Kentsakas lugu minu vennast (viisil Viisk läks Tartust...)

Lugu tuli jutuks eile ja iseloomustab hästi mõningate inimeste ettevõtlikku ja reibast meelelaadi, samuti ajuti esinevaid haake mõtlemises.
Varateismeline vend asus teele tädi juurde, ta pidi sõitma bussiga Imaverest Võhmasse (20 km) ja minema mõni km edasi Villeverre.
No Võhmas magas ta nagu puhta südame ja hea unega isik ikka ja ärkas 6 - 7 km eemal Olustveres. Milleks rabistada, parem sõita edasi Viljandisse (Imaverest 50 km) otsustas ta jalamaid. Varasemast oli tal meeles, et sama buss sõidab peagi edasi Kilingi-Nõmmele (Viljandist 50 km), kus elas pere kahe meie-ealise tütrega, kellega tollal suhtlesime.
Tõesti, kui buss on kohe minemas, miks mitte edasi sõita?
Bussijaama kõrval olevast poest ostis nooruk kaasa kaks pudelit soodsalt müügilolevat lastešampust ja teel ta oligi. (See oli ikkagi sotsialismiaeg, eks ole, kui midagi müügil näed, osta kohe ja rohkem!)
Õhtul ei jõudnud pereisa ootamatu külalise üle küllalt nalja visata ("Nii-et tuled korraga kahele tytrele kosja, kaks pudelit ikka kaasas....) ja järgmisel hommikul kl 6 löödi rändur maast lahti, pakiti autosse ja viidi koju tagasi.

Teate, aeg oli ka selline - busse käis üsna tihedalt, piletid olid taskukohased ja ma ise olin ka alailma kuhugi teel.
Samuti võis iga kell juhtuda, et koju astus sisse mõni sugulane, kes oli üleüldisel tuttavate külastustuuril, vestles veidi ja kihtuas järgmise bussiga edasi. Vahel anti nendest külastustest eelnevalt kirja teel teada, vahel jõudis kiri kohale peale külaskäiku.
Seda va Viljandi bussijaama mäletan vägagi hästi, kui pisike olin, siis tassis vanaisa mind endaga sealtkaudu kuhugi kaasa, sellest mäletan, et kesklinnas asusid õlleautomaadid, lapsed said sealt vist kalja ka, aga see polnud probleem, vanaisaga käies olin nagunii alati kõrini kõikvõimaliku magusa sees ja võisin väikse peatuse üsna kehvalt lõhnavate õlleautomaatide juures ära kannatada küll.
Vanematega Viljandist läbi sõites jõudsime heal juhul ainult bussijaama gaseeritud vee automaadini ja igakord ei saanud sealt isegi mitte kolmekopikalist siirupiga magusat jooki, vaid kopikalist gaseeritud vett (automaadi juures oli alati üks klaasist klaas, mida kasutasid kõik, kes juua tahtsid).
Aga selle Kilingi-Nõmmega oli veel nii, et vahel me jäime vennaga sellest bussist maha, mis sinna edasi läks ja siis hüppasime pead kaotamata teisele liikurvahendile ja põrutasime Mustlasse, kus vanaemal oli vanast ajast korter ja võti kuskil mati või poti all.
Kord saime seal ettevõtlikult ahju küttes vingumürgituse, hirmsa pearingluse, peavalu ja tasakaalukaotusega ning taaskord lõppes meie reis nii, et keegi pidi meile autoga järele tulema.
Noh, see polnud muidugi niiii lihtne, telefone ju polnud - mina kihutasin varavalges esimese bussiga kodu poole minema, end kehvemini tundev vend jäi pikutama ja naabrinaisega vestlema.
Umbes kl 9 hommikul üllatasin vanemaid teatega, hoi, me polegi 100 km eemal Kilingi-Nõmmes mõnusalt külas, vaid Mustlas vingumürgitusse suremas.
See oli päris karm küll, teate, katsuge ise käia, kui kogu aeg pikali kukute!
Aga midagi hullu ei juhtunud, ainult vend pidas vajalikuks hiljem selle juhtumi meeldetuletamisel lisada, et vingumürgitusega kaasneb püsiv ajukahjustus.

