laupäev, 21. märts 2015

Sündmusi

Täna toimus kaks olulist sündmust: ameeriklased sõitsid oma sõjatehnikaga läbi pisikeste linnakeste ja saime kasemahla jooksma:



"Kuule," ütlesin salakavalalt lapsele. "Kui sa juba teed midagi, võtad näiteks relva kätte, siis võiksid küsida, mis see on ja mida see teeb?"
Idee oli muidugi selles, et nii saab kahepeale rohkem infot korjata.
"Oh, ma ju tean seda! Ma oleks täiesti lapsik siis," jahmus tema.
"Nojah,  mis siis! Aga siis algab suhtlus ja mine tea, mida veel kuuled," õpetasin mina. "Ma küsin seetõttu alailma igasugu asju, et anda võimalus inimestele rääkida!"
Mõne aja pärast arvas laps, et see töö on väga raske. Ja et tema igatahes küll küsima ei hakka, mida relv teeb.

Ehk ongi parem.

Minu meelest oli see väga imelik, et me nägime täna Paides ja Türil tõelisi ameeriklasi nende sõjatehnikaga. Kõik kordub, kõik käib mööda spiraali. Ikka avame väravad, ikka laseme inimesed sisse. Kui ma olin umbes nii teises klassis, siis sain ühel joonistusvõistlusel küllusliku auhinna (karp vildikaid, plastiliin, joonistusplokk), sest olin teemal "Rahu!" teinud pildi tankidest ja lippudest.
"Joonistasid siis rahu-pildile tankid," porisesid vanemad. Mina ei saanud aru, mis viga, sest ma sain ju esikoha! Ja pealegi sõitsid telekas rahuparaadidel alati tankid!

Aga ma näen, et see aeg on tagasi. Jälle võivad lapsed saada esikohti, kui joonistavad sõjatehnikat, tõsi lipud on teised.

On, mis on, igatahes kask jookseb. Mõned asjad on ühtmoodi, kuni Maa keerleb oma vanal viisil. Eks teistega näe, mis saab.

esmaspäev, 9. märts 2015

Hakkab looma

Selgus, et lapsel olid siiski käsivarrel randme juurest mõlemad luud katki, mitte ainult kodarluu. See tuli arsti jutust juhuslikult välja, kui ta vene-eesti segakeeles rääkis meiega. Lõpuks tüütas see nö ühetiivaline suhtlus väga ära ja hakkasin juba vihastama. Nüüd on õnneks paranemine mühinal käimas ja arstidega pole vaja enam suhelda.
Minu paanikast hoolimata käis laps eile juba proovimas, kas saab rattaga sõita ja oli üsna kaua ära.
Tulles oli käsi kriibitud ja mu ehmatust nähes ütles ta kähku: "Ära muretse, ma kukkusin näoli, mitte käe peale!"

No mis sa teed sellisega?

Meil on kolmeks nädalaks külas koer, kuldne retriiver. Tema pere on reisil ja kuna ma seda koera tean, siis võtsime ta meeledi enda juurde hoiule. Me muidugi ei osanud mõelda, et ta on nii karvane, lõhnab nagu koer ja tassib käppadega ringi pori ja liiva. Olin ka üsna üllatunud, kui leidsin end esimesel hommikul peale koera saabumist temaga poolunes mere äärde jalutamas. Kui nägin, et mõned teised zombid oma koertega juba sealt tagasi tulevad, sain aru, et ma pole üksi.

Ses mõttes oli maamajas väga meeldiv: haige käega laps kaevas endale krossirada, kus rattaga hüppeid teha, koer ei oodanud jalutamist ning püherdas ja lasi ringi mööda tihnikut ja lompe ning mina kütsin sauna.
Õhtuks kukkus koer sirgelt külili ja jäi nii kõvasti magama, et pidin põrandat pesema ta ümbert ja jätma esialgu sinna koerakujulise pesemata laigu.
Siis tuli torm ja elekter läks ära ja mina istusin küünlavalgel leiliruumis. Lapse meelest oli see väga tore, sest ta arvas, et paljud ta klassist oleks sellisel juhul väga hirmunud ega julgeks liigutadagi. Muidugi, ongi ju hea istuda soojas maamajas, kuulata mühisevat tuult ja nohisevat koera, näppida küünlavalgel iPadi, süüa ahjukana ja olla julge ja vapper!

Järgmisel päeval autosse istudes ütlesin lapsele kohe, et jätame porisaapad jalga ja see oli hea, sest oma pehmele teele me kinni jäimegi. Naaber tõmbas džiibiga välja ja asi lahenes veerand tunniga. Ka see meeldis lapsele väga ja andis võimaluse arutleda, et paljud klassikaaslased poleks julgenud keset sellist mülgast autost väljagi ronida. Aga näe, tema teab, kuidas kinni jäänud autot lükata ja kuhu panna köis! Maailm jalge ees lebamas, parandas ta isegi vanaema kasvuhoone ukse ära.