreeklasi. Kõik nullid õiged.

Ootame põnevusega!

neljapäev, 30. august 2018

Etioopia: Seeba kuninganna valdustes! (Axum ja iidne kuningriik)

Mis häda oli meil õigupoolest minna vaevarikkal moel Axumisse, millest ma isegi varem kuulnud polnud?

Ajend tekkis, kui avastasime, et Axumis on olnud legendaarne iidne kuningriik, mis on valitsenud tohutuid alasid ja hoidnud enda käes kaubateid, seal on müstiline sammastepõld (steale park) ja seal on toimetanud Seeba kuninganna, kellest on siiani järel pirakas bassein.

Ja see pole veel mõistagi kõik: just Axumi peakiriku keldrisügavikes peidetakse tänase päevani Moosese päevilt pärit seaduselaegast, mis kuningas Saalomoni ajal salapärastel kaduma läks. Etiooplaste teada peideti see nende juurde ja on seal siiani.

Ärkamine selles iidses kuningriigis oli rõõmustav: öösel kadunud vesi oli tagasi tulnud ja ruumi suhtes üsna avatud wc taas kasutuskõlblik.


esmaspäev, 13. august 2018

Etioopia: kõige dramaatilisem tee ja muud asjad (Gondar, Axum)

Selliseid pühasid nagu Etioopias, Eestis ei ole.

Etioopia - seiklusrohke teekond põhja (Bahir Dar, Tana järv, Gondar)


Saabusime maale jaanuaris. Sel ajal peetakse Etioopias laialdaselt püha nimega timkat, millega tähistatakse Jeesuse ristimist Johannes poolt. Tuletan meelde, et see riik on väga väga religioosne ja kiriklikud tavad määravad elurütmi, kuid ei tähenda, et inimesed oleks seejuures üleliia moraalsed või hoiduks väiksest tulutoovast pettusest. Elada on ju vaja. Meile tähendas see uudseid sekeldusi.

pühapäev, 27. mai 2018

Etioopia - üleüldse (lisatud pilte)



 Jajaa, mul napib aega, aga ma tahan Etioopiast rääkida. Teen vaikselt algust nüüd.

teisipäev, 1. mai 2018

Kaaselanikud

Mu maamaja juures elab rästikuid. Üldiselt mulle muidugi meeldiks, kui nad mujal elaks, aga sel kevadel tabas mind tõeline selgus.

Vaatasin ühte päikse käes põõnavat volaskit ja isegi muretsesin, et on teine kuidagi loid ja kas ongi elus? Kui natuke torkima hakkasin, siis oli küll elus ja lasi kärmelt jalga. Ja vaat siis ma taipasingi, et tõepoolest, ma pole kunagi näinud ühtki agressiivselt meelestatud rästikut ning tegelt nastikud on isegi bossimad.
Rästik vaatab alati hirmunult, kuidas minema saaks, mitte ei hiili lõugu lõksutades kohale. Ma tean, et paljud ei kannata madude varjugi ning ka minul oli lapsena suur paanika, kui mõnega kokku sattusin. Aga tegelikult pole hullu midagi. Ja mõni on veel päris kena ka.

Kasulik inimene

Käisime kolleegiga intervjuud tegemas.

pühapäev, 4. veebruar 2018

Lalibela - see üks kirik



 



 Enne kui ma hakkan muust Etioopiast kirjutama, siis teen ühe postituse viimasest sihtpunktist. Lalibela on väike kohake, mis on pigem suur küla ning see on kuulus oma 11 kaljukiriku poolest. Kõige kuulsam, nende maamärgiks olev Püha Jüri kirik oli minu jaoks põhjus, miks ma üldse Etioopiasse reisisin. Nägin seda 2005. aasta ameeriklaste dokfilmis Mystery of Nile ja olin täielikus hämmingus, et midagi sellist üldse olemas on. 

