laupäev, 31. jaanuar 2015

Veel samast asjast

Ma olen siin jaganud avastust, et lapsed kasvavad. Täna sain sellele veel kinnitust. Läksin ühe ootamatult vabanenud piletiga koos poja klassiga teatrisse Aabitsa kukke vaatama ega tundnud neid lapsi ära.

Poisid olid pikad ja häälekalt jutukad, tüdrukud ilusad ja iseteadvad. Ainult see poiss, kes alati on kõigist väiksem olnud, oli ikka veel pisike, aga sellest pole midagi, sest pääses oma spordialal Eesti koondisse. See-eest teine poiss, kes oli vanasti rõõmus ja ümmargune munake, oli nüüd lihtsalt suur ega üldse mitte nii kihistav enam.  Poistel olid muidugi vistrikud, tüdrukutel aga moekad soengud ja läikivad ehted. Raske aeg.

Istusin esimese rea keskel. Kuna seal etenduses on palju publikuga suhtlemist, sain puhtalt istekoha pärast sellest osa. Muidugi olin see mina, kellele tehti ettepanek proovida roosasid puuvillaseid pesupükse, mille peategelane vahepeal riidekotist välja võtab. Kuigi need kingiti pidulikult mulle, jätsin rekvisiidi siiski teatrile alles. Kust nad ikka neid uusi pükse saavad?

Õnneks lastele väga meeldis. Mulle meeldisid lapsed. Kuigi nad olid hirmutavalt suured.

Aga veel ühest asjast. Olen suutnud kirjutada midagi, mis põhjustas vanainimestel vihahoo. See puudutab sõjajärgset aega ja oli ühe mehe meenutus elust. Nüüd teised mehed, kes mäletavad asju teisiti, helistavad ja ütlevad, et olen kogu Eesti rahvast solvanud. Täna võtsin jälle ühe sellise kõne vastu. "Te olete liiga noor, et midagi teada.... te tegite seda suurest kuulsusejanust... te poleks tohtinud... pidanud... võinud!" - "Saage aru, see on selle mehe jutt! Nagu rääkis, nii kirjutasin!" - "Aga miks teil oli seda vaja üldse kirjutada? Kes ta teile ette lükkas?" jne jne

Õnneks helistas otsa veel üks vanainimene. Ta soovitas kõigil hakata põrsaid pidada ja imestas, et me pole ikka veel tulnud selle peale, et seda inimestele soovitada. Kui põrsaid ei taha, võetagu siis lambad! Saab ometi teeääred korda!

Ma siis ütlen - head inimesed, hakake ometi sigu pidama!





kolmapäev, 28. jaanuar 2015

Mõtlesin, et mis ma õieti lapsele sünnipäevaks kinkisingi ja siis tuli meil kahepeale meelde, et see oli see lend. Talle õnneks väga meeldis ja nüüd ootab, et saaks nii vanaks, et võib langevarjuga hüpata.
Ohtlik on see minu meelest, ohtlik!

Ma ei tea, mis ajab noori ja eriti mehi selliseid asju tahtma! Pisikesena oli ta ikka väga alalhoidlik ja küsis alati, kui kaugele on mõistlik kuskil serval minna. Nüüd suvel hakkas ta rattaga ühtäkki mööda künkaid sõitma ja tahab seda kangesti veel rohkem teha. See on selline rattasõit, kus minnakse kuskilt kuristikust alla ja ratturitel on peas paksud suured tsiklikiivrid.
No ei meeldi mulle see!

Samas, võimalusel oleks ma ilmselt sama vanalt seda kõike üritanud. Mul tulebki meelde, et hüppasime teiste hullude lastega poolelioleva kortermaja teise korruse rõdult alla soojaku katusele näiteks. Lihtsalt jube! Hea, et ei hüpanud mööda, katusest läbi või ma ei tea, mis veel. Elukogemus on hirmus asi. Selle mõju alla sattunult on paljud vanemad ja vanavanemad lapsukestel kõiksugu rõõme keelanud. Ei tahaks liiale minna, eriti kasvõi seepärast, et õnnetusi võib ju niigi juhtuda ja ka täiskasvanud naine lumerõngaga vastu puud sõites surma saada.