Helistas kurvahäälne naine, kes soovis, et me tema pildi oma netiküljelt maha võtaks.
Võtsin koduka ette.
"Vabandust, mis loo juures see pilt on?"
"Tütar lõi oma nime google pildiotsingusse ja sealt tuli välja, et teie lehes on tema pilt. Võtke maha!"
Lõin kah tüdruku nime sisse, oligi pilt: pereettevõte - ema, isa, teismeline laps mingi tikand käes.
Aastast 2004.
Olin keeletu. Nägin vaimusilmas, kuidas igavlev noor oma nime taob erinevatesse otsingumootoritesse, loeb ahnelt, märkab pilti ja ostustab kohe, et - vot, mina ei taha seda siia! Endal on reitis kindlasti mitu kontot uhkete galeriidega.
Nämmutasin midagi torru.
"Meil oli raske lahutus, ta ei taha, et see pilt seal oleks," ajas naine oma.
"Kuidas me saaks lehte teha, kui me asju niimoodi maha võtaks?" küsisin natuke tobedalt.
"On see raske seda pilti maha võtta," küsis tema.

Noh raske just mitte, aga põhjendatud ka nagu mitte...
Sest tõesti - kuhu me niimoodi jõuaks?
(NB! Ülalolev on retooriline küsimus, vastata EI OLE vaja!)
Pilti ma maha ei võtnud.
Aga saan hästi aru teles töötavast kolleegist, kes unistab ajast, mil ta on vana ja nõder ning saab omakorda sisustada aega toimetusi mööda käies.
("Ja kui nad mind enam sisse ei lase, siis ma tulen vara hommikul ja ootan ära postiljoni, temale nad peavad ukse lahti tegema!")

Eilne hea tuju lumest on möödanik - täna hommikul sõitsin 1Aga Viimsist kesklinna natuke vähem, kui KAKS TUNDI.
Rahvast täis buss nõgistas lumevaaludel, pidurdas ja kiirendas. Umbes Pirital oli seljavalu käes ja iga minut edasi puhas piin.
Ma kirjutaksin sellest, kuid ei suuda mõelda. Isegi randmed justkui valutavad.
Lähen ja otsin kellegi, kelle kõrva ääres oiata.

Kuulan Klassikaraadiost saadet Vello Salo muusikaeelistustest. Selgub, et Püha Brigitta ei tahtnud kirikusse orelit - laulgu õed ise!
No mina ei tea.
Küllap laulis Brigitta ise nagu ööbik. Aga mis saanuks siis, kui seal oleks olnud rohkem selliseid inimesi nagu mina? Pikad palad nimega "Silencium!"?
Ah soo - kui austet blogilugejatel on kellelgi olemas Ernesaksa "Kutse", siis võiks endast märku anda.

Väljas tormab. Hea, et Karl oma lumememmele ettenägelikult kindluse ümber ehitas.

Üritus: kahepäevane EL-i rahade jaotamise teemaline seminar Ida-Virumaal.
Osalised: Ametnikud ja ajakirjanikud.
Peamised sihtkohad: Prügimäed.