Nüüd nägin selle ise ära ja vaevu uskusin samal ajal, et see asi tõesti teoks on saanud.
 Mis selles nii erilist on? Mina ka ei tea. Aga minu jaoks mingil moel on. 

Kui olime eelmises linnas ja meilt küsiti, et kas tulete veel tagasi siia riiki, siis olime juba küllalt tüdinenud ja ütlesime mõlemad, et vaevalt küll. 

"Te mõtlete ümber. Lalibela muudab inimesi," ütles  giid seepeale elutargalt. Nii palju tal on õigus, et ma nende pärast läheks tagasi tõesti, mul jäi puudu nii umbes pool tundi rahulikku istumist ja niisama vaatamist.

Kuidas need kaljukirikud täpselt 800 aastat tagasi tehti, pole siiani teada. Lalibela oli üks vaga kuningas, kes proovis sinna kohta luua uut Jeruusalemma, sest õige oli parasjagu muhameedlaste kätte langenud ja kuningas tahtis teha Etioopiasse uue palverännukoha.  Ta ise olevat olnud eriti agar kirikuehitaja, keda aitasid inglid, mistõttu töö edenes uskumatu kiirusega. Kuningas Lalibela kirka oli muuseumis väljas ja puha. 

Kirikud on seest väga väikesed. Etioopias laiemalt ei ole ka kirikus st kiriku sees käimise kommet. Inimesed suudlevad kiriku aeda, kiriku seinu ja sinna sisse eriti minna ei soovi. Kirikud koosnevad reeglina kolmest osast, millest keskmisse on luba minna vaid preestritel ning seal on varjus eriline aare - seaduselaeka koopia. Neid valmistab pealinnas eriline piiskop-puuseppade üksus akaatsiapuust ning seaduselaegas on alati kaetud kuldse riidega, keegi ei saa seda näha, kuid imettegav võime on mõistagi väljaspool kahtlust. Etioopia ortodoksi kirik on omaette kirik, väga traditsionaalne ja üldse mitte oikumeeniline. Arvatakse, et seal on säilinud kõige enam algkristlikele kogudustele omaseid jooni ja tavasid.

Enamik Lalibela kirikuid on UNESCO pealekäimisel kaetud suurte varikatustega, et vähendada ilmastikust tulenevat kahju. Kohalikud on sellele väga vastu, sest tuultega need varjud kõiguvad ja kirikutesse on tekkinud pragusid ja teistlaadi kahjustusi. Nende meelest võiks kõik edasi olla nii nagu sadu aastaid varem.  

Ikoonid on ka huvitavad. Kõik tegelased on üsna negriidsete joontega ning kohalikega vesteldes selgus, et nende veendumusel oli Jeesus mustanahaline.
Meie kohal olles jätkusid suured epifaaniapidustused (Jeesuse Johannese poolt ristimise mälestuspäev), nägime seda, kuidas seaduselaegas rändas õhtul linnast välja ning järgmisel päeval tagasi. See on väga aeganõudev teekond, sest laeka ees rullitakse lahti vaibad, taga rullitakse need kohe kokku ja joostakse jälle ette. Samuti on hulk tantsimist ja trummilöömist. See kõik oli väga-väga huvitav ja natuke nagu teisest ilmast.

Sellest, kuidas me Lalibelasse peaaegu kinni oleksime jäänud ja mil moel lõpuks liikuma saime, kirjutan eraldi. 









Sisevaade. Ohvrina toodud oder ja muu.

Sama koht.

Istun all õues.

Palvesoovid.

Seda urgu pidi minnaksegi kirikusse. Jõulude ajal trügib siin tuhandeid inimesi ja paljud kaotavad rahakotid.


Vaip jookseb.
Kõik oluline on kallite varjudega kaetud.
Liturgiline tants.
Protsessioon tuleb kaljukirikust.

neljapäev, 4. jaanuar 2018

Ikka aina head

Ma pole kõige vilkam blogija, eks ole. Aga olen korra varem juba öelnud, et võite alati minuga Facebooki sõbraks saada. Ainult, et tuleb juurde öelda, et kust ja kes.

