reede, 24. juuni 2011

Sõidan rattaga. Paraku venitan oma päevad tukkudes niimoodi õhtusse, et saan liikuma alles kaunikesti hilja ning midagi pikemat ja tõsisemat enam ette võtta ei saa. Täna siin Viimsis sõites olin pealegi lõpuks väga vihane, sest põhitrassile jäi palju neid kohti, mida ma tädile olin jõudnud näidata ja hulk neid kohti, mida ma kavatsesin näidata. Talle nimelt meeldis väga mul külas olles linnamaju ja linnakoeri vaadata. Maju vaatasime ikka nii, et mis meile sobiks ja kus oleks mõnus elada.
Vahel seisime autoga tykk aega mereäärse promenaadi kõrval, vaatasime linna siluetti ja koertega jalutajaid. Häh.
Aga rattaga olen teinud natuke üle 30km tiire, see on muidugi progress võrreldes mittemillegagi, aga kui peres on keegi, kes sõidab silmagi pilgutamata maha 100 ja rohkem km korraga, siis pole see eriti suur asi. Häda on ka selles, et ma ei viitsi nii pikalt aega sõitmisele kulutada, linnas ei saa ka hästi klappidest asju kuulata, kui on vaikselt, siis ei kuule huvitavast kuuldemängust muud peale karjatuste ja kui on piisavalt kõvasti, siis ei kuule liiklust ja see ei ole hea.
Muide, Vahemeri, kes täna teises linna otsas rattaga sõitis, nägi seal üht prisket ilvest. Äge. Ma nägin Rohuneeme teel autot poolel teel puu otsa.

kolmapäev, 22. juuni 2011

Jaanid siis

Näib, et magan oma nädalast puhkust puhtalt maha. Hakkasin juba muretsema, kuid siis tuli mulle pähe, et see ehk on ka puhkus?
Aga sel aastal ma mööda tulesid ei lippa, köit ei vea ja auhindu ei võida. Pole tuju, vaat mis.

teisipäev, 21. juuni 2011

pühapäev, 19. juuni 2011

Minu erakordne tädi

Minu tädi, kes esmaspäeval minu suureks kurvastuseks suri, oli erakordne inimene.
Kohe selgitan lähemalt.

Tädi jaoks oli alati tähtsad inimesed ja suhted ja see, et kõiki koheldaks õiglaselt. Ta püüdis siluda ja ühendada ning ei jätnud kunagi ütlemata, kui tundis, et kellelegi tehakse liiga.

Enamasti suutis ta kõik korda ajada pisut lõõpival toonil, mis võttis ka nugateravad nurgad pehmemaks.

Kui olete kogenud kunagi avatud südant, soojust ja hoolivust sellisel moel, mis ei muuda võlglaseks ja laseb kõigest siiralt rääkida, siis saate aru, mida ma mõtlen.

Olime kogu perega tädile lähedased - mind ja venda tundis ta ka sünnist saadik ja võttis meie eludest aktiivselt osa, tema pärast on saanud siia kirja ka suur hulk tekste, mis polegi nii olulised, kuid on andnud talle teada, et kõik on ikka kenasti.

Pärast seda, kui tädil kahe aasta eest vähk avastati, ei saanud ta enam käia tööl ja külastas siis regulaarselt seda blogi siin ning lõpuks tegi endale ka FB konto, et ikka kätt kõigel pulsil hoida.

Aga ma räägin mõnest asjast nüüd lähemalt.

Tädist olid juba lapsena mööda läinud sellised asjad nagu sisemine sund kohusetundlikult laua taga tuupida hindele viis ja vajadus alati kõik ausalt ära rääkida. Ma arvan, üsna noorelt sai ta aru, et kui tahad jõuda sihile, ei pea valima ilmtingimata kõige sirgemat teed, kuigi jah, oleks hea, kui see oleks lühike.

Minu ema, kelle noorem õde ta on, ei oleks kunagi tulnud selle peale, et lükata ümber välikemmerg mutil, kes akna taga laulvatest mardisantidest välja ei tee.

"Aga järgmisel päeval läksime timurlaste salgaga tagasi, lükkasime kemmergu uuesti püsti ja saime kiita," õigustas tädi ise.