Kui ajakirjanikke on ametnikega võrdselt, siis ajakirjanikud tunneb ära kõvema hääle järgi.
Veel tunneb nad ära selle järgi, et aeg-ajalt hüüatab keegi neist midagi sellist, et: Ajakirjanikud oskavad nii hästi võõrastega sulanduda! Või Ajakirjanike naljad on parimad!
Siis on veel nii, et ametnikud räägivad tasakesi ja intensiivselt omavahel, aga ajakirjanikud on juba avastanud saunast kaetud laua, ajanud midagi maha ja püüavad seal end üle üksteise kuuldavaks karjuda, sest igaühe jutt on kõige huvitavam ja kõigil on midagi öelda, sest kes poleks puutunud lugu tehes kokku N. ministeeriumiga, käinud siin v seal prügimäel, tootmishoones, lasteasutuses, suhelnud nii selle, teise kui kolmandaga...
Aga siis kui kogenud reporter räägib sellest, et ajakirjanikud on ainsad, kes julgevad pidulikel üritustel ära süüa ka laual toidu vahel olevad kaunistused, jäävad ka ametnikud kuulama.
(Noh, olgem ausad, viimati ühes kohas need pehme juustu vahele maitsekalt pandud värsked maasikad, mida keegi võtta ei söandanud... noh need olid pisut vesised, kuid muidu päris head küll.)
Väärt on ka hetked, mil P. ajakirjanik istub ja osutab seisvale Ä. ajakirjanikult suunaga samuti seisvale EPL-i ajakirjanikule: Nagu kirjutas teie leht, siis teil sel aastal jõulupidu ei tule... Ja hetk peale seletamist osutab ta vastupidises sunnas: Ja nagu kirjutas teie leht, siis teil läheb viimasel ajal majanduslikult eriti kehvasti...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma ... Kõik toimetuste insided muutusid tühiseks hetkel, kui selgus, et minu vastas istuv meediakommunikatsiooni magister ja ühtlasi verivärske kommunikatsioonijuht on alati oma hinges tundnud end .... Patriitsina!
Ja tema kõrval istuv äsja loodusajakirja tööle asunud noorhärra oli hiljuti peol, kus valmistati Dibbleri pirukaid!
Ja nad teadsid Robert Asprini rohelist paharetti!
Aga nad ei mõistnud, kuidas võib keegi tunda end ajuti nagu vana hea Nanny Ogg, kuigi nad muidugi olid lugenud kokaraamatut...
(Muuseas mulle meenub sealt banaaniretsept a la raamatukoguhoidja. See kõlas nii:
Take one banana!)
Me leppisime kokku, et kohtume magistri juures pärast aastavahetust, kui tema boyfriendi vanemad on saatnud Bulgaariast kohale iga-aastase tavalise koguse kohalikku samakat.

Ma ütlen, see kohtumine oli väärt oma kaalu KLUDIS!

"See on potentsiaalne toonik ka vere- ning rakkude regeneraatorina, see stimuleerib looduslikku kaitset ja taaselustab keha. See on ka uinuti, valuvaigisti, diureetik ja väga võimekas antibiootik ning viirusevastane toimeaine. Dr. Meyer uuris esimesena selle keemilist kostist ja isoleeris selle aktiivsed koostisosad. Siiski leidis ta xylodiini, väga võimsa antibiootikumi ja viirusevastase toimeaine. Mõningad uurijad ja arstid on olnud võimelised defineerima teisi omadusi nagu olemasolev rauasisaldus, mis aitab teiste meditsiiniliste ravimite manustamist, lastes kõrvaldada jääkproduktid ja toksiinid, puhastades vere ja süvendes ainevahetuse muutumist; see leevendab samuti mõningaid puudujääke ja toimib võimsa valuvaigistina."

Kirjeldus ühelt kodulehelt mu praeguse lemmiktee kohta, kirjaviis muutmata...
"See" on lapacho, kofeiini ja parkaineteta jook, mida ei peaks tegelikult nimetama teeks, sest seda ei korjata üldsegi teepõõsast, vaid saadakse puu küljest.
Pealegi on see ainuke nn tee, mida tuleb mõni minut vurinal keeta, et kasulikke aineid kätte saada.
Asusin seda jooma lootuses saada tuge jätkuvate seljavalude vastu. (Ravivõimlemisharjutused mõjuvad jätkuvalt liikumisvõimele hävitavalt.)
Kunagi võitlesin lapacho abil edukalt talviste viiruste vastu ja kui see ka selga ei ravi, siis on teel mõnus pehme maitse ja magus lõhn.
Pealegi on see kohtutavalt kerge ja väikse raha eest saab teepoest suure kotitäie.
Asi seegi... kriisi ajal.