Ehk on ikka abi sellest, et aitan turvavarustust tellida rattasõiduks, sest näib, et võõrutada last sellest nagunii ei saa.

reede, 23. jaanuar 2015

Ärge lugege!



Mulle mereasjad muidu meeldivad, aga see on hirmus raamat. Autor on kirjutanud paksu teose sellest, kuidas ta raamatut kirjutab. 358lk monotoonset reportaaži. Piinlik! Kirjeldused materjali kogumisest, aga materjal ise ei vormu millekski. Iseasi, et ehk tahetigi just sellist sovjeedistiilis asja, sel juhul pole mul midagi ette heita. Mina olen pettunud.

kolmapäev, 21. jaanuar 2015

13,7

Nagu te teate või siis ka ei tea, on meil tööl keeruline periood. Korraga lahkus kolm tähtsat inimest ja vähemtähtsad ei ole nüüd küll sama tähtsad, kuid peavad siiski kogu töö ära tegema.

Selline aeg siis, kus lähed töölt koju ja kõvaketas peas käib tohutu kiirusega edasi ja edasi ega võta kuidagi hoogu maha. Eile ma lülitasin igaks-juhuks telefoni välja, et keegi ei saaks helistada ja rohkem midagi kõrva rääkida. Aga siis tuli meelde, kuidas läksin ühtede jõulude ajal lapsega kiiruga Kääbikut vaatama hilisele seansile ja kuskil keskel helistas toimetaja ja siis veel teinegi. Minu saadeti sõnumile vastasid mõlemad koheselt, et võta ühendust, VÄGA KIIRE!
Mingi auk oli tekkinud, mis oli vaja järgmiseks hommikuks ära täita.

Nojah, kui mul see meelde tuli, siis lülitasin telefoni siiski sisse tagasi ja otsustasin, et lihtsalt ei vasta.

Aga pealkirjast nii palju, et see on umbes mu lapse vanus. Ja võin lahkelt öelda, et see on siis see aeg, kus toitu on kodus enamasti alati vähe. Magusaid asju aga üldse mitte. Laevatäied toitu sõidavad teismelise suhu nagu kaubasadamasse ja järgi jääb puru laual. Tasuks võib vaadata, kuidas ta ennast kikivarvule upitades üritab lage puudutada või ühel jalal treppidest üles keksleb.

Lisaks tassib ta raskeid asju (kui on sobival hetkel lähedal) ning tõstab meelsasti kõike, mida vaja. See on kõik väga tore, jõuaks ainult poest asju tassida!

teisipäev, 13. jaanuar 2015

Panen siia toreda pildi, et oleks midagi vaadata, kuni mul on aega kirjutada.


neljapäev, 1. jaanuar 2015

Hirmus mälestus

Ma tean, et olen sellest siin põgusalt kirjutanud, aga see on ikka veel hirmus!
Nimelt olen pidanud või ka ise püüdnud teha aastavahetusteks toredaid lugusid. Nende hulgas on kaks väga meeldejäävat, millest ühe saamisloost ei saa ma ikka veel vabalt rääkida. Teine oli see, kui tekkis mõte teha lugu kahest toredast külast, mis kannavad sarnaseid nimesid.

Esimene küla oli ajaga ära kadunud. Autojuht jäi masinaga lumme kinni, fotograafiga sumpasime mitu kilomeetrit, kraed higised, et jõuda ainsa suvemajani. Pärast rammisin sisse ümberkaudsetesse taludesse, kus korstnad suitsesid, et inimestelt mõni sõna kätte saada. Kesse ikka viitsiks lugeda. et midagi ei olnud? Tülitasin pensionäre ja üht voodis pikutavat 93aastast memme.