Kui tädi sai suvetöö kehalises kasvatuses, kus ta ei viitsinud käia, teatas ta rahumeeli kodus, et parimad sportlased peavad veel juunis staadionil kohal käima ja tunnistust ka seepärast kätte ei saanud.

Tädi juba leidis väljapääsu. Kui ta oli töötanud Viljandis tikuvabrikus ja müünud Tartus autode varuosi, sai tal üürikas elamisest villand ning kuna tollal pakkusid kolhoosid spetsialistidele kortereid, suundus otsejoones Peipsi äärsesse majandisse sigala brigadiriks.

Sigadest polnud tal vähimatki aimu, kuid kõigi mugavustega korter anti ning töökoht ka. "Kuna ma midagi muud ei osanud nõuda, siis nõudsin korda," kuulsin teda kord hiljem sellest rääkimas. Ja see töötas.

"Teeme nüüd kõik kõigepealt korda," oligi üks tema lemmiklauseid. Või: "Anna see särk/sokk/kleit siia, panen selle pessu!"
Kui ühele inimesele on iial meeldinud puhastada ja kasida, siis oli see minu tädi.
Ja kui üks inimene on iial viilinud kõrvale füüsilisest tööst, siis oli see samuti tema.
Kui tusane oli tädi neil päevil, kui ta pidi minema suhkrupeedipõllule taimi kõplama või kapsaid üles võtma või end rehaga heinale vedama! Siis oli tal kindlasti kaasas luisk, millega kõblast teritada, pudel, millest morssi juua või keegi, kellega seda kõike koos teha.

"Mine tee see asi ära ja võta teised ka kaasa," kõnetas ta enamasti oma meest.

Äärmisel juhul võis tädi midagi värvida või pesta. Või inimesi vedada. Ning liha küpsetada ja kartuleid koorida. Või kodusel peol sõrmi nipsutades tantsu lüüa - tõsi, see viimane kadus justkui siis ära, kui tal endal lapsed sündisid.

Aga seni oli meil vennaga temaga koos elu puhas kuld - kuna minu vanemad näisid alati olevat ilma rahata, tädi aga mitte, siis saime temaga teha kõiksugu priiskavaid asju - käia Tartu bussijaamas sardelle söömas, osta turult nätsu, vend sõitis isegi ükskord koos tädiga taksoga ja kord käisime Võhma restoranis guljašši söömas!

Kuid kõik need asjad pole muidugi peamine. Meile vennaga oli tädi kodu nagu enda kodu ja ta ise ülikõrges hinnas. Tema juures nägime sellist rahvast, keda meie kõrgharitud vanematega perre lihtsalt ei sattunud. Onu oli traktorist ja autojuht ja suviti oli väga äge temaga veoka kõrvalistmel heinamaa ja kaalumaja vahet kihutada ning õhtuti kogunes vahvaid kolhoosnike väikestele spontaanseltele grillpidudele (meenutame - tädi töötas ju siiski sigalas, lihas polnud küsimus...).

Tädi ümber oli alailma endaga kimpus inimesi, keda ta poputas ja toetas. Tema silma all juba inimene hätta jääda ei saanud, elus mingitel endast sõltumatutel põhjustel kaotajaks jäänute suhtes oli ta hästi kaitsev. Tundub, et pool muret lahendaski juba see, kui sai temaga murest rääkida ja inimesed tundsid seda tehes end turvaliselt. Tal oli ka ikka midagi anda, ikka istus ta kuskil mingi pundi keskel, midagi maitsvat käeulatuses ja lustlik meeleolu ümberringi.
Üks tema endine alluv tunnistas mulle kord, et tal pole iial olnud nii hoolivat ülemust, kellele ta elu oleks kunagi sel kombel korda läinud.
Tänavu aprillis - pisut enam kui kuu aega tagasi.

Tädil oli ka lähedasi sõbrannasid, kes olid enamasti umbes samasugused lõuapoolikud nagu ta ise. Üks neist teatas matustel: "Täiesti tema moodi! Korraldada kahe asemel üks pidu!" - sellega mõtles ta, et tädi suri päev enne 55. sünnipäeva, kui oleks paar päeva kauem elanud, olnuks esmalt sünna ja siis matused... Olin üsna tumm selle avalduse peale, kuid kogu sõprade ring noogutas innukalt!