Ülalolev ülesanne põhjustas täna tõsise arutelu.
Laps leidis, et kuna nr 1 on kõige väiksem number, siis tuleb see joonistada kilpkonna medalile - 1 on kõige väiksem ja kilpkonn on ka kõige väiksem. Tobe täiskasvanute maailm, mis hoopis jänese esimeseks tõstis ja vaese kilpkonna viimaseks jättis, oli tema meelest põhjendamatu.
Pealegi KÕIK lood kilponnade ja jäneste võidujooksust lõpevad teatavasti hoopis jänese kaotusega.
Ohkides ja omaette halades "vaene kilpkonn" kirjutas ta need numbrid ikka ära.

Aga eileõhtune arutlus oli ka päris hull. Või mis te ütleksite, kui laps küsib, et mis seal muna sees on see vedel ja kus on tibu? Ja kui see vedel on tibu, siis kas me praeme tibu ära?
- Ee.. no mitte päris, see vedel, jah vot see kollane seal, sellest peaks tõesti tulema tibu ja kui hmm.. kana...
- Jaa-jaa, ma tean küll seda. Aga siis me ikkagi sööme ju tibu ära! Ta on ju ikkagi muna sees!

Laps nagunii ei söö eriti midagi, kus on muna ja kartsin, et nüüd läheb asi lõplikult käest ära.
Nii et pakkusin sellise variandi, et tibu muna sees on umbes nagu värvid karbis - et kui värvidest tuleb pilt, siis on pilt ka juba värvikarbis, kuigi seda pole näha.

Tibu...

Täna rääksin tuntud pendlimehega ja sain teada tähtsa tõe: kilod lisanduvad juhul, kui inimene on ära sõnutud!
Siis inimene muudkui sööb ja sööb. Ja tal ei tule pähegi sellised asjad nagu pendlimehel endal - et teeks nüüd 14-päevase näljakuuri ja nüüd 9-päevase ja vahelduseks hoopis paar 7-päevast!
Et puhastuda ja üldse.
Rääkisime veel ühest ja teisest. Siis pidime ära lõpetama, sest ta lõunaks mõeldud aeg hakkas lõppema ja ta pidi jõudma veel tingimata kiiruga süüa, enne kui tuhanded tunglejad ukse taga taas aktiviseeruvad.
"Edu ja õnne ja armastust, eriti armastust, see on maailmas kõige tähtsam," ütles see lahke, kuid näljane mees lõpetuseks.

nam et in hoc ingemescimus habitationem nostram quae de caelo est superindui cupientes

Mu nädal on olnud umbes selline nagu hoiatuspilt Merepiilu blogis.

Õhtune tsitaat, mis selgitab ooperi olemust

"Põhiliselt jaguneb ooper kahti sorti," selgitas ta. "Üks on raske ooper, kus lauldakse põhiliselt võõras keeles ja kogu lugu käib umbes nagu "Oh-oh-ooh, ma suren, ooh, ma suren ooh-ooh-ooh, ma tõesti suren", ja teine on kerge ooper, seal lauldakse ka võõras keeles ja põhiline sisu on "Õlut! Õlut! Õlut! Õlut! Mulle meeldib juua õlut!" ehkki mõnikord joovad nad õlle asemel šampanjat. Sellega see ooper põhiliselt piirdubki, kui täpne olla."

(Äsja Wallenbergi näinud inimesena võin tõendada, et ülalolev määratlus on täpne.)

Vastuseks küsimusele: eelmises sissekandes kirjeldatud sündmused on kirjas raamatus nimega: "Nad tegid oma toad tuule pääle, elud ilma ääre pääle...", autorit ei ole, toimetas Helgi Põllo.