Päris hull, aga mitte nii hirmus, kui see teine küla oli. See asus Tartumaal. Autojuht trikitas ja me ei saanud õigel ajal linnast minema. Talvisel ajal aga on pildistamisaega üldse kolm tundi. Kui autojuht keskpäeval ütes, et tema on nüüd valmis, siis oli kohe teada, et nagunii on hilja.
Asusime siiski teele, sest lugu oli vaja. Õnneks selgus, et seal külas elab aktiivne pere, kes oli ühte telesaatesse jõudnud, kus pered laulsid. Ehitasime siis asja nende peale üles. Kahjuks selgus, et pereisa oli väga morn, kui naist polnud läheduses. Istus kidakeelselt diivanil ja tegi mömm-mömm.  Mul tuli meelde, et ta oli kalevipojana esinenud, palusin kostüümi riietuda, jätsin fotograafi pilte tegema ja läksin järgmisse majja.

Seal oli kidakeelse mehe ema koos mingite muude sugulastega ja mõtlesin, et olgu, lähen siis vestlen temaga. Oli vist 85aastane tädike, kes oli hiljaaegu jala murdnud libedaga ja lamas voodis.

Vestlesin siis temaga ta sängiserval. Vahepeal käis perepoeg läbi, vestlesin ka sellega. Tundsin, et hakkan väsima. Eks minge ja olge sulatavalt meeldiv kõiksugu voodiservadel!

Siis vahepeal selgus, et ainuke koht, kus me saaks perest pilti teha, oleks nende pereansambli esinemisel samal õhtul. Kiristasime hambaid. Veel mitu tundi oodata, et saaks ka pereemaga rääkida!

Vahepeal käisime tiiru mööda küla. vaatasin, kus majas tuled põlevad, kloppisin aknale ja sundisin inimesi endaga vestlema.

"Elate siis siin? Kuidas muidu on?  Mis te ka muidu mõtlete?!"

Ja nad rääkisid. Muidugi nad tegid seda.

Siis surusime ennast peole, kus ansambel pidi esinema. Kohtadega pidu, meie nagu kontvõõrad kohal. Esmalt jälgisime pereansambli kiiret proovi ja riiete vahetamist, siis jõlkusime saalis.

Fotograaf raputas pead. Ei ole veel pilti! Laulud olid... kohutavad. Üle lavastatud ja liiga teatraalsed. Naeratasime, asutuse direktor astus juurde, vestlesime lahkelt.

"Ehk istute lauda?"
"Ütlen teile ausalt, tahaksime koju minna..."

Iga laulu järel vahetas pereansambel jälle 10 minutit riideid. Naeratasin järjest kramplikumalt. Vahepeal läksin tualetti ja sattusin seejärel kööki kus kokatädid sõbrannadega sõid. Rääkisin nendega ja sain võileiva ja salati. Siis vantsisin saali tagasi.
Kui fotograaf lõpuks tuli ja näitas, et nüüd on kõik, siis me ei hakanud isegi riidesse panema, rabasime asjad kaenlasse ja jooksime autosse.

"Sõida!" karjatasin.

"Ah soo, kõik või," küsis autojuht ja heietas, mis kaudu nüüd minna.

"Sõida! Ja katsu ruttu mingi poeni jõuda!"
"Ah soo, tahate kohvi, ma ise võtaks ka," heietas ta. Sel hetkel ma tõesti... ma noh ei suhtunud temasse hästi. Kui tema poleks päeval jokutanud, oleks kõik pildid valges tehtud saanud! Ja meie poleks pidanud seda jubedat õhtut kannatama.

21:58 jõudsime Jõgeva mingisse putkasse. "Laske ruttu mingi alkohol kassast läbi," hingeldas fotograaf ja lükkas autojuhi eemale, et see ei saaks kohvi tellimisega kõike lörri ajada.

Ostsime mitu asja ja suutsime algul tuua kuuldavale ainult kaeblikke ja vihaseid häälitsusi. See oli üks tüütu ja väsitav päev. Otsisin selle loo üles ja vaatasin, et suuremalt jaolt tuli tulemus täiesti korralik. Kuigi ühes kohas on üks nimi vale ja muutub siis õigeks. Ma ei pane toimetajale pahaks, et see nii läks, ka endale mitte, see oli tõesti raske päev!