Nojah, tädi relv, kaitse ja vahend kõigiks juhtudeks oli julgus ja oskus visata nalja nii enda kui muu maailma üle. Õnnetused, traumad, piinlikult pidulikud hetked - kõigest sai niimoodi üle. Enda üle nalja visates on ju kergem ja naljaga saab ka mõrudat tõde välja öelda. Või katta.

Noh, raskem oli siiski see periood, mil tal tekkis mingi depressiooniliik, mida nimetati kontrollimatuks ärevuseks. See tähendas siis seda, et nii kui mingi tõrge tekkis, siis tädi plahvatas väga valjuhäälselt oma rahulolematuse välja. Kõva kisa kostus alalõpmata. Minul oli ka raske aeg parasjagu, mulle oli psühholoog öelnud, et mul on kontrollitud ärevus... mis tähendas püüdu kõike vaos ja endas hoida.
Läksime koos lastega Lätti automatkale ja arutasime, kumb ärevus on hullem ja mis kahepeale kokku võiks saada. Päris vahva reis sai sellest.
Tööst väsinud tädi tukkus esiistmel, mina püüdsin leida huvitavaid kohti, sest tädi nõudis ärgates häälekalt, et lapsed võimalikult palju näeks ja et neil oleks huvitav, saaks ujuda ja üleüldse. Kõik oleks tore.
Suutsime sel reisil kaotada fotoka ja kahjuks sellest pilte pole. Tegime priimusel süüa, magasime telgis, käisime poes.
Kui tädil raha oli, siis armastaski ta kohutavalt poes ja turul käia. Asju ostis ta paljuski meeldimise, mitte praktiliste kaalutluste järgi ning tšekid kaotas ära peaaegu kohe. Käisin ise ühe ta telefoniga, mis ostes kohe katki läks, kaubamajas kaheaastase garantii viimasel päeval... pärast kõva tänitamist vahetati tehaseveaga telefon kenasti välja.
Diivani ostis ta ka nii, et ei hakanud mõõtusid vaatama ja arvake, kas diivan oli toa jaoks 10cm liiga pikk?

Tädi armastas ka väga väljas söömas käia ja lõunaid välja teha ja lastele pirukaid ja kooke ja friikaid osta. Enamasti fotod tulid ka muudkui sellest, kuidas tädi kuskil laua taga on. Lõpuks lõpetasin nende tegemise, sest läks kuidagi üksluiseks.

Mingil ajal, kui raha jällegi ei olnud eriti, kiitles üks sugulane, et tal on väga häid kirsse ja soovitas, et las tädi kaevab endale tema juurest kevadel istikuid.
Tädil oli kodukaunistamishoog, seega kraapisime bensiiniraha kokku ja kihutasime Lõuna-Eesti suunas minema. Ostsime veel poest allahinnatud kreemitordi ja puha. Sugulase juures selgus, et tegemist on kahtlaselt metsiku kirsivõsaga, mida me tegelikult eriti ei tahtnudki. Kreemitort vallandas kokkuhoidliku meelelaadiga sugulases siiski heldushoo, ta vedas lauale singikäntsaka ja pudeli konjakit, nii et seda pekki me siis sõime eelroaks ja torti magustoiduks. Tädi rüüpas konjakit ka ja meeleolu tasapisi tõusis. See allahinnatud tort läks edaspidi veel käibefraasiks.

Sel ajal oli ta parasjagu koondatud ja sai töötukassast võimaluse projektiga ettevõtluse alustamiseks raha saada.
Kirjutasin selle tema näpunäidetel kokku ja oh imet, 5000 krooni asemel pakuti toetuseks kõva projekti eest 10 000. Selle eest osteti sigu ja sööta, sead tehti hiljem praeks ja rahaks ja ettevõtlus lõpetati ilusti nulliga, kuna see ei tasunud ära.