Randröövlid

Lugesin raamatut Kõpu poolsaarest, kus vanemad inimesed meenutasid lugusid oma noorusest ja rääkisid edasi neid jutte, mis neile olid kunagi vanad inimesed kõnelelnud.
See, et kõik, mis meri randa toob, kuulub leidjale ja kohesele äravedamisele tema aita, avaldas minu meelest ilmselget mõju ka muule elule.
Üks kange Kõpu naine näiteks ärgitas selgetel ja kuuvalgetel öödel poegi kõrvaltaludesse vargile, ise ei saanud aga silmatäitki und, sest kartis kangesti, et nendestsamadest taludest tullakse tema tallu ka kraami näppama.
Teise kohta läksid aga külapoisid lausa selle eesmärgiga, et kojas käimist lõpetav marjavein ära virutada. Valvas perenaine aga kuulis pudelikorvi sangade käginat ja kukkus nii kõvasti karjuma, et poisid pudelit maha jättes suure ajuga põgenesid.
Korra aga tuli Kalana sadama juurde suur inglaste aurik, mille meremehed sealsamas ära uputasid - lõid augud põhja ja tulid ise kaldale. Kõplased ei kannatanud sellist raiskamist vaadata ja proovisid uppuvale laevale ronida ja sealt asju võtta. Inglismannid olid aga seepeale kole kurjaks saanud, tagasi sõudnud ja mehed ära ajanud. Peksid nende paadis veel kõik asjad ka puruks, mis leidsid ja loopisid üle parda.
Vesise suuga vaadati, kuidas aurik põhja läks ... aga oh rõõmu, kohe varsti tuli suur torm, mis laeva segi lõi ja asju kaldale hakkas uhtuma. Siis olid inimesed uppumisega riskides laintesse hüpanud, et esimesena mõni sohva või padi kätte saada.
Hiljem tulid kohale kindlustuskompanii laevad, kes väärtuslikuma kraami aurikult üles tõstsid ja ära viisid.
Aga kõigist erilisema tembuga sai hakkama üks paadiseltskond, mis asus mereteele ühe palvevenna juhatusel. Kuna see oli ennegi Saksamaalt kaupa toonud ja talle võis usaldada raha ja kaubatellimused, siis läksid nad pika nimekirjaga teele, isegi mõisnik andis suure hulga raha kaasa oma asjade jaoks.
Kui sihtkohas nähti, et mehed on tulnud tõsist diili tegema, kaeti kohe laud ja esimese päeva olid kõik nii purjus, et ei jaganud ööd ega mütsi. Teine ja kolmas päev läinud paranemisele, siis hakati tellimusi kokku korjama.
Saksa kaupmehed olnud väga rõõmsad ja aina vedanud kraami laeva juurde.
Meestel aga hakkas idanema plaan - laev on koos, astu ainult sisse ja sõida hüva tuulega minema - milleks veel maksta?
Usklik kapten palvetanud tükk aega kai peal põlvili maas, hüüdnud midagi tuulde ja tulnud raske sammuga laeva. Siiski anti otsad ja purjetati kodu poole.
Seal oli meestel juba mure majas, mõisnikule räägitud asi kohe ära ka. No siis leidsid targad mehed, et ega nüüd ole muud, kui tuleb toodud asjad hoolsasti ära peita ja meestel vähe varju hoida.
Kui sakslased laevapaberitel olnud andmete järgi mõne päeva pärast kohal olid, siis ei teadnud keegi midagi ei küsitud meestest ega laevastki.
Isegi kirikuõpetaja arvanud, et küllap oli laevapass võltsitud, sest tema küll sellistest midagi kuulnud pole...

Ma pakun, et sellised asjad tulevadki, kui rannast leitud asjad inimestele nii olulised on. Noh, suur osa kallist rauda toodi ka merest ja raual oli sel ajal tõeline kullahind.
Nii et lõpuks siis vaadatigi juba muud vara ka sellisel pilgul, et ega see ometi nii ripakil ei ole, et võiks peaaegu ära olla.
Mine tea, mida sealt vanadest taludest praegugi leida võiks, kui vahepealsel piiritsooni ajal ei oleks Kõput põhjalikult ära tuulutatud.
Aga tuulest teadsid need vanad randröövlid hästi, et see võib olla kord siit, kord sealt ja kuuldavasti maetud hulk varandust seetõttu kindlate märkide järgi maha või peidetud aiapostide sisse.
Nii et randröövlite jälgedes ei maksa Kõpus ainult mööda randa joosta, võib minna ka mujale.
Näiteks prügimäele, me korra Vahemerega nii tegime ka... aga sellest ma räägiks teinekord.