Ma mäletan, et kui elasime Hiiumaal, siis Vahemeri tuli kord tohutu uudisega - oli hääletanud riigikogu liikme autole! Hoidsime sealt kaasatoodud visiitkaarti kaua ja hardunult, ikkagi tähtis inimene.

Nüüd on asjad ses suhtes täitsa mokas. Riigikogu kunagist autoriteeti pole enam olemaski. Ja kui mõnda näed, siis ei saa üldse aru, miks ta peaks parema kohtlemise saama? Mida ta siis teeb?

Täna käisin ühega neist juttu ajamas, sain täitsa aru, et ta ei raiska aega ja teeb seda ja teist... aga jah.

Kui käisin Ghanas ja meiega oli parlamendisaadik, siis ta pandi alati kõige tähtsama ametniku paremale käele istuma ja teda kõnetati eraldi kui üliväga auväärset jne. Pidasime peenikest naeru, sest meile tundus see üsna naljakas. Aga sealkandis teebki positsioon inimese. Meil mitte. Katsugu keegi end upitada, kohe saab korraliku nahatäie, nii et tolmab.

Olen isegi mõelnud, et ehk teeme omadele liiga neid sihipäraselt mitteaustades? Parlamendis töötamine on ju siiski oluline, kuigi need teemad seal...

Olen olnud nüüdseks juba tohutu aja meedias tööl ning näinud seda, kuidas rahvaarv on järsult kukkunud, käinud koole sulgemas, neile tahvleid avamas, kirjutanud ühistranspordist, pildistanud viimast bussi. Ja kui praegu keegi hüppab välja ja teatab, et tal on mõte, kuidas neile hädadele vastu saada, mida varem üldse hädaks ei peetud, siis mul on tõesti raske suhestuda ja kaasa joosta, sest noh, sai ju hoiatatud, sai ju räägitud ja kus te siis olite?

Ah, olgu. Meil on Vahemerega hoopis tähtsam mure. Nimelt peaksime nädala pärast lendama Addis Ababasse, aga meie passid on alles Brüsselis Etioopia saatkonnas, kus neile peaks viisa pandama sisse. Kuidas see õigeks ajaks meieni võiks jõuda, seda ma täpselt ei tea ja suhtlesin juba tuttavaga, kes elab Brüsselis ja võiks minna saatkonda, et passid seal ära kahmata ja ise teele panna.

Kaunikesti põnev olukord. Asi jäi hiljaks seetõttu, et saatkonna kodukal on kirjas, et viisa hakkab kehtima sissekandmise hetkest (mis on vale, tegelt nad panevad lennulähedase kuupäeva) ja seal oli üldse rida karme nõudeid. Lõpuks selgus, et pool juttu saatkonna veebis ei vasta tõele ja tulemus on meie ilmne ajahäda. Kahetsen südamest, et meil pole selle riigiga lihtsamaid viisareegleid nagu enamikel Euroopa riikidel.

Noh eks näis. Ega meil lendamata ikka ei jää.

Oleme juba alustanud eeltööd ja avastanud palju huvitavat, mis seostub otseselt Eestiga. Ning ka asju, mida me varem ei teadnud, kuid kavatseme nüüd teada saada.

Muidu see Etioopiasse mineku mõte on meil olnud mingi 12-13 aastat, sellest ajast, kui käisime koos Niiluse kruiisil ja mõtlesime maadest, mis jäävad Assuani paisu taha. Need reisid sinna on jube kallid ja midagi sellist, mida reisibürood müüvad, ei saa me küll kumbki ette võtta. Omal käel reisime enam kui poole võrra vähema eelarvega ning boonus on see, et valida saab neid asju, mida tõepoolest tahame näha.

Aga kõigepealt peame oma viisad kätte saama :)