Tädi oli alati helde käega ning armastas raha kulutada. Kes temaga parasjagu koos olid, said sellest ikka osa. Mõned inimesed hoidsid seda meeles ja olid ka ise hiljem lahtise käega ja abivalmid, teised mõistagi kadusid silmapiirilt sootuks.

Kahe aasta eest töötas tädi ühes suhteliselt vastikus firmas ning talle näis, et on seal kotte tõstes seljale viga teinud. Tema tütar tuli kaasa ja koos läksime kiirabisse (kirjutasin sellest toona SIIN), kus arstidel oli nii palju aega, et keegi süvenes ja ütles, et tavaline seljahäda see küll pole. Tädile tehti tomograafipilt, mis näitas kaugele arenenud rinnavähki. See oli šokk. Siirded luudes pidas ta vastu veel üle kahe aasta.
Ikka lootes, ikka nalja visates, ikka kõike proovides. Tervendavate puude ja energiaväljade keskelt jõudis ta minu kergenduseks kirikusse.
"Ja minu vana sugulane on siis tõesti saanud usklikuks," ütlesin juba haiglas talle Piiblist Taaveti laule lugema valmistudes.

"Jah, ja tõesti, nii see on," ütles ta suuril silmil mulle otsa vaadates seepeale. Sel päeval nägi ta juba avasilmi kuldset valgust ja ingleid sisse-välja käimas.

Minu tädi on absoluutselt asendamatu. Suhtlesime hästi tihedalt, nii-et kui matuseid ette valmistasime, siis mõtlesin mitmel korral harjumuslikult: nii, helistaks nüüd talle ja räägiks, mis seis on... ja siis tuli jälle meelde, et, aaahhh, sellepärast kõik sekeldamine ju ongi!
Ema lõpetab ülikooli, tädi kollases kuues tema kõrval.
Ja õige - see tekliga inglike olen mina!


Vahemeri, kes aitas muusikalise osaga, tahtis väga laulda kabelis Ruja laulu Nii vaikseks kõik on jäänud, aga see oli viimase minutini lahtine. Nad said väga hästi läbi tädiga ja Vahemeri käis veel minuga vahetult enne tädi haiglasse viimist teda vaatamas ja valusid leevendava õliga määrimas. "See kõik on lihtsalt nii kurb ja ma ei saa ju laulda, klomp kurgus," seletas ta. Aga ta siiski sai. Ja see oli kena. Tädi hindas Vahemerd nimelt väga ja rääkis temaga mõnelgi teemal, mida me omavahel ette ei võtnud.

Ka Vahemeri hindas väga tädi omapärast, pisut britilikku huumorimeelt, millest ka haiguses ja nõrkuses kumas läbi suur vaprus ja soov minna edasi, tahe tulla toime ise ja olla toeks teistele ning võimas igatsus elada täiega ja tunda iga rakuga kõiki elatud hetki.

Ma ei ole ainus, kes tunneb temast teravalt puudust - kaks last kaotas ema, mees naise, õde õe... rääkimata muudest sugulastest ja headest sõpradest.
Eriti praegu on raske, kui temast rääkides tuleb öelda, et ta on nüüd surnud. See on valus ja harjumatu, kuigi me teadsime, et päevad ja tunnid on üürikesed ning neid ei ole enam palju.

"Ma tahaksin nii väga kõndida, lihtsalt aias käia," kurtis ta päeval enne surma suure igatsusega. Vähk oli luud pudedaks purenud ja ta ei saanud end enam liigutada. Niisutasin ta suud veega ja mõtlesin, et olgu. Ta ei näe enam päikeseloojanguid ega küpseid õunu puudel ega härmatist talvel, aga ta näeb Issanda palet ja see ei ole halb vahetus.

"Sellist tädi ei ole igaühel," ütles vend.
"Kui selliseid tädisid oleks rohkem, oleks maailm palju helgem koht," arvan mina.

Igatahes me hoolisime temast hirmsat moodi ja kallis tädi - sind me juba ei unusta!


