reede, 17. märts 2017

Mitmed kukkumised läbi jää

Käisin Saaremaal isa vaatamas ja ta soovis, et asetleidnud seik saaks blogis kajastatud. Aga palun.

Nimelt ma kukkusin kalda ääres pudedast merejääst läbi ja selle asemel, et teha tore jalutuskäik lahel, pidin kahlama mudasse vajudes kaldale ning minema koju riideid kuivatama. Mis oli veidi hale.

Vanaema hakkas kohe innukalt meenutama inimesi, kes on kunagi (50 aastat tagasi ja rohkem) läbi jää kukkunud ja nende pliidi ees kuivanud ja kes jäi haigeks ja kes ei jäänud. Noh, see oli meeleolukas muidugi.

Üldiselt ei maksa sellest siiski erilist numbrit teha, enamasti ei jää keegi väiksest jääsuplusest mingil moel haigeks, see ainult ergutab ja enamasti tõstab ka tuju.

Ma tean, mida räägin, olen ennegi külma vette plartsatanud. Üks ebameeldivamaid oli kevadisel rabajääl, kui vajusin ühest voolukohast läbi, sain veel kaamera servale surgata, enne kui sisse lupsasin. Aga kallas oli kõrval ja jäätunud mätas küllalt tugev, et selle najal välja turnida.

Üks väga ebameeldiv hetk oli siis, kui kolmekesi aprillikuus kanuuga sügavas kohas ja kiires voolus ümber vajusime. Meil olid vestid seljas, millest on palju abi, aga see polnud mul kohe meeles, nii-et kui pinnale tulin, siis hakkasin kaaslasi üle lugema. Kui ühte kohe ei näinud, sest ta ulpis mu selja taga, ehmusin ikka täiega.

Aga kõik olime kenasti alles ja kuna kanuu läks kummuli nii kiiresti, siis jäid sinna alla lõksu ka meie kotid kuivade riietega ümber mineku puhuks, mida me polnud vaevunud paadi külge siduma. Imestan siiani, et need allavoolu ei läinud.

Külm vesi ahendab veresooni, eriti väikseid ja see tähendab, et kohe jäävad näpud kangeks, lõug jääb kangeks ja hingata on raske. Kui seda tead ja suudad rahulikult võtta, siis pole nii hull.

Ja siis kolmas juhtum - seda ma mäletan häguselt. Ma olen kasvanud väiksena üles Põltsamaa jõe ääres ja seal me saalisime ometi aastaringselt. Nii-et mul on mingi mälupilt kevadisest jääminekust ja sellest, et õnnestus üsna napilt kiire hoo sisse võtnud jääpangalt minema saada. Ja kuna suurvesi on võimas, siis tuli pärast ikka tükk maad koju vantsida, saapad lirtsumas.

Selliseid jalgupidi läbi jää vajumisi, kus tuled koju, püksid jääs, neid ei jõua üles lugedagi. Sellest pole isegi huvitav rääkida.

Seetõttu olen isegi pisut kade tuttavale loodusfotograafile, kellel oli väga tore juhtum: nimelt ta läks uhiuute saabastega koos sõbraga talvel matkale. Sõitsid bussiga Matsimäele, sealt jala rappa, lõke ja ööbimine. Fotograafi uued saapad hakkasid jubedalt jalgadele ja hõõrusid kõik kohad veriseks. Sõber aga kukkus jalgupidi laukasse. Hakkas hiljem jalatseid lõkkel kuivatama, need läksid kõrbema ja tõmbusid kokku.

Järgmisel päeval matkasid nad edasi. Üks sidus endale riidest nartsud ümber jalgade, teine lõikas oma kokkukuivanud saapad lõhki, et neid kanda saaks. Kui Vargamäe kandis teele jõudsid, siis komberdasid mõlemad vaevatult nagu vangilaagri põgenikud ning fotograafi jalanartsud olid lisaks verised. Lõpuks korjas keegi maainimene nad auto peale ja aitas bussipeatusse.

Vaat see on üks kena lugu.




pühapäev, 12. märts 2017

Mitmed muuskud

Kuna laps sai endale uue pintsaku ja on selle üle väga uhke, siis peame seda ometi tuulutama ja õnneks on selleks võimalusi - olen detsembris mingitel udustel asjaoludel ostnud pileteid sinna ja tänna.

Esmalt pidime ühel kesknädalal sõitma Pärnusse Terminaatori kontserdile, sest Tallinna piletid olid välja müüdud, kui mul tuli pähe neid ostma hakata. Laps on päris vähe kontserditel käinud, sest teda lihtsalt ei huvita muusika. Ja seepärast ma võtsin ta kaasa just Terminaatorile, sest tema ei hinda laule vaid üldmuljet - nagu selliseid asju, kuidas artist suhtleb publikuga, kuidas inimesed käituvad jms.

Uus põlvkond, noh. See läks hästi.

Siis käisime vaatamas Eesti Laulu peaproovi, mis oli ka huvitav ning üsna väsitav.

Ja nüüd käisime Tondiraba jäähallis toimunud Oleg Gazmanovi kontserdil, kus laps ei saanud ühestki räägitud sõnast aru. Vene keel ju.

Miks ma ta sinna viisin? Üsna lihtne. Tema vanustel (15) on väga keeruline mõista seda aega, kust meie teiega tuleme. Sihuke kontsert annab võimaluse seletada, kuidas siis, kui mina olin sama vana, tuli telerist konkreetselt kaks kanalit: ETV ja KTV. Ja et kui KTVst juba hakati Gazmanovit kontserdil näitama, siis oli see üsna värske tuuleke, kuigi tema sabas hakkas varsti lavale jõlkuma armeekoor. Ning nüüd ta laulab ikka neid vanu laule, sest inimesed tahavad just neid.

Näiteks lõpulaulu (Ofitserõ) ajal, kui tuli rida (Тем, кто выжил в Афгане, свою честь не изгадив, Кто карьеры не делал от солдатских кровей.), karjuti Afgaani kohas saalist kõvasti JAAA!  Muidugi, kui mõelda, et mis seal õieti toimus, siis kas üldse on kellelgi midagi karjuda, kuid eks seal on veel teine tasand. Selle sõnastas mulle üks aktiivne kaitseliitlane ühe sõduri kuju avamisel: see annab tublisti jõudu ja julgust vajadusel oma eluga riskida, kui tead, et seda väärtustatakse ja peetakse hiljem meeles ning langenuid ei unustata.

Õige ja vale on vahel ainult sõnad ja surma saanute või lahingus olnute  emad ning sõbrad nutavad selle laulu ajal tihti lahinal. Venelased on selle laulu üle ise kenasti tülli läinud, sest seal on natuke sõnu pehmendatud võrreldes algusega ja käib kõva arutelu, et kes seda võis nõuda või miks nii.

Aga laul ise on siin:




Nojah, lisaks oli sel korral eriti huvitav analüüsida laule ja publiku käitumist. Ilmselt paljud teist ei tea Gazmanovist midagi, aga Lasnamägi on täis inimesi, kes on temast vaimustatud.

Mind on huvitanud alati inimeste käitumine ja reaktsioonid ning see on üks põhjus, miks sellised üritused tõmbavad mind nagu pigi.

Laps tegi suht talle omase kokkuvõtte. "Ma ei ole eriti siiani kontserditel käinud," ütles ta. "Nii see on," nõustusin mina.

"Noh, ma leian, et ma pole ka eriti millestki ilma jäänud," tõmbas teismeline asjale joone alla.