Pilt 2009. talvest (Foto: I. Muusikus)

pühapäev, 12. juuni 2011

Psalm 49

Ükski ei suuda iial venda osta lahti
ega Jumalale lunastushinda tema eest maksta,
- sest seesuguste hinge lunastushind on nii kallis,
et see peab jääma tegemata igavesti, -
et ta veel lõppemata elaks
ja ei näeks hauda.
/.../
Ent Jumal lunastab mu hinge
surmavalla käest,
sest ta võtab mu vastu!

teisipäev, 7. juuni 2011

Nägin unes, et olen mingis väikses ruumis koos lõviga. Lõvi oli OK. Lakast tuli tolmu, kui patsutasin.

pühapäev, 5. juuni 2011

Sünnipäev, part 1

Iga suve alguse katsumus läbitud - selleks on lapse sünnipäev koos tema koolikaaslastega. Sünnipäev ise on alles kuu keskel, kuid lapsed kutsutakse varem, enne kui nad vanaemade juurde laiali veetakse. See juhtub siiski üsna kiiresti, minu meelest suunatakse suur osa lapsukesi laagritesse ja sugulaste juurde juba enne, kui nad tunnistusega koju jõuavad.
Maal olnuks säärase sünnipäevaga lihtne - salat, kook, luurekas ja korras.
Linnas on lastel sellised telefonid, mis maksavad rohkem, kui mu auto, nad on käinud kevadise koolivaheaja paiku Tais ja Türgis, nende vanemad toovad neid kohale suurte ja kallite autodega.
Muidugi, igas jõmpsikas on mingi osa Bullerby last, kes hea meelega juttu räägib, palli mängib ja muhedalt aega tahab veeta.
Aga katsu seda leida, kui nad oma suuri nutitelefone võrdlevad ja igavledes krõpse suhu ajavad.
Lisaks on alati neid, kes tulevad tund varem ja neid, kes saabuvad tund hiljem. Neid, kellele meeldib jalka, neid, kes hakkavad üksteist puumõõkadega taguma ja neid, kes ütlevad, et nad ei söö ühtegi asja, mida siin laual näevad.
Karl ise leidis, et kõik on väga OK, mängis intensiivselt terve aja ning oli väga rahul.
Tavaliselt minnakse sünnade ajal kuhugi välja, mõnda mängukeskusse, ka spaasse, teaduskeskusse, bõulingusse jne.
Minu kogemus on see, et lastele meeldib ka niisama koos olla ja kui on aed, siis pole hullu. Pealegi saab lastest niimoodi hoopis parema pildi ja nad käituvad loomulikumalt, kui kuskil nö tehiskeskkonnas.
Meie kasvuhoonega naabrid on ka harjunud, et nad peavad vahel alalõpmata palli tagasi ulatama, õunapuuaiaga naabrite juurde satub pall harva. Täna see siiski juhtus. Olin teel, et mõni lapsuke vaikselt üle tara upitada ja lasta tal pall ära tuua, aga Karli paar aastat vanem sõber O. seisis konkreetselt aia ääres ja pasundas: Hei, halloo, on seal keegi, meil lendas pall siia aeda, hei, halloo... kuni tõepoolest ilmus keegi naine ja palli tagasi andis. O. jätkas veel minut aega aia ääres tänuavaldustega stiilis: täname teid väga, et te meie palli tagasi andsite, teate, me olime väga mures, ma luban, et ei tülita teid enam, suur tänu veelkord jne.
Kena ja ettevõtlik noormees! Kahjuks traavis ta ühel hetkel mesitarule liiga lähedale ja sai kõrvast nõelata. Mõnda aega oli üks kõrv suur ja punane nagu peet, aga siis andis see õnneks tagasi ja lahkudes oli ta juba üsna enda nägu.
Ka üks tüdruk oli seekord kohale saabunud. Tema vanemad on aktiivsed rahvasportlased ja ma olen nende nimesid näinud kõiksugu maratonidel. Nende pere oli ka Õ kaanel sel kuulsal taliujumisvõistlusel, millest minagi osa võtsin.
Sünnipäevale saabunud J. vahtis mind seega kohe pea viltu ja teatas: te olete ajakirjanik või fotograaf! Ma olen teid ühes välilaagris näinud pildistamas!
Taevas teab, mida ta silmas pidas.
Aga sellega on siis nüüd korras. Meenutasin soojalt eelmist aastat, kui täditütar lapsukestel silma peal hoidis ja mängisin end kokku võttes osade sünnipäevalistega ise jääpangale ronivate pingviinide mängu, kuni Karl teistega vibust märki lasi.
Miinuspoolele läheb see, et sattusin tolmu pühkides liialt hoogu ja tõmbasin mingi pinnu küüne alla, näpp valutab nüüd teist päeva.
Seetõttu otsustasin juba nüüd, et järgmisel aastal tuleb õdusa aiasünnipäeva asemel kaks tundi bõulingut umbses kesklinnas. Ja ei mingit tolmupühkimist ega pingviine!

laupäev, 4. juuni 2011

Valisin välja ühe teleka, mida osta.
Kuigi suurem probleem on see, kas seda üldse teha.
Nii ebameeldiv on suurt summat kulutada sellisele ajaviitmiseks mõeldud asjandusele.
Parem oleks ehk raha niisama vaikselt tuulde lasta.
Nagu tavaliselt.

reede, 3. juuni 2011

neljapäev, 2. juuni 2011


Kui ma koolis käisin, siis oli mul alati väga raske õppida. Mõtted olid laiali, vahtisin puid, eriti ühe vahtra latva, kuulasin grammafoni ja tegin ei tea mida. Aega läks jube palju, kasu oli vähe.
Koolis võisin pinginaabriga juttu ajada ja samal ajal õpetajat kuulata, alati teadsin, mida küsiti ja nägin veel, mis teised teevad.
Seda, et keegi teeb midagi nii süvenenult, et ei kuule ega näe, pidasin imeasjaks.
Ümbrus segas ainult vahetevahel. Näiteks mul oli koolist koju 3km, sel ajal mõtlesin tavaliselt ühele lahedale maa-alusele kuningriigile ja kõiksugu seiklustele seal. Vahel, kui oli jube põnev asi käsil, püüdsin mõnda jutukat kaaslast meelitada, et kuule teeme nii, et sinna kurvini/puuni/kivini käime vaikselt. Noh ega see tavaliselt ei aidanud, nad ikka jutustasid ja mõelda ei saanud.
See oli siiski erand, tavaliselt sain vabalt mitut asja teha ja jälgida korraga ja ei uskunud, et inimesed ei saa samal ajal raamatut lugeda ja teisega rääkida või midagi keeta.
Nüüdseks on see multitasking minevik ja kahetsen seda kangesti taga, sest peale seda, kui ma esimeses avatud kontoris tööle hakkasin, muutus kõik.
Meie VT toimetuse ülemisel korrusel istus minu ümber veel kolm inimest ja teises pooles neli. Inimesed rääkisid omavahel, rääkisid telefoniga, käisid, vestlesid ja sekeldasid. Üks lauanaaber rääkis telefoniga nii valjusti, et kui minul ka kõne oli pooleli, siis arvasid inimesed, et ta on vahepeal mu toru võtnud ja räägib ise sinna.
Aga töö tahtis teha ja harjumine läks kiiresti. Varsti oli nii, et kui keegi helistas ja ma samal ajal mingit meili lugesin, siis ei mäletanud kõnest hiljem poolt sõnagi. Hiljem on see ainult hullemaks läinud.
Nüüd ma tean juba, et ei tohi samal ajal teha kodus arvutiga tööd ja panna mingit potti pliidile. Kookidel tuleb tingimata kasutada helinaga taimerit ja makaronidel võtta varakult kaas pealt, sest ma unustan need pooleli asjad jalapealt, kui millessegi süvenen. Võin teha asju kiiresti keset lärmi, eriti neid, kus on rohkem mingeid tehnilisi või harjumuspäraseid asju. Aga pikad lood on rasked isegi siis, kui kontoris on keskmine vaikus, neid on kõige parem kirjutada üksinduses ja vaikuses.
Nüüd kolime veel avatumasse kontorisse ja ma ei kujuta seda isegi ette, kuidas 40 inimest ühes toas korraga asju teeb. Ja millist mõju see tegelikult avaldab.
Aga eks homsest saab näha.